Kui kaua on sadanud, siis on vihm üksluine tüütu kaaslane igas päevas, öödest rääkimata. Muudkui sabistab ja sabistab, kõik on ligunenud ja märg, küllastunud maa ei oska niiskusega muud midagi peale hakata kui seda lompidesse koguda.
Kui kaua pole sadanud (nii umbes 1-1,5 kuud), siis on vihm nagu päratu taevane pang, millest sulle kallatakse nõnda, et soodsate asjaolude kokkusattumise korral võib lausa püstijalu ära uppuda.
Eile käisime Laulasmaal eelmise suve lillepeenra remonti tegemas. Minu üllatuseks oli täiesti jäljetult peenrast kadunud topeltõieline neiusilm. Seda ei osanud küll ette näha. Kahtlustasin ise stepirohtu ja kaunist piimalille, kelle kolm istikut sügisel olid halastusost, kuid minu üllatuseks olid piimalilled ühe kevadega tõeliseks iluduseks kasvanud. Paistab, et on vitaalne ja tubli taim. Stepirohi oli välja läinud, kadunud olid ka Portenshlagi kellukad, peale ühe, kuid ma arvan, et ta külvab ennast uuesti. See üks põõsas oli täiesti elujõuline.
Tõstsin teiste taha varju jäänud viis lihtlehist astilbet ettepoole ja lisasin neli kollaselehelist astilbet, tihendasin natuke kivirikke ning kõik oli jälle ok.
Koduteel sai vihm meid kätte. Küll tümitas. Siis enne Sakut jäi vihm järele ja meie tohutuks nördimuseks oli koduaias vaid niipalju tulnud, et lõi pelgalt tolmu kinni.
Hiljem siis sadas justnagu lohutuseks veitsa meil ka. Poole vihmaveetünni jagu. Täna võiks ju veel tulla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment