Karged hommikud, niiske leitsakuga päevad. Nagu suur kaalupomm ripub hingel viimane objekt, mille kohta ei saa senini öelda, et ainult "koera saba ongi veel jäänud". Eilse töötandri tühistas padukas, mis meile kella kuuest kaela tuli. Kibelen uuesti objektile, et saada lahti sellest teadmatusetundest, et mida vihm veel halba teha võis. Vihm ja värske segu ei sobi mitte kokku.
Aias on kõik täis-, üle- ja kokkukasvanud. Seega, taimevahetaja unelm peaaegu. :)
Jah, midagi tuleks aia koristamise mõttes ette võtta küll. Äkki potistada? Iisopile ei teeks see küll mitte midagi.
Sassi lõhkitõmmatud kõrv ei tahtnud ära paraneda, ikka kratsis ta sealt kooriku maha ja kõrva serv oli põletikus. Leotasime eile taruvaigutinktuuriga. Eelduste kohaselt oleks see pidanud valus olema, aga Sass ei pilgutanud silmagi. Kass haises terve õhtu meeldivalt mesilaste järele. On ikka imerohi küll. Täna nägi kõrv täiesti terve välja, ainult karv veidi sasitud (loe, vaigune).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment