Suure suve ääre peal

On niiske ja soe. Eileõhtune sadu küll veidi leevendas leitsakut, kuid täna hakkab päike jälle kraade üles kruvima. Aias laua all elab kolm pisiperet ja maja seina ääres üks selline, kellelt võib koondamise ajal juba ühe kärjetäie Saku mett saada. Kas tõesti ka meie kollased korjavad seda naljakat vedelat lillearoomiga asja? Kusjuures, see pole üldse paha, lihtsalt ta ei vasta korraliku kodaniku ettekujutusele milline peab olema üks mesi. Ei pea vist mainima, et selle lahterduse järgi kuulun ka mina korralike kodanike kilda.:)
Sel suvel on väga palju herilasi. Isegi imikut ei saa vabalt toas lahti lasta ilma et ta maast leitud herilasega maiustama ei hakkaks. Õnneks oli see juba varem parematele jahimaadele lennanud. Sellegipoolest võttis piigal nutu lahti. Nõeluda surnud herilase käest ei saa, aga maitse kohta ei oska öelda. Võibolla on tõesti nii halb, et ajab nutma.
Ämblikuõieline liilia ikka veel ei õitse, sellegipoolest tean ma peensusteni milline ta välja näeb. Netist väljaotsitud piltide pealt. Huvitav, kaua võtab aega ühe liilia õie lahti minemine? Vist juba nädal ootuse tähe all.

Viies mesi

Kuna Poku selg ikka veel streigib, siis panin eile "suure valge jänese kostüümi" selga ja olin mesilas abiks. Tegin transat ja andsin asju kätte: suitsik, vii see kast minema, too tühje kärgi, hoia katust, ära värise, nad ei tee sulle midagi, anna liistud, hoia kinni, lase suitsu jne. Huuh! Kuigi ma olin korralikult polsterdatud (kummikud, kindad, kostüüm, mask), kiskus siiski mõte vägisi e peale, kes heast adrenaliinist lugu peab. See siin oleks midagi e jaoks. Ja eriti nörritav oli see, et kõige raevunumad valvurid tiirutasid minu pea ümber, mitte Pokumehe pea ümber. Täiesti loomulik ka, sest ma eritasin oma paksu polstri all ohtralt higi ja koos sellega umbes sellise sõnumiga feromoone: kardan, olen paha peal väljas, tahan koju ema juurde. Mul istub see mesilasefoobia ikka üsna korralikult sees. Arvan, et selle vastu aitab üks korralik nõelumine ja seoses sellega ka teadasaamine, et "misse sitt ikka teeb". Ega enne üle ei lähe. Kusjuures eristasin ka rünnaku olemust. Esimeste tarude juurest sain ma pea ümber kolmest kuni neljast mesilasest koosneva satelliidisüsteemi, mis koos minuga sujuvalt ka auto juurde ja tagasi liikus. Nad lihtsalt undasid kurjalt, aga lähikontakti ei tekkinud. Neljanda taru juures täheldasime huvitavat fenomeni. Tarus elasid kollased mesilased, kes olid väga tigedad ja ei piidunud enam ähvardamisega. Vastu võrku ja kübarat hakkasid käima ühemõttelised popsud, mida vääriti mõista pole võimalik. Õnneks olid abilise kohustused enam-vähem lõppenud ka ja ma võisin ohutsoonist minema kobida. Mõtteid tekitas see, et ka enne elasid neljandas tarus väga kurjad mesilased. Ja kollaste leebus on ju lausa legendaarne, nii et raevunud kollaseid oli lausa absurdne näha. Midagi on lahti selle taru asupaigaga. Kas tõesti veesoon?
Kas tõesti mõjub selliselt mesilastele? Vastuse küsimusele saab järgmisel suvel.
Viienda mee maitset ei ole veel testinud. Panin purgid eile õhtul küll tarude järgi ritta kuid maitsmine jäi tänase peale. Mekkimise jaoks oli eile lihtsalt liiga palju mett. Paistab, et selle suve plaan tuleb täis. Kevadeni pidas vastu kuus taru. Ühes hukkus ema ja see nõrgaks jäänud emata pere pandi teise tarusse lisatööjõuks. Täie vungiga hakkasid mett korjama kolm peret, veidi aitasid kaasa ka kaks pikaldasemat, aga võrreldes kolme tööka perega ja eriti kollastega, jäid nad saagikuselt kaugele maha.

Kompost

Teen mulda.
Umbrohi, hobusesõnnik, rohumättad, liivmuld, sõnnik jne. Edasi teevad vihmaussid ise.
Järgmine suvi saab sellest ühe lillepeenra püsti panna.
Päevaliilia pole ikka veel õitsema hakanud.
Eile õhtul alustasime selle suve kolmanda objektiga.
Juulikuumus kestab endiselt. Taimede suhtes peaks hetkeolukord olema maksimaalne - päeval troopika ja öösel sajab. Ei teagi palju vihma tuli, aga peenrad olid hommikul sümpaatselt märjad.
Poes müüakse odavat mett - 50.- kilo. Hiina tööstusrajoonide saastmesi on küll Euroopas ära keelatud, aga imbub sel moel ikkagi meile ka. Segatakse väidetavalt ungari meega ja müüakse ungari mee sildi all. Pealegi kuumtöödelduna, mis tapab mee raviomadused. Muidugi rahvas ostab, et ilus vedel mesi. Ja mis peaasi, odav. Ilus vedel jah, sest läbikeedetud mesi ei suhkrustu enam kunagi.
Rääkimata ülekuumutamisel mees tekkivatest kahjulikest ainetest, aga pole mina mingi meeteadlane, ega ka terviseaktivist, ohjah, ega ka kriinpiiss. Meil on vabakaubandus. Ja pikk jutt sitt jutt, töö ootab õues.

Mesilasekarjus

Eelmise suve Saku mesi oli tume, vedel ning äärmiselt lillelise maitse ja lõhnaga. Kujutan ette, et suurtel lõhnavatel roosadel liiliatel võiks sellise lämmatava lõhnaga mesi olla (kui nad mett annaksid). Ja sel aastal on Saku mesi sama maitsega mis eelmisel aastal!
Ja samuti ülivedel nagu mullugi (võrreldes teiste meeliikidega). Olen peaaegu uudishimusse suremas: mis taim see on, mis õitseb juuli lõpus ja mis meie suure mesila juures maal ei kasva? Aga kasvab Saku lähedal. Siin on ju ka metsad ja aasad ja võsa. Kanarbik see ei ole, sest kanarbiku jaoks on liiga vara. Mõistatus.
Täna ajas Pokumees teise kollastest tehtud pere (kuuel raamil) ajutisest elukastist päris tarusse. Pani suitsiku murule maha, tõstis kärjed tasakesi uude tarru ja soputas kasti jäänud mesilased taru ette maha. Siis algas tsirkus. Kui pokumees tagant natuke tossu andis, hakkasid mesilased mööda kaldteed laia lindina taruavausest sisse voolama nagu väikesed kollased vasikad. Mõned ajasid taguotsa püsti (vrld. rusikat või keskmist näppu näitama) ja ei tahtnud minna, aga suss-suss! lõõtsaga ja hakkasid nemadki astuma. Lõpuks oli kaldpinnale jäänud kambake kas tõelisi totusid (äsjakoorunud tarumesilased) või kangekaelseid muidumesilasi. Need ajas Poku sõrmega udides taruavast sisse. Ähvardasid (tagumik püsti), aga keerasid jälle taru poole ja läksid. Kogu mesilaste tarruajamise aeg oli õhus selline hääl: VZZZZZ!(väljendab puhast nördimust) ja kui nad tarus olid, siis kostis see ikka edasi. Panin käe taruavause juurde ja sealt tuli tuult! Ilmset tekitab nördimuse hääl ka tuult. Kujutasin ette väikest vastikut võõrast putukat, kes plaanib minna tarusse meevargile ja kes juba lävepakult kõrvade loperdades tagasi paiskub. Kui mesilased on nördinud, siis on võimatu mitte mõista nende ühist sõnumit: Kao siit minema!
Ükski mesilane ei asunud rünnakule, kuigi mesilasekarjus oli lühikestes pükstes ja T-särgis ning maskita.
Kas tõesti kollaste ebamaine leebus või tunnevad mesilased Pokumeest juba nägupidi?

Kostab Augusti samme.

Ega ta tulemata jää. Rohutirtsud juba urravad, jalglehe viljad on valminud ja astelpaju kasvatab usinalt rohelisi marjamügaraid. Kurdlehine kibuvits on eelmise aasta retsistutusest (vale aeg, põud ja koera tallamine) üle saanud ning kasvatab kõike seda mis eelmisel aastal kasvatamata jäi. Marjad tulevad otsa vaid ühel taimel - kõige tugevamal. Võtsin erilise tähelepanu alla ka kevadadoonise. Kuna tegemist väga huvitava taimega, keda ammu ihaldatud, siis ei tahaks mitte, et ta sobimatu elukoha pärast otsad annaks. Tõstsin ta maja otsapeenrasse, kus on palju valgust, sest roosid, liatrised ja muud maltsad kippusid talle kuivas peenras kangesti pähe istuma. Pealsed on küll kollakad, kuid nägin sümpaatseid mahlaseid pungi, mis viitavad soovile siiski kestma jääda. Samuti oli taim täiesti rahuldavalt juurdunud, tõstsin hästi suure mullapalliga ümber.
Täna või homme peaks õie avama ämblikuõieline päevaliilia ja pargiroos `Ritausma`. Praegu paistab `Ritausma` õieotsake juba välja, aga liilia varjab oma saladust. Öine pauguga vihm kastis maa sümpaatselt ära ja ma ei pea seda enam ise tegema.
Täna on plaanis abitööd ja rodo istutamine objektil ning hommikupoole riiuli peitsimine, mis on väga nauditav tegevus. Viimaks ometi see kauaoodatud riiul garderoobi, oh, ja teine veel tuppagi. :) Võiksin kasvõi igal hommikul riiuleid peitsida.:)Ja kui ilus! Mõlemad väga ilusad.
Tütar vaatas natuke kadeda pilguga me teise riiuli valmimist ja minu õndsat ilmet, ohkas ja ütles: "Ma räägin juba kaks aastat oma mehele, et ta teeks ometigi ühe raamaturiiuli."
"Ainult kaks, oi, ei kahega küll veel ei saa," arvasin mina.
"Te olete kõik ühesugused," ütles Pokumees.

Mee maitsed veelkord

Mesi on seekord purki pandud nii, et soovi korral oleks võimalik kaane järgi vahet teha mis maitsega mesi selles purgis on. Köögilauale on kogunenud viie eri maitsega mee testpurgid ja neis on:

1. Kõige tumedam mesi, värv nagu tumekollane läbipaistev merevaik, maitse kirbevõitu, lillene. Minu ettekujutuses ongi enamik kohatud mett olnud sellise maitsega.
Kevadtaimede segumesi.

2. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse meenutab heina lõhna, lilli ja kõige enam ehk ristikut.
Võib ollagi ristikumesi. Suvine mesi. Tekkis kärgedesse ca 2 nädalaga.

3. Helekollane, isegi kahkjas, vedel, läbipaistev, järelmaitsel tajutav kumariini aroom, oletame, et tegu võib olla vaarikaõiemeega, kuid ainult oletus. Seda mett on koguseliselt kõige rohkem.
Kollaste tarust suvemesi.

4. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse mahe, lillene.
Suvemesi, mis kipub olema vist minu lemmik.

5. Helekollane, vedel, läbipaistev, järelmaitse kirbe, lillene, jätab kurgupärale kauapüsiva mõrkjuse. Ristin selle mõttes "ravimeeks".
Kevadlillede segumesi suurtest kärgedest.

Üle hulga aja paisati õhku jahedust. Teeb nõutuks. Mida sellega nüüd peale hakata või... Tänane hommik oli üsna kreisi ja algas pargivareste invasiooniga meie kvartalisse. Kraaklärm oli täiesti kohutav. Varesed on sümpaatsed linnud, aga seda ainult ühekaupa.
Aias on jälle vihmaleevendus, tiigerliiliad, tradeskantsiad, Stella de `Oro ja aedvaak õitsevad, ning muud päevaliiliad kasvatavad õienuppe suuremaks, et augusti alguses need avada. Bela Lugosi siniseid (ok, lillasid) õisi vist sel suvel näha ei õnnestu. Pole sedamoodigi, et sealt mingi õievars välja hakkaks küünituma. Väga loodan näha ämblikõielist, õisi lubab ka tumepunane James Marsh, kolm nimetut päevaliiliat "imede aiast" ja üks nimetu eelmise aasta päevaliilia.
Kolm pargirooside eelmise aasta pistoksataime õitsemisplaane ei näi pidavat, aga endalegi ootamatult avastasin, et olen täiesti kogemata saanud pargiroos "Ritausma" omanikuks. Üks pistokstest on kindlalt tema. Esiteks välimus ja teiseks tema kurikuulus "virsikutest" (kui Ritausma lehte kahe sõrme vahel hõõruda, siis eraldab lehepind kerget virsikulõhna). Iseasi kui nüüd avanevad õied peaksid olema mõnda muud värvi kui heleroosad, siis...nujah, siis ma ei tea. Aga miks nad peaksid?
Pistoksakastis näitavad juurdumistahet valgeleheline siberi kontpuu ja üks roosidest, aga võta kinni, milline.
Ja lõpus kaebleksin veelkord potitaimede olematu kvaliteedi üle. Hansaplantist ostetud selle suve taimedest on olnud vaid kaks hostat normaalse juurega ja kvaliteetselt istutatavad. Ülejäänud astilbed, jaapani enelad ja muu kraam on olnud veel hullemini juuripidi pottide põhja monoliidistunud kui eelmisel suvel. Ei jäägi muud arvata kui müüakse MASU tõttu seismajäänud kaupa. Aga miks on praak müügil täishinnaga, sellest ma aru ei saa.
Just eile tuli külalistega jälle jutuks, et kui ostad midagi potitaimena ja tahad, et kasvama ka läheks, tuleb juured lahti harutada. Monoliidistunud juurepusarat harutada pole võimalik, see tuleb lahti lõhkuda. Miks? Aga sellepärast, et hunnikusse kasvanud juurestik kasvab mulda istutades veel rohkem puntrasse ja kidub oma juurtega iseenda juuri kägistades peenras paar suve, kuni kustub toitainete puudusesse. Eriti fataalne on see juurevärk okaspuudel. (Hea juurega okaspuid saab siinkandis ainut Nurga Puukoolist) Ja taimemüüjad hõõruvad käsi - nii tore, meie saame jälle müüa! Enamik inimesi taime surma põhjust ära ei mõistata ning arvavad, et ju see muld ikka ei sobi jne. Nõ-õme!

Neljas mesi

Hommikupoole avastasin, et ma vajan valget liiliat ja sabiina kadakat. Õhtupoole tuli neljas mesi. Aga ma olen liiga kutu, et sellest kirjutada.

Rituaalimuudatus

Konutan mina pärast päevatööd arvuti taga ja lobisen messengeris kui tuleb Sass õuest. Kuna kausis on kassikrõbinaid küll, siis ei tee ma sellest väljagi et ta mu sääri poleerib. Sass otsutab kogu oma võlumisoskuse mängu panna ja teeb hüppe turjale, aga kuna ma istun õlapaeltega kleidis, siis et mitte küünistada, ei siruta Sass oma küüsi pidamajäämiseks välja. Ja kukub tagasi põrandale - pots! Ja on KOHUTAVALT nördinud. Lihtsalt väike muudatus rituaalis, korjan Sassi üles, panen endale kraeks ja ta saab teha selle põsepai ja siis ei jää mul midagi muud üle, kui minna külmkapi juure ja võtta sealt kassikonserv ja kõik on jälle korras.:)

Leseheite päev

Kevadel sünnib koos noorte töömesilastega igas tarus ka peotäis leski, ehk isamesilasi. Kui töömesilased asuvad juba varsti peale kärjekannust väljaronimist kärgi ehitama, vaha tootma, vaklu toitma ja toodud nektarit meeks töötlema, siis lesed on lihtsalt niisama ilusad. Ilusad on nad tõepoolest. Nad on töömesilastest kolmandiku võrra suuremad, neil on väga suured silmad, kohev vestike ja üsna äratuntav vali lennuhääl. Leskede ülesanne on emamesilane pulmalennu ajal oma elu hinnaga viljastada, seepärast nemad mett ei korja, tööd ei tee. Neil pole isegi astelt. Kui iga taru teab lõhna järgi oma mesilasi ja võõrad võidakse lävepakul isegi tappa, siis leskedel on terve suve jooksul piiramatu voli minna suvalisel kellaajal suvalisse tarusse ja süüa seal head ja paremat. Elada natuke aega ja siis edasi lennata või mitte lennata, misiganes. Kui pulmalennul ka ellu jääb, on lese elu seni üsna muretu.
Kui pereheitmise ja paarituslendude aeg ümber hakkab saama (näiteks 20. juulil), siis viskab pere lesed välja. Sest suve selgroog on murtud, eemalt paistab sügis ning aeg on mõelda talvevarude peale. Lesed söövad palju, neid ei ole talvel vaja ja nõnda toimubki see inimesele nii julmana paistev insest.
Juhtusin täna seda toimingut nägema. Kollaste taru sissekäigu juures meie aias olid ärevad meeleolud. Hakkasime jälgima, et mis toimub. Väike agar tarumesilane tuli tarust ühe endast peaaegu poole suurema lesega (pilt meenutas kangesti seda kuidas mees ulakat vasikat karjamaale üritab viia, vasikas punnib vastu, niimoodi jõu piiril mõlemad)tarusuust välja, oli talle lõuad kasukasse löönud ja muudkui talutas teist kuni kaldpinna lõpuni, jättis sasitud vestiga isanda sinna ja lendas tarru järgmise järele. Varsti tui uus tandem samamoodi ja jälle visati lesk üle ääre. Mõnel oli lausa kaks-kolm katkujat kallal. Teise, väiksema taru juures leski veel välja ei visatud ja tõenäoliselt tehaksegi seda eri aegadel. Nii, et kollase taru meestel on kuhu minna. Kuniks. Olen lugenud, et nad nii teevad, aga ise näha oli hoopis midagi muud.

Elu peale Suurt Padukat

Kui eelmise vihma ajal said siitkandi maad-metsad umbes "tassitäie" siis eile saabus ka see kauaoodatud pangedega pilv. Ja korralikult ikka valas. Avastasin õhtul, et mulle oli linnavisiidist taskusse jäänud niiskesse salvrätikusse mässitud ahtalehise hõbepuu oksake. No läksin seda pistoksakasti panema. Vihma tuli nagu oavarrest krae vahele ja tümitas vastu selga. Küll oli hea!:)
Täna on huvitav vaadata mismoodi aiaasukad ennast peale vihma kohevile on ajanud. Üks väike pistoksaroos kasvatas endale ühe ööga kena väikse võsu, värd-ebajasmiin on oksad laiali ajanud nagu lehviku (pluss 10 cm) ja teised kasvada tahtvad isendid on endale ühe ööga lisanud kes 5cm, kes vähem. Vahel on see ühe öö ime nii hämmastav, eriti kiiresti uhatakse kasvada kevadeti. Aga ka tänahommikune pilt polnud paha. Hosta `Ice and Fire`kasvatas lumivalgete lehekodarike lumivalgest põuest lumivalge õievarre? Ämblikuõieline päevaliilia `Skinwalker` (on vast nimi)näitab õienuppe. On ka aeg. hakkan juba tüdima ootamisest. Läheb teine suvi. `Bela Lugosil` ei ole veel õievarre algeid, kuid `James Marsh`hakkab küll õitsema, samas ka kaks nimetut päevaliiliat imede aiast. Oh, oleks neist mõni ka valge.

Mesi III

Kolmas mesi eile pärastlõunal oli senimaitstud meedest kõige heledam ja maheda kumariini järelmaitsega. Millelt see võib olla korjatud? Pokumees arvas, et vaarikas. Vaarikamesi on hele ja vedel. Kas tõesti kumariini aroomiga? Ma pole kunagi vaarikaõisi nuusutanud. Ja maarjahein mis taimedest kõige rohkem kumariini järele lõhnab, ei sisalda kõrrelisena ju ometi mingeid nektarimahuteid. See taim, kellelt nad ühte liiki mett palju korjavad, peab massiliselt õitsema. Kõik kolme taru poolkärjed sisaldasid ühe maitsega mett. Kolmes suures kärjes seevastu oli aga niisuguse maitsega mesi nagu esimesel meevõtul.
See oma mesila mee maitsete erinevus on tohutult huvitav.
Maal vanaisa juures väga ei mekitud. Mesi oli mesi. Suve oma oli hele, sügise oma tumedam ja paksem. Kõik valati suurtesse piimatünnidesse segamini ja viidi kokkuostu.
Ainuke, millega eriliselt maiustati, oli võilillemesi. Seda varus vanaisa vahel oma kappi. Eriti maitsev oli 4-5 aastat seisnud ja hapuks läinud võilillemesi.
Räägiti unistamisi ka pärnaõiemeest ja kanarbikumeest, aga pärnasid maal kuskil läheduses ei kasvanud ja soo oli kaugel.
Vanaisal oli 15 taru. Tolle aja mesilased olid suured ja kurjad. Kuigi mesipuud asusid majast ligi 50 m eemal, ei olnud meevõtupäeval hea mõte minna ilma maskita õue tolgendama. Tavaliselt ootasid nad kambakesi esiukse juures kuni õhtuni.

Aare

Alati ei ole nii, et kes otsib see leiab. Me üldse ei otsinud neid nelja I Maailmasõja aegset vintpüssi viis aastat tagasi, mis olid (loomulikult ühel eriti pimedal sügisööl) maetud vana kuuri kõige tagumise vundamendikivi kõrvale. Ega neid kaustikuid vana maja seinavahelisest peidikust, mis sisaldasid segaste aegade saladusi. Ja seda kuldsõrmust täna ei otsinud ma ka. Aga seal mullas ta läikis. Mnjah, pean tunnistama, et selle koha olin ma peenra esimesel tegemisel korralikult läbi siblinud, aga alles teisel korral suvatses maaema tolle kuldsõrmusega veidi vilgutada.
Minul on see elus esimene kord kulda leida. Ma olen näinud filmides kuidas inimesed hüppavad õhku ja hõiskavad Jeehhuuuu!!! jne. Tuleb tunnistada, et ma olen vist tõesti pisut flegma. Ma ei reetnud ennast millegagi. Vast ainult see toberõõmus irve, mida oli raske näolt koristada.

Kassid

Täna rajan natuke uudismaad ja koristan peenraid. Kraadiklaas näitab 30 asemel 25 ja see on äärmiselt meeldiv. Toas on 27, mis on jahe...ee...ma mäletan ülihästi, et eelmisel nädalal ütlesin ma ise selle kohta jahe kui väljas varjus oli pluss 33.
Ju ta siis on jahe.:)
Igas aias võiks olla ka üks liblikakorjaja, või paar. Minul on selleks aedvaak. Ja kui tema on ära õitsenud, siis alustab hambulislehine kobarpea. Mõlema peal on õitseajal metsik liblikate trügimine. Kõige enam on koerliblikaid, kuid ka päeva-paabusilmi ja harva esinevaid pirakate siniselt küütlevate kirjude tiibadega liblikloomi.
Täna sain teada miks mõned lilled on varrelt murtud. Sass jahib liblikaid. Seisin parajasti aedvaagu kõrval kui Sass minu näo kõrgusele kerkis ja hooga aedvaagu õiel liblikate peal maanduda üritas. Selle eest sai Sass kohemaid üle küüru, aga ma väga kahtlen kas see tema jahiindu jahutas. Ainus lohutus on loota laiskusele. Sass on ju veel poisike - kõigest 7 kuud. Ma pole näinud ühtegi isakassi, kes eelistaks magamisele liblikate tagaajamist. Ülim, milleks nad ennast ponnistavad on teiste aeda hiilimine ja mõnes põnevas põõsas magamine.

Vihmadele mõeldes

Kui kaua on sadanud, siis on vihm üksluine tüütu kaaslane igas päevas, öödest rääkimata. Muudkui sabistab ja sabistab, kõik on ligunenud ja märg, küllastunud maa ei oska niiskusega muud midagi peale hakata kui seda lompidesse koguda.
Kui kaua pole sadanud (nii umbes 1-1,5 kuud), siis on vihm nagu päratu taevane pang, millest sulle kallatakse nõnda, et soodsate asjaolude kokkusattumise korral võib lausa püstijalu ära uppuda.
Eile käisime Laulasmaal eelmise suve lillepeenra remonti tegemas. Minu üllatuseks oli täiesti jäljetult peenrast kadunud topeltõieline neiusilm. Seda ei osanud küll ette näha. Kahtlustasin ise stepirohtu ja kaunist piimalille, kelle kolm istikut sügisel olid halastusost, kuid minu üllatuseks olid piimalilled ühe kevadega tõeliseks iluduseks kasvanud. Paistab, et on vitaalne ja tubli taim. Stepirohi oli välja läinud, kadunud olid ka Portenshlagi kellukad, peale ühe, kuid ma arvan, et ta külvab ennast uuesti. See üks põõsas oli täiesti elujõuline.
Tõstsin teiste taha varju jäänud viis lihtlehist astilbet ettepoole ja lisasin neli kollaselehelist astilbet, tihendasin natuke kivirikke ning kõik oli jälle ok.
Koduteel sai vihm meid kätte. Küll tümitas. Siis enne Sakut jäi vihm järele ja meie tohutuks nördimuseks oli koduaias vaid niipalju tulnud, et lõi pelgalt tolmu kinni.
Hiljem siis sadas justnagu lohutuseks veitsa meil ka. Poole vihmaveetünni jagu. Täna võiks ju veel tulla.

Vaade

Verandatrepil istudes avaneb vaade paremale ja see on äärmiselt roosa. Eile lõi õitsema umbes ruutmeeter heleroosat astilbet. Lämmatavalt võimas värv!
Suure Roosa taustal on väike tumeroosa pintslitõmme astilbe `Fanal`noorelt põõsalt ja veidi veel eespool seab sulgi rõvelilla `Vision in Red`. Mõni värv lillepoes on selline, et vägisi volksab mõte geenimuundajate peale. No EI OLE olemas! Aga on, palun väga ja hakkab umbes nädala pärast õitsema ka.
Muidu on seisak. Keegi ei kasvata lehti ega varsi, sest on nii neetult kuiv. Kastan küll iga päev, aga see on pigem esmaabi, et keegi päris ära ei kuivaks.
Kui hostad õitsema hakkasid, siis selgus, et aias on veel rohkem nimetuid hostasid kui oletada võis. Oletataval `Fragant Boquet`il` on valgete õite asemel hoopis helelillad ja need ei lõhna. Oletataval `Invincible`l`on lavendeljate õite asemel hoopis valged mis ei lõhna ja nõnda nad jäävadki nimetuks edasi. Ilusad on nad sellegipoolest.
Kell on 8:50, kraadiklaas näitab varjus 28 ja päev on alanud. Lähen kastma.

Telefon sai kuumarabanduse

Tõusen soojast voodist. Kuum kohv. Elementaarne. Külma ei kujuta hästi ette. Äkki peaks?
Edasi hakkab tasapisi unenäoliseks kiskuma. Kell tiksub - temperatuur tõuseb.
Kell 10 on juba vilus 31 kraadi. Võtan vihmaveetünnist sooja vett ja lähen kastan naabri pihlaka ära (et see juurdumine ka nii sandi aja peale sattus).
Ammutan veel sooja vett ja kastan ka meie aia asukaid. Muld on soe, varjus on soe ja mittevarjus on veel soojem. Tunni ajaga tõuseb kraadiklaas veel ühe pügala võrra. Tuul. Ka see on soe. Pluss 33. Loobun riietest ka päeval. Koer kaevuks poole tunniga sügavale maasse kui tohiks, aga on leidnud endale jahedat urgu meenutava prao kuudi ja kiviaia vahel kuhu päike ei ulata. Hajameelsus tõuseb koos kuumaga haripunkti. Püüan söögi tegemise ajal köögis viibida, sest kaks ebaõnnestunud eelmist katset süüa teha on näidanud, et kui vähegi eemalduda, siis kõrbeb kõik põhja.
Telefon läheb lolliks. Huvitav kas kah sooja pärast? Nupud ei tööta ja kui töötavad, siis oleks parem kui nad seda ei teeks. Panen telefoni külmkappi. Mõtlen natuke, teen kolm liitrit morssi ja panen ka selle külmkappi.
Mõtlen, mida veel võiks külmkappi panna.
Pluss 33. Tegelikult on imelik toas istuda kui on käes see kauaoodatud suvi ja helesinine taevas (koos intensiivselt kuumust ergava päiksega). Lõunamaadel on ju kogu aeg palav ja ikka elu käib. Otsin midagi mis võiks sobida turbaniks. Mõtlen natuke ja kastan selle märjaks. Ikka on soe. Õue küll ei tahaks minna. Isegi turbaniga mitte. Helistaks sõbrale. Võtan telefoni külmkapist välja ja uurin selle nägu. Ikka ei hinga. Ka korduvad elustamiskatsed ei anna mingeid tulemusi. Aga kuus aastat eluiga polegi paha ühe telefoni kohta.
Vähemalt ÜKS ASI, mis ei ole palavusest. Või siiski? Igatahes on ta nüüd kutu.

Kratt (lõik futumütoloogiast:)

Kratti saab osta (sügisel nad ei maksagi kuigi palju), kodus teha (üks suur kratt jagatakse kaheks), mõnikord tulevad nad lausa ise õunapuu otsa või kuuseheki sisse, kus neid siis on ajutises peataolekus üsna hõlbus kinni püüda. Keskmine noor kratt kaalub alguses umbes 2-6 kilo, kuid võib soodsate elutingimuste korral kasvada kuni kümnekiloseks.
Kratti saavad edukalt pidada vaid need kodanikud, kellel on palju kannatust ja kes on kratist ka huvitatud kui olevusest, mitte pelgalt ainult tema toodud saagist. Pahas tujus olev kratt võib oma peremehele või tema naabritele ka kallale minna ja see ei ole enamikule inimsetest vastuvõetav. Kratil peab olema tagatud hea tuju, soe tuba, alati puhtus majas, katus peakohal ja salved saagiks ette valmistatud. Kratt võib ka haigeks jääda, vajada toiduabi või külma eest kaitset. Kõige selle eest hoolitseb kratipidaja.
Terve ja tugev kratt tegutseb suveti varavalgest kuni hilisõhtuni. Ta tassib arutul hulgal kokku taimenektarit, õietolmu, puuvaiku ja muudab selle siis meeks, suiraks, propoliseks. Palavatel suvepäevadel (nagu eile ja täna) võib suuremat soti kratt päeva jooksul tuua ligi 6 kilo toormaterjali. Kõik sellest muidugi peremeheni ei jõua, sest lõviosa kulub krati enda energiavajadusteks, kuid niisuguse krati omanik või sügisel tõenäoliselt lausa puhta mee vanne võtta.

Öised meelised tegevused

Eile tuli teine mesi.
Mesila on kaudses mõttes umbes nagu surm. Kui tuleb minna siis tuleb minna. :)
Nii oli ka eile. Ei lugenud ragisev selg, metsik palavus (õhtul vilus pluss 28), hiline kellaaeg ega päevaväsimus. Praeguse palavaga on korje metsik ja mummid teevad nädala ajaga imetegusid. Tegelikult polnud veel eelmisest külastusest piisavalt palju aega möödas, aga mesiniku sisetunne ütles, et on vaja ja kõik. Õhtul kell kuus lõi Pokumees autole hääled sisse ja tuli tagasi kümne ajal.
Oli olnudki viimane aeg, sest kollaste pere mahtunud oma tarus vaid varbaotstel käima - kõik kohad olnud mett täis. Mummid kolivad sellisel puhul taru välisküljele. Mesinikud ütlevad, et tarul on "habe ees" ja see tähendab seda, et taru on pilgeni mett täis.
Haudme jaoks pole enam kohta ja meeleheites hakkavad mummid suvalistesse kohtadesse vabakujulisi kärgi vorpima ja neid meega täitma. Korjesund on nii suur. Mesiniku röövretk on omamoodi leevendus. Tarus mahub pärast jälle vabamalt liikuma ja korjetöö viib pereheitmismõtted ka peast.
Õnneks oli päeval siestat peetud, sest nüüd järgnes kodus viis tundi meevabrikut. Magama saime kell kolm öösel. Ööjaheduses oli seda täitsa mõnus teha. Lahtikaanetamine, vurritamine ja kohe purki. Millegipärast arvan ma, et nii säilib aroom kõige paremini. Kui suures nõus säilitada ja hiljem pakendada, siis on kuidagi teine.
Mee maitse muutus kolm korda. Kuuenda taru mesi oli hele, vedel ja lõhnas naadi ja kurerehade järele. Tegelikult võibki see olla naadiõiemesi. Kui rattamatkal pikki inimasustuseta vahemaid läbisime, siis märkasin igal pool massiliselt õitsevat naati. Mesila ümber on suured metsad, välud, aasad ja nõmmed. Kõike ei teagi, mis seal õitseda võib. Kah nagu metsamesi. Fututaru mesi oli paksem ja vürtsikam, kuid meenutas maitselt esimest meevõtu tulemit tänavu. Kollaste mesi oli kolmat moodi.
Kogu alumine korrus lõhnas öösel hullult mee järele ja veel täna hommikulgi ei lähe mulle mitte tilkagi mett sisse. Isu on nii täis.:)

Proua Vihm

Vilus näitas meie kraadiklaas täna üle 30 kraadi. Pisteline põgus uustulnukate kastmine on muutunud süstemaatiliseks. Igal hommikul ja õhtul olen ma tund aega proua Vihm. Kes vett saab, see kasvab lustiga. Kes on suured juured kasvatanud ja peab ise hakkama saama, see õitseb kiiresti-kiiresti ära, viskab õied maha ja teeb näo nagu poleks midagi olnud.
Pargiroos `Maiden`n Blush` oli põuaga pahur ja õitses vähe. Muidugi kasutas ta lõviosa jõust ka uute võrsete kasvatamiseks. Eks järgmine suvi ole näha, kas müüt temast vastab tegelikkusele? Mul kiiret pole.
Istutasin täna deutsia maha. Roosakasvalged topeltõielised lopsakad lõhnavad õiekobarad. Põõsastest vist tõesti kõige ilusama õiega. Kuna tegu külmaõrna olevusega, siis valisin talle tuulevaikse päiksepaistelise koha lavendli ja sulgja stafülea vahel. Kui need on seal vastu pidanud, siis peab tema ka.
Eile oli Pärnumaal lauluõhtu Mari-Anni sünnaga. Vanade tammede võrades oli kõrvuk-rätsu pesitsuspaik. Õhtul kobisid pojad pesast välja ja muutusid häälekaks. Pimedusest kostis umbes niisugust häält nagu võiks teha mingisuguse tumeda minevikuga hiiemäe kummituskiik, mis suure kaarega hääletult läbi õhu vuhiseb ja kõrgel üleval ikka ja jälle teatud punkti jõudes "kääks!" teeb.

Puukooli kiusatused

Ma tean küll, et parem kui ma sinna ei läheks. Isegi ukse pealt ei vaataks. Isegi üle aia poleks vaja, sest nurjatu silm näeb ka sealt ära mida veel kodus pole. Ja siis jalad viivad ja. Eile juhtus see üle hulga aja jälle. Vajan jälle kive mulda ja suuremat aeda.
Nüüd on meil imeilusate õitega iludus kare deutsia `Plena`, hostad `Praying Hands` ja `Blue Mouse Ears`, jaapani enelas `Firelight` ning harilik ebajasmiin ` Aurea`, kes saab aukoha peatrepi kõrval.
Ebajasmiini istik oli küll niruvõitu, aga ma arvan, et sügiseks ei tunne teda enam äragi.
Eraldi privaatplatsil ja hüvas kompostmullas peaks ta ruttu müügiplatsi vintsutused unustama.
Objekt 1 hakkab valmis saama, on jäänud veel viimane lihv, mis saab teoks esmaspäeval. Väga palju kive liiva ja mulda.
Aias on saabunud põud. Ka kõige vilumate aianurkade elanikud vajavad kastmist.
Hoolimata kõigest kuivast on naabri juurest tulnud siberi kontpuu oks juurdunud. Lõikan oksa emapuu küljest lahti ja jään põnevusega uusi külaskäike ootama.:)
Täna avas esimese õie Vanaaegne roos. Kutsun teda nii, sest tema nime ei tea. Pistoks pärines umbes viiekümne aastase roosipõõsa küljest ja sort on täiesti haiguskindel.
Õues on varjus pluss 28 ja töötegemiseks on seda liiga palju. Kobisin tuppa siestat pidama. Toas tundub hästi jahe, kuigi on pluss 27.

Puhas sõnnik

Eile oli hea päev.:)
No ikka see müütiline kättesaamatu sõnnik. Meil on küll suur koer, aga sõnnikumajanduse koha pealt ei suuda tema junnid siiski tekkinud tühikuid täita ja aed karjub juba teist aastat rammusa turguti järele. Kusagil keegi toodab seda lausa mägedena, aga aednikule, vaesekesele, tuuakse peale pikka mangumist ainult mõned kilekotitäied seda õnnistust ja uskuge mind, igal kilekotil on pöörane hind (eelmise suve muljed talunikult kompostmulla ja sõnniku ostmisel).
Kuna roosid ja hostad nõuavad oma, siis oli viimane aeg aednikel ja mesinikel luua sõprussidemed kohalike hobusekasvatajatega, mida me eile ka tegime. Tegu oli väga sümpaatse perenaisega, kes meile ise autoga suure tee peale vastu tuli ja kõige kobedama hunniku ka kohe kätte juhatas. Nüüd on korraliku komposti tegemiseks kõik vajalik olemas.:)

Mida ma täna teada sain

Ostsin kevadel Hortesest laikelluka seemned. Panin maha, kastsin hoolega ja jälgisin iga päev harda huviga tõusmete arengut. Nad tärkasid, olid elujõulised, kosusid, kasvatasid midagi õisikuvarretaolist...odot, kas nagu vara ei ole või ja laikelluka õied ei paikne üldse sellisel varrel...ja mida kuradit!...lehed ei ole laikellukal ju...aga ma ei tea millised lehed laikellukal on. Vähemalt, kurat, ei ole nad sellised nagu on suure teelehe omad! Ja kui nüüd täna esimene õisik ka avanenud oli, siis sain teada, et olin terve kevade hardalt jälginud kuidas umbrohi peenral areneb. Maast üles tõmmatud suure teelehe taim sarnanes üks ühele peenral laiutavatele "laikelluka" taimedele. Ei taha ju uskuda midagi sellist. Ikka mõtled, et ehk on sarnased lehed jne. Igatahes ei ole ma üldsegit enam see heauskne seemneostja kes varem.:)
Ja veel sain ma täna teada, et tradeskantsial on rammusal maal palju suurem õis ja et see lõhnab nagu kannike. Üks äraütlemata sümpaatne taim.

Padukas

Ei julge ju loota. Pealegi veel NII palju korraga.:)
Olime Eliisega rannas kui taamal hakkasid taevasse tõusma potisinised pilved. Ei see siia jõua, oli minu prognoos. Ei jõudnudki, sest tuul kandis selle kuskile paremale ära.
Teine sinine pilvakardin käitus kummaliselt. Kaldus samuti justnagu paremale, siis jäi üldse paigale. Laps käis ujumas ära ja arvas, et nüüd võiks kodu poole hakata jalutama. Haha, jalutama. Vihm oli salakavalalt hoopis kuskilt külje pealt ligi hiilinud ja kui me metsa vahele jõudsime, siis hakkasid esimesed suured piisad tulema. Saime kogu pilve endale korralikult kaela. Minu imestuseks on Stroomi mets täiesti arvestatav mets. Eksisime seal käru lükates lausa ära ja saabusime tagasi tsivilisatsiooni alles kuskil Seewaldi juures. Ülevalt tuli kogu see aeg paksu vihma alla ja igal sammul pidi silmi pühkima, sest need olid lihtsalt vett täis. Nentisin endamisi, et alukad peavad vastu kõige kauem s.o. 10 minutit. Siis ei olnud kerel ühtegi kuiva kohta.
Titt vankris ei kooganud enam vaid oli vakka jäänud. Eks imikul oli ka põnev: käru loksus, vesi solises, äike paukus, meie huilgasime mõnda eriti sügavasse lompi sattudes.
Panime kärule tulema hakates küll rätiku peale, aga tite varvastele hakkas ikkagi vihmavett tilkuma. Äh, mis seal ikka, vesi on soe ja küll kodus kuivatame. Peaasi on siva koju jõuda. Asfaldil voolasid ojad kuni pahkluuni ja Seewaldi vihmaveetoru sülitas ülevalt alla korraliku kose. Kiusatus oli proovida kuidas dush ka on. Oli nagu veepargis, raske jahe vesi vastu turja lajatamas. No pold ju midagi kaotada, kõik oli niigi läbimärg.:)
Õhtul laekusin autosse tüdruku kõige suuremas T-särgis ja seelikuks vannilina. Muud midagi ei mahtunud, sest Laps on minust kolm numbrit väiksem.:) Läbimärg garderoob oli kah kenasti kilekotiga kaasa pandud.
Kodus oli Pokumees vahepeal aiaväravad sedasi ära tuuninud, et koeral pole enam mõtet väraval kargamas käia. Üle niikuinii ei näe. Uus trend ongi vanapässil nüüd lihtsalt kohevil turjaga aiani joosta ja seal ropult vanduma hakata.
Meil on aias hetkel kaks rahulike mesilaste taru. Ühes elavad kollased mesilased ja teises mustad. Uskumatult leebed putukad. Olen hakanud julgema isegi kõrvalt tarusse piiluma kui Pokumees nende tegemisi uurib.

Pilvitus

Ma olen juba unustanud, mis siin talvel pidevalt pilves ilma kohta öeldud sai. Igatahes peale kahte nädalat kõrvetavat päikest on see täitsa mõnus.
Ja ümberistutatud taimed saavad natukenegi hinge tõmmata.

Pätu

Pätu muljus ennast hajameelselt läbi suure valge kivimaja elupuuheki ja vaatas mulle resigneerult otsa "Is-sand, veel üks inimene, kas te ei näe, et ma olen puhkusel."
Pätu piiritut kassiväärikust häirisid mõnevõrra tema selja tagant kostvad mudilaste hõiked: "Pätu kussa kadusid, Pätu, tule tagasi, Pätuuuu!"
"Teil on siin nii vaikne", ütles Pätu. "Ja mis peaasi, rahulik,"
Tal oli ilus must kuub valge maniskiga ja kenad lontis kõrvad.
Heki tagant kostis mitmehäälselt "PÄTUUUU!!!!"
"Teate, ma olen esimest korda maal ja..." Pätu kraapis liiva sisse kena väiksese augu ning soristas selle süvenenult täis. Alles nüüd kadus see kurd tema laubalt ja Pätu avas vabanenult pintsaku nööbid...ehk siis viskas ennast soristuspaigast viisakas kauguses liivale pikali, et natuke kikerdada "Teate, suvi, see on...puhas kaif..." ja Pätu püherdas mõnuga oma tõupuhta must-valge kasukaga tuha-liiva segus.
Oli näha, et sellele kassile on õues kõik uus. Ta püüdis muidugi kõigest hingest jätta elukogenud kulgeja muljet, aga igal sammul kostis "ämbri kolinat".
Kogenud kulgejad ei käpata ristikheinaõiel oma asju ajavat mesilast, ei vahi teisi kasse nagu tulnukaid (ka Muri ja Sass ilmusid külalisega suhtlema), ning omavahel öeldes, ma pole näinud ühtki näugamit, kes suudaks huvi tundmata mööda minna Moussini naistenõgesest. Sellel taime vastu tunnevad kõik kassid iselaadi sümpaatiat. Nad ei talla just himust lämbudes selle peal (nagu nad teevad aktiniidiaga), kuid natukeseks lehti näkitsema peatub viimnegi põmmpea.
Pätu möödus naistenõgesest täiesti külmalt ja hakkas selle asemel hoopis kukeharjades nuuskima.
Möödus kaks päeva.
Täna hommkul hüppas Pätu nõtkelt aiale ja lakkus oma valget maniskit juba nagu tõeline kass (see tähendab, tegemata numbrit, et ta istub vaid 2 cm laiusel ebamugaval aiaäärel.
Pätu silm säras.
Natukese aja pärast kostus peene valge maja juurest karjatus "Aaahh!"
Ja siis läks lahti. "Vaata mis tal on!"
"Pätu, lase see kohe lahti!"
"Issand, see on elus!"
Kostis rabelemist ja kolinat, uuesti karje, aga samas astuti ka otsustavaid samme "Pane rõduuks kinni, ta läheb sellega...oh, persse!"
No mis teha, kass on kass. Hoolimata lontis kõrvadest, lömmis ninast või sinisest karvast tahavad nad kõik toiduga pisut mängida. Ja eelistatud kohaks on ikka kas diivan või köögi laua alune.:)

Päikseline

Päike kuumutab nagu kõrbes. Kõrgpeenar on pinnast alates kuni 5 cm sügavuseni läbi kuivanud. Madalama peenra asukad naudivad täiega vihmasele kevadele järgnenud päikeselist suve. Ma ei ole meie aias varem näinud nii uhkeid astilbesid kui sel aastal.
Nädala pärast saab sotti ka mõnede uustulnukate värvidest. Lumivalge igatahes juba alustab.
Täna võtan ette suurema leotamise.
Huvitav tähelepanek - laikelluka taimed paistavad äravahetamiseni sarnased olevat suure teelehe taimedega. Oleksin nad ammu üles tõmmanud, kui ma poleks sinna kevadel pakist oma käega külvanud laikelluka seemneid ja iga päev hardalt kastnud. Isegi õievars on meenutab teelehe oma. Maailmas juhtub hullemaidki eksitusi.:) Ma ootan õied ära.
Katsepolügoni osas olen selle suve tulemustega väga rahul. Paremini ei saa ollagi.
On jätkunud aega ja ressursse. Lõviosa laiendustest tuli sel suvel taimevahetusest.
Aed on üsna pungil kuid kas on veel soove? On küll, aga need puudutavad püsikompositsioone.
Niiske peenra tühja serva (uskumatu, aga nii see on!:) on koht valmis varutud valge ängelheina tarvis, samas unistan ka ühest sinise käokinga valgest vormist, mini-päevaliiliast, ükskõik mis värvi võrkiiristest, ebajasmiin Aurea` võiks ka olla.
Mugul-askleepjase külvi nurjasid kassid ära, aga seda taime tahaks sellegipoolest katsetada, perovskia peab ära proovima, Esiukse juures olev koht on rodo jaoks tsipa liiga täispäikseline, äkki istutada siia rodo asemel hoopis harilik ebajasmiin `Aurea`?

Mesi

Suvine mesi on heleda merevaigu karva ja vedel. Kui vurr hoo sisse võtab, siis on näha kuidas tuhanded kleepuvad meeniidid kärjest vurri seinale viskuvad. Ja sealt tuleb otse näkku mee paksu külluslikku lõhna, mida...oeh, on väga raske sõnadega edasi anda. Tõepolest, kui ma oleksin mesilane, siis ma üritaks selle edasiandmiseks ehk veidi tantsida. Et siis mesi on taramp-taramp-taramp fantastilineoivalinemerevaigukarva jne
Ma mäletan seda tunnet lapsepõlvest, et meevõtmine oli eriline, justnagu pühapäev.
Ah täna on niigi?
Ok, siis on topelt pühapäev.:)

Südasuvi

Väga palava päeva kastejahe hommik. Ööseks paokile jäänud õueukse vaibale on tänumeeles toodud and. Seal lebab väike rasvane karihiir. Keegi majalistest on öösel pidanud eduka jahi ja soovib, et ka meil karv ikka läigiks.
Mesilastel on peakorje alanud, aias võtab paduõitseng ka tasapisi tuure üles.
Täies ilus on suureõieline tõnnike, sidrunkollane päevaliilia ja harilik murulauk. Väga ilus kolmkõla. Kohe, kohe lööb roosa õiepilgari lahti nende taga kasvav vanaroosa astilbemätas. Sel aastal paistab harilik elupuu `Rheingold` vaevu kuldse piimalille tagant välja, aga järgmisel aastal peaks pilt juba parem olema. Ilusad ümarad mõlemad.
Pargiroos `Maiden`s Blush`avas oma õied. Võib täheldada kolme faasi: beebiroosad postkaardilikud õienupud, lameümar tihe beebiroosa lõhnav täidisõis, mis hiljem päikeses peaaegu valgeks pleegib. Kui roosipõõsas eelmisel suvel veel ümberistutamist põdes, siis sel suvel on ta taibanud, et kasvab otse vana kompostihunniku koha peal. Oi neid huilates taevasse tõusvaid vesivõsusid! Kõrval elutsev kuldsõstar teeb sama.
On viimane aeg lauk sealt kahe suure pitsitusest päästa.
Eelmise aasta pargirooside pistoksad teevad ainult rõõmu. Loodan juuli lõpus näha ka mõnda õit.
Aniisi-hiidiisop õigustab oma nime. Väikesest tagasihoidlikust puhmikust on sirgunud meetrikõrgune ohohhoo, mis kasvatab endale veel mõnekümnesentimeetrised õiepöörised. Ja seda kõike näruselt lahja liivmulla peal. Muljetavaldav.
Tammun jalalt jalale ja ei jõua ära oodata kohe-kohe avanevat iirist. Ta peaks olema see üks traditsioonilisemaid, see liivakarva, aga ikkagi põnev.:)
Ja siis veel et...täna tuleb esimene mesi!:)

Pöörane juuli

Juuli esimene päev algas Pokumehel mesilassülemi mahavõtmisega. Tegu oli hädakõnega. Mesilastest koosnev lapik "jalgpall" oli kleepinud ennast ühe eramaja seina külge Pääskülas. Sumises seal 5 meetri kõrgusel ja ei osanud kuskile edasi minna. Minule meenutab see mesilasejaht kõrvalt vaadates natuke ghoustbustersite tegevust.:)
Kell 11 õhtul heliseb telefon "Nad on seal! Palun, tulge, tehke midagi! Naine ja lapsed ei saa magada."
"Ärge neid häirige, siis ei tee nad midagi. Tulen kohe varahommikul."
Ööd on küll valged, aga mis hilja see hilja ja vaikses aedlinnas iga sõna selgelt kuulda. Mis te arvate, mida võiks mesinik öelda kui talle pundar vihaseid mesilasi käisesse kukub?
Niisiis, hommik algas varustuse valmispanemisega: redel, türp, mask, kindad, kast, suitsik ja pikk teivas. Kolm tundi redelil turnimist ja mesilased olid käes.
"Hehe, mesiniku magus elu..." ironiseeris Pokumees kui ma ta käsivarrest nõelu välja nokkisin, aga omal silm säras.
Nüüd on armsate kollaste rahulike (retriivermesilased) kõrval uute tumedate ja tunduvalt kehvema iseloomuga (rotweilermesilased) taru. Õhtul läheb see suvilasse, kus õunapuude all on palju ruumi ja pole vaja kellegiga privaattsooni pärast kakelda.
Nii väikses aias nagu meil, saab pidada ainult hästi rahulikke mesilasi.

Pöörane juuni

Räägivad, et suvel kulgevad päevad aeglaselt ja tüünelt. Haha!
Esmaspäev oli peale matka üks kena hingetõmbe päev, aga siis läks masinavärk mürinal käima.
Eile hommikul müttasin objekti nr. 1 mullaga, kaasa puhastas teise objekti kive samblast puhtaks. Õhtupoole ladusime kivid kärusse ja padavai, objektile nr. 2 kus ladusime kujundi põhja kuni päike hakkas metsa taha vajuma. Kui koju jõudsime oli koera ja tänavat eraldava aia üks moodul ümber kukkunud. Meie niiske ja madal krunt mädandab hästi puitu. Aiapostid on puidust ja käesolevaga oleks niisiis täpselt ära mõõdetud, et aiaposti pehastumine selles kohas võtab aega 6 aastat. :)
Objektile nr. 1 ja 2. lisandus eile õhtul hädavajalik töö - aed uuesti püsti panna. Kui sellega sebimise lõpetanud olime ja õhtule jäime, tuli telefonikõne - Pääskülas on sülem vaja alla tuua.:):):)
Peaegu nagu filmis.
Aia peab täna püsti saama. Lähen postide jaoks segu tegema. Varsti laekub ka puuseppade ametiühingu esindaja.
Koer istub seni ketis ja kirub.
Kunagi siin sai nenditud, et aedmaasikas `Pink Panda`ei vilju. Eelmine suvi seda tõesti ei juhtunud. Ilmselt põdes potist aeda kolimist. Sellel suvel on palju marju küljes ja esimesed kaka hakkasid eile punaseks minema. Kui täna laaste marjadele alla läksin panema, olid nad läinud. Va rästad, sunnikud, olid ette jõudnud. Peab mingi võrgutüki peale panema, tahaks ju ometi maitsta millised on roosade õitega maasika viljad.
Pisihostal on pisiõievarre küljes nööpnõelapea suurused õiepungad. Ka hosta.:)