Hoidsin last. Peamiselt tema magas. Mina jalutasin aedlinnas käruga maha kilomeetreid, toitusin mahakukkunud puuviljadest (kuus erinevas valmimisastmes ja eri sorti õuna, kaks erisugust pirni, üks kollane kärbatanud ploom, üks must aroonia, mis ptüi, ei olnud valmis) ja uurisin igavuse peletamiseks teiste inimeste aedu. Üldmulje oli selline, et enamuse selle kandi inimestel ei ole oma aia jaoks eriti kas aega, oskusi või tahtmist. Muru pügati hoolega, aga mis lillestusse puutus, siis oli kurb vaadata. Nägin vaid nelja-viite hea maitsega rajatud aeda, millest vaid üks oli huvitav (seal kasvavate liikide poolest).
Muidu hakkas selle kandi inimeste aiakunstist silma sõnatu loosung: on tähtsamatki teha. Või oli see minnalaskmine, masu, lähenev sügis...misiganes.
Huvitav, millise mulje jätab meie aed? Peaks ükskord ka hindava pilguga mööda jalutama.:)
Eliise areneb kiiresti, juba oskab ta ennast püstiasendist käpuli tagasi lasta ja harjutab hoolsalt diivanilt mahatulemise kunsti. Varsti ei ole ükski kõrgendik enam takistuseks.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment