Eelviimane mesi

Mee vurritamise workshop oli eile. :)
Polnudki mett seekord väga palju, ca 30 kg, aga oli hea tükk aega jahmerdamist. Lõpuks sai kõik purki ja võis saunatama hakata.
Oh, need augustikuu õhtud - kus õhk on soe nagu piim ja lõhnab valmivate õunte järele!
Lõõts ja kitarr laulsid aias, kuid eile jäi põhilugu siiski esitamata, sest mesinik oli saanud kärjeraamil varitsenud postuumse nõela otse kitarrisõrme ja see ei tulnud pillimängule mitte kasuks. Postuumne nõel on astel koos seda suunavate lihastega, mille küljest mesilane on mitmetel põhjustel lahkunud (tavaliselt raevunud rünnaku tagajärjel äpardunud nõelamine, nõel jääb kuskile kinni ja mesilane rebeneb lahti). Mesilane võib ise olla kusagil rohtu kukkununa juba surnud, kuid tema nõel elab iseseisvalt veel mitu tundi. Nõela küljes olevad lihased liigutavad astelt suskavas või puurivas tempos ja kui selline põrgumasin nahale sattub, siis puurib ta ennast nõkshaaval marrasknahast läbi ja ohver võib lugeda, et on sutsaka kätte saanud. Vihase mesilase eest oskad ennast vähemalt kaitsta, aga selline valus vaikne "kummitusnõel" kärjeraamil on küll nagu "välk selgest taevast".
Eelviimane mesi oli tume, mahe ja klassikalise mee maitsega.
Viimane mesi tuleb umbes nädala pärast ja siis läheb lahti siirupi keetmiseks.