Mesi on seekord purki pandud nii, et soovi korral oleks võimalik kaane järgi vahet teha mis maitsega mesi selles purgis on. Köögilauale on kogunenud viie eri maitsega mee testpurgid ja neis on:
1. Kõige tumedam mesi, värv nagu tumekollane läbipaistev merevaik, maitse kirbevõitu, lillene. Minu ettekujutuses ongi enamik kohatud mett olnud sellise maitsega.
Kevadtaimede segumesi.
2. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse meenutab heina lõhna, lilli ja kõige enam ehk ristikut.
Võib ollagi ristikumesi. Suvine mesi. Tekkis kärgedesse ca 2 nädalaga.
3. Helekollane, isegi kahkjas, vedel, läbipaistev, järelmaitsel tajutav kumariini aroom, oletame, et tegu võib olla vaarikaõiemeega, kuid ainult oletus. Seda mett on koguseliselt kõige rohkem.
Kollaste tarust suvemesi.
4. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse mahe, lillene.
Suvemesi, mis kipub olema vist minu lemmik.
5. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse kirbe, lillene, jätab kurgupärale kauapüsiva mõrkjuse. Ristin selle mõttes "ravimeeks".
Kevadlillede segumesi suurtest kärgedest.
Üle hulga aja paisati õhku jahedust. Teeb nõutuks. Mida sellega nüüd peale hakata või... Tänane hommik oli üsna kreisi ja algas pargivareste invasiooniga meie kvartalisse. Kraaklärm oli täiesti kohutav. Varesed on sümpaatsed linnud, aga seda ainult ühekaupa.
Aias on jälle vihmaleevendus, tiigerliiliad, tradeskantsiad, Stella de `Oro ja aedvaak õitsevad, ning muud päevaliiliad kasvatavad õienuppe suuremaks, et augusti alguses need avada. Bela Lugosi siniseid (ok, lillasid) õisi vist sel suvel näha ei õnnestu. Pole sedamoodigi, et sealt mingi õievars välja hakkaks küünituma. Väga loodan näha ämblikõielist, õisi lubab ka tumepunane James Marsh, kolm nimetut päevaliiliat "imede aiast" ja üks nimetu eelmise aasta päevaliilia.
Kolm pargirooside eelmise aasta pistoksataime õitsemisplaane ei näi pidavat, aga endalegi ootamatult avastasin, et olen täiesti kogemata saanud pargiroos "Ritausma" omanikuks. Üks pistokstest on kindlalt tema. Esiteks välimus ja teiseks tema kurikuulus "virsikutest" (kui Ritausma lehte kahe sõrme vahel hõõruda, siis eraldab lehepind kerget virsikulõhna). Iseasi kui nüüd avanevad õied peaksid olema mõnda muud värvi kui heleroosad, siis...nujah, siis ma ei tea. Aga miks nad peaksid?
Pistoksakastis näitavad juurdumistahet valgeleheline siberi kontpuu ja üks roosidest, aga võta kinni, milline.
Ja lõpus kaebleksin veelkord potitaimede olematu kvaliteedi üle. Hansaplantist ostetud selle suve taimedest on olnud vaid kaks hostat normaalse juurega ja kvaliteetselt istutatavad. Ülejäänud astilbed, jaapani enelad ja muu kraam on olnud veel hullemini juuripidi pottide põhja monoliidistunud kui eelmisel suvel. Ei jäägi muud arvata kui müüakse MASU tõttu seismajäänud kaupa. Aga miks on praak müügil täishinnaga, sellest ma aru ei saa.
Just eile tuli külalistega jälle jutuks, et kui ostad midagi potitaimena ja tahad, et kasvama ka läheks, tuleb juured lahti harutada. Monoliidistunud juurepusarat harutada pole võimalik, see tuleb lahti lõhkuda. Miks? Aga sellepärast, et hunnikusse kasvanud juurestik kasvab mulda istutades veel rohkem puntrasse ja kidub oma juurtega iseenda juuri kägistades peenras paar suve, kuni kustub toitainete puudusesse. Eriti fataalne on see juurevärk okaspuudel. (Hea juurega okaspuid saab siinkandis ainut Nurga Puukoolist) Ja taimemüüjad hõõruvad käsi - nii tore, meie saame jälle müüa! Enamik inimesi taime surma põhjust ära ei mõistata ning arvavad, et ju see muld ikka ei sobi jne. Nõ-õme!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment