Kuidas kange jook pudeli ära tappis.:)

Lugu järgmine: hää mesinikust peresõber tõi jõuluks kõhuka pudeli ähmakest. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kiusatusele sellega kõrralikke inimesi ehmatada ja nõristasin veidi toda aromaatset konjakivärvilist jumalikku rüübet lapikusse pudelisse, et rappa külmarohuks kaasa võtta. Plasku oli küll stainless steel, aga märjuke, mis oli kange ja kuum nagu lohe armastus, sõi mingil moel (ilmselt loomulikul:) põhjaserva lekke. Ja lapikuga on nüüd ühel pool. Teadagi - Made in China...paned ühe korra sinna natuke kangemat asja ja tema laguneb laiali. *käsa laiutavas käändes*

Lõpp hea, kõik hea.:)

Väljas soliseb sümpaatselt. Läks sulaks. Mõnus. Pole vaja lund ajada. Plaanisin täna üle hulga aja natuke kasulik olla ja tagaaiast lõhutud puud katuse alla vedada. Ja üldse, sula nagu keeranuks mahakäinud vedrud jälle üles. Vajusin vahepeal sügavale raamatusohu. Aastalõpp on jõulust saati üldse selline...hmh...hedonistlik olnud - rabapäeva kaunis pärl, pärast Päevakoerte saun oma tuntud headuses, siis KUMU, kus praegugi on avatud kunstinäitus nimega Art Deco, mida soojalt kõigile vaatemängulembestele võib soovitada. Mitu saali imelist ilu eelmise sajandi kolmekümnendate suurilmadaamide rätsepakleitide,-mantlite ja nende juurde kuuluvate aksessuaaride näol. Wow! Oli see vast tase... Käsitsi heegeldatud peened pitsid, tikandite kõrgpilotaaž, kuld- ja hõbelõngad, õhkõrnad materjalid, pärlid, karrad, kalliskivid (enamasti siiski klaas, kuid briljantlihviga). Iga kleit, kingapaar või ridikül oli kunstiteos. Ja tänud e-le, kes võttis vaevaks meid kodust välja sikutada.
Sünnat sel aastal ei pidanud, aga sellegipoolest oli see üks vägadema armas ja tore päev.
Väljas on mõnus valgus. Pärlmutrine ja kõikjalejõudev. Selle valgel on hea viimasepäeva nõidusi toimetada, sest öeldakse ju, et millega sa oma vana aasta viimase päeva täidad, see saadab sind terve aasta jooksul. Kõigepealt lugesin "Lingvistilist metsa" (kohtusin parajasti sünesteesiakirjeldusega ja mõistsin üht-teist, aga sellest ei tahtnud ma rääkida), kuid kui jumalad vähegi annavad, ei loe ma seda raamatut terve aasta vaid see läheb ikka arvesse kui "heade raamatute lugemine":), siis sõin natuke toorest piparkoogitainast "kiusatustele järeleandmine", vedasin halud ära "ühiskondlikult kasulik töö", nüüd mõtlen, et kuidas saada lahtrisse "rohimine" linnukest. Jama kohe. Tahaks ju. Hoolimata sulast on kõik lume all ja orhideede potis ei kasva ka umbrohulibletki, aga lahtrisse "mõtlemine" sai kena rasvase linnukese teha. Paistab, et selle mängu peab pooleli jätma. Tuleb mis tuleb, hoolimata mangidest, mängudest...ja muust. Sest pole olemas maailma, kus ei eksisteeri vähemalt mõttelistki lahtrikest sildiga "muu".
Õnnelikku uut aastat.:)
Malbelt, Futumoor.

Kakerdaja raba.

Reede hommikul otsisin majapidamisest kokku mehise hunniku talveriideid ja siis me panime need kõik selga. (Jube jama ka kui poole tee peal külm hakkab.) Igaks juhuks lisasin veel sooja kahemeetrise taskutega salli.

Ilm oli talve kohta tegelikult parim mis olla sai - midagi ei sadanud, puudusid tuisk, pussnugased jäätuuled ja verd tarretama panev pakane. Külma miinus kuus, mis rabas miinus kolmeni taandus. Kümne paiku tõusis poolde taevasse unine rahulik päike, mis hakkas kõike väga kauniks sätendama. Jõudsime hea Teejuhi lahkel juhatusel rabaservale ja asusime seiklema. Mitte nüüd nii otseselt vaid pigem oli see seiklus hea vaatemängu austajatele, sest talvine raba on ikka vägaväga ilus. Kõigi nende minikasvuliste bonsaimändide, kõrvus tasakesi umiseva rabavaikuse, päikeses hiilgavate tarnamätaste, piiritute siniste taevaste ja igal käänakul avanevate vaadetega. See oli võrratu rännak kuni "elevantide pesakastideni" ja tagasi, sest järvest edasi oleks juba kummikuid vaja olnud.

Kaks vaimustunud varju kesk raba.

Pärast tegid mehed RMK lõkkeplatsil tule üles, Teejuhi suurest korvist hakkas välja tulema igasuguseid jõuluimesid, viimased olid igatahes rosmariinikartulid, jooke jagus "Valhallast" kuni kuuma mahlani ja seal siis sai heas seltskonnas järelejäänud talvepäeva nauditud. Ka koduteel paistis autoaknast võrratuid vaateid. Peale nelja hakkas päike üsna kiirelt madalale vajuma ja koju jõudsime juba sügavas videvikus. 

Suur tänu korraldajale ja kõigile kes kohal olid.:)

Soap

Ma olen alati oma ema pigem koerainimeseks pidanud ja kuigi viimase aja tundemärgid kõik senise maailmavaate tugevale muutumisele on viidanud...aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu esimesel pühal tallas Härra Tibu meist suhteliselt pealiskaudselt üle ja siis jäi kõik vaikseks. Kuna uni oli läinud, tõusin üles ja tegin kohvi ja oli mõnus hommik. Teisel korrusel hakkas ka liikumist kuulda olema. Härra Tibu marssis trepist koos Mammaga uhkelt alla, juhatas tema kenasti kööki kinnise kassikrõbinapaki juurde ja tegi sellele põsepai. Juhtisin Mamma tähelepanu sellele, et kausis on krõbinaid küll, et söögu kass parem need enne ära, aga Mamma ütles midagi umbes sellist, et las ta olla, mina oma kassile ikka annan, jaah, Tibukene, sul on nii lusad valged sokid ja puha. Haah?!? Mul pidi äärepealt kohv kurku minema. :)

Aga no eks kui Tibu meie juurest vihaga minema pühib, siis kuhu ta läheb? Loomulikult Mamma apartementi, sest ega aus kass ju põrandal ei maga. Ega see ei takista tal taas meile plaasterdumast kui Bondi toas ei ole ja ka Mamma on selle vist katki hammustanud, sest ta vaatab viimasel ajal ikka eriti hoolega, et Bond õue ei jääks.:) 

See on lausa fenomenaalne kuidas selline väike loom nagu kass suudab enda jaoks sobiva keskkonna (mugav magamiskoht, tingimusteta armastus, tähelepanu, püsiv ja kvaliteetne toit) tekitada. Kui talle näib, et ühes või teises valdkonnas midagi logiseb, siis läheb ja vaatab ta kohe kelle saaks ümber sõrme keerata. Jas seda võlu nad juba valdavad.:)

Mitte, et meil ei jätkuks diivanil kahe kassi jaoks ruumi, aga Härra Tibu tahab olla lihtsalt ainus kass diivanil. Nojaa...ja ema juures on täiesti ilma kassita diivan olemas, milles küssa!:)

Ja kui ma mõtlema hakkan, see oli vist alles suhteliselt hiljuti kui ema täitsa ausa näoga ütles, et ei tema toas kassid ei käi, tema paneb kohe ukse kinni ja õige neil vaja...:)

Lumi, lumi, lumi...

Kõik on lume all ja ühtlaselt sajab teist iga päev juurde. Aialilledele on hea, läbi akna on ka hea puhas vaatepilt, aga kui peab hakkama kuskile samme seadma, siis ei ole enam nii lihtne. Ikka mütsid, sallid, kindad ja muu taoline arsenal. Õues miinus kuus. Selle kohta öeldakse, et hea mahe talveilm. Vähemasti on hakanud nüüd päevad pikemaks minema. Näha ega tunda ei ole, aga ma tean. No, asi seegi.:)

Jõujooned.

Umbes nädal tagasi toimus Bondi olemuses otsustav muudatus. Ühtäkki ei olnud ta enam läbisõidul "thanks maa´m, vbl. hüppan õhtul läbi" vaid ta ei kibelenudki enam õue. Mängis ja suhtles all oma isu täis ning läks siis ülakorrusele magama.
Ja kui tavaliselt jäi kassipoiss Muri või Tibu tülinorimiskatsete peale passiivseks (heitis näiteks pikali, läks peitis ennast ära või puges pessa), siis nüüd otsustas ta ennast kehtestada (Mida tyybid togite, mina elan ka siin!).
See nägi välja umbes nii, et kui Proua Muri möödaminevale Bondile harjunud käpaliigutusega üle kaela andis, siis ei jäänud see mitte karistuseta. Seekord Bond ei pagenud vaid läks hammustas kiuslikku vanaprouat tagumikust nii, et too üllatunult käuksatas ning aknalauale pages.
Tibuga Bond maid ei jaga vaid käib tal endiselt vaimustunud ilmel kannul nagu noor Skywalker Yodal. Tibu on sellest väga kimbatuses, kuid püüab iga hinna eest väärikuse säilitada. Vahel kakleb, vahel põgeneb, vahel lepib.
Ka Härra Tibu on hiljuti millestki taibanud, et Bond ei ole mööduv nähtus ja diivani jalutsikrundist kergekäpaliselt loobumine (a la "Persse, ma lä`n minema! või "Mina SELLISTEGA koos ei maga!") ei anna midagi muud kui, et siis tuleb rõõmus Bond, sõtkub meid natuke ja võtab ise krundi üle. Tibu kasutab nüüd iga juhust, et diivanil pikali visata ja on nõus mõne aja hambad ristis isegi Bondiga seljad koos magama. Bond on selle variandiga rõõmsalt päri. Mida elult veel tahta kui Yoda targa selja taga magada saab.:)

Lumi number kaks.

Lumi tuli maha öösel vastu pühapäeva. All oli ehmjas kiht õhkõrnu helbeid ja peal veidi lumeriisi. Maa "lume" all oli hoolimata paarist miinusest täitsa sula. Ilm oli ilus, pühapäeval vilkus karget sinist taevast ja kusagil lubati hommikupoole päikestki. Käisime tol aasta kõige lühemal päeval jõululõhna jaoks kuuseoksi toomas ja kutsusime Härra Tibu ka kaasa. Tore oli vaadata mida mets kassiga teeb - viimse kui norskeni tuttavale pehmele diivanipadjale kasvas külge palju pikki küüsi, millega ta mööda oksi ronis, hüppas ja "ma olen nii metsik, nii metsik" nägu tehes puid kratsis. Jube kohe!
Oli hea päev. Ning nagu juba esimesest lausest võib järeldada, ei õnnestunud mul ka sellel nädalavahetusel rohima minna.
Ööl vastu esmaspäeva tabas Harjumaad suurem lumesadu. Mis tõi kaasa kõik need jamad, mis lumega kaasnevad. Auto oli kaetud kümnesentimeetrise lumekihiga. Mis seal ikka, muudkui pikk hari pihku ja auto puhtaks. Saku valla lumekoristajad olid tasemel, tee kuni linnani oli puhtaks aetud, aga kohe ilmnes uus jama. Minu ees Sakust väljudes tudises üks sedaan edasi 60-ga ja paistis, et seda kiirust ületada tema enam ei julgenud. Passisin tükk aega sabas, enne kui mööda õnnestus minna. Hingasin just kergendatult kui lasketiiru poolt keeras linna poole teine tudi-tudi (sedakorda maastur), kes 80 alas 50-ga minu ees linna poole tossutama hakkas. No ma ei tea. Nõutuks tegi. Suvekummid?  Žakon podlosti? Kogenematud juhid? Ka mina olin aasta tagasi nullkogemustega juht, aga sedasi pole ma maanteel kunagi veninud.
Linnas ilmnes kolmas jama. Kõik tänavad olid puhtaks ajamata. Kui Pärnu maantee oli lödiks sõidetud (ilmselt sool), siis Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe olid parimad saanikad. Hea libe, valge ja ühegi märgistuseta.

Õuemõtted

Perverssevõitu ehk öeldagi (kõigi nende lume järgi õhkavate kaashõimlaste vahelt), aga kuidagi NII KAIF ON!:):):)
Esimesed sammud hommikul trepile...Jee, sula! Eileõhtune miinus 1 jäisus on asendunud pluss 2  mõnusa vihmasajuga. Mets lõhnamas vihma järele ja aed maa järele.
Õuest vupsas esikuvalgusse kaks energilist karvakera. Bond ("nurr-nurr!") ja Isand Tibu ("šhh!" JÄTA mu hing rahule!). Bond arvab jätkuvalt, et Härra Tibu võiks olla tema Yoda, kuid Tibu põikleb meeleheitlikult talle ootamatult kaelasadanud aust ja tähelepanust kõrvale.
Tööle minna oli täna kohe lausa pidulik. Ma tean küll, mis see on.:) Järgmine nädal algab  jõulupuhkus kõigi mõnusate koduste posserdamistega ja peale seda võib hakata kevadet ootama. Mida veel tahta...
Pimedus, vihmapladin, lasksin meie tänaval aeglaselt veeredes autoaknad alla ja vaatasin pimedas miilavaid jõulutulesid. Ilus. Vähemalt seitse-kaheksa erinevat vaadet pimeduses, mis muudab väravad, majad ja aiad nii salapäraseks...
Aga muidu? Ei miskit erilist muud kui, et pikkadel talveõhtutel on aega terve maailm. Küll kataloogides sumamiseks, küll suveplaanide tegemiseks. Üldiselt kaldub vaekauss sinnapoole, et kaotan minagi tagaaiast enamuse paepiiretest ja asun viljelema lõigatud muruääre meetodit. Paeklibakatest saab veel ühe alpikalju astelpajude alla, aga rohkem uusi istutusalasid juurde ei tule. Asun vääristama olemasolevat ja väike kasvuhoonemõte igritseb kuskil tagamaadel ikka ka. (Heleni tomatid olid liiga head.:)
Kitsikus ei ole nii suur nagu tundub, sest katselapikesi sai eelmisel suvel päris mitmeid algatatud ja kui neist püsielanikke ei saa (kõigist niikuinii ei saa), siis on jälle mänguruumi. Ees ootab järjekordne väga põnev kevad, viimasepeal suvi ja oivaline sügis.

Eilsest natuke.

Jätkuvalt mahe mõnus iirikas (iiri tali). Eile vaatasin põgusalt väljasulanud peenardesse ka ja üllatusin täitsakohe mehiselt. Alberti kuslapuul on ladvas lehed (3-4 tk) ja ma nüüd ei teagi kas need on peale 20 kraadist pakast avanenud pungad või ei teinud "sie sitt" (et siis pakane) kuslapuule midagi. Ise kalduks pigem esimese variandi poole, aga tegelikult on mõlemad absurdsed.
Sellest, et roomav astrihübriid "Snowflurry" õitseb, saan ma ehk veel aru. Ta oli pakase ajal lihtsalt lume all ja külm ei võtnud teda sellepärast ära. Aga kuslapuud lumi ei katnud.
Mägitähk oli külmaööl küll lume all, kuid see sort igatahes meite pakaseid ei talu. Järele jäi vaid silo.
Muus osas oli vaatepilt südantsoojendav...helmikpöörised, epimeediumid, mägisbulad, kivirikud, kaderohi, kevadikud, nõmmeliivateed ja oshima tarn olid täpselt sellised nagu enne lumede alla mattumist. Priimulatest ükski ei õitsenud. Tagaaed aga jäi kuni õhtuni lumeteki alla ja sellepärast lumeroosini ei jõudnud. Ega ma usugi, et ta nii noorelt juba õisi näitab, aga niisama oleks olnud huvitav näha kuidas tal läheb jne.

Kohiseb-mühiseb.

Mets ikka. Võimsalt nagu meri või midagi. Õues sadas eile lumevihma (või vihmalund) ja ega vist "sadas" ei ole ka  kuigi korrektselt väljendatud. Tõelähedane oleks ehk siis kui öeldaks, et taevased lasksid vedelavõitu lumekahuriga ventikasse.
Pime on ka. Nii öösel kui päeval. Ja siis lendab õhus kilode viisi sedasamustki. Väkk!
Ootasin nädalavahetust, et teen aias väikese tiiru kui päevavalgust on ja vaatan kes kuidas talvitub jne. Neljandiku lumeroosijutt ajas ka minu uudishimulikuks, et kuna meil nüüd ka esimene lumeroosipojuke peenras, siis et äkki on sellelgi mõni õis plaanis. Eile hommikul oli maa valge ja see oli nagu NII nöök. Pluss 0,8 ja torm.

Väikse riigi elaniku unenägu

Teist ööd täiskuu ja musta jääga hommikud.
Nägin unes, et idanaabrid okupeerisid eesti ära ja meil oli pool päeva pakkimiseks, sest kogu linnaosa taheti Lätti (!?!) küüditada. Elasime Lasnamäel viietoalises korteris ja mul oli tõsine mure kuhu panna kaks india elevanti (nende kõrvad ei meenutanud kujult aafrika mannert, järelikult india omad) koos ajaja Akkaga (väike must morn mees). Siunasin mõttes "Oli mul neid elevante vaja..." Lõpuks nad leppisid ja läksid noruspäi koos ajajaga maja taha rakvere raipeid (põldsinep vms.) sööma ning me ei pidanud enam mende kurbi kogusid nägema. Oli hetkeline kergendusmoment, kuid kohe ärkas südametunnistus kes lubas selle elevandijama pärast kõik osalised rattale tõmmata.
Hommikukohvi juues oli millest mõtelda.:)

Kevad number üks.

Peale 20 kraadist pakast (õnneks jagus seda vaid lühikest aega) on kogu lumi kenasti ära sulanud ja elukesel pole väga vigagi. Sain orhideede jaoks üle hulga aja vihmavett ammutada ja kütet kulub sümpaatselt vähe.
Karvikute suhete arengut on huvitav kõrvalt vaadata. Kui varem oli Bond äärmiselt õuelemb ja küsis igal võimalusel välja, siis peale pakasekõrvetusi hakkab temagi normaalse kassi moodi minema. Seisab rohkem toas, armastab kaminatuld ja tuleb õuest enamasti iga teise kutsumise peale.
Imestame mõlemad jätkuvalt kui avala ja armsa iseloomuga kass ta on. Isegi kade Tibu on leebunud. Ei saa ju olla turris sellise olevuse peale, kes võtab sind alati vastu rõõmsa mrmrnrr!-ga (Nii tore, et sa tulid!:) ja põsepaidega (Sa oled mõnna!:). Ka emand Muriga vahetab Bond tseremoniaalsusi, kuid ettevaatlikumalt või pigem eemalt. Muri vaatab poisikest nüüd juba päris hea pilguga (pole kaua löönud). Vahetevahel püüab ta Bondiga isegi mängida, kuid Muri mängud võivad sujuvalt murdmiseks, lõugamiseks või sülitamiseks üle minna. Peale paari nõelapadjaembust hoidub Bond Muriga igasugusest maadlusest.
Öösel tuli vihmapilvede vahelt välja täiskuu ja teed muutusid väga libedaks. Täna on päike. Jee.:)

Saladuslik Bond.

Nii mõnedki mõistatused hakkavad lahenema. Oleme alati imestanud, et kuhu meie Bond hommikupoolikuti paariks tunniks kaob? Teised käivad kuuri all ära ja padavai tuppa tagasi, aga Bond haihtub.
Tuli välja, et tema käib jahil. Täna samuti - küsis välja ja kadus, aga seekord naases juba poole tunni pärast. Marssis uhkelt tuppa endal jurakas hiir suus ja vaatas mis nägu me teeme. No mis nägu sa ikka oskad teha...et nagu õue tagasi minna ei taha äkki?...koos sellega?...või? Ei. Ta ei tahtnud. Hakkas hoopis sööma. Paistab, et see väike asjalik kass läheb ja püüab endale iga päev hommikusöögiks ühe hiire (isegi pakasega!!!) ja kui üle jääb, siis toob meile ka. Huvitav kus vedelevad talvel hiired, et neid nii laialt võtta on?
Pakane on taandunud ja olukord normaliseerunud. Iga sügis peaks kohe oktoobri lõpus virutama nädal aega miinus 20, siis on pärast terve talv kõigil rõõmsad näod, et oh kui tore, ainult miinus kümme!:)
Mõnus, hetkel näitab kraadiklaas ainult miinus 6,5.
Eilne linnas kogetud päike oli haruldane. Täna enam ei antud. Ilm on vaikne ja pilves.
Panin niied peale, tegin pütitäie piparkoogitainast ja siis sai päev otsa.

Talvised ajad on saabunud...

...enam ei toodagi tervet hiirt ukse taha, kõigest ainult külmunud hiirepoolik oli reedel trepile poetatud...:)
Jah, kole mõeldagi seda hiire elukest, teine on oma mõnusas kuivas pesas juba talveunele sättimas kui avastab, et peaks enne kevadet korra pissil ka ära käima. Aga möödamineval kassil on hea kuulmine kõigi häälte peale, isegi kui need tulevad lume alt...Elu on karm ja ebaõiglane.
Nädalavahetus möödus mõnusate koduste posserduste tähe all. Panin uut lõime peale, aitasin sahvril ja saunal kaasajastuda ning kõige lõpus oli proovisaun. Küll see oli hää.:)
Õuene miinus kümme kahekordistus täna hommikuks ning meie detsembri külmarekord on -20,4.
Auto käivitus kenasti, kuid aknad ei sulanud kümne minutiga puhtaks nagu tavaliselt. Poolel teel linna hakkas temperatuur tõusma. Männikul oli juba -18, linna piiril -16, Järvevana teel korraks  isegi -14 ja töökoha hoovis -15.
Mis pagana külmapoolus meil seal Sakus ometi on?

Koolutada kooslustesse...

Väikese aia pidamise juurde kuulub pidev ruumipuudus. See ei lase aednikku harjunud vaateid imetlema jääda vaid sunnib pidevalt uusi lahedusi otsima. Sest parim rohi ruumipuuduse vastu on head kooslused. Päris kuskilt maha kirjutada või üle võtta neid massiliselt ei saa, sest hoolimata kõiki aednikke siduvast suurest taimehuvist on igal aednikul oma eelistused lemmikute osas.
Kui mujal krundil on asjad üsna juhuslikud, siis aia kõige vanemas osas hakkab aasta-aastalt selginema. Igal kevadel ja sügisel on tänuväärset aega, kus tohib ümber istutada. Ka paadunud aednikud kasutavad selle aja viimseni ära ja jääb veel puudugi.:)
Paljud kenad kooslused on suve jooksul lihtsalt ka maha magatud ja pole pildi peale jõudnud, kuid mõned üritan siiski vahendada.
Alustan kevadest.
Tänuväärne osadus heade koosluste loomisel on sibullilled. Nad rikastavad kevadel aiapilti, õitsevad ära ja jäävad üsna rahulolevalt nende kõrval sirguvate teiste püsikute varju.
Vahel muudab mõne päris tavalise lille atraktiivseks hoopis taust. Elupuu `Rheingold`ja kevadised sibulikud. Roheline puhmas paremal on juba ära õitsenud nartsiss `Tete-a- Tete`.

Ja kuna vahel võtavad suuremad lilled kogu tähelepanu endale, siis juhiksin tähelepanu keskmisele kääbikule, kes on eriti põneva välimusega just enne õite puhkemist. Loodan väga, et järgmisel kevadel on neid juba 2.:)
Tihe bellevaalia oma võrratu meresinise nuiaga.

Rheingoldi esine näeb kuu hiljem välja hoopis nii: Püvililled, nartsissid, kobarhüatsindid ja bellevaalianatuke on varjunud sirguvate hostade taha. Päikse käes kasvavad hästi hostad `Sun Power` ja `June`. Kolmandana proovisin `Zounds`, aga kuna lisaks päiksekindlusele peab tolles kohas kasvaval hostal olema ka resistentsus tigude vastu, siis `Zounds`ei sobinud. Teod sõid ta üleni "pitsiliseks" ning ta nägi nukker välja. Järgmine suvi katsetan kolmanda hostana kedagi teist. Kes võiks sobida? (tigude- ja päiksekindel)
Hästi haakuvad tolle hostade grupiga kollane lauk (sinakas puhmik ees, vasakul) ja helmikpöörised (Marmalad, Obsidian, Swirling Fantasy). Äraõitsenud madalate priimulate vahelt on sirutanud õied madalakasvuline inkarvillea.

Tagaaias saavad ühes peenras hästi hakkama ja täiendavad üksteist värvidega juuni alguses iiris `Maroon Copper`, karvane raudrohi ja villane nõianõges.

Juuli esimene pool: suureõieline kivimünt, sarvkannike ja täpiline iminõges, kelle nimetusena on aianimekirjas `Anne Greenway`sport.

Juuli lõpp: valgeõieline aasia liilia pluss angervaks-raudrohi `Moonshine`.

Augustis moodustasid kenad padjandid kõige toitainetevaesema kasvukoha elanikud: võnk-pärgenelas, oganupp ja akakapsad.

Septembri alguses hakkavad üle aia paistma naabrite uhked floksid ja sügisheleeniumid loovad õisi. Keskel troonib hollandi jalakas `Wredei`, kellel pole õnne olnud suuremaks kasvada - ikka leidub mõni talv selline pakane, kes ülemise otsa ära näpistab. Siilkübarad on veel noored ja arvestatavat värvilaiku ei tekita. Järgmisel suvel loodan paremat.

Sama koht kaks nädalat hiljem:

Septembri keskpaik paraadpeenras: Taga on Kanada kuusk `Blue Wonder` ja  hosta `Sun Power`,  keskel helmikpööris `Caramel`ja hiina astilbe `Pumilo` koos äraõitsenud hormiiniumiga, esiplaanil alpimättad ja moused. Maa seest väljuvad esimesed sügislilled.

Alpimätaste areaalis läks tänavuse vihmahooajaga asi väga mõnusalt käest ära. Nõmmkannide rosetid läksid rändama, liivateed segunesid, kaderohi kasvatas kiilanenud pealae täis ja alpi erünnos kolmekordistas oma kasvupinda. Säh sulle kuivalembesed taimed!:) Tulemust võib näha siin:

Salalumi.

Lume vabandavast olekust pole enam mittekuimidagi järel. Selle nädala sulad seda 7 cm paksust ollust ära sulatada ei suutnud ja sajab teist muudkui salamisi juurde. Eile pärastlõunal oli õhus tunda lume lõhna. Ei, mitte sulava lume, vaid sellist karget, pakaselist, lõplikku.
Hommikuks oli auto kaetud pehme valge vaibaga, mis harjates kenasti minema hõljus. Sõidu ajal sädeles õhus räitsakaid. Kui iga päev niimoodi sajab, siis oleme kevadeks lume all.
Lubatakse kuni miinus 15...ja päikest.
Mis nüüd külmast, aga päike oleks vahelduseks megamõnus küll. Püsimadalad taevad ja vara saabuv pärispimedus hakkavad pikapeale rusuma.
Õnneks sai läbi see raagus, sombune ja aeglaselt nädalast nädalasse logistav november ning detsember kulub alati väga kiiresti. Nagu oleks mäest alla vuhisevale kelgule istunud või umbes nii.
Raamatukogu viimane saak oli päris hea. Kui suvel aja poolest napib, siis talv ON lugemise aeg.
Lisaks sahistan kataloogides, korrastan taimetabelit jne. Alati võib olla parem...
Vaibatamisega pole veel alustanud.
Bond on selga kasvatanud metsikult paksu talvekasuka. Kui ta õuest tuleb, siis on kasukas kohevil ja Bond paistab suisa paksuke sellega.

Aedniku suveridiküli tühjendus.

Sulgja stepirohu seemned, tundmatud seemned kolmes eri nutsakus, Allium tuberosumi seemned, maasikanäts, Franseni hostakataloog, kuivanud muld (ükski aednik et reisi kunagi ilma, et tal ei oleks pagasis veidi mulda, iseasi, kas taimedega või niisama:), kotike pestud sõreda graniitkruusaga soldanellide jaoks, tundmatu siilkübara tups seemnetega suitsupaki kiles,  poolik pakk "Merekivikesi", suveroosa huulepulk ja...rattalukk(!).
Eeeh...peaks pagasniku ka ära tühjendama. :):):)

Flora Kammerkoor 25!:)

Pidustused toimusid Kadrioru lossis ja saal oli nii puupüsti täis, et klapptoolid said otsa ning tagaruumist hakati lisatoole tooma. Esimesed olid sellised 1800 ajastule sobilikud, aga kui ikka istmeid ei jätkunud, siis hakkas antiigihõngulisemaid tulema. Viimane tool oli eriti muljetavaldav.:)
Oli üleni üks ilus ja südamlik üritus, koor laulis läbi ajastute erinevaid muusikastiile missast kuni rockini. Koorilaul on kõrvalt vaadates täpne nagu matemaatika. Kangastus visioon, kuidas koorijuht on instrumentalist ja koor on instrument - wau! Mängida sellisel pillil!:D
Eelmisel reedel maha sadanud lumi on endiselt alles, kuid juba veidi vabandava moega. Ehk sulab varsti ära. Nädalavahetus möödus tubaste nokitsemiste tähe all. Tegin natuke lõngaladu korda ja sättisin ema telgesid. Enne kui lõime peale saab panna, tuleb neile veel komplekt niiesid teha, mis on sigadema tüütu ja üksluine töö. Enne jõule saab ehk kanga ka üles...
Härra Tibu on nagu jäämägi - sulab, aga väga aeglaselt.
Eile vaatasime filmi, Bond põõnas sealsamas patjade vahel. Härra Tibu tuli ka viisakalt seltskonda ja plaasterdus nagu vanasti. Ei teinud sellest väljagi, et Bond enne teda diivanil platseerus. Eeh, näib, et vist juba lepib...:) Kui film läbi sai, ärkas Bond üles ja hakkas nurruma nagu traktor. Tibu võpatas, ajas end üles, läks Bondi juurde, nuuskis kassipoega, lakkus tolle kõrvagi "Sa oled tore kass, aga...FAK, KUIDAS ma ei salli sind!" ...ja kõndis väga jäisel ilmel väga sirge seljaga peeglitagusesse magamispessa.
Bondi suhtumine on samuti huvitav. Kuigi ta olemus on hästi temperamentne, heidab ta vanemate kasside juuresolekul vabandavalt külili ja lõngutab kõrvu, häälitseb võluvalt "Mrrrh" ning vaatab tähelepanelikult mis edasi saab. Nood siis nagu ei tee ka midagi. Nuusivad vahel ta üle, aga vahel ei tee üldse välja. Olen näinud esimesi ebalevaid mängukatsetusi mõlema vanema kassi poolt, aga enamasti läheb ikka nii, et varsti tõmmatakse poisile üle kaela ja mäng lõpeb sellega ära. 

Külmalt külmast külmani.

Püsivalt hommikuti miinus 6-10. Maa on olnud külmunud ja aiateibad härmas. Mõned päevad oli ka päikest.
Päike käib nii madalalt, et siis kui mina koju jõuan tegeleb too juba loojumisega.
Midagi toredat selles kõiges muidugi ei ole, kuid õnneks pole ka kevaded kunagi saabumata jäänud.:)
Täna tuli lumi maha. Maailm muutus umbes nelja tunniga väga valgeks ja puhtaks. Tänavatel lõpetati kihutamine, kõik sõitsid ettevaatlikult ja hoidsid pikivahet 40-50, Järvevana teel 60-70 ja Sakku 70-80.
Enne oli sadanud jäidet ning selle peale mätsis lund. Kõik see sobis omavahel hästi kokku ja tee oli kohutavalt libe. Kogu linnas polnud näha ühtegi teedepuhastusmasinat, sest talv tuleb meil alati ootamatult. Maal ka mitte. Üksteise tagumikus enam ei sõidetud ja autorongist möödasõitu üritas ainult üks poisike. Õnneks võitis mõistus. Oli äärmiselt õpetlik kõrvalt vaadata, mida lihtne möödasõidu alustaminegi väga libeda teega kaasa toob. Õhtul miinus 3 kraadi ja lumi on maas.
Kui elukogenud Härra Tibu kadus lumisesse aeda nagu nuga võisse, siis Bondil oli see elu esimene lumi. Peale pikka päevamagamist astuti unisena õue ja verandatrepil pandi kerele ikka selline pidur peale, et oleksin justnagu isegi kriiksu kuulnud.:)
Edasi oli puhas huumor. Vahtisime mõlemad akna peal ja kõhistasime teise kimbatuse üle. Seda oli ikka pä-äris palju. Mis mõttes on kõik selline...teistmoodi? Teie tegite või? (juurdlev pilk seljataha) Issand, siia vajub ju sisse ka! Vastik! (käpavõdistusetendus kõigi nelja käpaga). Aga kõik need tuttavad kohad, nagu oleks ja nagu ei ole ka...Bond imestas päris tükk aega neid uusi maastikke. Seda oli ilus vaadata -süsimust väike kiskjaloom lumevalgel sumpamas.

Keelekõrv:)

Kuni pühapäevast on olnud püsivalt miinuses. Ja paistab, et aina külmemaks läheb. Eile miinus 5, täna miinus 7.6. Ilmajaam lubab lund.
Õuetööd jäidki pooleli, enam ei ürita. Ehk tuleb mõni tore võimalus talvepuhkuse ajal...
Keegi ei tea sügisel milline tuleb järgnev tali, aga unistada ju võib.:)
Eile hüppas Härra Tibu õues verandal meetri kõrgusele ja virutas tagajalgadega vastu akent nagu isaküülik "Trahh!"
Kuna olin just kerra tõmmanud ja lugema sättinud, siis ei viitsinud kohe avama kapata. Las hüppab natuke. Hüppaski. "Trahh!" "Lärts!" "Müraki!" Kõik see lärm ajas lõpuks sügavast unest üles noore Bondi, kes akna juurde sammus ja lihtsameelselt imestama asus. "Mrrrrh?" (Mis toimub?) "NrrkrrrrMrrrrh?" (Missa lõhud seal?) "KrrrNrrrkrrr-kniuuu!"(minu poole vaadates) (Kas MÕNI ei võiks midagi teha, et see lõpeks?). Lärm käis talle ilmselgelt närvidele. Bond kargas diivanile, ronis nina alla, tegi kindlaks et perenaine ei maga ja tegi nõutult "Mrrrrh?"
Nii tore keel on see krrrr-nrrrrr-kniuu murrak, et oleks veelgi kuulanud, aga väljas laamendav Härra Tibu tuli lõpuks sisse lasta ja kui ta juba sees oli, siis keeras Bond magama.
Kui mõtlema hakata, siis on igal kassil oma keel, mida ta kasutab pererahvaga suhtlemiseks ja üldse. Kuidas teie lemmikud "räägivad"?

Südanovember

Pikemat aega on olnud kas hämar või pime. Ja kui eelmisel nädalal oli ööpäevane temperatuur 8-12, siis viimasel ajal enam üle viie ei tõuse. Isegi linnas mitte. Kas see võiks midagi halba tähendada? Lund näiteks? Tegelikult on iga külmata nädal nagu kingitus. Oh, oleks neid ikka veel ja veel!:)
Öösel oli üle hulga aja miinus 3 ja päeval tõotab tulla päikest.
Peenardel enam erilisi elumärke tähelda, peale selle, et okaspuud on hakanud soleerima ja helmikpöörised näevad isegi magades väga head välja. Helesinine sarvkannike õitseb nagu jaksab, mõni priimula asjatab ka  ning umbrohi, mis peale eelmise kuu öökülmu ankrud hiivas, on jõudnud jälle juurduda.
Täna hommikul on kõik loomulikult jääs ja jälle jääb rohimata.
Aga täna saab päikest! Jee!:)

Soap

Paistab, et Bond hakkab oma uue koduga harjuma. Enam ei tulda suvalisel ajal turjale tallama vaid viisakalt umbes 10 minutit enne äratuskella. Näib, et see ülimalt armastusväärne massaaž ja kaissuronimine on tegelikult siiski taktitundelised äratusvõtted (Te olete maailma kõige armsamad, aga kuidas seda teile nüüd öeldagi...mul on põis maani!). Kapilt selgahüppamist ei ole ta rohkem proovinud.
Seoses uue elaniku majjasaabumisega on Härra Tibu stressis. Oleme ta eritähelepanu alla võtnud ning vahel ta leebubki, kuid umbes poole ajast on kurb ja kade ning lahkub päevas mitu korda demonstratiivselt ülakorrusele ("Persse, ma lä`n MINEMA!". Ning on ülakorrusel asunud üpriski agressiivselt Mammat võrgutama. Mammal on (olid vanasti) põhimõtted: kass ei maga voodis...ega riidekapis... ja üldse, kuid paar päeva tagasi võis aru saada, et riidekapis vist veidi magab juba küll. Rääkimata sellest, et varem ei võinud Mamma tuppagi minna...Teame neid hurmureid ja Tibu on vana kala.:)

Mardisandid

Pool üheksa koputas keegi vanaaegselt. Pikemalt järele mõeldes võis see kõlada nagu labakindas käega uksele tagumine. Tänapäeval ei koputa sedasi keegi. Sel moel võis Gandalf koputada Kääbiku uksele, või tumedasse kapuutsi mähkunud hiline teeline kõrtsi uksele Maailmalõpu mägedes (vt. Kettamaailma kaarti)...või kuskil...Nojah. Panime filmi seisma ja sörkisime avama. Ukse taga oli neli täitsa päris mardisanti kes omakorda jälle ära ehmatasid, et uks üldse lahti tehti. Aga meil läks asi tõsiseks.  Kodus ei ole kommipoegagi! "Pokuu, mardisandid tulid! Too kook siva lauapealt!" Kooki küll märssidesse panna ei passinud, aga süüa sai ikka ja seekord läks õnneks. No kohe mitte kommipoegagi...Ja siis nad juba läksid. "Odot, aga õnn..." küsis peremees. "Ahjah, et ikka olgu siis teil seda õnnekest aias ja toas ja..." Ja siis nad läksid juba päriselt. Udu neelas neli väikest kogu juba enne aiaväravat...

Bondijutud. Sasimine.

Bond kadus hommikul õue nagu nõel heinakuhja. Kuna see kass on isepäine tüüp ja paistab täpselt teadvat mida tahab, siis pole mõtet pikalt hüüda - nagunii ei tule. Käisime linnas ära, maandusime kodus ja ennäe! kassike kenasti jälle toas ja arvutitooli peal pikutamas. Lähenesime Bondile hurmunud häälitsustega (utsanunni-nunni jne) ning ilmselge sooviga teda korralikult sasida. Ta hüppas arvutitoolilt maha, sammus vaibani ja kukutas end valju nurru saatel selili "Palun, siin pääsete mõlemad ligi!"
Sasimine on Bondi lemmikrituaal. Mida rohkem, seda parem. :)

Kaamos, kuid lumeta.

Pikemat aega on sügavalt pilvised ilmad olnud. Nii pikemat ja nii sügavalt, et kisub suviseid lillepilte vaatama ja lohejooki tegema. "Kaamos, sina või?"

Eks ta ole. Põhjamaalase möödapääsmatu viun päikese järele, sest kui seni veel ehk vastu pidas, siis nüüd on aeg. See on see kui unenägudesse ilmub õitsvate kivirike välju, kevadisi koerapoegi ja ükssarvikuid ning igahommikune rõõm algavast päevast on kahanenud vaid üheks mõtteks - pagana hea ikka, et lumi veel maha pole tulnud.
Hiljuti sai läbi futulandi kuues suvi. Selles mõttes siis, et enamus huvi pakkunud sibullilli, põõsaid ja püsikuid on ära katsetatud. Mõned on pidama jäänud ja lemmikuks saanud, mõned on edasi läinud.
Asja käigus on igal suvel selgunud ühte ja teist, mis teebki iluaianduse nii huvitavaks harrastuseks - kogu aeg saad midagi teada, õpid midagi juurde ehk siis aianduse võib südamerahuga nimetada elukestvaks õppeks.:)
See selleks...
Kui minu juurde tuleks nõu küsima keegi, kellel poleks aega, tahtnist ja huvi kirglikuks aednikuks hakata, kuid kes tahaks endale sellist aeda, mis igal aastaajal kerge vaevaga enam-vähem vinks-vonks oleks ja kus ka midagi vaadata oleks, siis ma soovitaks talle teokindlaid hostasid, helmikpööriseid, kõrrelisi, kukeharju, okaspuid...ja kõik. Jah, ma tean, see kõlab umbes sama veidralt, kui vana kokott soovitaks kellelgi kloostrisse elama minna.:)
Tegelik elu on loomulikult palju pöörasem, kreisim ja segasem. Üks asi on see, mida me aednikena teistele soovitaksime (ja arvame, et võiks olla tervislik ja puha), teine asi on see kuidas me ise oma aias toimime (anarhia:).
Sest aiakujunduslikus mõttes on kollektsioonaed (või katsetusaed) ikka üks suhteliselt lootusetu nähtus. Põhjusel, et...nojah, mida seal kõike ka ei ole.
Näited? Tegelikult võiks neist kirjutada raamatu, aga toon vaid paar näidet: Võtame või kullerkupud. Kuni tärkamisest õitsemiseni teevad nad kena puhmiku, kuid näevad ülejäänud ülejäänud neli kuud täiesti mõttetud välja. Ilma kullerkuppudeta pole aga mingit elu. Viimane kui üks neist on täiesti kordumatu ja ainulaadne.

Päevaliiliad: võtavad palju ruumi ja nende olemuse saab kokku võtta kahe sõnaga (palju silo), kuid kui üks ämblikõieline päevaliilia oma esimese õie avab ja kuninglikult kaunis veidruses teiste kohal kõrgub, siis aednik unustab need mõtted silost ja üldse.... `Thin Man`.

`Skinwalker`

`Spinnaker`

Pojengid: Nemad säilitavad õnneks kauni lehestiku ka peale õitsemist, kuid ruumiröövlid on nad küll. Pojeng pole väikese aia taim, kuid olgem ausad - ilma ahtalehise pojengi, puispojengi ja anomaalse pojengita pole ka mingit elu. Puispojeng, nimeta seemik.

Ja iirised. Enne ja pärast õitsemist ei ole nad suurem asi aiakujunduselement, kuid elu ilma iiristeta? No kuulge!:D Selle suve üllatusõis, kasvanud nimetust risoomist.

Broadway Star

Kuus suve arengut, katsetusi ja põnevust, kordamööda on tabanud vaimustumine hostadest, helmikpööristest, epimeediumidest, liiliatest, priimulatest, iiristest ning ähmaselt hakkab selguma määramatu - varem või hiljem jõuab iga aednik lõpuks mägisibulate juurde välja!:) Ok...või okaspuude juurde, kuid siis hästi sügavuti.:)

Ikka suhted.

Proua Muri privaatruum on suurem kui teistel. Kassidel ja üldse...Kuna Bond on teatavasti ikka veel kassipoeg, siis kust saab kassipoeg kassiteadmisi? Ikka teiste näugamite tegemisi vaadates, matkides ja nii edasi. Jumal tänatud! Meil on kaks täiskasvanud elukat täitsa olemas ja nende pealt on ju nii tore malli võtta. Kuna Muril on hiire närvid ja need ütlevad iga pisikese asja pärast üles, siis eelistab Bond flegmaatilise Härra Tibu sabas jõlkuda. Kui Tibu silmapiiril ei ole, siis vaatab ta hästi eemalt, et mis Muri teeb. Muri läheb närvi loomulikult.:) Aga Bond ei saa aru, mis mõttes närvi? Mis on närvi minema? (Bondist moodustub suur süsimust küsimärk ja ta nihutab end tagumikul lähemale, et paremini näha, mis see on - närvi...).
Täna vuhvatas proua Muri esikusse, endal saba puhevil nagu pürst  ja küsis välja. Proua Muri järel lipsas õue ka Bond ja jäi vaatama mis edasi saab. Muri keeras imekähku otsa ringi ja vupsas juba sulguva ukseprao vahelt tuppa tagasi. Selle peale solvus Bond nii silmini, et mingi kutsumise peale enam sisse ei tulnud. Peab ütlema, et sisu mehel juba on.:)

1 november, õuemaailm ikka veel sula

Läbi me hea elu.:) Bond on õppinud Härra Tibu kombel magajale kapi otsast selga hüppama. TRAHH!!! See ei ole muidugi 7 kilo, aga midagi ta siiski on ja kui kass tahab välja, siis nüüd kass saab välja. Iga kell.
Veel on tal tore komme "rääkida". Bond laseb läbi nina kuuldavale toreda kõrge mrrrr häälitsuse ja see kõlbab nii tervituseks kui tähelepanu äratamiseks kui milleks iganes. Kui öösel varbad jalutsis vastu karvikut puutuvad, siis kostab kohe "mrrrrr!".
Aed on jätkuvalt räämas ja pealsed lõikamata, viskusin täna hommikul pääle koffetamist prooviks aeda. Tegin pool tundi, siis hakkasid sõrmed külmetama ja eks ta üks paras siuke "mudaravi" oli. Pinnas kannab küll peal, aga on väga-väga porine. Samas oli huvitav, sest kuna sel suvel oli pikemaid vihmaperioode ja eks aias jää ikka mõned seemned ripakile, siis leidus ühe- ja teistsuguseid idandeid, mille üle mul hea meel oli (laikellukas, kolmelehine piiskenelas või virgiinia männasmailane (võta sa kinni) ja veel mõned põnevad beebid. Esialgu ei teinud ma peale rohimise ja saastatõrje (lehed, teod, külmavõetud silo) midagi, eks kevadel ole aega potistada ja nimetada.
Sedasi poole tunni kaupa asjalik olles saab enne lund ehk ka aia puhtaks...

Hea raamat

Siri Hustvedt "Meesteta suvi".
Empaatiline suhteromaan armastusest ja purunenud tunnetest. Poetess Mia teadurist abikaasa armub oma tunduvalt nooremasse naiskolleegi ning kolib ühel kenal päeval kodust minema. Järsku on 30 aastat ühist elu ja kokku kasvamist tühistunud eimillekski ning Mia närvid ei pea vastu. Ta sattub hullumajja. Tasapisi lapitakse ta reaalsus seal jälle kokku ning naine otsustab alustada uut elu. Ta läheb taastuma oma lapsepõlve kodukanti, üürib seal terveks suveks väikese elamise, annab kohalikele tüdrukutele kirjanduskoolitust, suhtleb oma tütre ja emaga ning laseb ajal ennast ravitseda. Selgub, et aeg teeb seda tõepoolest. Abikaasa uus armastus lõpeb krahhiga, sest selgub, et mis eemalt kena, see ei ole koos elama hakates seda sugugi mitte ning noor armuke tõstab taadikese tänavale. Virelenud mõnda aega hotellis, hakkab mees oma endise naisega uuesti kontakti otsima. Peaks ju olema happy end, kuid kas ikka on? Möödunud on terve pikk suvi.
Hea huumoriga mõtisklev stoori pikkadeks pimedateks õhtuteks.:)

Suhted vol 4 ja süvenev sügis

Härra Tibu on aru saanud, et Bond on täitsa lahe kutt ja ei kaabi enam solvunult teisele korrusele kui kassipoega oma "krundil" magamas näeb. Siis võtab ta endale lihtsalt järgmise sooja koha. Aeg-ajalt teevad nad kohmakaid katseid veidi mängida. Mulle näib, et isegi Tibu algatusel (kes ei tahaks siis endale väikeste ja nõrkade küüntega poksikotti:), kuid varasemast üht-teist mäletav Bond ei usalda, varjub tavaliselt selili trepiastme alla ja kaitseb kõige nelja käpaga. Kuna susinat kuulda pole olnud, siis näib, et ta ei karda, on lihtsalt igaks juhuks ettevaatlik. Paistab, et Härra Tibu saab endale tulevikus võimsa maadluskaaslase ja ma parem ei kujuta ette kuidas nad kevadel raginal üle mu harulduste rulluvad. Kaklusemängud on kasside lemmikmängud. Enamasti. Proua Muri geenid paistavad sellise lihtsa maameeste lõbustuse jaoks liiga peened olevat, kuid eks vahel libastu temagi.
Omamoodi toredad on ka Bondi kohmakad ja taktitundelised katsed meid öösel üles ajada, et õue pääseda. Õieti ei oska ju ka...Ta ronib magajale oma pisikese vaevalt kilose kaaluga turjale, tallab ringi, nurrub imearmsalt ja teeb massaaži. No mis saab paadunud kassipidajal sellise malbe kohtlemise vastu olla? Heal juhul hakkab nunnumeeter korraks tööle ja juba ta põõnabki edasi. Sest olgem ausad, see ei ole mingi hüpe kapi otsast makku või psühhedeelne mittenägumine peatsis, mida siin mõned teatavasti harrastavad. Aga vanemate kasside äratusvõtted on ka aegade jooksul filigraansuseni lihvitud ja nad teavad mis tõeliselt äratab. Lõpuks Bondike ohkab, kobib voodist maha ja otsustab kassikasti kasuks.
Peale öökülmaturneed on aias peaaegu kogu õitsemistegevus lakanud ja kõik lehtsed puud-põõsad oma kasukast vabanenud. Peale hiina õisenela, astelpaju ja Alberti kuslapuu. Nemad on viimased kangekaelsed.
Uhiuus mägimätaste eluala kesk sügiselaga.

Ja teiselt poolt ka.

Meite mägitähk (Orostachys chinese oli tema nimi potisildil, kuid googeldades sattusin teistsugusele nimevariandile - Orostachys iwarenge `Chinese Dunce`s`). Lootust talve üleelamiseks on, sest peale miinus üheksat ja teisi öökülmaöid, et ole tema juures mingeid muutusi näha.

Kassipoega on väga raske ehk üsna võimatu olnud pildi peale saada, sest ta on pidevas liikumises. Pika peale õnnestus tabada ometi üks paraadpildi vääriline. Saage tuttavaks, Bond. James Bond.:)

Ja mõnikord unustavad nad oma pokkerinäo.:) Bond on üllatunud, sest ta arvas, et tooli seljatoe alt ei saa pildistada.

Väga ilusad ilmad.

Hingematvalt. Päike, ere, kuid leige, karge tuul, külmunud maapind ei jõuagi ära sulada. Ja mul on tunne, et ma kaabin orhideede pealt selle üleliigse 5 cm pinnast ära hoopis kevadel. Viskasin lehti ka veel peale ja las nemad olla...sest täna öösel käis Urr.
Praegu on tõesti selline aialõpetamise meeleolu. Oli küll ilus ilm, aga tegin eile hoopis toas nõelatööd ja läksin välja ainult Kiskjasiili jaoks Orostachist pildistama. Ja teisi asju ka, mis silma hakkasid...väga ei hakanudki.  Sügisesed pisikrookused on keegi tark tüdruk kevadel sellisesse kohta istutanud kuhu sügisel päike enam üldse ei ulatu. Ju paistis kevadel see koht nii päikseline. :) Nii, et sel sügisel ongi sellised püsisuletud krookuseõied peenras.
Täna hommikul enne päiksetõusu 9,3 miinust.
Näis, kas võttis ka kanarbikulehise ja vitsastri ka ära...Nende õied ei jõudnud veel avaneda. Taevassinine aster õitses eile täies ilus.

Suhted vol 3

Härra Tibu oli end juba diivanil sisse seadnud. Tagurdanud ennast õdusasse koopasse tekisiilude vahel nii, et ainult pea ja käpad välja paistsid. Mõ-õnus. Uni ka juba tuli. Ja siis tulime meie. Mina raamatuga pärastlõunaunele ja rõõmsalt nurruv Bond kellel on kõigi seltskonnast alati säravalt hea meel. Aga kuna Bond pole veel teismelinegi, siis käib tal aeg-ajalt tissitusk peal. See võib teda tabada suvalisel hetkel. Tavaliselt haarab kassipoeg padjast, tekist või kellestki, langeb transsi, sõtkub kõige nelja käpaga ja kujutab ette, et on veel imik. Kuna Härra Tibu oli teki sees, siis ei jaganud Bond matsu, haaras kõige tekiga Härra Tibu kõvasti kaissu ja kukkus sõtkuma. Härra Tibu näole ilmus tohutu kimbatus, selline nägu võib olla näiteks Rooma Paavstil kui ta Taevase Rahu väljakul kõnet pidades avastab oma ametirüü taskust järsku viiekilose küüliku. No ei või olla! Mis toimub? Teinud taha vaadates kindlaks, milles on asi (Kuulge, see on ju TÄIESTI nilbe!!!), otsustas Härra Tibu jätta oma mugava pesa ja evakueeruda. Aga siis jäi kade kass mind silmitsema. Kui ma ära lähen, siis jääb perenaine selle väikese vastiku pugejaga kahekesi. Ei! Härra Tibu ei jätnud lahinguvälja seekord maha. Ta väljus tekinutsakust vihase täpsushüppega, maandus diivaniserval teisel poole mind, plaasterdus sinna ja uinus peaaegu silmapilkselt uuesti. Bond vaatas talle vääga pika kaelaga järele, aga järgi ei läinud. Täitsa huvitav kumb see nüüd oli, kas eluisu või taktitunne?:)

Ikka talve poole

Reedene päikesesse uppunud aiamaastik kutsus kangesti teist osa "konstruktorist" kokku panema. Lohistasin rajatise juurde liivakotid, moreeniämbrid ja mulla ning hakkasin neid kokku segama. Kivid olid juba varem paika pandud. Peale viite ämbrit "segu" hakkas me alpimaastiku teine pool kah ilmet võtma. Istutasin Kristiinest viimati toodud mättad maha ja raputasin kõigi ümber jämedamat sõelutud kruusa. Meie kandi nurrtotud ei armasta munakivide peal käia ja siinkandis aitab jäme kruus kassitekkelise kahju vastu. Kui juba kruusakiht peal, siis keegi enam ei puutu. Ning pühapäevasele koerailmale olen ma lausa tänulik, sest see kastis ja loksutas kõik paika mis vaja, pinnase tihendamisest rääkimata.
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad. Kuigi aias oleks vaja rohida ja pealseid lõigata, ei taha enne midagi teha kui korralik külm üle käib, pärast üks koristamine. Tõmbusin urgu. Parandasin katkiseid asju, lugesin ja naersin kaks päeva nagu hüään vaadates dr. Martini nägemata osi. Võrratu situatsioonikoomika!:) Soovitan soojalt seda sarja kui DVD-na kuskil müüakse.
Laupäeval käisin Bondi perenaisele sukanõela viimas. Asi on nüüd ametlik. Aga kassike seab oma elu ikka nii nagu tema tahab. Kuigi ta peatub lõviosa nädalast meil, on tema kalendris mõistatuslikke äraolekuid. Kolme päeva pärast tuleb ta näiteks jälle, viskub padjule nagu lord ja nurrub, nurrub, nurrub...Ning muutub paari päeva pärast ühtäkki taas rahutuks, küsib välja ja kaob nagu mutiurgu. Kindlasti käib ta vahepeal ka sünnikodus, kuid mul on tunne, et me ei ole oma kvartalis ainsad selle musta kassi poolt ärataltsutatud konserviavajad.:)
Kuigi tegelikult armastab Bond üle kõige liha. Kui Muri ja Tibu nõuavad, et see enne väikseteks tükkideks lõigataks, siis Bondis ärkab liha lõhna tundes tõeline elajas. Sõna otseses mõttes. Hoidsin sügavalt magava kassipoja nina ees pekist lihasuutäit, ninakene hakkas käima, silmad plaksatasid lahti ja siis ta tuli. Välkkiirelt  nagu väike must krokodill, lõuad tegid laks-laks-laks! Ja isegi kui mul oligi alguses plaan ta lihalõhnaga ainult üles ajada ja pärast praad parajateks paladeks lõigata, siis ei tulnud sellest midagi välja. Ta andis täiesti ühemõtteliselt mõista, et saab käntsakaga ise hakkama ja sai ka.
Pühapäeval oli Jõgeva kandis ja mujalmaal sadanud esimest lobjakat. Meie kandis oli vihmas ja tuules pluss kolm, kuid auto prääksus linnasõidul terve tee võimalikust jääohust.

Juured. 1977.

Kui kogu soojus on koos metshanedega lõunasse lennanud ja akende kallal logistavad öösiti kõledad tuuled siis on hingede aeg käes. See tähendab raagus metsi, vihma lõputut rüma või kargeid metalseid hommikuid leige päikese ja väga sinise taevaga, mille all hääled kaugele kostavad. See tähendab külmunud maapinna kohmetanud lõhna, millesse lõikub pliidialuse tulehakatise magus suitsuving. Ja kusagil teisel pool jõge haugub Karuse vana koer, muudkui haugub ja haugub. Ei tea mis see peaks küll tähendama..."Midägi ta`i tähenda, va krantsirajakal jälle jooksuaig, ei sie sikk ka väsi" kohmab vanaema möödaminnes.
"Ja missa vahhid, silm pikal, tule kanu kitkuma, enne ku är` jahtuva!" Maaelu on tööelu ja maaelu on mis lonkab see käib ja maaelu annab leiva lauale. Siin on asjad väga lihtsad. Löön tagamaade ukse kinni,  lähen memme järel saunakööki, seon põlle ette ja hakkan eluleiget kukekeret sulgedest puhtaks noppima. Paku peal lakub kass maia näoga verejälgi. Memm arutab kas teha suppi "kardulatega" või "makaroonidega".
Sauna paokil uksest hingab veel kaselehelõhnalist sooja ja põrand on puhtaks pühitud. Eile oli saunapäev.

Pisibond

Ta istub (väga ilusasti!) su ees põrandal ja vaatab sulle otse silma. Nagu võrdne võrdsele. Öömust miniatuurne molukene on arukas ja juurdlev, merevaigukollased silmad põhjatud nagu igavik ning neis on üks tume täpp igivana tarkust, mis paneb su selle pisikese olevuse ette kükitama ja küsima "Mis sul mureks on?"
Aga temal ei ole midagi mureks, ta jätab oma liiga targa oleku, paneb pealae maha ning teeb nurrmootori mürina saatel kohmaka kukerpalli ning sa võiksid juba võtta selle nöörijupi ja temaga mängima hakata, kuidas sa siis OMETI ei taipa!

Suhted. vol 2. Kade.

Härra Tibu tuli raamatulugemise pesa juurde ja vaatas mulle Shreki kassi silmadega otsa (suu-ured silmad, halearmas põhjatu pilk, kõrvad lontis). Tegin talle ruumi ja lugesin edasi. Härra Tibu mitte ei liigutanudki ja keevitas edasi. "No mis on, Tiburull?"
Sättisin end patjadele istuma, et kassil rohkem ruumi oleks ja...ei lugenud edasi, sest Härra Tibu ronis sülle. Kui kass, kes ronib sulle sülle umbes kord kahe aasta tagant, seda jälle teeb, siis peab midagi lahti olema. Nojaa. Panin raamatu kõrvale ja kuulatasin. Köögist kostis kuidas Pokumees pisibondiga mängis. Selge. Tibu oli kassipoja peale kade ja vajas inimlikku soojust rohkem kui tavaliselt. Oh sind küll, sina oled ju endiselt kõige tähtsam kass majas, kõige vanem ja targem ja ilusam. Härra Tibu kuulas kõik tähelepanelikult ära ja jäi magama. Siis tulid mürajad tuppa. Sellest hoolimata, et meil kahekesi oli diivanil väga õdus olla, tõstis Härra Tibu pea ja vaatas pikalt kuidas pisibond Pokuga möllas. Sasimine ega paid enam ei aidanud. Kõrvad läksid niimoodi hästi taha, kere muutus jäigaks, saba hakkas põntsuma...ja järsu tigeda hüppega "Persse, ma läe`n MINEMA!" maandus ta kamina juures ning marssis üldse ära ülemisele korrusele magama.
Bond oli piisavalt arukas, et mitte tema vonkleva sabaotsa järele krabada.  

Suhted

Kassipoeg Bond kohaneb talle sobiva iseenesestmõistetavusega. Meil on seda huvitav kõrvalt vaadata, Härra Tibu on heatahtlik (kui ta pole parajasti armukade) ja Proua Muril on see territooriumiwärk, et kuda kelle ja kusmaani. Bond on aru saanud, et kui välisukse taga koos teistega ennast järjekorda seada, siis võib mõlema käest üle kaela saada. Aga kui uks lahti tehakse ja ta eemalt ukseavasse spurdib, siis võib vanadest isegi üle hüpata ja nende pealt põrkega edasi minna. Sööginurgas võtab ta parima kausi ja teised rahumeeli selle mis üle jääb (las laps sööb). Eile jäid Bond ja Muri kogemata vannituppa kinni. Kui me lõpuks taipasime, siis olid nad seal umbes tund aega kahe ruutmeetri peal koos olnud. Vannitoas oli täielik vaikus. Kui uks lahti tehti, siis vupsasid karvikud välja nagu korgid pudelilt ja kaapisid eri suunas. Suur kauss oli ümber aetud ja mõlemil selline nägu peas, et nad ei tahaks sellest rääkida.

Kuld tuules ja tubased meeleolud.

Selle nädala vihmad ja ulgutuuled roobitsesid meie kandi metsad kasekullast hõredaks.
Natuke kummastav oli töölt tulles nentida, et ukraadina(!) ja hetk hiljem siis, et ikka päris ukraadina ei ole, sest kogu lehekasukas on puude all maas ja parkimisplatsil (mõelda vaid, kuldne asfalt!:).
Uurisin meie väravat kaunistavat karvast viirpuud suhteliselt nõudlikul ilmel, et kus siis sügisvärvus on jne. Teised, näe, lasevad juba kasukaid maha. Midagi juba nagu isegi oleks, latv veidi ruskab ja alt kolletab, aga tavaliselt on selle värvumisega sedasi, et tuleb paar ööd miinus seitse ja ongi puu all hunnikus kõik need värvid ja värvialged. Imekaunis taevassinine aster õitseb, krüsanteemid ka. Nädalavahetusel oli päeval jälle niisugune mõnus soe ja tuuleta. Rohisin ja rehitsesin. Lõpuks lappasin eesaias veidi kive ja tegin ruutmeetri jagu mägimaastikku alpinelkide ja muude mätaste jaoks, aga siis said liiv, muld ja kruus otsa. Kui ilma antakse, siis jätkan...millalgi. Aga õiget tuhinat enam ei ole. See va tali on tulekul ja mis ma änam...
Näpsisin niisama pealseid ja mõtlesin kuhu keda kevadel ümber tõsta jne.
Reedel käisin Kristiines ja üllatusin milline mäsu on kella kahe ajal päeval Tammsaare teel. Tagasi hiilisin piki Tondi tänavat ja üldse...olgu, et mäsu jne, aga peab siis nii närviline olema. Kõik muudkui rübelesid, sõitsid ristmikke kinni, tunglesid ning suurendasid segadust veelgi. Nõme.
Kassipoeg Bond on terane. Filmivaatamise ajal põõnas üks karvik minust paremal ja teine vasakul pool diivanil. Härra Tibul on kombeks läbi une pikalt ja ülimõnusalt ägiseda. Nagu mingi ätike. Tõi siis oma äginaseeria kuuldavale. See on nii huumor hääl ja ma pole kunagi kedagi teist kassi kuulnud seda tegevat. Natuke aega hiljem ägises Bond samamoodi.(!) Härra Tibu on talle ilmselt suureks eeskujuks ja vahel tilpab Bond suurel kassil lausa kannul, et näha mida too teeb või ütleb.

10 raamatut, mis on mind mõjutanud

1. Usuõpetuse õpikud 1930 millegagi. Vanaema suhtus teemasse kolmpleksivabalt nagu veel ühesse muinasjuttu. Õppisin sealt lugema, seega pole kunagi hiljem ka piiblilegendidega probleeme olnud, sest teadsin juba neljaselt kes oli vaene Laatsatus ja mis plaane Potivari naine Joosepiga pidas.
2. Beljajevi "Vana kindlus". Minu esimene PÄRIS raamat. Olin umbes poole viiene. See oli nagu salajase varakambri avamine, salakirja dešifreerimine. Sain lõpuks OMETI teada mida kirjutatakse selles raamatus, kus pole ühtegi pilti ja mille ettelugemisest vanad alati ära vingerdasid. Selle teosega sai minust raamatukoi. Tõsi, mingi lastejutt see just ei olnud. Ja üldse...
3. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Kalle Blonkvist." Kes poleks suved läbi mänginud rooside sõda ja röökinud "Surm punanahkadele!"
4. Kolmandas klassis komistasin sarjale "Maailm ja mõnda". Lugesin kõik läbi mis kannatas. Kui suured küsisid, kelleks ma kunagi saada tahan, siis vastasin, et ma ei tea veel kas speoloogiks, geoloogiks või arheoloogiks. Mõtlesin seda täitsa tõsiselt.
5. Teismelisena lugesin I. Asimovi "Igaviku lõpp". Ulmekirjandusest sai lemmikžanr.
6. "Sume on öö" Ajatu, hell ja ilus, sellegipoolest oma ajastusse kängitsetud lugu, sadu kordi loetud.
7. Iris Murdock - Inimsuse tuhanded varjundid hallist kuratteabmilleni. Esimene oli "Võrgu all".
8. Gerald Durrell. Esimene oli "Joobunud mets. Sahisev maa." Hea muhe lugemine iga ilmaga ja igas vanuses.
9. Terry Pratchett. Vaieldamatu iidol. Suvatsesin end isegi tema sadada fännide sappa seada kui vanameister Tallinnas käis, sain autogrammi. Kõiki tema raamatuid riiulis pole, aga enamus küll.
10. Heiti Talviku luule on jätnud jälje.

Bond

Kui meile kevadel kassipoega pakuti, siis ajasime üksmeelselt sõrad vastu. Oiuiei, mis te nüüd, meil juba on kaks kassi olemas. Paar kuud hiljem sisenes ta ise elegantse sundimatusega rõduuksest, tutvustas ennast möödaminnes "Tre, mina olen Bond. James Bond." ja läks ning kuukas köögis kassikausi tühjaks. See oli naabrite süsimust kassipoeg. Peale sööki tehti tutvust meie diivaniga, nurruti kõrvulukustavalt, vaadati meile väikesest öömustast molukesest säravate merevaikkollaste silmadega otsa ja peale seda hakkas tunduma, et me vist ikka tahame endile kolmandat kassi. See on tõepoolest nii. Inimestele võib palju asju tunduda, kuid kuna kassipoeg oli otsustanud meid oma konserviavajateks ära tinistada siis seda ta ka tegi. Ta kikerdas diivanil, puksis meid ninaga ja nurrus nagu orel. Meie oleme lihtsad inimesed, ei olnudki palju vaja. Järgmisel päeval ostsin ma poest juba kassipojatoitu.
Ja nii on ta meil elanud vahelduva eduga. Kui me ta ära oleme tüüdanud ja tal väga läilaks läheb (ut-sa-nunni-nunni-nunni-tupsu-nunnuke-ne!), siis murrab ta jälle koju sisse ning läheb kakleb roosa ja valge koeraga ning magab õekese kaisus. Kuid varsti tuleb jälle. Ja mis meil selle vastu saab olla kui niisugune pusilane toas ringi traavib (kõrgete jalgade pärast meenutab ta veidi hobust :). Kuna Bond on koertega üles kasvanud, siis on ta neilt üht-teist õppinud, nagu näiteks köevedu. Kui talle nöörijupp visata, siis võtab ta selle otsast kinni, sikutab nii, et silm pungis peas ja enam lahti ei lase. Äärmiselt ebakassilik.:) Kujutan ette, et kui teda rohkem hasarti ajada, siis ehk uriseks ka.:)
Peale selle on Bondil suur, soe ja lahke süda, tohutult palju uudishimu, energiat, loomulikku intelligentsi, taktitunnet (Härra Tibu näitel võib see täiskasvanuks saades ka haihtuda), oskus "väga ilusasti istuda" (mida ei ole mitte kõigil kassidel) ning ta teeb massaaži. Kui kassipoeg näeb, et keegi on diivanil ennast lapikuks sättinud, siis otsib ta pikutaja peal mõne laiema koha kust maha ei libise ning hakkab lamajat sõtkuma nagu tainast. Sõtkub ja sõtkub, endal vajub pea muudkui nõksti ja nõksti ettepoole. Niisugune armas unerituaal. Ning siis läheb ta omaniku rahuga Härra Tibu krundile diivani jalutsis ning kukub ära.
Seoses Bondiga oleme ka enda kasside kohta üht-teist uut teada saanud.
Kui tavaliselt on nende pokkerinägudest raske midagi välja lugeda, siis Bondi diivani hõivamist nähes tõmbas Härra Tibu silmad pilukile, võdistas põlglikult turja ja läks teisele korrusele magama. Söögikausside juures pannakse kassipojaga küll ninad kokku, mis tähendab viisakat tervitust, kuid kui korralikult ei käitu, siis võib käpaga ka saada.Esialgu Bond meie kasside peal veel härjamurdmisoskusi ei treeni ja hoiab targu kaugemale. Kuna Proua Muri isiklik privaatruum on suurem kui Tibul, siis on Bond õues selle piiride rikkumise eest korra isegi peksa saanud. Muri kriiskas kurjalt, sülitas ja ajas väikse kassi kaugele ülejärgmise hekini. Kui poiss uuesti välja ilmus, oli ta veel ettevaatlikum. Peale seda on rahu olnud. Härra Tibu ei taha Bondist toas midagi kuulda, kuid õues võtab ta pägaliku heameelega oma tehiskaaslaseks ja näitab kuidas astelpaju otsa ronitakse või muud nalja tehakse. Üldiselt on nad nõuks võtnud uue tegelasega leppida ja oma ruumi kolmandaga jagada, kuid suhtumine on selline küllaltki "ülalt alla", umbes et a la "sina räägid siis kui kana pissib".:)

Kui öökülmad on ära käinud.

Teisipäeva hommikul miinus kaks, kolmapäeval miinus 3,6. Tõin pisemad krüsanteemid pottidega tuppa. Igaks juhuks.  Kuna krüsanteemid on erilised lemmikud, siis hakkab vaikselt igritsema plaan luua neile järgmisel aastal oma kaitseala - selline koht, kus saab alatute hallade puhul kaitseks kile üle tõmmata või miskit sellist. Peenras teiste vahel on seda praegu keeruline või suisa võimatu teha.
Kolmapäeva hommik andis aimu, mida meil varsti oodata on jne. Tõmbasin välja minnes kindad kätte, salli silmini ja hakkasin autoaknaid jääst puhtaks kaapima. Ka talvel on teinekord hommikuti miinus kolm koma kuus. Aga tahaks ju veel palju päikest ja mahedaid tuuli. (Vähemalt veebruarini, paluks.:)
Seevastu päevad on olnud soojad ja päiksekullast pilgeni.
Eile oli samuti selline õnnis vaikne ja mahe reede. Tuuleta. Tulin töölt ja viskusin pikemalt mõtlemata aeda. Kaevasin aia kõige suuremale kivile (ta on ikka sündsusetult suur, et väikses aias kuskile sobida) külje alla lohu, lükkasin ta sinna sisse, ning tegin tema ümber mägisibulate peenra.
Tegelikult oli sinna areaali kogunenud juba varem kive, kruusaämbreid, mägisibulakaste, liiva ja mulda, nii et tuli vaid segada, asetada ja siis kõik kokku panna. Ja pärast multšida.
Kuna Rahmeldaja esitles hiljuti nii toredat kiviportreede galeriid, siis ei saa mitte mainimata jätta, et kivid on üldse ühed kummalised asjad. Võiks öelda, et meie elueaga võrreldes suhteliselt igavesed ja nõnda nad  kulgevad läbi aja. Jälle tuleb uus käsi ja võtab üles, viib iluks oma kolde lähedale, paneb kivilasse, lillepotti või kummutile. Kuni järgmise korrani...
Seesinane kivi tuli meile võsa sisse kasvanud kivikangrust, kust kamina jaoks kobedamaid paetükke käisime otsimas. Praegu on tal au olla meie aiapäkapikk ja see kivila saigi tehtud selleks, et teda auväärselt eksponeerida...üldiselt on tal mitu nägu kuid päris täpselt ei ole ükski neist määratletud. Selle külje pealt võib näha mõtlikku kivivana...

...ja teise nurga alt meenutab ta jääst väljasulanud mammutipoega või gnoomi.

See kivi on toodud ühe teise kivikangru pealt. Ta oli teiste all ja seetõttu sammaldumata. Kuna ta on oma suuruse kohta ebatavaliselt raske ja sulanud struktuuriga, siis oleme arvanud, et tegu võib olla ehk ka taevakiviga või selle kokkupuutel maaga tekkinud jamast. Sulanud massi sees on näha kõvemat kiviräbu ulpimas. Aga kust on ta siiakanti jõudnud või millal...

See mere poolt lihvitud suur graniidiveeris pärineb ühelt kaugelt meresaarelt ja kui vihm ta märjaks sajab, siis tulevad roosad toonid erksalt esile. Eriti nimelembene kivikoguja nimetaks ta näiteks Supernoovaks. Ja alati peab tema lähedal olema see väike, samades värvides Kaaslane, mis on leitud suvalisest kruusahunnikust. Pildi peal jäävad mõlemad veidi kahvatumaks kui reaalis.

Ja siis on veel ümmargused kivid. Neist ei saa üle ega ümber, ega kunagi küllalt.:)

Ja nüüd taimejuttu ka. See Alpi soldanell on ca 30 aastat tagasi  hea sõbra poolt Uraalidest toodud ja minu aeda jõudis ta umbes neli aastat tagasi. Üldiselt on nii, et kui oled korra kevadel neid lambivarju taolisi pisikesi õisi näinud, siis oled tamtiridaa, nagu Kiskjasiil ütleb.:)

Täpselt nagu ümmarguste kividega, ei ole ka soldanelle kunagi liiga palju. Soldanella villosa on Milda lahke and ja kevadest saadik jõudsasti edasi edenenud.

Nojah ja andku need mulle andeks, keda ma viimasel ajal olen tüüdanud vaimustunud vadinaga teemal, et oi kui tore, nüüd ma tean mis vahe on mägisoldanellil ja alpi soldanellil jne.:) Nüüd on tänu Lumeroosile aias ka mägisoldanell ja sellel on võrratult vormistatud leheääred. Aga siin tema on:

Kevadel kaugelt maalt tellitud silmikpipar `Silver Panda`pani kevadel täiesti ühemõtteliselt kõrvad pea alla. Sügisel nägin, et ta ei ole surnud vaid on kasvatanud suve jooksul kaks uut lehte. Aga kas ta päriselt läheb või päriselt jääb, see selgub alles peale talve.

Toon-toonis krüsanteemid päikesepeenras kõrvuti õitsemas. Miinus 3,6 külm ei teinud neile veel midagi.

Need võrratud tarnapussakad (Carex comans `Frosted Curls` ja `Bronze Curls`vääriksid paremat kohta, aga ma mõtlen sellele kevadel. Nüüd on juba liiga hilja suuremateks ümbertõstmisteks.

Septembri lõpus läks ka ebajasmiin kenasti õitsema. Õied ei olnud topeltised nagu sordiomaselt olema pidanuks ja paiknesid noorte võrsete tipus. Aga lõhnasid ja puha...nagu päris.:)

Roog-sinihelmikas leidis endale lõpuks ometi sellise koha kuhu ta sobib ja kus on ruumi oma leffik lahti lüüa. Müüri äärde tuleb mägisibulate kaitseala. Pilt on veidi varasem ja sellega pole veel algust tehtud.

Isand Lumivalge on kasukateeninduses käinud ja särab jälle nagu lumi.:)

Aga mis me räägime, siin on veel üks ilus, tark ja osav. Fotokapõlgurist Härra Tibu poseerib, mida juhtub umbes 2 korda aastas...kui sedagi.:)

Hea raamat.

Diane Setterfield "Kolmeteistkümnes lugu".
Kui tavaliselt on raamat lihtsalt raamat...ja selles jutustatud lugu on lihtsalt veel üks stoori, siis vahel on mõnega teisiti. "Kolmeteistkümnes lugu" võiks alata pealtnäha surmigavalt, kui ta poleks nii pagana hästi kirjutatud. Bibliofiilist isa raamatute keskel üles kasvanud tütreke vaimustub biograafiatest. Noor daam on üleni raamatumaailmale pühendunud ja kirjutanud ise juba nii mõnegi elulooraamatu. Ühtäkki saab ta pakkumise, millest on raske ära öelda. Tuntud menukirjanik, kelle päritolu ümber on mähkunud sadu müstifikatsioone, palub Margaretil kirjutada üles tema perekonna lugu. Ekstsentriline vana daam peab rasket võitlust surmatõvega ja teab, et pääsu ei ole. Seekord lubab paadunud väljamõtleja rääkida tõtt ja ainult tõtt. Margaret võtab väljakutse vastu. Vana kirjanik alustab oma jutustust. Mida edasi, seda kummalisemaks see lugu läheb ja Margaret tunneb, et ta peab vastu astuma ka omaenda deemonitele. Olen poole peale jõudnud ja söandan tunnistada, et aasta jooksul loetud raamatute hulgas paigutaksin esikümnesse...kui mitte esikolmikusse. Soovitan soojalt.

Sügis

Sügis algas sellega, et Härra Tibu istus läpaka klaviatuurile. Tormasin arvuti lämbunud kigina peale kohale, aga vaene masin oli otsingumootorisse jõudnud juba trükkida miljoneid  iisid, ülakomasid ja kõike võimalikku, mitu korda mõistuse kaotanud ning lõpuks niimoodi netist välja loginud, et kolm meest ei osanud seda kolme päeva jooksul uuesti võrku tagasi panna, lõpuks siis ometi...:) Viimasel ajal olen telefoniga netis käinud ja sellel ka hädapärased kommentaarid toimetanud. Need näevad küll äärmiselt düsgraafilised välja, kuid mul pole olnud isu seletama hakata, et “Harra tibu habematu kaitumise parast ei saa mina nuud oma arvutiga internetti ja telefonil tippides vasib sorm vaga ara. Vaga. Nome.”.

Sügis algas otsustava vihmaga, mis kolmapäeva öösel öökülmaks moondus (miinus 3,5).

Hommikul söandasin viimaks kardina vahelt piiluda…kogu aed oli hallast masendavalt hõbedane, välja arvatud puudetagune (propsid) ala akna all. Sinna olin ma paar päeva tagasi toonud pottidesse istutatud krüsanteemid. Jee!:) Puud annavad isegi riidas olles sooja!:)

Hilisem põhjalik hallakahjude hindamine jättis hea tuju siiski alles. Läksid need kes minema pidid (ängelheinad, õrnemad hostad ja veel mõned), aga krüsanteemid on elujõu säilitanud.:)

Esialgu on avanenud kolm sorti, need on varane helelilla ja veidi hilisem tumelilla, koos moodustavad nad võrratu toon-toonis värvilahenduse. Ühe õie tegi lahti ka vana hea pronksivärviline krüsanteem.

Muidu on aias sügisene rahu. Kevadmagun loovutas peale halla kogu valguse epimeediumidele, liiliate pealsed on maha lõigatud ja ükshaaval hakkavad mullast ilmuma sügislilled. Ega neid palju pole, kuid väga kaunid on nad oma hapras iseendasmõistevuses. Jaheda päikese valguses kesk kõledaid tuuli. Sest kui veel nädalavahetus laskis nautida sooja suve, siis nüüd on igasugune vennaarm kadunud. Mesilased saavad täna kolmanda portsu sööta, aga tahaks loota, et talv veel ei tule ja ilmad püsivad kenad. Kes ei tahaks…

Ruumi saamiseks loobusin `Lady Isobel Barnetist` ja ühest jaapani enelast. Mõlemad said endale uues uhkes aias hea kodu.

Proua Muri tõi keskpäeval koju juraka mügri. Kui ma olin mulle toodud “toidu” vormiliste kiidusõnade saatel vastu võtnud, heitsin talle enne komposteerimist põgusa pilgu. Loomake meenutas kehakujult suvel püütud süsimusti närilisi, kuid oli ehtmügrilikult pruunikashall. Endiselt jääb õhku küsimus: kas tõesti leidub ka musti mügrisid?

Rituaal

Kuna kassid on rituaalipõhised loomad ja nende väike maailm peab olema võimalikult korrastatud, kontrolli all jne., siis selleks, et nad õnnelikud oleksid, teevad nad kõik, et see nii oleks.
Kuna olen juba nädal aega kodune olnud, siis ei tea Härra Tibu enam, mida õieti peaks tegema, sest Futu äratamise rituaal 3-5 minutit enne äratuskella ja tema maast üleslöömise ülesanne (kui peaks uuesti tukastama) on muutunud õigustühiseks. Keegi ei tee õnnetust kassist ega tema heast tahtest enam üldse välja. Ta lükatakse kas voodist maha, tõstetakse õue või krabatakse kaissu ja uinutatakse. Aga tema peab ju äratama. Ta ju peab, sest ta on seda eluaeg teinud. Kui alguses oli Härra Tibu väga tubli ja käis ainult mulle pinda, siis on tema pardakompuuter viimastel päevadel  veidi nihkesse läinud ja loomakesel paistab olevat vaid üks mure - KEEGI peab vara tõusma. Ja kui see ei ole üks, siis ehk on teine. Katsetused algavad ikka kuskil kella viie paiku. Õnneks on Härra Tibu on juba ammu jätnud oma inetu selgahüppamise une pealt ja piirdub viisakamate väljendustega nagu näiteks üle kõri kõndimine ja vurrude näkku toppimine. Kui ta on ühe üles saanud, siis on rahul. Tibu, tahad sa õue? Aga süüa? Ei, ta hiivab enda rahulolevalt tekkinud vabale kohale ja uinub õnnelikult. Päev on jälle korda läinud.:)

Telekaelamus.

Kuna ma laupäeva õhtul põlve tagurpidi astusin ja kõige eest tuleb maksta, siis leidis tänane päev mu tohtri ukse taga oma aega ootamas. Aega oli ja seinal mängis ühiskondlik telekas. Pärastlõunasel ekraanil kurvastas mustaverd lokkispäine ja jurakate bakenbardidega meesterahvas, kelle armsamat parasjagu haiglas elustati. Kuna ma haiglaseriaale ei vaata, siis keerasin pilgu ära. Aga kui jälle silm telekale langes, siis seal muudkui elustati ja elustati ja vahepeal näitas isa ja murest murtud meest, kes midagi taaskord jälle liigutavat pomises ja siis jälle elustamist ja kuidagi perversselt imelikult aeglaselt venis neil seal see värk. Mind hakkas asi selle imelikkuse pärast natuke nagu isegi huvitama. Sain oma terava elamuse kohe kätte ka. Elustamisel lõpuks siiski tulemusi ei olnud ja ekraanil jooksis pikalt roheline joon. Ok. Arst läks ütles, et me ei suutnud päästa. Siis hakkas mehe lõug värisema, jube kurb ja puha. Oleks siis sellega asi piirdunudki, kuid kaamera oli värisevale lõuale justnagu naelutatud ja imes viimast. Sealtmaalt hakkas asi kiiva kiskuma. Nagu oleks veel vähe...Kaamera sõitis aeglaselt mehe näole peale ja lõug muudkui värises, üks....kaheksa, üheksa, kümme....kaksteist...viisteist! Wtf!?! Aiaah, ladina-ameerika seep!:D, läks mul tuluke viimaks põlema.

Vananaiste suvi.

Kuna öökülma on eestimaal juba olnud (Rakvere kandis), siis võib need ilusad ilmad rahumeeli vananaiste suveks nimetada. Eks öökülmad luusi ka siinkandis juba ringi, sest täna hommikul oli kõigest 1 kraad sooja. Aga päevati on paradiis. Hele päike käib üle taevaste, liblikad jne. Sellegipoolest on üht-teist teisiti kui päris suvel. Õhus on niipalju niiskust, et pesu nööril enam kahe tunniga ära ei kuiva. Hostad hakkavad oma leheilu minetama. Varjud on pikemad. Varane krüsanteem, sügisheleeniumid ja siilkübarad säravad täies ilus ja Tiia aiast pärinev hiina emajuur õitseb. Teda on küll kõigest paar niidikest, aga see on üks väga elujõuline narmakomplekt. `Blauer Diamant` meil igatahes kasvada ei tahtnud ja ma hakkasin juba vaikselt arvama, et äkki on kõik hiina emajuured sellised. Õnneks ei ole.:)

Isand Lumivalge on läinud seda värvi, mille omandavad kõik valged kassid maal elades ja tema pilgust on kadunud kogu püha lihtsameelsus, mis seal enne oli. Täna kohtusime verandal. Ta mõõtis mu üle (kahjutu naiskodanik) ja kõndis väljapeetud sammul astilbede vahele. Naabrite noor süsimust käib vahel seltsiks, aga pikemalt kunagi ei viibi. Imestlen iga kord, et KUIvõrd võib üks kassipoeg hobusevarssa meenutada.:)

Ja seened, mis on viimaks ometi ka meie metsadesse ilmunud. 

Kuna eelmisel nädalal oli kogu aeg tuli takus, siis polnud aega blogida ega miskit. Nüüd on viimaks ometi aega.:)

Reede õhtul võtsime korvid ja hakkasime metsa poole minema. Olime juba tänava lõpus kui keegi selja tagant hõikuma hakkas. See oli Härra Tibu. Tuli mööda tänavat võnt-võnt meile järgi ja muudkui tänitas valjult. "Kuhu te lähete! Ärge jätke mind üksi! Võtke mind ka kaasa!"

No kass metsas, kuhu see sünnib...rebased ja. Kuna tema meist enam maha ei jäänud siis loobusime metsa minekust üldse ja keerasime kodu juurde võpsikusse. Koos kassiga seenele, no mida kometit.:) Aga oh seda looma rõõmu! Meie pehme diivanipadi muutus võsas laksupealt ohtlikuks ja osavaks kiskjaks, kes puhtast elulustist valju kuraasinurratusega mööda puid põrkas ja muud hullu akrobaatikat tegi. Eks oli see võpsik ta igapäevane jahipidamise koht ja kass tundis end nagu kala vees. Aga, et pererahvas ka Härra Tibu mängumaadele kõndima tuli, see keeras ta rõõmust üsna kringliks.:) Seeni oli tolles võpsikus nigu putru, nii et kõik olid väga rahul. Peale tunnist traalimist oli mõlemal korralik noos käe otsas. Härra Tibu oli võimlemisest ja ühe juurest teise juurde jooksmisest nii väsinud, et jäi samblale lesima ja tuli koju alles pimedas.
Aiapilte ka. Siin on näha kuidas taluaia sügisheleenium sordi omale jätkuvalt ära teeb. Tervelt 20 sentimeetriga. Kasvu poolest on ka kiirem ja ei lamandu nii kergesti kui punane. Aga ilusad on mõlemad.:)

Vitaalsus ruulib. Kui teised floksid on juba ära õitsenud või hallituse küüsi langenud, siis `Helmi Puur`särab edasi. Paistab, et täiesti haiguskindel ja vist ka pikema õitseajaga kui teised.

Esimene krüsanteem. See helelilla varajane.

Mingil ajal (umbes neljandal-viiendal suvel) hakkab aed elama oma elu. Ja see on väga huvitav.:) Kevadel haledalt kiilaks jäänud kaderohi (kellel on, varjutatagu kevadpäikese eest) on uuesti taastunud, nõmmkann on oma tited peenrasse laiali istutanud, liivateed on üksteise võidu siis-sinna roomanud ja alpi erinnos mahutanud ennast sinna kuhu veel mahub.

Taevassinise astri õienupud on nagu väiksed rohelised pärlid.

Kevadel istutatud kivilaelanikud on kasvama läinud. Tii aia nõmme-liivatee ja `Black Scallop`

`Samobor` pakub leheilu. Kasvukoht poolvari.

See võrratu maukleht saabus augusti algul ja õitseb vahetpidamata. Mauklehed on üldse kõik võrratud.:)

Aednik Tiia aiast pärinev hiina emajuur. Tõeline aare.:) Tiia, ega sa nime ei tea?

Ja veel üks nimeabi küsimine. Taim pärineb Võhma Juurika TBA letilt, aga eks olen vist sahmerdamisega nimelipiku ära kaotanud. Igatahes ostes oli ta midagi minu jaoks väga põnevat (täiesti senitundmatu), aga praegu on küsimus selles kas istutada varju või päiksesse.

Magada huvitavates kohtades...