Külm aga lumeta.

Püsikülm alates 27.12. Midagi toredat selles muidugi ei ole. Miinus 7 kuni miinus 15 palja maa peale. Õhus olev niiskus sajab küll härmana maapinnale nõnda, et maa oleks justnagu valge kuid taimedel on karm aeg. Mägilaste pärast ma niiväga ei kardagi, aga mõned õrnemad priimulad ei tarvitse endale sellist külmtöötlust meeldida lasta. Pole viga, aednik loeb tibusid kevadel. Ja hoolimata viimase aja soojatalvetrendist on kahel eelmisel olnud samuti külmaperioodid. Mõned ka lumeta. Aga aed kogu aeg muutub ja mõned istutused olid sel sügisel üsna hilised. Nu näis. See lumi võib ju veel tulla.
Vaibavabrik aga kolistab ühtlases rütmis kevade poole, kolm kuud on aega kududa. See on üks äraütlemata mõnus talvetöö.
Ideid on nii palju, et neist on lausa ummik.
Aga kuna aasta viimane päev on natuke nagu nõidusepäev ka, siis peab selle kudumisega ette vaatama, ainult mõned triibukomplektid ja siis jälle mõne teise toreda tegevuse juurde.
See mida sa teed vana aasta viimasel päeval, seda hakkad tegema ka uuel aastal. Kahju, et rohida ei saa. Aga suur virn raamatuid ootab lugemist ja kodutöid natuke ja korra peab külla ka minema.
Kaunist aastavahetust ja õnnelikku uut soovides.:)

Pühadevahe. Külm aga lumeta. Kiisu.

Ilmad on kuni üleeilseni olnud vihmased, tuulised ja soojad. Mahe niiske tuul ja kuni pluss 7 kraadi on detsembrikuu viimastel nädalatel olnud täiesti tavaline. Pühapäeval olid üle hulga aja esimesed külmakraadid (-6) ja näib, et lühikest aega oli see wärk progresseeruva loomuga, sest öösel langes juba -12 ja esmaspäeval vaid 2 kraadi soojem. Külmaga antakse meil tavaliselt päikest ja head selget ilma.
Viskasin kõige õrnemale paraadpeenra otsale kuuseoksad peale, muu kannatab välja ja lumeta külma on kangematki olnud. See praegune ei tee veel midagi halba.
Täna on pakane tagasi tõmmanud, kõigest 7 kraadi miinust. Jee!:)
Aga toda paganama lund oleks nüüd küll vaja, sest paljas külm pole pikalt aiale hea.
Jõulude ajal tegime vana hea retsepti järgi ühe korraliku laari kartulivorsti. Muud väga ei jõulutanud, muidu niisama natuke nipet-näpet ja kuuseoksad vaasis.
Aga tõmbasin vaibavabriku käima, nii kaifkaif on kui kaua pole saanud. :)
Siredast noorsand Bondist on saanud jässakas, lihaseline härjakaela ja paksude põskedega budjäär kes on ühinenud kohaliku kaklusklubiga ja käib ennast seal regulaarselt välja elamas. Ta kõrvad on augustatud, küünarvarred kaitsehaavu täis ja kerel loendamatu arv suuremaid ja väiksemaid küünejälgi. Kodus viskab süsimust isand oma killerimaski nurka ja muutub mõnusaks nurruvaks pehmoks, et kõtupaisid nuruda või suleteki peal pikutada, aga siis hakkab jälle "kelluke rinna sees helisema", teeb rahutuks ja läheb tema jälle...
Pokumees silus eile Bondi armilist härjaturja ja ütles "Ärni, kuule, sa oled hoopis, Kärna-Ärni, mitte Bond."
Paistab, et peab vahele astuma. See pole ka miskine elu kui kasukas kogu aeg katki on. Hakkan uurima, et kuda ja mis.
Pühapäeval käisime lastel külas. Neil on kodus absoluutselt imeline olevus, Kiisu.:)
Kiisu on mõnekuine täiesti taltsas papagoitibu. Umbes tuvisuurune helehall tegelane. Alguses võõrastas, aga siis astus otsustaval ilmel käe peale, ronis mööda seda puhkides ja nokka plõksutades õla peale, nakitses juustes, toppis nokka kõrva, palpeeris kõrvalesta ja avastas kõrvarõnga (!). Siis tuli sekkuda, sest papagoi nokk on mõeldud tugevate seemnekestade purustamiseks ja Kiisu on väärismetalli järele täiesti hull. Kui kiusatus linnukese nina alt ära võeti, siis väljus nokk traaditangirežiimist ja oli jälle armastusväärselt nakitsev. Looduses ajavad nad üksteisel ilmselt koisid taga või mingeid sulekahjureid. See nn "sulehooldus" oli ääretult armas.:) Jalaga rehitseti juuksesalk eraldi ja lasti vilunult noka vahelt läbi libiseda. Kuid lähema tutvumise käigus sai selgeks, et ehted on Kiisu VÄGA suur nõrkus, sest ka pärlid sattusid ründe alla ja sõrmus oli pärast samuti veidi lopergune. Sõrmusekivi peale läks ta täiesti endast välja, pidin selle sissepoole keerama, sest häälde ilmus eksalteeritud noote ja nokk muutus jälle lõiketangideks.:)
Kui Kiisu ei saanud mis ta tahtis, siis ta vihastas nagu väike laps. Tegi prääksuvat häält nagu kaklevad harakapojad ja "trampis jalgu". Paar hetke auru väljalaskmist ja Kiisu oli jälle armastusväärne, tore ja uudishimulik edasi. Äärmiselt võluv olevus.:)

Ka päkapikud libastuvad:)

Kuigi lapsed juba suured, läheb pühade ajal ikka väike kingiralli käima. Ja nüüd juba pisukese kometiaksendiga...kommi, lastele ikka kommi ka paki sisse!:) Et originaalne olla, siis olen kingipakki alati otsinud mingeid idanaabrite šokolaadikomme, mida turul müüakse. Hoopis teised maitseelamused ja põnev ka. Kalev pole ju viimasel ajal peale "Kirju koera" eriti millegagi üllatanud.
Sel aastal sattusin Keskturul hiiglasuurte ploomikommide peale. Üks maius on pisikese mandariini suurune, sees on mahlane kuivatatud ploom, kreeka pähkel ja veel midagi head, ümber eritimõnus mahe ja mitte väga magus šokolaad, uuh! ja kui pattu tunnistada, siis nüüd me oleme nad kahe päevaga nahka pannud, peab uute kommide järele minema.:)
Kui keegi erilist kommielamust ihkab, siis seda ploomipommi julgen küll soovitada. Turul on eraldi kommiputka ja seal neid müüakse.
Kaunist pühadeaega sooovides.:)

2015 aasta, milline ta siis oli?

Jaanuar kulges suhteliselt sisekaemuslikult ja kuna lumi oli ka eelmisel talvel haruldane, siis oli lumest jaanuaris palju juttu. Mitte igatsusest, ausõna.:) Kõik lumevormid alates õhkõrnast ebemelumest, mis tuuletul ööl maisele mateeriale laskudes tasakaaluimesid sooritas, kuni talla all kiljuva -15 (jaanuari külmarekord) kõleda nähtuseni a la sinised varjud kuupaistel, külm sädelus jne. Mingil ajal sajab alla umbes 20 cm ja jääb tükiks ajaks maha.
Veebruar algas suure sulaga, lumest ei jää suurt midagi järele. Vahetevahel sajab teda küll, kuid ei midagi püsivat. Veebruaris on palju päikest, vaibavabrik hakkab tööle ja lumede täielik lõpp on 21.02. Aednik tunnetab, et kevad on saabunud 26.02. Maa on niipalju sulanud, et saab rohida ja talvine lumekupp lööb lahti esimesed õied. Sel päeval on ka esimene aiaekskursioon. Näidata oli tegelikult ainult alpimaastikke ja lumekuppu, sest muu aed magab ega pole kuigi dekoratiivne.
Teisel märtsil on esimest korda kuulda musträstast, seitsmendal märtsil puhkeb Gargari krookus, naistepäeval on ebatavaliselt soe ilm. Saab rattaga sõidetud esimene 10 km ja kevade illusioon on sellel päeval täielik. Kuid päriskevad siiski viibib. Heitlikud ilmad ei lase aial areneda ja esimene võrkiiris puhkeb alles 22.03, samal päeval kuldõielise krookusega.
Märtsi lõpus kobistan juba esimest korda Kristiine aiandisse. Kahju, et sealsed mägisibulad kõik nimeta on. Mõned neist on metsikult ilusat värvi.
Märtsi viimasel päeval lähme Linnu teele külla ja kevadet tähistama. Hooaja võib lugeda avatuks kuigi taevast sajab lõrtsisegust külma vihma. Normaalne meie laiuskraadi ilm tegelikult ju:).
Aprill algab tellimustööga Metsakalmistul. Kevad kulgeb aeglaselt, palju sombuseid ilmu ja karmid öökülmad kui on vähegi selgem. 08.04 kohtab aednik töölt tulles esimest korda sel aastal aias nii massiliselt värve! Üle hulga aja päike ja soe ilm. Õitsevad krookused ja võrratud võrkiirised.
11.04. on juba nii soe, et aias on topi väel palav. Aprillis on esimesed hamsterdused ja alpikalju hakkab suuremaks kasvama.
Mai on hea kuu istutamiseks, kõik mis maha saab, kastetakse taevaliste poolt kenasti ka ära. "Topi väel palav" ilmasid niipea enam ei tule, kuid üldiselt on hea kevad priimulate ja epimeediumide jaoks. 16.05 on kõik kõrvikpriimulad õies. Massiline õitseng aias algab umbes 26. mai paiku. Võhk (oletan, et haisev) õitseb 27, mail ja 31. mail puhkevad õunapuud.
Juunis läheb elu kiireks. Käib palju aiakülalisi ja ka põhjalased võtavad ette ühepäevase reisi lõunasse. Jahedast maist on saanud jahe juuni. Võilillemett ei laeku kuid lilled õitsevad kaua ja mõnuga. Üleüldine õitseng.
Juuli alguses kaob Proua Muri. Kuuenda hommikul ta koos teistega enam sööma ei tule. Muri on meie kassidest kõige ettevaatlikuma loomuga ja kodulembesem ning koos meiega kulgenud 8 aastat. Ta on üle elanud koera ründe ja umbusaldab võõraid. Mis võis selle elukogenud ja alalhoidliku loomakesega küll juhtuda? Igaks juhuks helistan varjupaigad läbi, saab ka ümbruskonnas ringi kõnnitud, et äkki midagi... Tulemusteta. Muri on jäljetult kadunud. Mõnda aega saab veel loodetud, et ühel hommikul on ta jälle verandal ja otsib läbi klaasi silmsidet, aga nüüd juba liiga palju aega möödas. Muri oli üks peeneloomulisemaid ja värvikamaid kassiisiksusi, keda on kunagi olnud au tunda ning Murist jäänud tühi koht jääbki tühjaks. Blogis ma Muri kadumisest ei kirjuta, sest teema on lihtsalt liiga tundlik.
Aiasfäärides on juuli külluslik.
Augustis saabub suvi. Mesilased teevad kõik tasa, mis jahedas juunis tegemata jäi. Ka on loodus nõnda nihkes, et korje kestab augusti lõpuni. Augustis on aalujate kokkutuleks ja Nurga Puukooli päevad. Aed on vägaväga täis. Mägitaimede vaimustus saavutab lae ning aeda on trooja hobustena imbunud ka mõned absoluutselt vastupandamatu välimusega floksid. Esimestele lisaks.
September on pikk ja soe. Püha Juurikas on selle kuu suurim aiapidu. Peale Võhmat tunnen tõsist vajadust rajada floksidele oma peenar, sest neid ei ole enam üks või viis vaid rohkem.
Aias on ikka veel õitsejaid. Septembris juhtub nii, et meile saabub ploomipuu.
Oktoobri alguse öökülmad teevad krüsanteemidega üks null. Hiljem jätkub aias veel mingisugune väiksemat laadi vegeteerimine kuid enamus ilu on silostunud. Aia paraadpiltidele ilmuvad mättad ja kiviktaimlavõtted, sest muud enam eriti vaadata pole. Roog-sinihelmikas üllatab sügisvärvusega.
Oktoobri lõpuks on metsad raagus. Hiline alpitaimede tellimus Poolast kas jõuab enne talve juurduda või ei jõua?
Päikseline hingedeaeg ja vihmane-sombune ülejäänud november. 22.11. on esimene lumi mis varsti ka sulab. Novembris kolib meile sinilind Friida. Alguses lihtsalt üks sinine lind osutub lähemalt tuttavaks saades vägagi huvitavaks tegelaseks.:)
Detsember on üleni soe ja sombune. Kolm päeva jõuludeni. Mõnus.:) Käisime täna turul hapukapsast, vorstisoolikaid ja muud pühadekraami ostmas. Mingil hetkel sõitis selline mõte sisse, et meil on kliima nüüd umbes nagu Inglismaal. Sajab, on udune, vihmane, sombune ja iiri tali niikuinii. Et siis loodetavasti tuleb jälle hea kevad priimulatele, epimeediumitele, võrkiiristele ja kõrvikutele. Need ju enamus inglaste kevadised lemmikud. Oktoobris istutatud Poola alpitaimedel on täitsa elus nägu peas.:)
L, p. pluss 8, vihmane.

Papagoi nägi halba und

Kell pool kuus ärkas kogu maja mamma apartemendist kostuvate meeleheitlike kriisete peale.
Kisa oli nii jube, et unest ehmatatud Härra Tibu vahtis küll suurisilmi, käpp trepil, kuid otsustas siiski mitte üles minna ning kuulatas sündmuste hargnemist targu kamina juures edasi. Seal ei lõiganud niiväga kõrva.:)
Puuri juurde tormanud mamma leidis eest ähmi täis Friida, kes puuriukse külge klammerdus ja häälitses kui hädapasun. Mamma tegi ukse lahti. Friida lendas sinise kahurikuulina otsemaid kardinapuule ja jäi sealt täies lahinguvalmiduses ja kurjalt kaagatades puuri põrnitsema. Läks tükk aega enne kui tutt Friida peas maha rahunes ja suled omanikku jälle siledalt katma hakkasid. Sellegipoolest kahtlustas Friida puuri pool päeva inetutes asjades ja ei läinud selle kuritegeliku kasti ligigi mitte. Alles pärastlõunal ajas nälg sinilinnu seemnekausi manu. Kuna halvad unenäod olid koleda kisa peale juba hommikul kõigisse nelja ilmakaarde laiali lennanud, siis hakkas ka puur jälle tasapisi koduks kõlbama. Õhtuks oli kõik paha juba unustatud ja kaua sa ikka kardinapuu peal elad kui omal selline isetäituva seemnekausiga majake on.:)
Soe ja sombune. Varahommikul pluss 7.

Pühapäeval oli Raplamaal päike!:)

Tii Pohlavars arvas, et kui neid päikselisi päevi Põhjas nii vähe on, siis tasub täitsa minna mõnda sisemaale jahtima ja nii pühapäeval tegimegi. Tiil oli õigus. Milda kodumail ja Raplamaal paistis päev otsa päike (kui meil Harjumaal taevas tavaviisil  sombune oli).
Kõigepealt siis hommikukohv heas seltskonnas soojade pirukate ja tordiga ning järgmisena aiakülastus (kuidas siis ilma aiaringita?:) päiksepaistel. Milda aias leidub fantastilisi kivipuuslikke, praegu olid nad kõik hästi näha ja ka keldrimägi nägi täiesti teistmoodi dekoratiivne ja põnev välja võrreldes suvevälimusega kui taimestus pinnavorme katab.
Edasi oli Lipa linnusekoht. Taimestiku madalseis lubas imetleda üleni sammaldunud kiviaedu, uudistada vana talukohta jne. Milda pere on linnusemaa hoolduse südameasjaks võtnud ja tulemus tänab tegijaid. Võssa kasvanud müürid on jälle padrikust nähtavale pääsenud ja peremees plaanib järgmisel suvel ka kaevukoha välja puhastada. Linnuseväli on umbes jalgpalliplatsi suurune, kuid see ei tarvitse olla lähiala ainus muinsus.
 Muidugi ei saanud botaanikud ka ilma linnuse juures olevaid põõsaid määramata. Lõpuks arvati, et türnpuu, aga ei teeks paha suvel üle kaeda. Üldse oli see üks väga põnev ja muistne koht, kus maapind võib varjata midaiganes.
Lipalt läksime Paka mäele, mis oli samuti huvitava muinasminevikuga. Väidetavasti olnud see kunagi kasutusel kärajate pidamise platsina. Jälle, millised samblad!
Metsas kasvasid pisikesed timpnarmikud. Detsembri seened. Wow!:)
 Peale matka maandusime Türil ja siis natuke ka Raplas ja kuueks koju. Kottpimedas, sest detsember  ju. Tänan kõiki osalejaid kauni matkapäeva eest!:)
Varahommikul miinus 3 ja meie kandis on teist päeva maas väga õhuke kiht midagi, mis võiks asendada lund. Värvi poolest, ma mõtlen. Muidugi ka auto teist hommikut jääs.

Detsembri pildid

Paruktarnad 

`Pacific Devil`s Food`hoiab ka talvel punast värvi

Õitseaeg oli üürike, sest jäi sügiskülmade perioodi, kuid on ju veel lehed. Ja need pole tavalised.:)

Ka torkav kivirik mõtleb kevadele. Jah, need on õiealged.:)

Soe talvealgus on pea segi ajanud varretul emajuurel.

Sinilind Friida lemmikõrs.

Aga fotokaga sihtimine Friidale ei meeldi. Peale kahte plõksu keeras ta selja ja ootas millal papparatzi minema läheb. Pildil on näha ka see, et kardinad on viimasel ajal rõngaste külge teistmoodi ühendatud. Klõpsud nakitses Friida iga päev lahti, kuid nüüd ei saa sinilind enam kardinat põrandale kukutada.

Pimedad päevad, öödest rääkimata

Kui lumerohkel ja külmal talvel on tavaliselt nii, et peale tuisku tuleb sula, siis sama seaduspära näikse kehtivat ka lumetutel aegadel. Peale tormist nädalavahetust on päevased temperatuurid pluss 7-8 ja Ringvaade näitas nädala alguses Tartumaal õitsevaid võililli. Tõsi, nad kasvasid päiksepoolse seina ääres kuid Tartlastel kuulukse ka päikest tihemini näha olevat kui meil siin põhjas.
See nädal on olnud soe, niiske ja pime. Oleks nagu päev, aga ilma elektrivalguseta pole toas suurt midagi teha. Poolpimedas detsembris, käsikaudu...vot see on juba see päris õige kaamos.:)
Sinilind Friida on leidnud oma koha perekonnas ja selle endaga tihkelt täitnud. Kõvemate krääksatuste peale elavneb Härra Tibu ikka veel igaks juhuks ja ronib kähku ülemisele korrusele kuid eelnevad mõistusekaotused on Mammal täpselt salvestatud ja kui lind lahti on, siis Tibu enam tuppa ei saa. Ohutustehnika mõttes.
Preili Friida ise on rõõmus ja rahul. Laulab, krääksub, vilistab ja otsib endale hallis põhjala kaamoses pisikesi armsaid meelelahutusi. Viimane hobi on tal kardinakanga kardinalõksude küljest lahti nakitsemine. Annab nokale toonust ja väheke põnev ka. Senine rekord on neli lõksu hommikupoolikuga. Mamma paneb nad jälle pärast kinni. See on esimene asi, millega Friida õhinal tegelema hakkab kui puurist välja saab.
Paistab, et ka väljaspoole puuri oleks vaja mingeid linnumänguasju. Millised need peaksid olema?
Ilmselt sellised mida nokkida saaks.

Detsembri algus

Eile oli torm. Selline korralik, vihma ja kaminas ulguva tuulega. Maru lõõtsus ümber maja, peksis veranda märjaks ja mõned tugevamad tuuleiilid panid mõttes katust kinni hoidma. Kassid käitusid tormi ajal erinevalt. Bond suhtus nagu põline õuemees, mis sest ilmast, ilm on ilm, andke mu söök ja paikogus ja siis lastagu õue, lähen kuuri alla magama.
Tibu vormistas tormist lõbustuse. Istus verandal, lasi marul kõrvu, vurre ja kasukat pahupidi puhuda, nuusutas pööraste iilide lõhnu, pladistas lageda peal ja ümber maja. See on ju kaif kuidas tuul hüppel mitu meetrit edasi kannab. Siis võis jälle jalgadega vastu akent lüüa, et palun tuppa! Küll see torm oli tore asi. Härra Tibu kõõlus säravisilmi vähemasti oma kolm-neli korda õue ja toa vahet sest ega talvel neid meelelahutusi kuigipalju ei ole ja see torm kulus hädasti marjaks ära..
Sinilind on jätkuvalt pisut pelgliku loomuga kuid elupaiga osas täiesti kodunenud, hommikud algavad reipa hõiskamisega, rabinal lennatakse kardinapuule ja kapi otsas olevale õrrele. Nalja saab ka. Kui Friida ennast kardinapuule kudrutama unustas ja samal ajal uljalt selle otsa poole tammus, siis sai ühel hetkel kardinapuu otsa ja linnuke libises krääksudes ja kardinat krabades põrandale. Oli seal paar hetke vaikselt kortsus, siis ajas suled puhevile, vilistas mõtlikult habemesse ja kõndis keset põrandat kust jälle tuule tiibade alla sai. Selle sulitembu eest umbusaldas Friida kardinapuud mitu päeva ja lendas ainult puurikatuse ja kapi vahet. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma elurütm. Hommikul läheb paariks tunniks lendama, vaatab kapi pealt hommiku TV-d, õhtul on teine ring. Kui isu täis saab, siis läheb ise puuri tagasi, sööb, laulab, kolistab oma varandusega (mänguasjad). Puur on kodu ja kindlus. Vahepeal eelistab ema siiski puuri ukse kinni panna, sest meil on majas ka kaks kassi, kellel on välja kujunenud rituaal vähemalt kord päevas "loomaias" käia. Minnakse Mamma ukse taha ja passitakse seal kuni keegi sisse laseb. Siis VAADATAKSE (täie raha eest), sest midagi nii sinist ja imelikku ei ole siin majas ennemini nähtud. Doos käes, tõstetakse loomakene ukse taha kus ta siis mõtlikult trepist alla longib ja omaette pead vangutab, et tehakse ikka imeasju...
Vahepealne külmaähvardus teisipäeval piirdus kõigest hommikuse kiilasjääga, edasi olid jälle plusskraadid. Mõnus leebe iiri tali loksub sombuse taeva all vaikselt jõulude poole. Ilus on varahommikuti tööle sõita, iga maja juures särab oma valgusinstallatsioon. Ilus põhjala iidne komme kaamosepimendust valgusega mahendada. Omamoodi jälle üks mõnus aeg. Kevadeootamise alguseni on kolm nädalat.

Sinilinnu lend

Papagoipreili puuriuks tehti eile lahti ja oh seda rõõmu! Ikka mitu laia sinist tiiru tehti toas ära, enne kui ta seinale kinnitatud põdrasarve üles leidis ja ennast sinna istuma seadis. Nüüd ilmselt jääbki nii, et puur on magamiseks ja tuba lendamiseks. Kassivaba tuba, ma eeldan, jah.

Preili Friida toob kuuldavale läbilõikavaid eksalteeritud häälitsusi, kudrutab omaette ja vastab vilele. Korraks kuulsin ka kutsikanuttu. Iial ei tea kust need linnud oma helindid üles korjavad ja millal laulusse põimivad.

Muidu on ta lihtsalt ilus. 

Esimene advent oli mahe, õhtul kiskus veidi tuulisemaks, aga ilmajaama lubatud koledad sügistormid lõõtsusid meil reedel ära. 

Oli suhteliselt asine nädalavahetus, tõmbasin vaibavabriku käima. Kõlab hiiglama hästi, aga tegelikult sõlmasin teljed töökorda, käärisin kaks kangast ja seda oli kaheks päevaks küllalt kui tahad elu ikka mönuga võtta. Materjali on metsikult kogunenud, sest ligi kaks aastat oli suhteliselt kudumisvaba aeg, polnud nagu seda õiget tahtmist, et milleks ja üldse. Tegin ainult tellimusi. Nüüd on vähemalt kümmekond ideed ootamas, mis oleks põnevad läbi katsetada. Nii, et teljekolinat hakkab talvel palju olema. Huvitav, kas papagoi hakkab seda matkima?:)

Keskerakonna kongress oli paras etendus, Simsonil jäi 55 häält puudu, mis näitab, et jama oleks napilt võinud lõppeda kuid jätkub. Simson võiks luua uue erakonna. 

Mahe varahommik, tuuletu just ei ole, pilvine pluss 4.

Paar sammu veel ja november läbi.

Pluss 4, metsikud tuuled.
On ikka sigapime. Nii öösel kui päeval. November ju. Vahetevahel rebenevad pilvesiilud ja nende vahelt aimub taevaid ja ehk mõni kiirekegi (kui on parem päev) kuid üldiselt on ajast aega selline madalrõhkkondne ja suhteliselt kiire sõud jõulu poole. Nagu ikka novembris. Sest selle kuu üks väheseid häid omadusi on see, et november läheb ruttu. Nädalad lausa wuhisevad mööda. Sama joont järgib tavaliselt ka detsember...ja siis hakkab venima. Tuleks OMETI see kevad rutem, aga ei...:)
Bond mõistis poolelt sõnalt, et ülakorrusele pole vaja nina pista ja ta isegi ei huvitu, et miks. Ja tema vaba hing kaifib igal võimalusel õueelu, sest seal juhtub ja seal on kogu selle kassi maailm.
Aga tubase loomuga Härra Tibul on identiteedikriis. Kuna pealtnägijad olid tunnistajaks teatava lühise tekkimise juures (hea kasvatuse ja jahiinstinkti vahel, kus võitis ülekaalukalt viimane), siis ei lubata kassiisandat enam Mamma apartementi kooserdama ja kui meie temast parajasti välja ei tee, siis on täitsa jama. Tubane elu on ju NII igav. Varem sai minna ja Mamma alla nügida ja siis jalutada temaga külmkapi juurde (niipagana ümber sõrme on ta Mamma keeranud:) ja ukse juurde, sealt koos välja vaadata, et brr kui külm, kass ikka ei lähe praegu õue, või läheb ja muul moel natukenegi inimese moodi suhelda, aga nüüd on seal see jõle sinine lind. Alumise korruse rahvas on suhteliselt staatiline, loevad muudkui raamatut, lobisevad omavahel või istuvad arvutis. Kassist keegi välja ei tee! Ja kass läheb kiuslikuks. Oi kui kiuslikuks. Hakkab kukile ronima ja teravate käppadega tallama, ajab asju maha, hüppab kitse ning tahab sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja...Eeh, november.:)

Esimene sula.

Juba teisipäeva õhtul vabanes maailm külmakägistusest, täna hommikul oli vihm. Mõnus.
Sinilind kohanes üle ootuste hästi. Päeval on neil seal mammaga mõnus, vahivad seebikaid ja ragistavad porgandeid. Paar korda päevas võtab ette lauluharjutused, musitseerib pikalt ja mõnuga. Härra Tibus olevat aga kaunist laulu kuuldes ärganud kiskja (vaat mida muusika mõnega teeb:) ja kass olevat põlevisilmi kohale kapanud ning üritanud puuri rünnata.Noomimine ei aidanud, sest hetkel ruulis seljaaju. Tuli konkskäpaliseks muutunud loomake ukse taha tõsta. Magaski terve päeva mamma ukse taga, et äkki näeb veel lindu. Ei vedanud.:)

Esimene lumi

Eile viskas päeval korraks maa valgeks, kuid see sulas kohe ära. Teine laine ümmargust teralist lund tuli õhtupimedas kriginal piki aknaid, aga see enam ära ei sulanud. Hommikul vedeles siin ja seal valget lumekirmetist.
Kassid käituvad talve lähemale hiilimise suhtes täiesti erinevalt. Härra Tibu on nagu vana tusane lord, kelle elus pole enam mingeid värve peale kaminatule ja inimliku soojuse (ja sedagi vähest tuleb selle noore musta pätiga jagada). Paistab, et Tibule talv ja tubane elu eriti ei meeldi. Igav on. Mängige minuga ja laske mind sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja...
Bond on selga kasvatanud metsiku puhevil karukasuka ning selle alla mõistliku rasvakihi. Silm särab, karv läigib, kassiisand sööb hoolega ja valmistub talvituma. Õhtuti "vaatab Bond kella ja läheb tööle". Õues on nii palju väljakutseid, vaja patrullida, hiireseiret teha jne.
Viimasel ajal on ta oma staabi teinud meie kuuri. Sealt on ka hästi kuulda kui inimesed hommikul ärkavad ja saab kohe tuppa.
Lihtsa loomuga Bond (andke mulle süüa, sasige mind ja laske siis õue) erineb ülisotsiaalsest Tibust nagu öö päevast. Tema ei pauguta ustega ega manipuleeri mammaga nagu Tibu.
Täna tuli majja uus elanik, sinilind Friida.

Poole novembri peal

Viimaks ometi on kõik lehed maha tulnud ja kivilad ka enam-vähem puhtaks nopitud. Minu poolest võib nüüd talv tulla ja silmale on ka päris hää. Hoolimata sellest, et taimkate on veel noor ning ei kata  veel korralikult, on kivila kehvadel aegadel (november kuni märts) igast küljest vaadeldav ja näeb kobe välja. Kui mujal püsikute alal vaatab enamasti vastu must muld, siis kivilate künklikud pisimaastikud on praegu põnevad ja väljapeetult värvikad.

Mägisibulate värvid on muutunud sügavmõtteliseks ja igihaljaste mätaste rohelus kumab erksalt kivide vahel. Nimetu kuid igal aastaajal muljetavaldav mägisibul. Leitud Kristiinest.

Aruhein, kukehari, oganupp ja mägisibulaid ka.

Teine nimetu kuid väga omapärase värvumisega mägisibul.

Vihmamärjad kivid mägisibulapeenras

Ja, et ei läheks üksluiseks...

Tegelikult pildistasin terve peenra üles

Kivid, kivid, kivid...

Ja veel.

Enamasti on mägisibulad praegu rahulikku rohelist või punakat värvi, kuid leidub ka erksamaid, `Pacific Devil`s Food`

`Chilli Pepper`

`Sha Uri`

`Azrael`

Harkjas azorell on sügisel selline

Vastak-kuldhari `Variegata`

Väikeselehine oganupp

Roog-sinihelmika nimi võiks olla Kuld-sinihelmikas.:)

Kahvatu päikese kiirtes...

Vaikne vihmane nädal

Sügis on olnud kaunis ja päikseline seepärast, et pole juba pikalt sadanud. Hilja sügisel istutatud kivirikke, pisipajusid ja näsiniinesid pidi oktoobris lausa eraldi kastma, et ikka pinnas korralikult juurte vahele loksuks ja maapind talveks kohevile ei jääks. Muld üldises plaanis ju otseselt kuiv ei olnud, kuid laupäeval saabunud vihma üle oli päris hea meel. Nädalavahetusel siis sadas, vahepeal üsna oavarrest. Noh ja hiljem vahelduva eduga terve nädala takkajärgi.
Mardilaada kontsert läks Söepõletajatel uhkelt ja kenasti. Asjaosalised olid küll enesekriitilised kuid mu meelest absoluutselt asjata, kõik kõlas kuninglikult, oli väga ilus. "Mikser" ja "Orava valss" jäid suisa kummitama, aga need ongi niisugused kõrvakummituslood.
Elu on muutunud ülimalt tubaseks. Sööst laupäeval Mardilaadale ja pühapäevane kalmistukorrastusring pretsedenti ei loo. Töölt tulles on juba hämar ja mis sääl änam...
Härra Tibu tagumik on soojade vihmaste ilmade pärast lusti täis. Üks õhtu visati pimedast kassiga vastu akent. Läraki! Kõrgele ja kõvasti. (Tal on niisugune komme, et kui sisse tahab saada, siis  hüppab ca meetri kõrgusele ja lööb tagajalgadega vastu akent nagu küülik.)
Pokumees läks avama ja kuulis ainult käpapladinat poris, Härra Tibul oli sikutegemise tuju.
Teist korda - Läraki! Ja jälle ei mingeid kasse kuskil.:)
Siis lasime tal tükk aega paugutada, ust lahti ei teinud. Kusjuures õigust jääb ülegi, võmmud muutusid aina kõvemaks.
Lõpuks kostis vali mäuuu!, et mis te jamate, kassikiusajad, siis me lasime selle märja naljahamba sisse.
Terve see nädal on olnud vihmane, sombune ja madalate taevastega. Vahepeal päeval vilksab küll päikest kuid kummalistes kontekstides, et kas paistab helgiheitjana kuskilt pilvepraost kojusõitvale töölisklassile otse silmaprakku või nagu kolmapäeval kui keskpäeva paiku kummus põhjataevas suur vikerkaar.

Mardilaupäev

Tuttava viisiga laulud, hämarad väikesed kogud tänaval. Külakoerad hauguvad, naabrinaised helistavad üksteisele, pane kommid valmis, mardid tulevad, juba oli ühtesid näha, oi, meil juba kahed käinud...
Wikipeedia: Eesti rahvakalendri uurija folklorist Mall Hiiemäe tõlgendab mardipäeva muistse aastavahetuspühana. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võibolla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis mitmete tööde keeld, eeskätt olid keelatud naiste lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas tubaste tööde perioodi.
Lina- ja villatöid ma igatahes ei teinud kui uksele koputati.
Meil käis pikas mustas mantlis Hitleri vuntside ja laia kaabuga mardiisa kahe lapsega. Olid ujedad, laulsid ainult ukse taga, toas muutusid tegusaks, jagasid selle aasta õnned (karjaõnne, lapseõnne, autoõnne, viljaõnne) asjalikult peo peale ja tantsisklesid rõõmsalt värava poole. Kuna alevikus ei sünni midagi ilma valvsate karvikute teadmata, siis olid naabrite roosa ja valge koer (bolonkakaksikud) martide külaskäigust üsna pöördes ja vahetult peale külalisi õhtukõnnile minnes sattusime kogemata koomilisele situatsioonile:
Meie mardid olid juba ammu pimedusse kadunud, kuid kooli poolt lähenes kaks uut maski. Jäime uudistama, et kuhu ukse taha lähevad ja kas laulavad ka. Nood aga tegid käigu pealt oma märsis inventuuri ja arutasid midagi mardikeeli. Siis ei pidanud roosa ja valge koer enam vastu, murdsid poikvele jäänud väravast välja ja otse martide poole. Nood pistsid punuma nagu oleks tuli takus.
Jäi vaid üle nentida, et need nüüd küll meie tänava mardid ei olnud. Meie omad teavad, et roosale ja valgele koerale meeldib tohutult haukuda ja lastega võidu joosta. Aga kui täitsa konkreetselt eest ära lidutakse, siis ei ole lihtsalt aus. Varsti tulid kaks väga pika ninaga pisikest peni lõõtsutades ja kobisid väravast sisse. Panime riivi peale ja kuna meie tänaval midagi rohkem huvitavat ei juhtunud, siis võis kõnniringile minna.

Pimeneb.

Nagu ikka sellel ajal novembris. Hiiglaslik tiigrihüpe kaamose poole toimus kella tagasi keeramisel. Päevapealt oli tunda. Järgmisel nädalal peale päevatööd ei olnud enam tunnikest päikesevalguse aega preemiaks nagu seni. Ja pimeneb jätkuvalt. Jõuan koju umbes selleks ajaks kui päikese ülemine serv tehaste taha vajub. Toas on soe valguse jälg, mis vaikselt aknani roomab ja hääbub. Tore fenomen see varakevadel ja hilissügisel toaaknast risti läbi maja köögi tagumisse seina paistev madal päike. Nagu mingis kiviaegses keldi koopapühamus, kus pööripäevane päike piki käike sirutub ja hetkeks sõrmed üle põhipuusliku näo libistab. Ma olen vahel mõelnud, et äkki peaks külmiku ukse peale mingi kollinäo tekitama. Siis on nagu päris.:)

Aga ilmad on jätkuvalt mõnusad. Pluss 9 - 13 ja umbes pooled päikselised. Ööd on samuti soojad. Nii mõnusate ilmadega ei saanud isegi alpikann teisiti kui lõi külmavõetud õienuppude vahelt uued õied lahti.

Aias olen käinud ainult jalutamas ja uurimas. Et kas veel midagi peale öökülmade kogupauku õitseda söandab, millises konditsioonis on viimati tulnud alpiasukad ja millal potsatavad viimased lehed.
Väike kollane belarina priimula õitseb uhkelt. Talle sekundeerivad raudne sarvkannike, madal aster  ja öökülmašokist toibunud alpikann.

Mustikad on lihtsalt ilusad.

Kui oli veel täiskuu...

Inimene võib tuttavate turvaliste helide (akordion, äike,  telekas, viiul) saatel magada nagu nott, aga kui unenägudesse lõikub vaikne tundmatu hääl, siis sakutab seljaaju kere ärkvele ja käsib kõrvadel heli allika kindlaks teha. See veider väga madal ühetooniline jõrin või uma oli kestnud juba tükk aega enne ärkamist. Unemati pakkis laksupealt asjad ja aru asus häält analüüsima. Magajad nohisesid siin ja seal oma nohinaid ja järelikult ei kostnud see toast. Unine mõistus tuli omaarust hiilgavale järeldusele - hoolimata ühetoonilisusest, teeb jõrin pause. Heli tekitaja hingab! Ahaa, järelikult on tegu...aga kellekuradiga võiks olla tegu meie rõdul kell kaks öösel?
Bond? Aiah, rõdul on seis tekkinud ja kohe võib alata laulupidu!
Hiilisin kuuvalges akna juurde, aga mingit seisu ei olnud. Bond lebas verandalaual nagu must päts ja tuiutas uniselt võõrast isandat verandatrepil, kelle suunast ikka veel ülalpoolnimetatud mõistatuslikku jõrinat kostis. Ma usun, et Bond teadis toda unetut pässi hästi ja ei pidanud vajalikuks ähvardusi Roni laualt maha või ma lasen su soolikad kuupaistele tõsiselt võtta. Aga mina ei tundnud ja oma kass ikka kallis, avasin rõduukse, kahmasin sooja unise Bondi sülle. Ossamumeie! Võõras kõuts ehmatas rõduukse kääksatuse peale nii, et katapulteerus kuhugi kuuri poole. Kui need ei ole ainult karud, kellel kange ehmatus põhja alt ära võtab, siis eks see ole päevavalges näha.:)
Toas selgus tore tõik, et NII ükskõikne see mede kassiisand ka ei olnud kui ta võõrale paista laskis, sest Bond uuris läbi akna tükk aega teraselt õuevarje, enne kui rahule jäi ja toas pessa magama kobis.

Päikseline hingedeaeg

Päevad kulgevad valguse tähe all, nädalavahetused on mõnusate retkede ja logelemise pärusmaa. Jah, eks aednikki ole valguslemb nagu tema taimed ja lastagu ainult tal kümmelda paar tunnikest päevas päiksekiirtes ning ta on rahul ja häppi.
Eile uurisin Bauhofis lehepuhurit-imurit, aga asjaks ei läinud. Noppisin laupäeva hommikul alpikaljult ükshaaval astelpajulehti ja siis tuli äkiste niisugune mõte, et võiks...Aga poes läks masinaisu läks üsna ruttu üle kui nägin, et see on überkallis, tuleb käima tõmmata nagu mootorsaagi ja see käib bensiiniga (*luku kinnitõmbamise heli*).
Elektriline variant tuleks kõne alla, aga plärin ja bensuhais...tänan väga. Internetis tuhnimine andis tulemusi, leidsin just sellise mis peale läheks.
Kas keegi aednikest kasutab oma aias sellist tööriista? Millised on hinnangud?
Muidu on november nagu ikka, enamus pealseid on maha lõigatud, roog-sinihelmikat ei raatsi (kasvõi külvaku kui tahab) ning ainult üks aianurk on veel läbi siblimata (teotõrje mõttes ja üldse). Kiiret  kuskile pole, umbrohigi kasvab aegluubis.
Täna on tavatu hommik maheda sooja ilma ja lauspilvitusega. Pluss 7,5.

Väga sinised taevad ja ürgkülmad ööd.

Kuu on õhtuti nagu taaler ja öösel virutas miinus 7,8. Karvane viirpuu loobus laksupealt kõigist lehtedest, õisenelas kiilaneb ja astelpajudega  on naljakas lugu - emane oleks nagu õrnem, enamus lehti juba loovutatud, kuid isane hoiab ikka veel kiivalt kasukast kinni.
Astelpajude all on miniatuursete vormidega kivila, mille lehtedest puhastamine on peen näputöö. Eeh, tuleks need lehed juba ükskord alla, saaks aiaga ühele poole...
Imeline hommik safiirsinise taevaga...ehatähe kõrval figureerib teine hele täht. Marss ja Veenus kõrvuti? Tähtede selline seis. Ilus.

Oktoobrine

Astelpajul, hiina õisenelal ja karvasel viirpuul on ikka veel lehed peal ning enne lehelangemist nende alla rehitsema minna pole mõtet. Puhastasin liiliapeenrad, kaevasin kaeralilled välja ja panin eelviimase kivi sillutisse. Kohtades kuhu vähegi lehti on kogunenud, leiab kõikjalt tigusid ja nälkjaid. Enam-vähem pooleks on nii ühte kui teist ja näib, et kaks järjestikust vihmast suve on populatsiooni suureks paisutanud.
Nädalavahetus oli soe. Laupäeval anti terve päeva luksuslikku päikest ja pühapäeval sadas.
6,6 kraadi plussis, vihmane varahommik keeras ilusaks päevaks.

Torm veeklaasis

Kuna perenaine hakkas vaibakaltsu lõikama ja see on villane (naturaalseid materjale oskavad kassid hinnata:), siis magab Härra Tibu kaltsukastis diivani ees. Kui vahepeal mõned ribad keraks on keritud, siis katsub ta neid pahaselt lahti harutada, tirib küünte ja hammastega, endal seljanahk nördimusest tõmblemas. Ega siin majas ei tohi ju kassil kunagi mingeid väikesi rõõme olla, kuradi kerad, ma ütlen...
Kui tuli kustu pannakse, siis hülgab Härra Tibu oma privaatpesa ja hiilib voodisse. Jalutsis on tema päriskrunt kus ta saab ennast rahus rehitseda ja pimedas ei ole ka inimesed nii tüütud.
Kuna Bond on viimasel ajal usinasti ametis kohaliku meestekoori hääleharjutustega, siis on seda looma toas vähe näha. Tuleb, kuukab köögis kõhu täis (künnimehe isu), lentsib heatujuliselt tuppa (Ootasite, jaah!:), kukub diivanil külili ja lööb valju nurru lahti. "Oo, kass!" elavnevad telekat vaadanud inimesed ja asuvad pehmet kasukat sasima. Bond on häppi, venitab ennast pikaks nagu nätsu, keerab kõhtu, külgi ja kaela sasijatele ette, nurrub nagu traktor. Põrandahämarast jälgib situatsiooni suur kade silmapaar ja kui Tibu ka seltskonda kutsutakse, siis keerab ta oma pesas demonstratiivselt selja ja jääb sügavalt magama. Peale kõrvade, mis jäävad kuuldele.
Bond saab oma tähelepanudoosi kätte, vaatab kella ja muutub asjalikuks. See mees peab nüüd minema. Mission impossible ootab. Kaledahäälne "Mäuu!" annab rõduukse juures märku olukorra pakilisusest.
Avame ukse, öö neelab väikese musta kogu hetkegi viivitamata.
Film lõpeb, tuli kustub, aga Tibu jalutsisse ei tule. "Tibuu!" vaikus. Tibu magab sügavalt närukastis, ainult kõrvad on kuuldel.
Tervelt kaks ööd on jalutsis kõle ja külm, siis sulab Tibu viimaks üles ja hakkab jälle meie sabaga soojenduskotiks.

Vihm pesi metsad raagu

Öösel sadas ja tormas. Kass nägi õudusunenägusid ja niitsus jalutsis. Hommikul oli maa kaetud paksu lehise vaibaga. Sõitsin pimedas lohinal üle vihmaläikvel vahtra-, kase- ja kastanirüüde. Veel üks pikk samm talve poole. Annaks jumal iirikat...

Peale öökülmade kanonaadi...

Peale öiseid külmtöötlusi näevad muutumatult kenad välja kõik neli alpiala. Aga see on täiesti eraldi teema. Praegu siis lihtsalt aiast. Mis on oktoobri lõpus veel vaadata?
Ikka see roog-sinihelmikas, ei saa ma temast üle ega ümber :) - seekord siis madala õhtupäikese kiirtes

Helmikpöörised muutuvad peale öökülmu eriti väärtuslikuks, sest väike külm ainult kirgastab neid.

Jahedaga on õite areng hästi pikaldane. Kas jõuab enne lund puhkeda?

Külm pildus sügislilled pikali

Harfiõis näikse olevat üks vintske olevus. Ilus iga ilmaga. Seni on õnnestunud saada vaid üks seemik. Järgmisel kevadel proovin pistoksawärki.

Palmilehine tarn kannatab ka hästi külma ja näeb kuni lumeni ilus välja.

Pokumehe mairoos on imekauni sügisvärvuse võtnud.

Taevassinine aster ei lase ennast külmadest häirida ja õitseb uhkelt lõpuni. Kusjuures päikesekiirtes ta isegi lõhnab. Absoluutne oktoobrilemmik.:) Tervitustega Rahmeldajale!:)

Haned läinud, ilmad kenad.

Imekaunis päikseline nädalalõpp on selja taga.
On jätkuvalt kuiv, nii kuiv, et olen uusistutusi kastnud. Teisipäev ja kolmapäev olid sel nädalal soojemad, kuid ülejäänud hommikutel on meie kandis püsivalt miinus 3,5-7,5.
Uudisekünnist see enam ei ületa, aga statistika mõttes ikka...lursslill, siilkübarad, kõreliiliad, hostad ja astilbed on silostunud, alpikannil on õied mida ta pole veel avanud. Kas jõuab enne lund?

Õitsema on jäänud maatõugu sügisheleeniumid, taevassinine aster, krüsanteemid ja madal aster.
Erilise nähtusena õitseb öökülmadest üle olles Eve imekaunis floks. Kas libisevad külmajoomed sellest kohast kahju tegemata üle või on floks tõesti eriliselt külmakindel?

Kased ja lepad on meie kandis juba tükk aega raagus.

Lõikasin laupäeva hommikul natuke pealseid, aga rohida ei saanud, sest maapind oli kõva kui kivi, seekord oli isegi veeämbril korralik jääkaan jne
Öökülmad on enamuse taimi ära võtnud kuid leidub erandeid...roog-sinihelmikas troonib uhkelt üle kõige.

Ainuke madal aster aias kelle levimiskommetele ma läbi sõrmede olen vaadanud, sügisel saab temast staar, sest enamasti elab ta kõik hallad ja hullud ilmad üle, vahel ka lühemad lumed. Tore vinske sort.

Bond vaatas tähelepanelikult aedniku tegemisi.

Soe päike meelitas eesaeda. Panin mõned paelatakad sillutisse. Töö käigus sattusin sellise koha peale kus mägisibulate kaitseala kaar koledasti silma riivas. Kuidagi kohe eriti riivas. Asi lõppes sellega, et ajasin kaare õigeks. Juurde tuli ruutmeetrike mägisibulamaad ja sillutise tegemise ajal välja tulnud paeprügi leidis ka endale õige koha. Päris valmis veel ei saanud, ei sillutist ega uudismaad. Kuskilt tuleb leida veel umbes 10 kivi väravaalusesse siis on valmis nii üks kui teine.
Sügis süveneb, õhtute pikenedes hakkab lugemiseks jälle rohkem aega olema.
"Põgenemine" (autorite trio, kellest üks George R.R. Martin) osutus üle hulga aja tõeliselt heaks ulmekaks. Mis teeb ühe sedalaadi teose siis teistest hinnatavamaks? Kõigepealt peab hea raamat olema hästi kirjutatud. Ja hea ulmeka kõige olulisem osa on osavalt lugeja vaimusilma ette manatud võõrapärane kuid loogiline keskkond, kus sündmustik vähehaaval lahti hakkab rulluma. Raasuke raasukese haaval poetab kirjanik hinnalisi üksikasju kohaliku fauna, floora ja loodusolude kohta. Keskkond on äärmiselt põnev.:) Ja ka stoori on võimas.
Viletsavõitu elukäiguga tequilast läbi imbunud mehhiklasenäru pussitab võõrplaneedi asulas pummeldades surnuks Europa saadiku ja pageb karistuse eest esimesel võimalusel kõnnumaale, lootes leida mõne maavarakaevandajaid huvitava maagimaardla ja ühtlasi ka veidi teenida (väikese lootusega, et ehk on ka mõrvajuurdlus ta naasemise ajaks asulas suletud). Maavarajahil olles märkab mees mägedes midagi huvipakkuvat ja otsustab järgmisel päeval asja lähemalt uurima minna. Kõrgendikule jõudes paigaldab ta lõhkelaengu, et paremini näha pinnaaluseid kivimikihte. Laeng tekitab maalihke, maha variseb terve mäekülg, mis paljastab hõbedaselt läikiva seina. Mees pageb halba aimates. Tagasi vaadates näeb ta, et seinasse moodustub ümmargune avaus ja sellest väljub ühte koma teist...Algab jaht. Plaanitud rahulikust kõnnumaaretkest saab painajalik unenägu...

Südasügisene

Laupäeva hommikul öökülma polnud ja päeval oli selline kena kuiv tuuletu pluss neli. Läksin tegelikult tulbisibulaid maha panema, aga ploom vaatas nii etteheitvalt otsa, et istutasin tema ka maha. Asja käigus tekkis tore lapike uudismaad. Loodus tühja kohta ei salli. Tõin tagaaiast laigulise floksi, kes seal mitu aastat virelenud on ja panin ploomi ette teiste flokside kõrvale. 

Külvasin kastidesse ühte ja teist, lihvisin natuke alpikaljut, kirjutasin uutele pisinäsiniinedele hästi suured sildid ja panin nende kõrvale kivid, et keegi neile peale ei astuks, istuks, ega hüppaks.  Lõikasin hostapeenra lehed maha ja uurisin natuke lähemalt seda tigude asja. Nälkjaid ei olnud kuid lehevarte pealt leidsin väikesi karbitigusid. Teomune ning noori tigusid võib olla ka koorepuru sees. Las külmetab pealsekontsud ka ära, siis saab platsi puhtaks lüüa ja uue multšiga asendada. Kuna hostade vahel sibullilli ei ole, siis panen sinna lubjakiviseguse kruusa. Sellisel multšil pole ma ühtegi tigu ega nälkjat kohanud. Kas saab tigudest lahti? Jälle üks katsepolügon.:)
Pühapäev oli veel ilusam ja päikselisem, kuid varahommikune külmatraditsioon jätkub. Eile -2,5, täna -5.
Aia suhtes sügiseks enam mingeid konkreetseid tööplaane pole. Niisama tavapärane pealsete lõikamine, siblimine, rohimine (praegu saab hästi võililli kätte), talvituvate pottide ja külvikastide maasse kaevamine. Kolm kuni neli elupuud tahaks lastele ära anda. Liiliapeenra ääre võiks ju ka korda saada ja ongi kõik.
Meie `Talvenaudingul` oli 16 õuna otsas. Korjasin nad eile ära ja panin jahedasse. Ühtlasi väike test ka, et kas seisavad jõuludeni? Väidetavalt ei tohi säilitamiseks mõeldud ´Talvenauding` külma saada, aga esimeste öökülmade ajal olid nad veel õues.
Kaeralilledele peab rohkem tähelepanu pöörama. Väga kaunis kultuur. Sel suvel õitses ainult Lucifer, kes peenras kenasti talvitus. Üldiselt aga pole nad talvitumise mõttes siiski Saku laiuskraadi lilled ning parem on mugulad üles võtta ja toas hoida. Bauri punatähe  ja Sveta pillerkoonid napsasin ka enne külmade tulekut õuest ära. 

Kased-lepad on raagus, vahtrad leegitsevad ja pimeda aja pealetung on tunnetatav.

Bond ja Tibu

Küll võtab see lõimumine aega.:) Ühe pere kassid võiks ammu magada seljad koos nagu karvamüts ja hullata, mängida, aga ei.
Härra Tibu näole  ilmub Bondi kohates umbes selline varjund nagu võiks olla inglise aadlikul ameeriklase kauboisaapaid oma sigarilaual nähes.
Tulevad koos õuest, Bond puksab Tibu peaga, nurrub, õnnelik, kohe saab süüa, jesjes. Tibu hoiab pead kõrgel, silmis piinatud pilt, virutada ei sobi, teine nii viisakas, tuppa tahaks ju ka, ohfak, millal see lõpeb, TEE ometi ükskord see uks lahti, vaatab ta mulle otsa.  Oh, draamat.:)
Nurrloomad valguvad kööki, Tibu hüppab toolile, ära kurat sili mind, sa oled nõme, Bond! Bond hakkab isukalt sööma, Tibu pilgutab tooli peal silmi, vaatab. Siis läheb oma kausi juurde, nuusutab, vaatab kuidas Bond konservi vohmib ja kõnnib väga sirge seljaga tuppa. Ei, selle seaga mina koos ei söö! On minnes isegi käppa raputanud. Discusting!!!
Tibus pole õnneks kurjust. Muidu oleks nii, et kuni Bond nooruke, siis klohmitaks teda ja kui täiskasvanuks saab, siis kannataks Tibu, sest tasumata ei jää kassiriigis kunagi midagi.
Nüüd aga...Bond tuleb köögist, lakub vurre, puksab Tibu peaga ja kukub ta nina ette pikali, päris selili, vehib käppadega, tule mängima...Tibu tõuseb tagajalgadele, teeb suu kriipsuks ja hüppab üle Bondi, läheb kangetel jalgadel kööki vaatama, et "kas siin majas ükskord ometi midagi süüa ka saab". Vana sapine lord.:)
Õhtul on telekas film. Tibu plaasterdub. Bond tuleb ka seltskonda. Otsib, vaatab igatsevalt Tibu poole, aga ega see ikka heaga ei lõpeks...Lõpuks räntsatab Bond mu selja taha ja plaasterdub omakorda. Lahe nurruvõileib, teadagi kes on vorst.:)
Jaa, talve tulekuga saab kassiomanik oma kassid kõik täiega tagasi. MidagiGI head.:)

Muudkui keevitab

Öökülm -6,5. Juba õhtul oli -1,2.
Üks natuke kreisi aianduslik eksperiment ka. Väidetavalt on kivirikke (neid pisikesi varaõitsevaid) hea istutada hoopis hilja sügisel (Euroopas tehtavat seda näiteks isegi jaanuaris-veebruaris). Meil on muidugi see põhjalaäärne kant, aga kust sa ikka teada saad kui ei proovi - eile sai siis mõned sellised maha pandud.
Talve poolest...keegi ilmaennustaja olla lubanud ka selleks aastaks kena mahedat iiri talve, kuid milline see tegelikkuses tuleb, seda küll ei oska arvata enne kui päriselt käes on. Kõik on suhteline. Talv tundub kena ja mahe ka siis kui peale kolme nädalat miinus 28-t jälle miinus 15 peale tõuseb. :) Aga praegu on veel kuhjaga valgust ja hoolimata öökülmadest veel isegi mõned õied.

Tagadi kolilaat

Hilinenud pühapäevareportaaž.:)
Mõtlesime, et lähme kohe laada alguseks kohale, saab hea parklakoha müügiplatsi lähedale ja yldse. Aga kuni me ärkasime ja kohvetasime...siis toast kostis mõnusat pillimängu ja siis leidsin ma köögist ühed pohlad mis tahtsid moosiks saada (no olid juba nädal aega tahtnud) ja moos tahtis purki ja nõnda me jõudsime laadale umbes lõunaks. Aga väga võimas oli.:)
Kõike oli tohutult palju - müüjaid, külastajaid, autosid, motikaid, somme, lätlasi. Müüa oli metsikult palju rauda, terast, hõbedat (laua- ja muud), motikaid, jalgrattaid, nõusid, klaasi, puitu, tina, militaarkola, merevaiku, väiksemaid mööbliesemeid ja massiliselt stagnaaegseid inetuid plekist ehteid klaasist kalliskividega Swarowsky kristallid, yteldakse nüüd peenelt tavalise lihvitud klaasi kohta.:)
 Ei saa nimetamata jätta, et märkasin kauba hulgas tervelt kahes kohas kraase (mingi aeg oli mul neid väga vaja ja toona turgu uurides leidsin, et polegi kuskilt mujalt saada kui käsitööriistade veebipoes 50 euriga (!). Pääle korralikku klapperjahti leidsin siiski ühed vanaaegsed ja normaalse hinnaga.
Toredaid puust võimasinaid müüdi paaris kohas. Terve villise kere oli saadaval. Natsa pitsiks roostetanud, aga kenasti üle värvitud ja puha.
Ise ostsin väga ilusat samblarohelist tooni vanaaegse rohupudeli. Ka mul on nõrkusi.
kaks merevaigust tila ja absoluutselt vaimustava hõbedast vidina, mis oli puudu hmh...ühe käevõru küljest. Nojah, igatahes.
Pokumees ostis nelja euro eest "Eesti rahvalaulud" neli köidet: Müüja arendas teemat, et kuhu siis sedasi minnakse raamatud kaenlas, näe, siin on sulle portfell ka, ainult kolm euri...juba minekule sättinud Pokumees jäi naerusäde silmis kuulatama. Mees kes suudab parmupilli järgi tulnud kliendile klaveri müüa, oskab head müügijuttu hinnata.:) Pokumees  hakkas taskust peenemat otsima. Portfell oli tuttuus ja igivana ühekorraga (aastast 1979, kuid kasutamata).
Muidu nuumasime niisama silma. Mõne asja otstarvet välja ei mõelnudki. Kuna stagnaajal polnud midagi saada, siis mõtlesid inimesed asju välja ja tegid põlve otsas valmis ka. Tõeline leid oli näiteks  vigurküpsiste press, mis meenutas jämedat rattapumpa ja umbes samal põhimõttel ka töötas.
Kolilaada kauba moodustavad umbes ühe sajandi sisse kuuluvad olmeesemed, nipsasjad, tööriistad, sõidukid ja nende osad, ehted jne. Saadaval on suurel hulgal kitši, mis jäi kunagistel aegadel puutumatult seisma ja nüüd on nagu uus!:D
Kõigile ikka midagi...Üks vanem mees müüs Putini pildiga tasse ja tal oli pakkuda ka suur kastitäis oktoobrilapse ja komsomolimärke.
Mõnevõrra hämmeldav leid oli detailse pornogravüüriga rokokooteemaline portselankarbike. Ma arvan, et nii mõnigi uuris seda asjakest, aga ostuks ei läinud, sest see oli lihtsalt liiga nilbe, et selle hinda küsida.
Ühe leti ees killustikul lebas hunnik asju ja peal oli silt "Free shit". Pildistajate seas läks rüsinaks, kõik tahtsid head kaadrit saada. Müüja polnud suu peale kukkunud ja küsis pildistamise eest 2 euri. Nali muidugi.:)
Teises kohas müüs mees puust pannilabidaid ja muud puukraami. "Osta endale ka, kuhu sa lähed sedasi ilma labidata! Nurga taga naerdakse kõigi üle, kel pannilabidat pole."
Ja rahvas kes lettide vahel seeris, oli kirju. Võis kohata hundikõrvadega mütse, nahast lendurimütse, kiivreid, kokardeid, raskeid hõbekaunistusega saapaid ja metsikul hulgal nahktagisid, mille mood kõikus seinast seina vastavalt omaniku põlvkonnale. Üldiselt võis eristada kolme põlvkonda motikamehi. Enesekindlad nahktagi ja kotakate dressidega vanataadid, kes omal ajal terve pere "Java" külgkorvi toppisid ja iga suvi Krimmi suvitama sõitsid,
stiilsed keskealised, enamasti väljapeetult mustas ja noored kirevamate kostüümidega. Tagadi laat oli kunagi algselt motolaat, kuid sisult selleks  ka jäänud. Nii, et restaureerija võis laadalt leida vana Volga tuttuue rooli pakendis, kõikvõimalike stagnaaegsete autode ja motikate juppe ning eraldi kohas olid vanad punnvõrrid. Mnjaah, aeg läheb, kunagi nii igapäevane ja tavaline kalameeste sõiduriist, nüüd ole sa lahke - uunikum!:)

Eile.

Hommikul öökülm, -2,5.
Eile väisasin Hansaplanti ja olin rahul, et läksin. Sibulad -30% ja püsikud -50%. Kuigi püsikuid miskit ei ostnud, siis sibulaid küll. Pisike leekivpunane tulp `Red Hunter` ja Greigi tulp `Fire Of Love` on küll aias kuid äraproovituna tasub täiendada, head on mõlemad. Ostsin ka mäestikulauku ja ühe martagoni `Manitoba Morning`(`Claude Shride`oli ka). Kummaline, kuid martagonisibulad olid täiesti kobedad selliselt saepuru sees hoituna.
Ja sõitsingi hästi rahulolevalt koju, ploomilehed nina kõditamas.:)
Ilus suur puuke, pea kahemeetrine `Victoria`.
Häppi.:)

Kassiomaniku veidrused

Kui majas on mõni kass või mitu, siis omandavad inimesed seoses sellega ruttu mõned lihtsad kombed.
1. Eriti keeruline on pimeda aja saabudes. Kassiomanik võib pimedas vetsu kõndides kõnetada põrandale kukkunud diivanipatju ja saada peaaegu infarkti hommikumantli vöö peale astudes. Sama efekt on siis kui vöö peaks kuskile ukse vahele jääma.
2. Kassiomanik teeb enne tugitooli istumist või voodile räntsatamist kindlaks, et ega see ei sisalda neljajalgseid.
3. Kassiomanik ei jäta kunagi vorsti või külmi lihalõike kööki üksinda. Teadagi miks.
4. Kassiomanik teab, et võib nädal aega rahumeeli ise sügavkülmavarudega läbi ajada, aga kui kassikonserv või krõbinad või maius otsa saavad, siis enam elu ei ole. Kähku poodi!
5. Kassiomanik keerab öösel külge selliselt, et tõmbab jalad ettevaatlikult tekisügavustest välja, keerab külge ja topib jalad tagasi sinna kuhu mahub. Hea on kui mahub.
6. Kass peab alati tuppa ja õue saama. Ka siis kui see on tema selle päeva ainuke meelelahutus.
7. Mõned eriti paadunud kassiomanikud hakkavad oma lemmikule ust avades ütlema "Jah, palun." või "Ole nii lahke."

Teine öökülm.

Varahommikul miinus 7. Aiatööde iseloom muutub. Võib hakata koristama. Suvi on läbi.

Esimene öökülm.

Miinus 3,5. Käisin eile videvikus aias ja lõikasin krüsanteeme vaasi. Ülejäänuga on nigu on. Kaks sorti ei jõudnudki õisi avada. Üks on talikrüsanteem Clara Curtis, kuid teine jääbki mõistatuseks kuni järgmise sügiseni.

Õnnis laupäev.

Terve tegus päev aias ja õhtul Päevakoerte saun, mida hing veel võib tahta.:)
Kuna mägitaimed on paari viimase suvega kõvasti südame külge kasvanud, siis tekitasin neile veel ühe nurgakese juurde, et tuleb kes tuleb ja tuleb kuna tuleb...
Ühtlasi oli plaan ka liiliapeenart natuke õhutada ja kui täna vähegi ilma on, siis lõpetan eile alustatud projekti. Kuna sipelgainvasioon läks suvel nii massiliseks, siis eemaldasin peenra äärest paepiirde ja asendasin selle plastikribaga mis käib maa sisse. Katsetus ka ühtlasi, et kuidas see variant toimib. Ja mis seal salata....väikeses aias on kogu aeg nii suur ruumipuudus, et iga ruutsentimeeter kulub marjaks ära. Paepiirde likvideerimisega vabanes 600 x 20 cm, mis teeb kokku terve ruutmeetri istutuspinda! Haa!:D...tõsi küll, see on veidi niisugune kingipaelakujuline maariba, aga siiski...Mida sellega siis toredat ette saaks võtta?:) Ilmselt saab liiliapeenra servas üksteisele juba kukile kasvanud krookused kenasti laiali soputada ja kevadine krookuseilu saab uhkem, ega muud midagi.
Ja üldse, kogu möödunud nädal oli suvine ja mõnus. Käisin reedel Linnametsa krüsanteeme imetlemas ja sügisande maitsmas. Viinamarjad olid valmis ja ploomid ja lõpetuseks tegi Tii selle suve hitti - akvamariinsinist teed. Lukswärk.:)
Natuke halvem on see, et need ploomid olid nii head, see ploomipuu loomult isetolmlev ja nii väikest kasvu, et nüüd ei saa ma enam rahu. Käin muudkui aias ringi ja kaalun erinevaid variante kuhu mahuks üks ploomipuu. Ta ju mahuks. Teoreetiliselt. Elupuude kohale näiteks... Kunagi olid nad nii väikesed, ohjah.:)

Selja taha vaadates...

September oli soe ja ilus. Öökülmasid ei ole meie kandis seniajani olnud. Juba iseenesest hea näitaja. Õitseng on täies hoos. Kusjuures imetlust tekitavad siilkübarad. Varematel aastatel ei ole nad kunagi oktoobrini õtsenud, päevaliilia `Chicago Sunrise` ka mitte ja rääkimata helmikpöörisest `Hollywood`, kes õitseb jasmiinide õitsemisajast senimaani. Väga muljetavaldav. Fototõestus on täitsa olemas, pildisuve seerias jäi ta kaadrisse koos õitseva ebajasmiini `Virginia`, õitsevate martagonide ja õitsevate ängelheintega. Oh, nii palju sõna "õitsema"...
Aga üks ilus ja armuline sügis on see.
Nädala sees on olnud nii palju päikest, et jagus töölt koju jõudnud aednikulegi. Sestap siis olen iga päev tunnikese aias nokitsenud.
Puhtand ju. Muidugi kui öökülm üle käib siis on jälle laga taga, kuid praegu on hää.:)
Kõik seemned on külvatud, potimajandus likvideeritud ja sibulad ka maha pandud.
Nädalavahetuseks lubab ilusat ilma...kaifkaifkaif.:)

Kikerdada suvejätkus...

Sügisesed õitsejad on täies ilus. Sügisheleeniumid, lursslill ja siilkübarad.

Krüsanteemid

Kohe alustab taevassinine aster.

Kolm imekaunist päeva päiksekulda...eile ja täna võis õues vabalt toariietes posserdada ja kassid võtsid verandal viimast nagu kaks päikesepatareid. Samas...kui minna varju või kui pilv päikese ette sõudis, siis oli õhus niisket kargust tunda. Sügavas unes viibides võib enda kergesti jahedasse vedelema unustada ja just päris tagajärgedeta see ei jäänud - Härra Tibu sai nohu. Hommikupoole ööd ärkasin kummalise hääle peale. See meenutas kähedat järsu kõõksuga lõppevat piuksatust nagu kiuslik laps lööks jalaga kummist piikslooma õhust tühjaks, aga see muudkui kordus ja kordus. Härra Tibu aevastas vähemalt paar tosinat korda, kargas siis ärritunult voodist maha ja puges järgmisse lemmik-magamiskohta. Seal hakkasid piiksaevastused tasapisi vaibuma kuni andsid maad ebakassilikule norskamisele. Vaene loom...
Seal ta siis on, see põhjamaal sündinud ja kasvanud vintske olevus, kellel on üheksa elu, kuid temalegi tikub selline proosaline häda kallale...
Mida peaksid tegema lõunamaalt tulnud pagulased, kes ei tea me talvetest ööd ega mütsi? Iirimaa ei ole meist  ju nii väga erineva kliimaga, on nemadki lund näinud jne. Kuid alati kerkib seoses aklimatiseerumisega silma ette just see pilt oma kunagisest töökohast, kus iirlasest kolleeg harrastas jala tööl käimist ja vupsas novembri alguse (miinus viisteist) hommikul välisuksest sisse näost sinisena ning ei suutnud järgmise tunni aja jooksul muud kuuldavale tuua kui "Õumaigaad!" igas häälevarjundis alates imestavast kuni nutuseni välja. Ta sulas üles küll, kuid sai kopsupõletiku. Meie manitsuskõnesid soojade riiete vajalikkusest ei olnud ta millekski pidanud ja arvas, et kergest jopest ja pintsakust on küll. Iirimaal ju piisas.
Ma ei tea kuidas õumaigaad kõlab süüria keeles kuid eks midagi sellist hakkab pagulaste leeridest talve edenedes tõenäoliselt kostma küll ja kui mõni leplikum pere hädaga jääbki peale talve siia, siis nood nõudlikud tumesilmsed kõrbepojad igatahes mitte. Kui vaid vähegi valida saab.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Praegu on veel liblikad ja lilled. Nautida iga päeva...
Seda siis saigi tehtud, istutasin viimaseid potte maha, külvasin seemneid kasti, lõikasin pealseid ja rohisin. Puhtand. See mis praegu rohitud, enam nädalaga haljaks ei lähe nagu suvel.
Pool aeda jäi veel järgmiseks nädalaks, siis on kogu futulandile ring peale tehtud.
Täna hommikul oli vaid kolm kraadi sooja. Krüsanteemid said veel ajapikendust...
Kohustuslik liblikapilt ka.:)

Asjade loogiline järjestus.

Mis järgneb tavaliselt tomatipoe külastusele? Ohjeldamatu tomatiorgia? Jaa, seda otse loomulikult, sest need on NII head, aga lõputult ju ei söö ja millalgi peab hakkama ka talvele mõtlema. Tegin seda eile. Lõikasin patta viis kilo tomatit ja hakkasin viite kilo sibulaid koorima. Esimesed kaks kilo tuli teha läbi udu, aga kolmanda kilo juures hakkasid pisarakanalid sarvestuma. Edasi oli juba täitsa ok. Kassid käisid ükshaaval köögis vaatamas, et mis toimub ja küsisid MÄÄUUU! välja. Sibulane oli meil seal jah.:)
Sai suure pajatäie head lohehõngulist leivakõrvast.
Üritasin keeduse kõrvalt korraks peenrasse ka minna, aga viie minuti pärast tuli vihm kaela. Huvitav, et siis nagu veel eriti kisub kui ei saa.:)
Küll aga on aeg sealmaal, et hakata peenraid vaikselt talvekorda seadma.
Öökülma pole veel olnud. isegi hästi.:)

Septembri sebimised

Nädalavahetuseks mõtlesin, et vähemalt pool päeva võiks küll aias olla, kuid läks nagu alati.:) Reedel oli mõnus soe päike, kuid näis, et tuleb minna ja teha üks põhjalikum ostutrett natuke suuremasse poodi, sest tarvis oli ehituspappi, patareisid, kirburohtu neljajalgsetele jms.
Peale poodlemist hakkas sadama.
Laupäeva hommikul oli mõnus soe päike, aga kuna juba terve nädal aega oli räägitud Lapse juurde maale minekust ja seal lähedal asuva jõhvikaraba uurimisest, siis...no enne killavoori liikumahakkamist tegin ma siiski 20 minutise äkksööstu aeda ja panin tulbisibulad maha - trah-trah-trah!
Raba oli fantastiline!
Millised pohlad!:)
Suured ülivalmis punased kobarad...aah!:) Kõik hakkasid muidugi neid korjama, aga Laps ärgitas seltskonda edasi minema, sest kuskil seal tagapool oli rabajärv ja laukad, mille ääres kasvasid jõhvikad. Rebisime end suurivaevu pohladest lahti ja läksime jõhvikamaa poole. Küll on raba ilus...
Vaevakased, rabamännid, erkkollaseks värvunud tundmatu kõrreline laugaste ümber, tuuline niiske avarus väga sinise taeva all. Jõhvikaid oli. Korjasime.
Tagasiteel eksisime natuke ära, aga õige pisut.
Õhtul oli isegi natuke juba nagu pühapäev, sest Pokumees tegi sibulapirukat.:)
Pühapäeval oli mõnus soe päike, aga kuna meil Tiiga oli plaanis väikeaiapidajate väljasõit tomatipoodi koos Heleni aia imetlemisega, siis lõin autole hääled sisse. Aed oli hilissuviseid õisi täis, kõik need roosid, sügislilled, kukeharjad, mõrsjalilled, krüsanteemid ja värvumist alustanud puud-põõsad. Kohtusin Heleni aias teeäärsete kivide juures metsikult hästilõhnava kollase roosiga,  degusteerisime hilise vaarika `Polka` vilju, imetlesime kõrgeid kukeharju ja ploomid olid ülivalmis. Helen andis küll, labida, kuid hoidusin hoolega ühtegi üleliigset liigutust tegemast. Kaevasin naabrinaise jaoks ainult seda pikka kollast lille mis ta tahtis ja muud mitte midagi.
Tagasiteel põikasime JP Lagedi osakonda ka sisse, selgus, et Kadaka tahetud kraam oli ka täitsa olemas. Küll oli ilus, sees lõhnasid potiliiliad ja õues võtsid maad sügisvärvid.
Juhanist Tii juurde ja siis koju. Lõpuks ometi saab aeda!:)
Vaatasin natuke aias ringi ja polnudki väga hull olukord. Kõreliilia õitseb, aga milline neist, seda ma küll ei tea.:)

Uued alpiasukad said neljapäeval maha pandud, niisama oleks vaja siin ja seal pealseid lõigata ning viimased potililled peenrasse istutada, aga küll jõuab seda kah. Ootan, et ehk tuleb nädala sees veel mõni soe ja mõnus ilm.
Vanal isasel jugapuul on mari. Täitsa huvitav.:)

Täna oli terve päeva sombune ja jahe. Öösel sadas. Öökülmu pole veel olnud.

Pildisuvi vol.3.

Sel suvel õitses lõhnavaid OR hybriide, keda ma juba ammu arvasin kuhtunud olevat.
Boogie-Woogie.

Shocking

Clen Moray

ja trompetliiliad. Koos muutsid nad lämbetel soojadel õhtutel õhu päris paksuks.:)

Selle suve suur üllataja oli mugul-askleepjas. Nii iseenesestmõistetavalt eksootiline.:)

kaeralill `Lucifer`, kuratlikult ilus värv;)

Päevaliiliaid pole palju, kuid igaüks on oma kohta väärt.
Chicago Sunrise õitseb veel praegugi, aga see on esimene õis.

`Spinnaker`

`Lorraine Sunshine`on ikka tõeline imelill.:)

Lehtset ilu ka: väärismünt.

Sikkimi lauk õitses augustis.

Lihtsalt väga hea meel oli elule tagasi saada rukkilillesinist lauku, mis peenras käest ära hakkas minema, ühe suve potis poputamisel oli ja kes ennast alles kivilas hästi tundma hakkas. Ta on kõigest 10 cm kõrge.

Üks kivilapilt ka, Daphne arbusto

Suvel olid nurrloomad sõltumatud ja rohkem õues. Aga vahel juhtus erandeid. Bond. Üks meeter süsimusta kassi.:)

Härra Tibu nägi fotokat ja keeras selja "Psoltõ!"