Öised meelised tegevused

Eile tuli teine mesi.
Mesila on kaudses mõttes umbes nagu surm. Kui tuleb minna siis tuleb minna. :)
Nii oli ka eile. Ei lugenud ragisev selg, metsik palavus (õhtul vilus pluss 28), hiline kellaaeg ega päevaväsimus. Praeguse palavaga on korje metsik ja mummid teevad nädala ajaga imetegusid. Tegelikult polnud veel eelmisest külastusest piisavalt palju aega möödas, aga mesiniku sisetunne ütles, et on vaja ja kõik. Õhtul kell kuus lõi Pokumees autole hääled sisse ja tuli tagasi kümne ajal.
Oli olnudki viimane aeg, sest kollaste pere mahtunud oma tarus vaid varbaotstel käima - kõik kohad olnud mett täis. Mummid kolivad sellisel puhul taru välisküljele. Mesinikud ütlevad, et tarul on "habe ees" ja see tähendab seda, et taru on pilgeni mett täis.
Haudme jaoks pole enam kohta ja meeleheites hakkavad mummid suvalistesse kohtadesse vabakujulisi kärgi vorpima ja neid meega täitma. Korjesund on nii suur. Mesiniku röövretk on omamoodi leevendus. Tarus mahub pärast jälle vabamalt liikuma ja korjetöö viib pereheitmismõtted ka peast.
Õnneks oli päeval siestat peetud, sest nüüd järgnes kodus viis tundi meevabrikut. Magama saime kell kolm öösel. Ööjaheduses oli seda täitsa mõnus teha. Lahtikaanetamine, vurritamine ja kohe purki. Millegipärast arvan ma, et nii säilib aroom kõige paremini. Kui suures nõus säilitada ja hiljem pakendada, siis on kuidagi teine.
Mee maitse muutus kolm korda. Kuuenda taru mesi oli hele, vedel ja lõhnas naadi ja kurerehade järele. Tegelikult võibki see olla naadiõiemesi. Kui rattamatkal pikki inimasustuseta vahemaid läbisime, siis märkasin igal pool massiliselt õitsevat naati. Mesila ümber on suured metsad, välud, aasad ja nõmmed. Kõike ei teagi, mis seal õitseda võib. Kah nagu metsamesi. Fututaru mesi oli paksem ja vürtsikam, kuid meenutas maitselt esimest meevõtu tulemit tänavu. Kollaste mesi oli kolmat moodi.
Kogu alumine korrus lõhnas öösel hullult mee järele ja veel täna hommikulgi ei lähe mulle mitte tilkagi mett sisse. Isu on nii täis.:)