Padukas

Ei julge ju loota. Pealegi veel NII palju korraga.:)
Olime Eliisega rannas kui taamal hakkasid taevasse tõusma potisinised pilved. Ei see siia jõua, oli minu prognoos. Ei jõudnudki, sest tuul kandis selle kuskile paremale ära.
Teine sinine pilvakardin käitus kummaliselt. Kaldus samuti justnagu paremale, siis jäi üldse paigale. Laps käis ujumas ära ja arvas, et nüüd võiks kodu poole hakata jalutama. Haha, jalutama. Vihm oli salakavalalt hoopis kuskilt külje pealt ligi hiilinud ja kui me metsa vahele jõudsime, siis hakkasid esimesed suured piisad tulema. Saime kogu pilve endale korralikult kaela. Minu imestuseks on Stroomi mets täiesti arvestatav mets. Eksisime seal käru lükates lausa ära ja saabusime tagasi tsivilisatsiooni alles kuskil Seewaldi juures. Ülevalt tuli kogu see aeg paksu vihma alla ja igal sammul pidi silmi pühkima, sest need olid lihtsalt vett täis. Nentisin endamisi, et alukad peavad vastu kõige kauem s.o. 10 minutit. Siis ei olnud kerel ühtegi kuiva kohta.
Titt vankris ei kooganud enam vaid oli vakka jäänud. Eks imikul oli ka põnev: käru loksus, vesi solises, äike paukus, meie huilgasime mõnda eriti sügavasse lompi sattudes.
Panime kärule tulema hakates küll rätiku peale, aga tite varvastele hakkas ikkagi vihmavett tilkuma. Äh, mis seal ikka, vesi on soe ja küll kodus kuivatame. Peaasi on siva koju jõuda. Asfaldil voolasid ojad kuni pahkluuni ja Seewaldi vihmaveetoru sülitas ülevalt alla korraliku kose. Kiusatus oli proovida kuidas dush ka on. Oli nagu veepargis, raske jahe vesi vastu turja lajatamas. No pold ju midagi kaotada, kõik oli niigi läbimärg.:)
Õhtul laekusin autosse tüdruku kõige suuremas T-särgis ja seelikuks vannilina. Muud midagi ei mahtunud, sest Laps on minust kolm numbrit väiksem.:) Läbimärg garderoob oli kah kenasti kilekotiga kaasa pandud.
Kodus oli Pokumees vahepeal aiaväravad sedasi ära tuuninud, et koeral pole enam mõtet väraval kargamas käia. Üle niikuinii ei näe. Uus trend ongi vanapässil nüüd lihtsalt kohevil turjaga aiani joosta ja seal ropult vanduma hakata.
Meil on aias hetkel kaks rahulike mesilaste taru. Ühes elavad kollased mesilased ja teises mustad. Uskumatult leebed putukad. Olen hakanud julgema isegi kõrvalt tarusse piiluma kui Pokumees nende tegemisi uurib.