Aare

Alati ei ole nii, et kes otsib see leiab. Me üldse ei otsinud neid nelja I Maailmasõja aegset vintpüssi viis aastat tagasi, mis olid (loomulikult ühel eriti pimedal sügisööl) maetud vana kuuri kõige tagumise vundamendikivi kõrvale. Ega neid kaustikuid vana maja seinavahelisest peidikust, mis sisaldasid segaste aegade saladusi. Ja seda kuldsõrmust täna ei otsinud ma ka. Aga seal mullas ta läikis. Mnjah, pean tunnistama, et selle koha olin ma peenra esimesel tegemisel korralikult läbi siblinud, aga alles teisel korral suvatses maaema tolle kuldsõrmusega veidi vilgutada.
Minul on see elus esimene kord kulda leida. Ma olen näinud filmides kuidas inimesed hüppavad õhku ja hõiskavad Jeehhuuuu!!! jne. Tuleb tunnistada, et ma olen vist tõesti pisut flegma. Ma ei reetnud ennast millegagi. Vast ainult see toberõõmus irve, mida oli raske näolt koristada.