Nagu öö ja päev

Erinevad mesilaspered on nagu erinevad isiksused. Võimalik, et kogenud mesinikud hirnatavad selle peale naerda, aga las mulle jääb minu väike arvamus.
Üks pere korjab mett nagu hull, välja minnakse varavalges ja viimaste nektaritoopidega tullakse veel videvikus. Teised ärkavad hilja, käivad küll usinalt korjel kuid jäävad vara õhtale. Ühed lasevad külma rahuga mesilasehundil taru suu ees sugulasi õhust saagiks krahmata, ega tee midagi. Teised on õppimisvõimelised ja hakkavad mesilasehunte kambaga tapma (huvitav, kas vapsikud on ka õppimisvõimelised ja ei lähe enam selle taru juurde jahti pidama?).
Ühe pere mesilased panevad hoolsalt rõhku suira kogumisele, teised teevad seda pisteiselt.
Söötmisel vaatavad ühe pere mesilased kärjelt vastu, et ahhaa, mesinik ja toimetavad edasi.
Teised lendavad tarust kollektiivse tiivamöirge saatel musta massina mesiniku jalgadesse asudes sadade kaupa neid läbi tikkima. Kui ta ikka veel tõmmeldes maha ei kuku (tavaliselt pannakse sellise pere läbivaatuseks selga paksemad türbid, kust nõel läbi ei tule), siis antakse rünnakukäsk kubeme, kõri ja näo ründamiseks ning osad (luurajad) asuvad kohe rünnaku alguses mesiniku kehal vaikselt ringi sibades (ise loomulikult raevust lämbudes) otsima teed sokkidesse, krae vahele, maski alla, et siis kohale jõudes vajutada oma astel võimalikult nii, et oleks kuulda röögatust.
Kui mesinik taru lahti teeb ja kärje välja võtab, siis istub üks kuninganna haudmeraamil ja ei katkesta isegi munemist. Teine lippab seelikud näpus peitu kas teisele poole raami või lausa alla tarusuudmesse, kust ka kogenud mesinik teda kätte ei saa.
Kui kuninganna on märgistamiseks kinni püütud, siis üks kõrgestisündinu promeneerib rahulikult mööda kätt, saab vastu puiklemata oma täpi turjale ja astub väärikalt käelt kärjele tagasi. Teine teeb sada imet, lipsab käest, lendab aknale, teda püütakse maksimaalse ettevaatuse ja hoolega (ning tõesti ainult sosinal kirudes)toas ja köögis, lõpuks saab ta oma täpi...ning kukub täies pikkuses pikali. Kuidas saab see võimalik olla, et surnud!!!! On ju ometi NII õrnalt koheldud. Äkki sai infarkti? Nõutult viib mesinik kuninganna tarusuudmele ja paneb sinna maha. Ise jääb vaatama, mis edasi sünnib. Õukonnadaamid tulevad, klopivad põskedele, annavad nuusksoola...hetke pärast tõuseb kuninganna jalgadele, ringutab, soputab seelikuid ning sibab kiirel kõnnakul tarru nagu midagi poleks juhtunud.
Korstnast ära toodud pere on ülileebe. Nad on tumedat värvi ja väikesed. Kui taru avada ja kärg välja võtta, siis istuvad nad kogu ülevaatuse aja rahulikult kärjel, ega tõsta häältki. Eile vahetas pokumees nende ema puhastverd kraini kuninganna vastu. Muidu ei oleks see pere talve üle elanud. Nende ema oli korstnast väljavõtmise käigus küll ellu jäänud, kuid ülimalt väikest kasvu. Munes kaootiliselt ja vähe. See pere ei oleks järgmist talve üle elanud.
Pokumees arvas, et korstnapere ei olnud tulnud korstnasse mitte sellel suvel vaid, et kärgede järgi otsustades on elanud ka talve korstnas üle.