Äkšõn

Jaamahoone korstnasse olid kolinud mesilased. Mitte midagi toredat selles ei olnud, sest selle maja elanikel suurenes võimalus leida oma voodist mesilane või mitu. Ma ütleksin, et tohutult, sest palju neid mesilasi muidu ikka õuest tuppa sattub...aga kui kaminast tulevad, on lugu teine.
Kui Pokumees üleeile Harutee kandist vanu lamavtarusid tõi ja neid parajasi renoveerimiseks õue toimetas, siis astus tänaval ligi jaamahoone peremees: "Ma näen, et te tegelete mesilastega ja äkki saate midagi ette võtta ka meie omadega?"
Elu on näidanud, et mesilasperet elusalt korstnast kätte ei saa, kuid väike lootus on alati. Paraku osutusid ilma raamideta kärjed väga rabedaks ja purunesid katsel neid koos mesilastega korstnast välja lõigata ja üles tõsta. Hoolimata just selleks valmistatud lati otsa kinnitatud pikast noast.
Ettevõtmine kestis pool päeva ja lõppes õhtul pimedas.
Sügis võtab maad. Eile oli esimest korda peale jaanipäeva tunda karget õhku, mida võiks lausa jahedaks nimetada. Ladusin mõnuga puid. Maja taga on tervelt kuue meetri pikkune katusealune küttepuude jaoks - kuiv, vihma ei saja peale...jiihaa!:):):)
Täna saab see ilmselt täis, aga Pokumees lubas 3 meetrit veel juurde ehitada.:)
Istutasin ebaküdoonia parema koha peale ja tahaks sealt edaspidi marju ka saada. Midagi tuleks teha ka rabarberikasvatuse edendamiseks, sest chutney oli tohutult hõrk asi ja selleks peab palju rabarberit olema.
Kevadel aeda toodud nelja liiki piparmündid on peale põudasid avastanud laialilevimise vastupandamatu võlu ja emakese tumerohelisel superpiparmündil olid meetripikkused võsundid, mis kadusid kuskile kuuseheki sisse. Mõneti huvitav suunavalik, aga neid viis ka igale poole mujale. Las läheb. Piparmünti peabki aias palju olema.
Tegin katseks purgikese piparmündimett. Hästi omapärane asi. Piparmünti tuleb päris palju panna. Mesi muutub piparmündimaiguliseks ja veidi mõrudaks.
Kuldsõstra marjad osutusid kirjanduses pisut ülekiidetuiks. Tõsi, nad kõlbavad küll süüa, kuid mitte midagi erilist neis ei ole. Mari meenutab välimuselt musta sõstart, aga maitselt lihtsalt sõstart. Musta sõstra vürtsimekki tal pole ja ka punase sõstra haput mitte. Täitsa isesugune asi jälle. Pealegi on rästad enamuse nahka pannud. Oh, aga see aroom, selle võrratu lõhna pärast kevadise õitsemise ajal lasen ma tal kasvada parimas peenras iidse pargiroosi `Maiden `s Blush` kõrval.:)
Täheldasin eile huvitavat fenomeni: Kui lapsed eile õhtul läbi astusid, siis pakkusin viimase meevõtu tulemit maitsta. Mõlemad judisesid "Ei, mett küll ei taha!"
Nojah, tegelt jumala normaalne. Mesiniku peres peabki meest isu täis olema.:)