Lõputult pikalt telgede rägastikus olema ei mahu. Täna saab ehk lõime peale.
Eile õhtupoole ronisin välja päikse kätte, et natuke rohida, kuid endalegi ootamatult tuli aias tegeleda hoopis päästetöödega. Sügisvihmadest kasvama kannustatud aedsalvei oli lehemassi kuuekordistanud ja matnud täiesti enda alla väikeselehelise nimetu hosta. Kui ei taha hostast loobuda, siis pidi talle uue koha leidma. Aniisi-hiidiisop on veelgi hiidsuuremaks kasvanud ja tema tiiva alt tuli välja õngitseda sinna pimevangi jäänud väike õnnetu kaselehine enelas. Uue ja valgema koha leidsin ka "vihmametsast" vaevu välja piiluvale anomaalsele pojengile.
Räägitagu aiakujundusest mida tahes, kuid täiesti võimatu on ette ennustada kes kui palju vihmade saabudes vohama kukub. Eriti ettearvamatud on selles osas kuivalembesed.
Lopsakad kõrged taimed muutuvad vihmade mõjul lihtsalt kolmandiku võrra lopsakamaks ja hakkavad ümber kukkuma kui ei toesta, kuid kuivalembesed kümnekordistavad oma massi ja hakkavad üksteist "alla kugistama".
Kollased mesilased on õppinud "stingereid" hävitama. Eile oli näha järjest kolme vapsiku vagasekstegemist. Neljanda lõi maha lähedal olnud Pokumees. "Ka tollele karati pärast veel kõrri," ütles ta.
Varem jätsid nii õhus hõljuvad kui ka mahalöödud vapsikud mesilasvalvurid täiesti ükskõikseks. Kas see on sügise saabumisega seotud instinkt, et vähendada kiskjate läbi tekkida võivat perekadu? (Mida vähem mesilasi peres, seda halvemini talvituvad.) Ja suur hulk vapsikuid võivad hävitada üsna palju mesilasi. Või ikkagi õppimisvõime?
Korstnapere on tubli ja jõuline, paistab, et nende ema on elus ja muneb. Samas on haue ebaühtlane ja sellest ei piisa, et pere ületalve elaks. "Ema tuleb üles leida ja välja vahetada", arvab Pokumees.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment