Jaht vihmas

Eilne sombune hommik arenes alguses uniseks vihmaks ja seejärel raevukaks äkshõniks unises vihmas. Tagaaeda pisitarude juurde läinud Pokumees leidis parempoolse taru kõrvalt kamalutäie poolsegaseid mesilasi, kes märjas rohus ringi sebisid ja oma peataolekut peale instinktilaksu all olemise kuidagi põhjendada ei osanud. "Selles hunnikus peab olema EMA, ajan nad tarusse", tuiskas Pokumees suitsikut käigul laadides õue tagasi.
Tarusse mummid minna ei tahtnud, sest EMA istus endiselt kuhja all vihmavarjus. Pokumees asetas mesilasehunniku juurde sülemikasti, et ajab sinna ja tõstab siis taru suu ette. Ikka ei midagi. Kõigil osalistel olid juba silmad kibedat suitsu täis kui järsku EMA ei pidanud vastu ja lendas kasti. Vilunud mesinik püüdis ta õhust kinni nagu kärbse. Oli see vast väle EMA. Suur, sale ja vilgas - lendas märgistamise ajal mitu korda aknale ja lidus peost niisamagi minema. Lõpuks oli tal sinine täpp pihikul ja selle järgi on ta hiljem teiste hulgast leitav.
Seni lärmas muu mesilastahvas taru ees ja pidas miitingut. Märgistatud EMA võeti lävel soojalt vastu, rahuneti ja ta kadus tarusse nagu vits vette.
Väike uba oli vaid selles, et 2 päeva tagasi oli mesinik andnud sellele tarule omakasvatatud ilusa kollase ema, kes sinise täpiga märgitud. Mesilased aga pidid paralleelselt mesiniku kontrollitud emakasvatusega tegema kuskil kärje nurga taga OMA EMA ja emakuppu mesiniku terase pilgu eest seni kehadega varjama, kuni ta koorus, mesiniku antud täpiga kuninganna ära suskas ja ise valitsema asus. Vihmasel hommikul otsustas energiline EMA minna tiibu harjutama, aga potsas taru kõrvale märga rohtu. Kuna VIP-i tuleb apla maailma eest kaitsta, katsid alamad ta maandumispaigas kähku oma kehadega nagu neil kombeks. Seoses selle intsidendi ja teiste varem ilmnenud mesilaelu nähtustega on meile selgeks saanud, et ideaalne mesila peab asuma kodu juures. Eemalt on raske, ehk koguni võimatu "kätt pulsil hoida". Unistada ju ikka võib.:)