Liiliate dünastia alustalad

Eile nad siis saabusidki. Suur valge liilia kollase südamega, tömpide õielehtededega valge liilia ja helekollane liilia. Nüüd võib südamerahuga ootama jääda millal nad moodustavad tiheda liiliapuhmiku...ja ma ei pea kimbu tegemiseks minema poest liiliaid ostma nagu sel suvel juhtus.
Õnnestus ka ära maitsta vaarika-maasika vili. Oli ilus ja ühtlasi ka maitsev, mis loomulikult lõppes sellega, et ma istutasin `Skinwalkeri` kõrvale kaks vaarikas-maasika taime.
Tulid veel heleroosa astilbe, roosa päevaliilia taim, kirjulehelise padjandfloksi taim, veel ühe kevafloksi taim, 1 mätas põnevat madalat kukeharja, vareste nokitud kukeharja rosett ja 3 vart (küll juurduvad) kollase-halli varjundiga kukeharja.
Aiast kolisid naabrinaiste juurde igavene jurakas põõsas suureõielist tõnnikest ja osaliselt ka sidrunkollane päevaliilia.
Homme on esimene tööpäev. Õnneks saab viimase selle suve objekti umbrohujuurikate väljapuhastamist ka peale tööd teha.

Teiste mesi

Teiste mesi kuulub samuti huvitavate nähtuste rubriiki, kus asuvad loomulikult esikohal teiste aiad, siis tulevad riburadapidi teiste raamaturiiulid, teiste reisijutud, teiste mesilad, teiste kudumid, teiste teljed, teiste kodutordid jne. Ei saa öelda, et muu maailm mind üldse ei huvitaks. Mõned asjad ikka.
Niisiis teiste mesi. Loomulikult veel üks uus maitse meeletu rea maitsete lõpus (meehooaeg peaks olema lõppenud). Teiste mesi oli kärjene, suirane ja natuke hapukaskirbe, millesse oli väga intrigeerival kombel sulandunud Saku mee lillene kammertoon. Ei ole vaja vist mainida, et veiniproovijate sõnatagavara mee maitsete kirjeldamiseks ei sobi.:)
Ja nagu maitseid veel vähe oleks, täitsin kaks tühja purki piparmündilehtedega ja valasin mee peale. Näis mis tuleb.

Nagu öö ja päev

Erinevad mesilaspered on nagu erinevad isiksused. Võimalik, et kogenud mesinikud hirnatavad selle peale naerda, aga las mulle jääb minu väike arvamus.
Üks pere korjab mett nagu hull, välja minnakse varavalges ja viimaste nektaritoopidega tullakse veel videvikus. Teised ärkavad hilja, käivad küll usinalt korjel kuid jäävad vara õhtale. Ühed lasevad külma rahuga mesilasehundil taru suu ees sugulasi õhust saagiks krahmata, ega tee midagi. Teised on õppimisvõimelised ja hakkavad mesilasehunte kambaga tapma (huvitav, kas vapsikud on ka õppimisvõimelised ja ei lähe enam selle taru juurde jahti pidama?).
Ühe pere mesilased panevad hoolsalt rõhku suira kogumisele, teised teevad seda pisteiselt.
Söötmisel vaatavad ühe pere mesilased kärjelt vastu, et ahhaa, mesinik ja toimetavad edasi.
Teised lendavad tarust kollektiivse tiivamöirge saatel musta massina mesiniku jalgadesse asudes sadade kaupa neid läbi tikkima. Kui ta ikka veel tõmmeldes maha ei kuku (tavaliselt pannakse sellise pere läbivaatuseks selga paksemad türbid, kust nõel läbi ei tule), siis antakse rünnakukäsk kubeme, kõri ja näo ründamiseks ning osad (luurajad) asuvad kohe rünnaku alguses mesiniku kehal vaikselt ringi sibades (ise loomulikult raevust lämbudes) otsima teed sokkidesse, krae vahele, maski alla, et siis kohale jõudes vajutada oma astel võimalikult nii, et oleks kuulda röögatust.
Kui mesinik taru lahti teeb ja kärje välja võtab, siis istub üks kuninganna haudmeraamil ja ei katkesta isegi munemist. Teine lippab seelikud näpus peitu kas teisele poole raami või lausa alla tarusuudmesse, kust ka kogenud mesinik teda kätte ei saa.
Kui kuninganna on märgistamiseks kinni püütud, siis üks kõrgestisündinu promeneerib rahulikult mööda kätt, saab vastu puiklemata oma täpi turjale ja astub väärikalt käelt kärjele tagasi. Teine teeb sada imet, lipsab käest, lendab aknale, teda püütakse maksimaalse ettevaatuse ja hoolega (ning tõesti ainult sosinal kirudes)toas ja köögis, lõpuks saab ta oma täpi...ning kukub täies pikkuses pikali. Kuidas saab see võimalik olla, et surnud!!!! On ju ometi NII õrnalt koheldud. Äkki sai infarkti? Nõutult viib mesinik kuninganna tarusuudmele ja paneb sinna maha. Ise jääb vaatama, mis edasi sünnib. Õukonnadaamid tulevad, klopivad põskedele, annavad nuusksoola...hetke pärast tõuseb kuninganna jalgadele, ringutab, soputab seelikuid ning sibab kiirel kõnnakul tarru nagu midagi poleks juhtunud.
Korstnast ära toodud pere on ülileebe. Nad on tumedat värvi ja väikesed. Kui taru avada ja kärg välja võtta, siis istuvad nad kogu ülevaatuse aja rahulikult kärjel, ega tõsta häältki. Eile vahetas pokumees nende ema puhastverd kraini kuninganna vastu. Muidu ei oleks see pere talve üle elanud. Nende ema oli korstnast väljavõtmise käigus küll ellu jäänud, kuid ülimalt väikest kasvu. Munes kaootiliselt ja vähe. See pere ei oleks järgmist talve üle elanud.
Pokumees arvas, et korstnapere ei olnud tulnud korstnasse mitte sellel suvel vaid, et kärgede järgi otsustades on elanud ka talve korstnas üle.

Augustikuu vihmametsades

Lõputult pikalt telgede rägastikus olema ei mahu. Täna saab ehk lõime peale.
Eile õhtupoole ronisin välja päikse kätte, et natuke rohida, kuid endalegi ootamatult tuli aias tegeleda hoopis päästetöödega. Sügisvihmadest kasvama kannustatud aedsalvei oli lehemassi kuuekordistanud ja matnud täiesti enda alla väikeselehelise nimetu hosta. Kui ei taha hostast loobuda, siis pidi talle uue koha leidma. Aniisi-hiidiisop on veelgi hiidsuuremaks kasvanud ja tema tiiva alt tuli välja õngitseda sinna pimevangi jäänud väike õnnetu kaselehine enelas. Uue ja valgema koha leidsin ka "vihmametsast" vaevu välja piiluvale anomaalsele pojengile.
Räägitagu aiakujundusest mida tahes, kuid täiesti võimatu on ette ennustada kes kui palju vihmade saabudes vohama kukub. Eriti ettearvamatud on selles osas kuivalembesed.
Lopsakad kõrged taimed muutuvad vihmade mõjul lihtsalt kolmandiku võrra lopsakamaks ja hakkavad ümber kukkuma kui ei toesta, kuid kuivalembesed kümnekordistavad oma massi ja hakkavad üksteist "alla kugistama".
Kollased mesilased on õppinud "stingereid" hävitama. Eile oli näha järjest kolme vapsiku vagasekstegemist. Neljanda lõi maha lähedal olnud Pokumees. "Ka tollele karati pärast veel kõrri," ütles ta.
Varem jätsid nii õhus hõljuvad kui ka mahalöödud vapsikud mesilasvalvurid täiesti ükskõikseks. Kas see on sügise saabumisega seotud instinkt, et vähendada kiskjate läbi tekkida võivat perekadu? (Mida vähem mesilasi peres, seda halvemini talvituvad.) Ja suur hulk vapsikuid võivad hävitada üsna palju mesilasi. Või ikkagi õppimisvõime?
Korstnapere on tubli ja jõuline, paistab, et nende ema on elus ja muneb. Samas on haue ebaühtlane ja sellest ei piisa, et pere ületalve elaks. "Ema tuleb üles leida ja välja vahetada", arvab Pokumees.

Sügisesed ümbertõstmised

Tõin väikese kikkapuu jaapani ja amuuri sirelite tihnikust välja ja eksponeerisin teiste ümmarguste mütakate akordis, mis verandatrepile ära paistab. Kevadel oli see nn paraadnurk üsna sümpaatne, aga augusti lõpuks kaovad värvid ära. Ainukesed rohelust lõikuvad toonid on `Rehingold`, juba lõpetav hiina astilbe `Pumilo`ja taamal õitsev kõrgem hiina astilbe, mille nime ma pole veel tuvastanud. Väga väärtuslik sort, mis on täisõies augusti lõpul.
Tagaaias jätkab ülivõimsalt aniisi-hiidiisop ja tema maheda sirelilillaga sekundeerib perfektselt ornazikaskollane hambulislehine kobarpea.
Täna tuleb paariks tunniks telgede vahelt välja ronida ja liivapeenar korda teha. See on uskumatu, milline kasvumaraton läheb kuivalembeste taimede peenral lahti kui tuleb natike rohkem vihma. Kõik tallavad üksteise kukil ja pisikeste kõrvalsibulatena eelmisel suvel minu juurde tulnud 3 mägisibulat on moodustanud 2 suve jooksul lausa oma vabariigid. Lõhnav neitsikummel on huvitav lill. Arvasin varem, et ta ei ole kugi varieeruv. Eksisin. Enne oli mul vanast ajast aias lumivalge, pikemate keelõite ja täidetud keskmise osaga neitsikummel. Eelmisel suvel tõin Räpinast seemnetega kollaste mummude ja kreemvalgete mummude varianti. Nüüd avastasin, et Suvelillekese aiast oli koos taimedega kaasa tulnud veel neljas mutatsioon, kusjuures väga ilus - valge topeltõieline, õie keskosa madalam ja veidi rohekas.
Viljatu kurereha vajab paljundamist. See on lihtne - varred võtavad juured alla. Ongi aeg testida tema varjutaluvust, sest mujal peale varjulise eesaia eriti ruumi ei ole.

Krafinna Muri

Seoses jahedamate ilmade tulekuga on ka kasse toas rohkem näha. Kui Härra Tibu on täiesti avalikult vallutanud diivani ja plaasterdab kohe igaühe, kes sinna juhtub, siis Muri käitub teisiti. Tema on midagi peenemat kui sülekass ja talub inimesi üldse vaid siis kui nad konserve avavad või neil on laual suur taldrik lihaga. Ka Muri on tuppa sooja imbunud, ning lebab väikeses vähemärgatavas hunnikus klaveri peal. Kui lähemale minna, siis ilmub Muri pilku glamuurset tüdimust ja krahvinnalikku põlgust. Ma ei teagi kumba rohkem on, aga kui talle pai teha või mis veel hullem - nina kiuslikul kombel vastu Muri krudisevalt puhtaks küüritud kasukat panna, siis hakkab ta kohe mõttes sekundeid lugema. Kui sa pole umbes 15 sekundi pärast "tema kasuka mõnitamist" lõpetanud, siis tõuseb ta püsti ja kõnnib minema. Käigul jälestuse märgiks mõnda käppa raputades. Jõudnud üksildasse paika, võtab ta ette korraliku suurpuhastuse. Omavahel öeldes, kui Muri nii kuninglikult ei käituks, siis käpitaks teda üldse poole vähem. Kellelgi ei ole ju igaval pärastlõunal ometi midagi väikese etenduse vastu.:)
Aga nüüd lähen tagasi oma igavat pärastlõunalt jätkama. Lõim sai otsa ja käärisin uue. Panen seda telgede peale. 20 meetrit ja 246 lõime, tavaline kogus, millest peaks jaguma kuni jõuludeni.

Kuidas mesilased "stingeri" õhust maha võtsid

Hommikul lendas kollaste leebete taru ees "stinger" - ehk vapsik ja passis saaki. Vapsik on 4 korda suurem kui mesilane, haarab mesilase õhust lõugade vahele, et see siis pessa söögiks viia. Läksin ja lõin ta maha. Selle loo lõpp.
Olen alati arvanud, et mesilased ei märka seda ohtlikku kiskjat või ei pea teda ohuks.
Alatasa tolgendab meil taru ees õhus mõni "stinger", siis võtab üks meist selle kurika moodi asja ja nätaki! Mesilaste poolset reageeringut ei ole ma seni täheldanud.
Lõuna ajal märkasin kollaste leebete taru ees mesilasemütakat. Mida seal sebitakse?
Läksin lähemale ja nägin mütaka seest vilksamas midagi eriti erkkollast. Veel üks vapsik! Ta oli astmelaual pikali maas, mesilased ronisid vihaselt röövli peal, muudkui kiskusid ja suskasid. Lõpuks sikutati ta eemale rohu sisse ja jäeti sinna kõõksuma. Vana oli vintske. Pole teada mitu nõela vapsik rüseluses sisse sai, aga ilmselgelt oli see putuka motoorikale pärssivalt mõjunud ja tiivad enam tööle ei hakanud. Ka jalad astusid kuidagi vales järjekorras ja kaks neist olid veidi lühemad. Sellest hoolimata otsustas vapsik jala koju minna. Siis sekkus saatus. Pole vist vaja mainida, et see ei olnud armuline.

Plaaster

Härra Tibu on avastanud, et troopilised ilmad mööduvad, kuid et soojus on lihtsalt oivaline. Kust küll saada soojust? Ükskõik millist. Muri peletab Härra Tibu raevunud susinaga eemale ja teeb veel pesumasina häält takkajärgi. See on sulle lutsimise eest! Ja ära mitte mõtlegi...! (Hoolimata Muri korduvatest katsetest "kassipoega" nisast võõrutada õnnestus see alles kaheksandal kuul kui Tibu oli suurem kui ema ja sellepärast on Muri läheduse suhtes kahtlustav)
Neljakilone Härra Tibu on ilmselgelt frustreeritud ja pilgutab solvunult silmi. "Nojah, aga, ema..?" "KÄI MINEMA!!!!", sisiseb Muri täiesti ühemõtteliselt.
Valesti mõistetud Tibu loivab diivanile ja kukub sinna kuskile patjade taha kurvalt ära. Mõningase aja pärast saab päev läbi. Vaatan ülisügavalt magavat Härra Tibu, kes unede jahimaadel käppi liigutab ja sätin koos raamatuga ka endale diivanile pesa, natuke Tibust kaugemal.
Toas on veidi jahe. Võtan kella pealt aega ja ootan. Ootused ei peta. Kahe ja poole minuti pärast kukutakse raskelt vastu selga ja rullitakse ennast hoolikalt piki mind lahti kuni on kindel, et meie vahele ei jää õhukübetki ning Tibu nurrmootor läheb käima. Täiesti võimatu on mitte armastada niisuguseid nurruvaid karvaseid plaastreid.:)

Peale öist paduvihma...

...on taevas ainsagi pilveta, õhk klaar ja aed perfektselt kastetud. Mis muud kui aeda siblima. Võibolla õnnestub isegi taimi vahetada. Valget iirist tuleks küll tublisti vähemaks saada. Imeilus lill, aga mul ei ole lihtsalt ruumi.
Tanguudi kuldkepp, ehk tanguudi kobarpea alustas õitsemist ja selgus, et õiekobarad puha kollaseid mumme täis. Järelikult meetaim.:) Lõhnab tõesti mesiselt. Aniisi-hiidiisopi peal on ka palju mesirahvast.
Viimane aeg hakata aias korda looma. Kujunda, paiguta ümber ja looda siis, et nii jääb. Haha! Viletsas kuivas liivmullas (teistsugust talle anda ei tohigi) kasvas aniisi-hiidiisop oma nime vääriliseks ja on umbes sama suur nagu sõstrapõõsas. Tema kõrvale istutatud kaselehine enelas (ka vähenõudlik peaks nagu olema) jäi kasvukoha tõttu pisikeseks nagu kannikesepuhmik ja isegi tema lehed on miniatuursed. Kuna ma bonsaikultuuri ei viljele, siis tuleb otsida enelale parem koht.
Varjuliste peenranurgas leidis Mr. Morse, et vaja ringutada. Ringutaski nii, et kaks hostat kadusid tema tiibade alla üsna ära. Hostadele koht sobib, aga kuhu peaks kolima Mr. Morse?
Üldse on august üllatuste kuu. Eriti kui on parajalt vihma ka tulnud. Roosidel on 20 cm pikkused võsud, pistoksaenelad on 10 cm kasvanud, drüüas on kümnekordistunud, iisop, piimalill, kivirikud, kukeharjad, viljatu kurereha samuti, rääkimata igal pool lokkavast umbrohust.
Kuumaasikad lähevad ära Suvelillekese aeda, lihtsalt pole ruumi.
Koeralt tuleb aiaäärne maa ära võtta ja see täis istutada. Samas ei söanda sinna panna midagi väärtuslikku, sest hoolimata kaitsemeetmetest võib ühel kenal päeval avastada, et lemmikuga on ilgelt halvasti käitutud.
Üldiselt on kõik elus ja kenasti triksis-traksis. Jumalatelill lasi augusti algul lehed maha, aga peale väikest murehetke meenus, et ta teebki nii ja see on normaalne.
Sieboldi priimula vist ka, sest viimased äratõugatud lehed lebasid mullal. Panin ta päikselisema koha peale. Selle käigus paistis juurte keskele moodustunud pung. Lehed, õied, who knows? Sieboldi priimulaga varem kokkupuuteid ju pole, nii et kevadel jälle põnev.:)
Aga tegudele! Õnneks ei ole täna õhtul mitte ühtegi sünnipäeva.:)

Öös on asju

Viimaste palavate augustipäevade ajal, kui juhtusin verandale tagumikku toetama, tikkus ninna voogama raipeleitset. Nii jõhkralt palju seda polnud, et oleks olnud põhjust verandat lammutada, kuid piisavalt, et märgata. Loogiline - kasside jahisaagi mingi kehaosa mädaneb vaikselt trepi all kuni vaglad ta koristavad. Tõepoolest, hais taandus ja kadus umbes peale nädalast intensiivsemat haisemist.
Ühel hommikul hakkas Pokumees verandal koleda häälega naerma, mille peale ka mina kohale vudisin ja verandatrepil avanes blogi päises olev kurbkoomiline vaade.

Illustratsiooni selgituseks niipalju, et ühel kenal suvehommikul kasside poolt pererahvale söögiks toodud hiir oli mingi ime läbi sattunud verandavaiba alla. Umbes kaks nädalat tallasid kõik usinalt selle peal, sest konkreetne rõduuks on suvel põhiline õue-tuppa käimise avaus. Tulemuseks oli see pooleldi mumifitseerunud hiirepilt (umbes 3 mm paks) kõige oma mordus sardonicum naeratusega. Huh! Elu on vahel karm. Panin kindad kätte, prepareerisin hiirepildi lahti ja matsin (rulli keeramata) maha.

Muus mõttes on kõik oivaline.
Eile öösel tulime ühelt peolt, täna taarume vastu järgmisele.:) On tihe lõikuspidude periood. Polnud meil seal Jaan Tättet tule ääres mängimas, aga olid sama head mehed ja pillid kõlasid kenasti kokku. Uued laulud, uued hääled, teistmoodi pauer. Vägev õhtu oli.:)
Kui kuu metsa tagant paistma hakkas, sättisime koduteele. Täna ka päev, jõuab hommikupoole veel aias ehk miskit teha jne., sest paljukest seda õueaega jäänud on.
Leitsak on lõppenud. Päeval puhub jahutav tuul, öösiti langeb temperatuur tavaliselt 13 kraadini. Aianduspäevadele ma vist ei jõua, aga taimevahetust võiks veidi teha küll. Näiteks liiliate osas. Ja paar suurt lillepõõsast lähevad ära naabrinaise aeda.

Eile oli Eliisepäev

Hoidsin last. Peamiselt tema magas. Mina jalutasin aedlinnas käruga maha kilomeetreid, toitusin mahakukkunud puuviljadest (kuus erinevas valmimisastmes ja eri sorti õuna, kaks erisugust pirni, üks kollane kärbatanud ploom, üks must aroonia, mis ptüi, ei olnud valmis) ja uurisin igavuse peletamiseks teiste inimeste aedu. Üldmulje oli selline, et enamuse selle kandi inimestel ei ole oma aia jaoks eriti kas aega, oskusi või tahtmist. Muru pügati hoolega, aga mis lillestusse puutus, siis oli kurb vaadata. Nägin vaid nelja-viite hea maitsega rajatud aeda, millest vaid üks oli huvitav (seal kasvavate liikide poolest).
Muidu hakkas selle kandi inimeste aiakunstist silma sõnatu loosung: on tähtsamatki teha. Või oli see minnalaskmine, masu, lähenev sügis...misiganes.
Huvitav, millise mulje jätab meie aed? Peaks ükskord ka hindava pilguga mööda jalutama.:)
Eliise areneb kiiresti, juba oskab ta ennast püstiasendist käpuli tagasi lasta ja harjutab hoolsalt diivanilt mahatulemise kunsti. Varsti ei ole ükski kõrgendik enam takistuseks.:)

Äkšõni teine päev

Tegelikult on veel lootust osa mesilasi päästa, sest ellu jäänud mesilased kinnitusid all toas ahju külge sülemisse ja Pokumees läks täna neid kasti ajama. Paistab olevat rahulik kultuurpere. Osadel mesilastel on seljal kollane täpp. Nii et märgistatud. Aga miks? Kes? Väga kaugelt ei ole nad tulnud, sest sülem ei lenda määratute vahemaade taha.
Õhtul: Pokumees laekus kahe kastitäie mesilastega. Kõik asjaosalised olid tahmased ja surmani väsinud. Korstnaperest olid elule päästetud umbes pooled. Kas ka ema pääses, seda veel ei tea. Sama päeva õhtul said nad Kasemetsas oma taru, kaheksa kärjeraami ja pütitäie suhkrusiirupit. Kaheksat raami nad päriselt veel katma ei ulatunud. Seitsmeraamiline pere, ütles Pokumees, muidugi juhul, kui neil on ema. Oli ka plaan lohutuseks neile kõrvalttarust üks haudmeraam anda, kuid sügisel on tumemesilased väga kiivalt oma vara kaitsmas. Ka olid ilm ja kellaaeg taru avamiseks mitte eriti soodsad ning suurema lamendi vältimiseks jättis Pokumees selle mõtte katki.
Kui peres ema ei ole, siis see selgub üsna pea. Sel juhul tuleb mõne emadekasvataja jutule minna.

Äkšõn

Jaamahoone korstnasse olid kolinud mesilased. Mitte midagi toredat selles ei olnud, sest selle maja elanikel suurenes võimalus leida oma voodist mesilane või mitu. Ma ütleksin, et tohutult, sest palju neid mesilasi muidu ikka õuest tuppa sattub...aga kui kaminast tulevad, on lugu teine.
Kui Pokumees üleeile Harutee kandist vanu lamavtarusid tõi ja neid parajasi renoveerimiseks õue toimetas, siis astus tänaval ligi jaamahoone peremees: "Ma näen, et te tegelete mesilastega ja äkki saate midagi ette võtta ka meie omadega?"
Elu on näidanud, et mesilasperet elusalt korstnast kätte ei saa, kuid väike lootus on alati. Paraku osutusid ilma raamideta kärjed väga rabedaks ja purunesid katsel neid koos mesilastega korstnast välja lõigata ja üles tõsta. Hoolimata just selleks valmistatud lati otsa kinnitatud pikast noast.
Ettevõtmine kestis pool päeva ja lõppes õhtul pimedas.
Sügis võtab maad. Eile oli esimest korda peale jaanipäeva tunda karget õhku, mida võiks lausa jahedaks nimetada. Ladusin mõnuga puid. Maja taga on tervelt kuue meetri pikkune katusealune küttepuude jaoks - kuiv, vihma ei saja peale...jiihaa!:):):)
Täna saab see ilmselt täis, aga Pokumees lubas 3 meetrit veel juurde ehitada.:)
Istutasin ebaküdoonia parema koha peale ja tahaks sealt edaspidi marju ka saada. Midagi tuleks teha ka rabarberikasvatuse edendamiseks, sest chutney oli tohutult hõrk asi ja selleks peab palju rabarberit olema.
Kevadel aeda toodud nelja liiki piparmündid on peale põudasid avastanud laialilevimise vastupandamatu võlu ja emakese tumerohelisel superpiparmündil olid meetripikkused võsundid, mis kadusid kuskile kuuseheki sisse. Mõneti huvitav suunavalik, aga neid viis ka igale poole mujale. Las läheb. Piparmünti peabki aias palju olema.
Tegin katseks purgikese piparmündimett. Hästi omapärane asi. Piparmünti tuleb päris palju panna. Mesi muutub piparmündimaiguliseks ja veidi mõrudaks.
Kuldsõstra marjad osutusid kirjanduses pisut ülekiidetuiks. Tõsi, nad kõlbavad küll süüa, kuid mitte midagi erilist neis ei ole. Mari meenutab välimuselt musta sõstart, aga maitselt lihtsalt sõstart. Musta sõstra vürtsimekki tal pole ja ka punase sõstra haput mitte. Täitsa isesugune asi jälle. Pealegi on rästad enamuse nahka pannud. Oh, aga see aroom, selle võrratu lõhna pärast kevadise õitsemise ajal lasen ma tal kasvada parimas peenras iidse pargiroosi `Maiden `s Blush` kõrval.:)
Täheldasin eile huvitavat fenomeni: Kui lapsed eile õhtul läbi astusid, siis pakkusin viimase meevõtu tulemit maitsta. Mõlemad judisesid "Ei, mett küll ei taha!"
Nojah, tegelt jumala normaalne. Mesiniku peres peabki meest isu täis olema.:)

Väikese aia väikesed metamorfoosid

Teise silmas näeb pindu, enda silmas...Nojah, see ei ole vist kõige sobivam vanasõna olukorra lahtiseletuseks. Sobiks ka see: Kingsepp käib paljajalu ja aiakujundaja peenrad elavad oma elu.
Hmh...eriti hakkab see silma sügisel, kui kõik on aias kasvanud nii nagu tahtsid ja nii suureks nagu tahtsid. Rääkimata koera valduses olevast eesaiast.
Pagana aeglaselt tuleb see ilusate vaadete tegemine. Mis seal tahtagi kui alles eelmine suvi oli käsil viimaste hunnikute likvideerimine (ehitusjäägid).
Sel suvel koristasin eesaias ära koera porise jooksuraja, mis viis maja taha (Mis kurat seal maja taga toimub!!!)ja tekitasin eesaeda Muru. Samuti õnnestus maja vundamendiga piirnev 50cm laiune riba vormistada paeklibust teerajaks, mille kallal eile oli lausa puhas rõõm nakitseda. Päris valmis veel ei saanud, õhtu tuli lihtsalt peale.
Maja taha ehitab Pokumees küttepuude katusealust, kuhu mahub terve talve küte. Samas saab lahti ka viimasest ehituspuidu jääkide hunnikust ja kasulikult paika panna eterniidi. Selles väikses nurgakeses, kus minu tagamaadel elab Korraarmastus, oli eile umbes selline rõõmujämmar nagu suvel Hispaanias kui see jalgpallis hollandlastele ära tegi.:) Mitte, et ma mingi korrafriik oleks või (jumal hoidku!)...aga mingi elu seal minu siiraks üllatuseks siiski on.

Eilne mulje oli petlik

Selles suhtes päris kindlasti, et suurte tööde lõpureede. Sügistööd algasid kohe õhtul. Pokumees keetis eile kella üheni öösel mesilaste jaoks (50 liitrit) siirupit ja lähipäevadel tuleb see neile ka kuidagi sisse sööta. Siis on viimane meevõtt, siis ootab puuriida katusealuse tegemine, talvepuude riita ladumine ja maja lisasoojustamine. Oma aias tahaks üht-teist veel ümber tõsta, peitsiga koridori seinad üle käia ja siis võiks vist natuke mõned jutukad ka lugeda. Oeh, kohe mitu päeva.:)

Suurte tööde lõpureede.

Täna saavad lõplikult valmis meie selle suve kaks suurprojekti. Esmapilgul ei paistnudki nad nii suured, aga kui tagantjärgi hakata kokku arvama neid raskete kivide edasi-tagasi (üles võtmine, järelkärusse, Sakku survepesu alla, tagasi kärusse, kärust objektile)tassimisi, üüratuid liivahunnikuid, parajat kogust mulda, tsementi, müüriladumisi, istutamisi ja muud janti, siis on nad ikka täitsa suured asjad. Töömahukuse poolest. Mäekallakult objektile kummarduv palderjanioks (jätsin ta meelega alles kui aja mõõtskaala) jõudis moodustada õiepungad, õitseda ja hakkab varsti udeviljalisi seemneid maailma laiali saatma. Tegelikult on tore tunne, et mingi etapp lõpeb ära ja alates homsest ei rända mõte enam kuskile Pärnamäe mändide alla kus on pooleli TÖÖ. Hauakujundusest õppisin kahte asja: Esiteks, kalmistu on, hoolimata seal kõndivatest vahel väga kurbadest inimestest, üks mõnus paik. Kui oled kohal kolm-neli tundi, siis hakkad aduma ka ümbrust ja selle põliselanikke. Kõdiämblike ähvardavat kükktantsu harrastavad kolooniad, pöidlajämeduse ja 10 cm pikkune hiidnälkja pesa (Eestisse sisse toodud võõrliik), uudishimulik härra Orav ülalt mändidest (ohutust kõrgusest) alla jõllamas, et mis seal ometi tehakse, maamesilaste arvukad urud pinnases jne jne.
Ja teiseks seda, et see lihtne üheksa ruutmeetrine maalapike võimaldab oikuipalju toredaid lahendusi taimestuse osas, aga inimesed istutavad kalmule ikka tavalisi koduaia lilli ja on pettunud, et need seal ei kasva.
Ei saagi kasvada, sest mulla happesus täiskasvanud männimetsa all on hoopis teine, mis oma aias.
Kui keegi tahab oma lähedaste kalmu ise haljastada, siis selleks kõige sobivam püsik on bergeenia. Kes on öelnud, et kalmul peab midagi tingimata kogu aeg õitsema? Bergeenia lehed on kogu lumest vaba oleku aja dekoratiivsed ja lisaboonusena ta isegi õitseb kevadel. Kannatab täisvarju ja happelist mulda.
Teisele kohale asetaksin mõne paksulehelise sinihalli hosta. Hosta tahab rohkem niiskust, nii et põuaga paluks kord 2 nädala tagant korralikult kasta.
Teoreetiliselt peaks varju ja happelisse mulda sobima ka tipmine puksrohi.
Varjulill on ka suurelehine brunnera, eriti ilus oleks hõbelehesed `Mr. Morse`ja `Jack Frost`.
Hästi sobib ka laialt levinud nn "aiasõnajalg", kes ümberringi kalmude peal ennast väga hästi tundis. Ise katsetaksin veel väikest igihali, valdsteiniat, pärg-võnkenelast, rododendronit ja mõnda väiksekasvulist jugapuu sorti. Jugapuu laseb ennast kasvades lahkelt pügada ja talle võib anda just selle kuju, mida kujundaja ise tahab (ümar, ovaalne, püramiidjas vms).

Heitlikud ilmad

Maarjamaal võimutsenud Kanaari saarte ilmad on läbi ja rebenenud fassaadi alt paistab ehedat eesti suve. On pilvine, tuuline ja mõõdukalt jahe.:) See tähendab siis, et 19 kraadi.
Astelpajude marjapärlid on hakanud jumet võtma ja paistavad juba lehtede seast välja.
Aias näitavad päevaliiliad õishaaval oma aardeid.
Selgus, et päevaliiliat on tumepunast ja ka suhteliselt ruuget. Ja ülejäänud 7 mõistatust jäävad järgmiseks suveks: Mis värvi on nende õied? Samas ka soe soovitus päevaliilialehti põuaga kasta, sest hoolimata lehtede tervest välimusest mõjub põud kehvasti. Kuu aja pärast, kui vihma on jälle küllalt ja päevaliiliapuhmikud kenasti kosuvad, jäävad õied siiski tulemata.
Päevaliiliate raamat väidab, et tegemist on söögiga. Noh, kui te vaid raatsite kallihinnaliste mugulate kallale minna. Äraproovimiseks kõlbas ka ruuge päevaliilia, keda nagu rohkem käes on. Keetma ei viitsinud neid hakata, aga tuleb nentida, et toores päevaliilia mugul on tõesti söödav. Kargelt krõmpsuv suutäis on tärklisene, meeldiva maitsega ja meenutab seniproovituist ehk kõige rohkem maapirni, kuid ei ole nii magus. Värske kurki meenutav kõrvalmekk ka muidugi. Noored lehed kõlbavad lõdvalt salatiks. Toit mis toit.:)

Erand ei kinnita reeglit, aga tuleb mõjuva põhjusena arvesse.

Olin üksi kodus ja tegin laokile jäänud kodutöid. Koristasin toad, kloppisin vaibad ja viisin pesu kuivama. Sain mina kaks asja üles riputada kui ümber pea hakkas keegi ärritunult õiendama. Oli üks kuri mesilane. Otseselt ei rünnanud, aga andis mõista, et kao siit oma kausiga kus kurat! Ma olen pahaseid mesilasi näinud küll - kui kohe toud ära ei pane, siis lastakse sul elusalt ära minna, võtsn kausi ja läksin tuppa. Tegin pool tundi muid asju ja hiilisin jälle pesupuude juurde. Lootuses, et ärritunud mesimumm on korjele läinud. Ei olnud, ta tuli üsna kohe ja vzz-vzz-vzz mu pea ümber hakkas jälle pihta. Kui ta sõimeldes minu näo ees rippus, nägin, et on tume, suur ja kurja näoga. Seekord...hmh, mis seal salata, lidusin tuppa...hmh, nu väärikas jooks vms. Pahalane oli rõduukseni tihedalt kannul. Kolmandal väljumiskatsel passis ta mind juba rõdul ja ma pidin lõpuks pesu tuppa kuivama panema.
Pokumees arvas, et kuigi seal on kollane ema, on neil mummidel nüüd aeg päris mesilasse kolida. Ja kohe järgmisel varahommikul nad läksidki.
Praegu on aias kaks leebet peret, üks puhas kollane ja teine hallikirju kollane.

Eelviimane mesi

Mee vurritamise workshop oli eile. :)
Polnudki mett seekord väga palju, ca 30 kg, aga oli hea tükk aega jahmerdamist. Lõpuks sai kõik purki ja võis saunatama hakata.
Oh, need augustikuu õhtud - kus õhk on soe nagu piim ja lõhnab valmivate õunte järele!
Lõõts ja kitarr laulsid aias, kuid eile jäi põhilugu siiski esitamata, sest mesinik oli saanud kärjeraamil varitsenud postuumse nõela otse kitarrisõrme ja see ei tulnud pillimängule mitte kasuks. Postuumne nõel on astel koos seda suunavate lihastega, mille küljest mesilane on mitmetel põhjustel lahkunud (tavaliselt raevunud rünnaku tagajärjel äpardunud nõelamine, nõel jääb kuskile kinni ja mesilane rebeneb lahti). Mesilane võib ise olla kusagil rohtu kukkununa juba surnud, kuid tema nõel elab iseseisvalt veel mitu tundi. Nõela küljes olevad lihased liigutavad astelt suskavas või puurivas tempos ja kui selline põrgumasin nahale sattub, siis puurib ta ennast nõkshaaval marrasknahast läbi ja ohver võib lugeda, et on sutsaka kätte saanud. Vihase mesilase eest oskad ennast vähemalt kaitsta, aga selline valus vaikne "kummitusnõel" kärjeraamil on küll nagu "välk selgest taevast".
Eelviimane mesi oli tume, mahe ja klassikalise mee maitsega.
Viimane mesi tuleb umbes nädala pärast ja siis läheb lahti siirupi keetmiseks.

Kui on tähtis silma paista *

Sass on hea isuga teismeline ja seoses sellega arendanud välja süsteemi kuidas olla köögis eriti märgatav ja saavutada oma eesmärk - veerandik külmkapis olevast kassikonservist. Sassil ei ole kunagi midagi selle vastu "et pisut midagi põske pista" ja seega on Sass köögis olijale kogu aeg märgatav. Kuna maailmas peab valitsema tasakaal (toidukorrad jne), siis püüab pererahvas vastukaaluks Sassi ponnistustele endas arendada välja omadust pidevalt konservi manguvat kassist mitte välja teha. Peab tunnistama, et hommikul ja õhtul on see täiesti võimatu, kuid mõnevõrra välditav siis kui Sass on juba oma põhidoosi kätte saanud. Mainisin siin kunagi, et kui kassil on soov midagi saada, siis on teda võimatu mitte tähele panna. Haha, tegu oli siiski ülimalt taktitundelise Muriga, kes vahel praegugi lausa õudusega Sassi akrobaatikat pealt vaatab. Sassi põhivõtted on toetuda seisatujale täie kehaga eespoolt vastu jalgu ja sammuva objekti puhul loovib ta jalgade vahel, tuues kuuldavale lühikesi kärsituid kräunatusi. Kui unisena külmkapist lähed kohvi peale piima võtma, siis oleks nagu jalad seotud - pehme, tüütu ja järjekindel. Kuid väga tõhus tasakaalust väljaviija, sest ei tahaks ju lemmikule peale astuda. Muide, kui see kõik ei aita, siis lööb Sass küüned sulle jumaldavalt otsa vaadates kintsu.

* Kui 90-ndatel ilmusid Tallinna kesklinna esimesed moodsad kolmeküljelised kuulutustetahvlid, siis ilutses neil esimese reklaamina eesti keeles pisut kummalisena mõjuv lause "Kui on tähtis silma paista".

Jaht vihmas

Eilne sombune hommik arenes alguses uniseks vihmaks ja seejärel raevukaks äkshõniks unises vihmas. Tagaaeda pisitarude juurde läinud Pokumees leidis parempoolse taru kõrvalt kamalutäie poolsegaseid mesilasi, kes märjas rohus ringi sebisid ja oma peataolekut peale instinktilaksu all olemise kuidagi põhjendada ei osanud. "Selles hunnikus peab olema EMA, ajan nad tarusse", tuiskas Pokumees suitsikut käigul laadides õue tagasi.
Tarusse mummid minna ei tahtnud, sest EMA istus endiselt kuhja all vihmavarjus. Pokumees asetas mesilasehunniku juurde sülemikasti, et ajab sinna ja tõstab siis taru suu ette. Ikka ei midagi. Kõigil osalistel olid juba silmad kibedat suitsu täis kui järsku EMA ei pidanud vastu ja lendas kasti. Vilunud mesinik püüdis ta õhust kinni nagu kärbse. Oli see vast väle EMA. Suur, sale ja vilgas - lendas märgistamise ajal mitu korda aknale ja lidus peost niisamagi minema. Lõpuks oli tal sinine täpp pihikul ja selle järgi on ta hiljem teiste hulgast leitav.
Seni lärmas muu mesilastahvas taru ees ja pidas miitingut. Märgistatud EMA võeti lävel soojalt vastu, rahuneti ja ta kadus tarusse nagu vits vette.
Väike uba oli vaid selles, et 2 päeva tagasi oli mesinik andnud sellele tarule omakasvatatud ilusa kollase ema, kes sinise täpiga märgitud. Mesilased aga pidid paralleelselt mesiniku kontrollitud emakasvatusega tegema kuskil kärje nurga taga OMA EMA ja emakuppu mesiniku terase pilgu eest seni kehadega varjama, kuni ta koorus, mesiniku antud täpiga kuninganna ära suskas ja ise valitsema asus. Vihmasel hommikul otsustas energiline EMA minna tiibu harjutama, aga potsas taru kõrvale märga rohtu. Kuna VIP-i tuleb apla maailma eest kaitsta, katsid alamad ta maandumispaigas kähku oma kehadega nagu neil kombeks. Seoses selle intsidendi ja teiste varem ilmnenud mesilaelu nähtustega on meile selgeks saanud, et ideaalne mesila peab asuma kodu juures. Eemalt on raske, ehk koguni võimatu "kätt pulsil hoida". Unistada ju ikka võib.:)

Kergel kapakul talve suunas

Üle hulga aja jälle jahedam. Õues karge, vaikne ja pilves. Aias lähiajal midagi üllatavat sündimas ei ole. Peale astelpaju võsude. On ikka loom! Istutasin astelpajupaarikese toitainevaesele liivmulla lapikesele (1 x 2 m). Neljast küljest on nad piiratud tambitud ehitusjääkide peale valatud liiva ja sellele paigutatud lubajkiviplaatidega. Sillutise vahelt tulid peale juulivihmu üles uskumatult "rasvased" juurevõsud. Hmh...äkki tahab sel moel kehvast kohast põgeneda?:)
Samas, maadam on marjadega kaetud ja kasvu viskavad kah mõlemad kõvasti. Istutan vist isanda teisele poolele ka maadami, saab rohkem marju. Ja sümpaatne hall lehestik varjab õuet meeldival moel tänaval kulgejate pilkude eest.
Hariliku amorfa taim on kasvatanud endale esimesed pärislehed. Paistab, et nüüd on kasvumaraton alanud. Pikalt jäid põdema jumalatelill, väike nimetu astilbe ja anomaalne pojeng. Kas oli istutuskohal liiga ergav päike või taime elutsükli salajaste seaduste tahtmatu rikkumine? Istutan anomaalse pojengi maja otsapeenrasse ja toon metsast natuke päris huumust, ehk saab asja.
Objektil oli kõik meeldivalt kontrolli all. Paduka ajal vuugikohtadele visatud paelatakad olid halvima ära hoidnud ja liiv oli segust välja pestud vaid pealispinnal. Kannatas ka ilusti vuuke lihvida ja võis edasi laduda.
Küll on tegu, et kaldpinnal tasapinnalist asja ehitada. Nüüd võib nentida, et koerast oleme üle saanud ja jäänud veel vaid saba. Saba on küll üsna tüütu - variseva kalda takistamiseks laotava müüri jaoks tuleb hakata paasi lõikama, kuid õnneks ei ole seda väga palju vaja teha.
Vihmapiisad sabisevad vastu akent. Täna pole vist õuepäev. Lähen vaatan kuda teljed elavad.:)

Tüüpiline august

Karged hommikud, niiske leitsakuga päevad. Nagu suur kaalupomm ripub hingel viimane objekt, mille kohta ei saa senini öelda, et ainult "koera saba ongi veel jäänud". Eilse töötandri tühistas padukas, mis meile kella kuuest kaela tuli. Kibelen uuesti objektile, et saada lahti sellest teadmatusetundest, et mida vihm veel halba teha võis. Vihm ja värske segu ei sobi mitte kokku.
Aias on kõik täis-, üle- ja kokkukasvanud. Seega, taimevahetaja unelm peaaegu. :)
Jah, midagi tuleks aia koristamise mõttes ette võtta küll. Äkki potistada? Iisopile ei teeks see küll mitte midagi.
Sassi lõhkitõmmatud kõrv ei tahtnud ära paraneda, ikka kratsis ta sealt kooriku maha ja kõrva serv oli põletikus. Leotasime eile taruvaigutinktuuriga. Eelduste kohaselt oleks see pidanud valus olema, aga Sass ei pilgutanud silmagi. Kass haises terve õhtu meeldivalt mesilaste järele. On ikka imerohi küll. Täna nägi kõrv täiesti terve välja, ainult karv veidi sasitud (loe, vaigune).

Ämblike tantsud

Objektil on müüritööd. Täna pilvitab, loodan, et enne sadama ei hakka kui isu täis saame rassida. Sellist sombu-sombut on ennegi olnud. Vahel haudub alles õhtuks vihma välja. Eile nägin huvitavat looduse fenomeni - ämbliku ähvarduspoosi. Või no mis ähvardaja tema nüüd, sest tegu pole ju kiskjaga. Aga mingeid mõtteid tekitas see küll ja tekitaks ka näljases tihases.
Tõstsin suure paelahmaka kivihunnikust üles ja pilk langes selle alumisele küljele, kus paiknes umbes 30-40 keskmist kasvu varjuämblikku (teate küll, need pikkade kõdijalgadega taimetoitlased). Kui päevavalgus neile langes, hakkasid nad kooris kükke tegema. Kivialune lainetas nagu suurte spordimängude tribüün. Piisava hulga kükke teinud (teisalt meenutas see ka mingit kummalist ülipeent tantsu), lidusid nad nagu baleriiniparv üle mu käte ja kukkusid rohtu. Täiesti tõhus üllatus. Kui ma oleksin olnud nüüd tihane, siis oleks mul olnud raskem sihtmärki lukustada, sest kõik liikusid. Samas võib niisugune voogav koloonia kehvema nägemisega toiduotsijale anda sõnumi ka kui "väga kahtlasest kivi all elavast olevusest, kes liigutab". Ma nüüd ei tea kui terase nägemisega neid ämblikke söövad olevused ka on, kuid kuna ämblikel on niisugune kohastumus välja kujunenud, siis peab see ka toimima.
Päevaliiliad on võluvad lilled, aga ikkagi - see ühepäevailu.:(
Eilse päeva ühest kuningannast oli saanud närbunud lätsakas õievarre küljes. Murdsin ära. Muidugi tuleb veel õisi, aga ikka ühekaupa.
Päevaliiliatest hakkab kohe õitsema veel keegi kollane, nagu õienupust aimata võib.
Kiviktaimla seemnesegust kasvas x asju. Minu üllatuseks palju iisopit (millesse ma niigi uppumas olen), kassisaba ja tonditupikut. Seega - ei midagi uut.
Emajuur jäi ellu, kohanes ja nüüd, augustis, püüdsin isegi veidi teda paljundada.
Varsti algab ümberistutuste aeg. Kindlasti iirised väetada ja laiali istutada.
Koristada on ka vaja, sest igasugu lisavõsusid ja üllatustaimi vahib igast nurgast.
Õnneks on olemas taimevahetajad, naabinaise aed ja midagi mahub ehk ka mesiohakale veel.:)

Kaks kuningannat ühe hommikuga!

Ta avanes!
Esmamulje on ootusi väärt. `Skinwalker` troonib tagaaias nagu kuninganna. Ligi 15 cm läbimõõduga õis uhkelt varrel pööratud vana tamme poole, mille taha kadus eile õhtul päike. Lillele näkku vaatamiseks pidin astuma üsna ebamugavasse kohta - sügavale peenrasse, peaaegu kareda deutsia varvastele. Loodetavasti keerab ta päeva jooksul õit. Samal ajal hakkasid minu paksust tummast liiliavaimustusest läbi kostuma valjud juubeldused. Pokumehel oli sündinud esimene omakasvatatud ema. Veel üks kuninganna!:)
NIISUGUNE PÄEV!:)
Vaatasime heldinult kuidas helekollane pika kehaga väle putukas Pokumehe käel ringi sibas ja oma sinise täpi sai (sellel suvel sündinud emad tähistatakse sinise värviga). Siis lasi Pokumees ta tarusse lahti.
Täna avanes ka üks Imede aia kuuest päevaliiliast. Õis on hästi tume sametpunane. Mis võiks olla tema nimi? Kui neist kuuest rohkem punaseid ei ole, siis on ta `James Marsh`. Kui on, siis läheb jälle põnevaks.
Tuvastasin veel ühe pistoksataime, see on pärg-võnkenelas.

Lapselapsetamas

Liisu on armas ja päikseline imik. Muidugi joriseb ka tema enne magamajäämist unejonnida, aga kuna ma käin harva, siis ei lase Liisu ennast minu juuresolekul päris vabaks (vihane nördimuskisa unese oleku pärast). Unejonn hakkab tasase tihkumisega ja peaga padja nügimisega, vahepeal tuli ja katkus valjult oma keeles õiendades mu t-särki. Kui ometi imikud oskaksid rääkida, mis toimub selles väikses peakeses. Ilmselgelt on seal palju mõtteid ja ideid.:) Unelaulu peale jäi ta lihtsalt magama.
Pärast jalutasime lapsevankriga poolteist tundi aedade vahel. Minu hämmelduseks ei keela keegi aia najal pröökavaid koeri. Isegi siis kui pererahvas ise aias on. Eestlased ja nende koerapidamiskultuur. Õnneks suhtus Liisu koeralärmisse rahulikult. Täheldasin arupidavat ilmet ja paari küsisõna, millega minu poole pöörduti. Vestlesime pisut kasvatamatute õuekoerte teemal ning siis süvenes Liisu aeglaselt mööduva maastiku uurimisse ja mina lugesin naistekat edasi.
Kodus ei ole päevaliilia ikka veel avanenud. Küll võtab aega.:)