Viimaste palavate augustipäevade ajal, kui juhtusin verandale tagumikku toetama, tikkus ninna voogama raipeleitset. Nii jõhkralt palju seda polnud, et oleks olnud põhjust verandat lammutada, kuid piisavalt, et märgata. Loogiline - kasside jahisaagi mingi kehaosa mädaneb vaikselt trepi all kuni vaglad ta koristavad. Tõepoolest, hais taandus ja kadus umbes peale nädalast intensiivsemat haisemist.
Ühel hommikul hakkas Pokumees verandal koleda häälega naerma, mille peale ka mina kohale vudisin ja verandatrepil avanes blogi päises olev kurbkoomiline vaade.
Illustratsiooni selgituseks niipalju, et ühel kenal suvehommikul kasside poolt pererahvale söögiks toodud hiir oli mingi ime läbi sattunud verandavaiba alla. Umbes kaks nädalat tallasid kõik usinalt selle peal, sest konkreetne rõduuks on suvel põhiline õue-tuppa käimise avaus. Tulemuseks oli see pooleldi mumifitseerunud hiirepilt (umbes 3 mm paks) kõige oma mordus sardonicum naeratusega. Huh! Elu on vahel karm. Panin kindad kätte, prepareerisin hiirepildi lahti ja matsin (rulli keeramata) maha.
Muus mõttes on kõik oivaline.
Eile öösel tulime ühelt peolt, täna taarume vastu järgmisele.:) On tihe lõikuspidude periood. Polnud meil seal Jaan Tättet tule ääres mängimas, aga olid sama head mehed ja pillid kõlasid kenasti kokku. Uued laulud, uued hääled, teistmoodi pauer. Vägev õhtu oli.:)
Kui kuu metsa tagant paistma hakkas, sättisime koduteele. Täna ka päev, jõuab hommikupoole veel aias ehk miskit teha jne., sest paljukest seda õueaega jäänud on.
Leitsak on lõppenud. Päeval puhub jahutav tuul, öösiti langeb temperatuur tavaliselt 13 kraadini. Aianduspäevadele ma vist ei jõua, aga taimevahetust võiks veidi teha küll. Näiteks liiliate osas. Ja paar suurt lillepõõsast lähevad ära naabrinaise aeda.
No comments:
Post a Comment