Liisu on armas ja päikseline imik. Muidugi joriseb ka tema enne magamajäämist unejonnida, aga kuna ma käin harva, siis ei lase Liisu ennast minu juuresolekul päris vabaks (vihane nördimuskisa unese oleku pärast). Unejonn hakkab tasase tihkumisega ja peaga padja nügimisega, vahepeal tuli ja katkus valjult oma keeles õiendades mu t-särki. Kui ometi imikud oskaksid rääkida, mis toimub selles väikses peakeses. Ilmselgelt on seal palju mõtteid ja ideid.:) Unelaulu peale jäi ta lihtsalt magama.
Pärast jalutasime lapsevankriga poolteist tundi aedade vahel. Minu hämmelduseks ei keela keegi aia najal pröökavaid koeri. Isegi siis kui pererahvas ise aias on. Eestlased ja nende koerapidamiskultuur. Õnneks suhtus Liisu koeralärmisse rahulikult. Täheldasin arupidavat ilmet ja paari küsisõna, millega minu poole pöörduti. Vestlesime pisut kasvatamatute õuekoerte teemal ning siis süvenes Liisu aeglaselt mööduva maastiku uurimisse ja mina lugesin naistekat edasi.
Kodus ei ole päevaliilia ikka veel avanenud. Küll võtab aega.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment