Üle hulga aja jälle jahedam. Õues karge, vaikne ja pilves. Aias lähiajal midagi üllatavat sündimas ei ole. Peale astelpaju võsude. On ikka loom! Istutasin astelpajupaarikese toitainevaesele liivmulla lapikesele (1 x 2 m). Neljast küljest on nad piiratud tambitud ehitusjääkide peale valatud liiva ja sellele paigutatud lubajkiviplaatidega. Sillutise vahelt tulid peale juulivihmu üles uskumatult "rasvased" juurevõsud. Hmh...äkki tahab sel moel kehvast kohast põgeneda?:)
Samas, maadam on marjadega kaetud ja kasvu viskavad kah mõlemad kõvasti. Istutan vist isanda teisele poolele ka maadami, saab rohkem marju. Ja sümpaatne hall lehestik varjab õuet meeldival moel tänaval kulgejate pilkude eest.
Hariliku amorfa taim on kasvatanud endale esimesed pärislehed. Paistab, et nüüd on kasvumaraton alanud. Pikalt jäid põdema jumalatelill, väike nimetu astilbe ja anomaalne pojeng. Kas oli istutuskohal liiga ergav päike või taime elutsükli salajaste seaduste tahtmatu rikkumine? Istutan anomaalse pojengi maja otsapeenrasse ja toon metsast natuke päris huumust, ehk saab asja.
Objektil oli kõik meeldivalt kontrolli all. Paduka ajal vuugikohtadele visatud paelatakad olid halvima ära hoidnud ja liiv oli segust välja pestud vaid pealispinnal. Kannatas ka ilusti vuuke lihvida ja võis edasi laduda.
Küll on tegu, et kaldpinnal tasapinnalist asja ehitada. Nüüd võib nentida, et koerast oleme üle saanud ja jäänud veel vaid saba. Saba on küll üsna tüütu - variseva kalda takistamiseks laotava müüri jaoks tuleb hakata paasi lõikama, kuid õnneks ei ole seda väga palju vaja teha.
Vihmapiisad sabisevad vastu akent. Täna pole vist õuepäev. Lähen vaatan kuda teljed elavad.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment