Pöörane juuli

Juuli esimene päev algas Pokumehel mesilassülemi mahavõtmisega. Tegu oli hädakõnega. Mesilastest koosnev lapik "jalgpall" oli kleepinud ennast ühe eramaja seina külge Pääskülas. Sumises seal 5 meetri kõrgusel ja ei osanud kuskile edasi minna. Minule meenutab see mesilasejaht kõrvalt vaadates natuke ghoustbustersite tegevust.:)
Kell 11 õhtul heliseb telefon "Nad on seal! Palun, tulge, tehke midagi! Naine ja lapsed ei saa magada."
"Ärge neid häirige, siis ei tee nad midagi. Tulen kohe varahommikul."
Ööd on küll valged, aga mis hilja see hilja ja vaikses aedlinnas iga sõna selgelt kuulda. Mis te arvate, mida võiks mesinik öelda kui talle pundar vihaseid mesilasi käisesse kukub?
Niisiis, hommik algas varustuse valmispanemisega: redel, türp, mask, kindad, kast, suitsik ja pikk teivas. Kolm tundi redelil turnimist ja mesilased olid käes.
"Hehe, mesiniku magus elu..." ironiseeris Pokumees kui ma ta käsivarrest nõelu välja nokkisin, aga omal silm säras.
Nüüd on armsate kollaste rahulike (retriivermesilased) kõrval uute tumedate ja tunduvalt kehvema iseloomuga (rotweilermesilased) taru. Õhtul läheb see suvilasse, kus õunapuude all on palju ruumi ja pole vaja kellegiga privaattsooni pärast kakelda.
Nii väikses aias nagu meil, saab pidada ainult hästi rahulikke mesilasi.