Mesilasekarjus

Eelmise suve Saku mesi oli tume, vedel ning äärmiselt lillelise maitse ja lõhnaga. Kujutan ette, et suurtel lõhnavatel roosadel liiliatel võiks sellise lämmatava lõhnaga mesi olla (kui nad mett annaksid). Ja sel aastal on Saku mesi sama maitsega mis eelmisel aastal!
Ja samuti ülivedel nagu mullugi (võrreldes teiste meeliikidega). Olen peaaegu uudishimusse suremas: mis taim see on, mis õitseb juuli lõpus ja mis meie suure mesila juures maal ei kasva? Aga kasvab Saku lähedal. Siin on ju ka metsad ja aasad ja võsa. Kanarbik see ei ole, sest kanarbiku jaoks on liiga vara. Mõistatus.
Täna ajas Pokumees teise kollastest tehtud pere (kuuel raamil) ajutisest elukastist päris tarusse. Pani suitsiku murule maha, tõstis kärjed tasakesi uude tarru ja soputas kasti jäänud mesilased taru ette maha. Siis algas tsirkus. Kui pokumees tagant natuke tossu andis, hakkasid mesilased mööda kaldteed laia lindina taruavausest sisse voolama nagu väikesed kollased vasikad. Mõned ajasid taguotsa püsti (vrld. rusikat või keskmist näppu näitama) ja ei tahtnud minna, aga suss-suss! lõõtsaga ja hakkasid nemadki astuma. Lõpuks oli kaldpinnale jäänud kambake kas tõelisi totusid (äsjakoorunud tarumesilased) või kangekaelseid muidumesilasi. Need ajas Poku sõrmega udides taruavast sisse. Ähvardasid (tagumik püsti), aga keerasid jälle taru poole ja läksid. Kogu mesilaste tarruajamise aeg oli õhus selline hääl: VZZZZZ!(väljendab puhast nördimust) ja kui nad tarus olid, siis kostis see ikka edasi. Panin käe taruavause juurde ja sealt tuli tuult! Ilmset tekitab nördimuse hääl ka tuult. Kujutasin ette väikest vastikut võõrast putukat, kes plaanib minna tarusse meevargile ja kes juba lävepakult kõrvade loperdades tagasi paiskub. Kui mesilased on nördinud, siis on võimatu mitte mõista nende ühist sõnumit: Kao siit minema!
Ükski mesilane ei asunud rünnakule, kuigi mesilasekarjus oli lühikestes pükstes ja T-särgis ning maskita.
Kas tõesti kollaste ebamaine leebus või tunnevad mesilased Pokumeest juba nägupidi?