Maarjamaal võimutsenud Kanaari saarte ilmad on läbi ja rebenenud fassaadi alt paistab ehedat eesti suve. On pilvine, tuuline ja mõõdukalt jahe.:) See tähendab siis, et 19 kraadi.
Astelpajude marjapärlid on hakanud jumet võtma ja paistavad juba lehtede seast välja.
Aias näitavad päevaliiliad õishaaval oma aardeid.
Selgus, et päevaliiliat on tumepunast ja ka suhteliselt ruuget. Ja ülejäänud 7 mõistatust jäävad järgmiseks suveks: Mis värvi on nende õied? Samas ka soe soovitus päevaliilialehti põuaga kasta, sest hoolimata lehtede tervest välimusest mõjub põud kehvasti. Kuu aja pärast, kui vihma on jälle küllalt ja päevaliiliapuhmikud kenasti kosuvad, jäävad õied siiski tulemata.
Päevaliiliate raamat väidab, et tegemist on söögiga. Noh, kui te vaid raatsite kallihinnaliste mugulate kallale minna. Äraproovimiseks kõlbas ka ruuge päevaliilia, keda nagu rohkem käes on. Keetma ei viitsinud neid hakata, aga tuleb nentida, et toores päevaliilia mugul on tõesti söödav. Kargelt krõmpsuv suutäis on tärklisene, meeldiva maitsega ja meenutab seniproovituist ehk kõige rohkem maapirni, kuid ei ole nii magus. Värske kurki meenutav kõrvalmekk ka muidugi. Noored lehed kõlbavad lõdvalt salatiks. Toit mis toit.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment