Täna saavad lõplikult valmis meie selle suve kaks suurprojekti. Esmapilgul ei paistnudki nad nii suured, aga kui tagantjärgi hakata kokku arvama neid raskete kivide edasi-tagasi (üles võtmine, järelkärusse, Sakku survepesu alla, tagasi kärusse, kärust objektile)tassimisi, üüratuid liivahunnikuid, parajat kogust mulda, tsementi, müüriladumisi, istutamisi ja muud janti, siis on nad ikka täitsa suured asjad. Töömahukuse poolest. Mäekallakult objektile kummarduv palderjanioks (jätsin ta meelega alles kui aja mõõtskaala) jõudis moodustada õiepungad, õitseda ja hakkab varsti udeviljalisi seemneid maailma laiali saatma. Tegelikult on tore tunne, et mingi etapp lõpeb ära ja alates homsest ei rända mõte enam kuskile Pärnamäe mändide alla kus on pooleli TÖÖ. Hauakujundusest õppisin kahte asja: Esiteks, kalmistu on, hoolimata seal kõndivatest vahel väga kurbadest inimestest, üks mõnus paik. Kui oled kohal kolm-neli tundi, siis hakkad aduma ka ümbrust ja selle põliselanikke. Kõdiämblike ähvardavat kükktantsu harrastavad kolooniad, pöidlajämeduse ja 10 cm pikkune hiidnälkja pesa (Eestisse sisse toodud võõrliik), uudishimulik härra Orav ülalt mändidest (ohutust kõrgusest) alla jõllamas, et mis seal ometi tehakse, maamesilaste arvukad urud pinnases jne jne.
Ja teiseks seda, et see lihtne üheksa ruutmeetrine maalapike võimaldab oikuipalju toredaid lahendusi taimestuse osas, aga inimesed istutavad kalmule ikka tavalisi koduaia lilli ja on pettunud, et need seal ei kasva.
Ei saagi kasvada, sest mulla happesus täiskasvanud männimetsa all on hoopis teine, mis oma aias.
Kui keegi tahab oma lähedaste kalmu ise haljastada, siis selleks kõige sobivam püsik on bergeenia. Kes on öelnud, et kalmul peab midagi tingimata kogu aeg õitsema? Bergeenia lehed on kogu lumest vaba oleku aja dekoratiivsed ja lisaboonusena ta isegi õitseb kevadel. Kannatab täisvarju ja happelist mulda.
Teisele kohale asetaksin mõne paksulehelise sinihalli hosta. Hosta tahab rohkem niiskust, nii et põuaga paluks kord 2 nädala tagant korralikult kasta.
Teoreetiliselt peaks varju ja happelisse mulda sobima ka tipmine puksrohi.
Varjulill on ka suurelehine brunnera, eriti ilus oleks hõbelehesed `Mr. Morse`ja `Jack Frost`.
Hästi sobib ka laialt levinud nn "aiasõnajalg", kes ümberringi kalmude peal ennast väga hästi tundis. Ise katsetaksin veel väikest igihali, valdsteiniat, pärg-võnkenelast, rododendronit ja mõnda väiksekasvulist jugapuu sorti. Jugapuu laseb ennast kasvades lahkelt pügada ja talle võib anda just selle kuju, mida kujundaja ise tahab (ümar, ovaalne, püramiidjas vms).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment