Minu lemmiktalv!:)

Õues on kogu aeg miinus kolm, miinus neli kraadi külma ja palju lund. Sellised võiksidki kõik talved otsast lõpuni olla.
Eile oli vaikne jõuluõhtu, kuusel küünlad peal ja puha. Vorstid hapukapsaga ja piparkoogid, selle aasta vein puha ära proovitud, mis on niisugune poolpüha-poolkeelatud tegevus: vargsi ringi vaadates (ja sügavalt pattu tunnetades, sest kui veinijumal seepeale pahandaks ja laari vussi keeraks, siis oleks nutune küll) võetakse õhukindel kork pealt ära ja tõstetakse 20 liitrine veininõu üles, et natuke nestet kannu valada. Käärituspudeli suust vuhvatab köök maast laeni täis OOOOMILLIST! ürgtiirase kääriva veini aroomide aroomi, mis on täiesti BLING! ja kui pikalt nuusklema jääda, siis teeb see ka purju. (Kreeka rahvasuu räägib, et selline on veinijumala hingeõhk.)
Selle aasta vein tuleb tavapärastest kuivakatest erinev. Võibolla mõjub ringiga mesitarudes ära käinud suhkrusiirup, võibolla hoopis õunamahla sekka sortsatud kreegi ja arooniamahl. Igatahes värv on teine ja maitse on teine (ja omavahel öeldes "mätsib" mis kole:).

Saime just teleka ette kui õues signa (auh, auh!) tööle hakkas. Signa oli seekord niisugune sõbralik (ma tunnen sind küll, aga sorry, vana, ma pean ikka veits lärmama, amet on selline). Nojah, eks koeradki teavad, sest tuli jõuluvana.
Kurtis küll, et masuaeg, põtru pole kuskilt saada, peab jala käima, aga pold ta veel mingit pikka maad maha käinud, sest vanal oli hääl veel üsna käre ja salmi nõudma oli ka kange. Ega salmist üksi piisanudki, pinnis meilt veel ladina keelt ja maateadustki otsa, enne kui kingid kätte andis.
Huh, ega polegi sada aastat jõuluvanale salmi lugenud, aga miskit ikka meenus.
Kink oli väga võimas, pakis oli isetehtud lauamäng "Risk", mis mugandatud stiilile "Malev". Värviline täiuslik maakaart koos maakondade ja kihelkondadega. Eraldi veel eri pealike malevad ja linnused ja...Ohpergel kui vinge!:)
Aga kuna ikka see masuaeg ja põtru polnud, siis oli jõuluvanal kiire. Vana sidus kotisuu jälle kokku ning kiirustas rongi peale minema, sest paar head last pidid sel õhtul veel Kehtna kandis kinke ootama ja nõnda ta läks kott seljas läbi lume, müta-müta rongijaama poole. Täitsa päris jõuluvana. Lehvitasime trepilt, oli sügav jõul.

Jõululiselt

Vahepeal olen kohutaval hulgal iluaianduse teksti juurde produtseerinud ja seegi copy-paste osa aiakirjelduse visandist eelmises sissekandes on palju muutunud. Enam sellist tunnet küll ei ole, et äkki ei saa valmis või, et peab öösel kirjutama hakkama.
Ilmad läksid pakaselainelt kah ära, enam ei pea vahetpidamata kütma. Väljas on mõnus miinus 3,7 ja palju lund.
Kuusk ootab rõdul sissetoomist ja kartulivorstid ahju panemist. Jälle jõul!:)
Kassipojad trallivad toas ringi, pean ära koristama need must-valged lõngad, sest teinekord ei leia vana kass ka mustade lõngakerade vahel lapsi üles, nii lõngakera värvi ja suurused. Maniskiga kassipojal on valgest pehmest lõngatokist sõbranna, keda ta kaisutab ja kelle "kõrvataguseid" ta lakkuda üritab.
Hurmavad olevused, nummimeetri osuti käib iga päev mitu korda üle võlli.
Kui inimest näevad, siis tormavad mõlemad suhtlema, ise teevad niisugust õhinas häält, mis kõlab umbes nagu kriu-kriu-kriu! Emakass vaatab suure ja kadeda silmaga, aga minema tassida ja kuskile prakku toppida ta neid enam ei ürita.
Nõiakass (süsimust) armastab õla peal magada. Kui sülle võtad, siis kribib ennast aina kõrgemale ja õla peal...noh, ronimine väsitas ju nii ära, nende uni tuleb niimoodi laksust. Jääbki kolksti magama. Eile oli mul väikene must boakene kõrva ääres nohisemas. No kuidas ei ole nummimeeter siis laes.:)
Kassipoeg, kes esimesena sündis, on oma isa moodi, aga sülle tahab temagi samamoodi kui väiksem. Temast tuleb suur ja sale hobuse moodi kass. Juba maimukeseeas on käpad palju suuremad kui nõiakassil ja nii võimsaid vurre pole ma veel varem näinud.:)
Kuna molukene on must, siis kiiskavad tugevad valged vurrukarvad ja kulmud eriti hästi silma. Siit tuleb väga ilus suur isakass.
Koolivaheajad on mõnusad asjad.:)
Kui see neetud kirjatöö ükskord valmis saab, ehk siis õnnestub ka mõni vaip kokku lüüa, kõik põnevad materjalid ammu järge ootamas.

Viimaks ometi peenrad koos.:)

Koolitööga olen omadega nn "ree" peale saanud. Eriti nauditav on aiakirjelduse see osa, kus ma võin oma raudu purenud fantaasial päitsed peast rebida ja laksu vastu tagumikku anda...Ainult issand ise teab, mis suunas või kui kaugele too sellepeale kapata võtab
Aga tahate näha mu väljamõeldud aeda?:)


Eesaed.
TALV.
Köögi aknast avaneb rikas vaade eesaeda, kus jalgvärava kõrval talvehärmas tardununa jäävad vaatevälja kaks puuks kujundatud astelpaju. Ühe peal neist on kobardumas erkoranzid marjad. Vasakul pool jalgväravat on näha jaapani sireli tihe ovaalne võra, musta leedri suureks palliks kujundatud (mustade marjakobaratega) ja lodjap-põisenela väiksemaks palliks kujundatud oksastik. Vaate vasakpoolses servas kergitab pilgu ülespoole heas toitumuses olev hariliku elupuu `Smaragd` roheline sammas. Selle aia parasniiskes huumusrikkas pinnases tunnevad elupuud end ülihästi.
Esiukse kõrval kõrgub aastaringse pilguankruna kaljukadaka `Blue Arrow` süstjas igihaljas vorm.
KEVAD.
Kevadel tärkavad jaapani sireli juures päiksepaistelises kohas topeltõielised lumikellukesed. Märtsis pakuvad silmailu südajalehise bergeenia punakad lehed, linnakiviriku `Aureopunctata` igihaljad rohelise-kollasekirjud lehekodarikud ja ilupõõsaste üha suurenevad pungad.
Aprillis puhkevad bergeeniate õrnroosad õied, tärkavad kaljukadaka ümber kasvavad sinised võrkiirised `Harmony`, avanevad hostade ümber istutatud lumikellukesed, taevasinised brunnerad hiina sidrunväändiku kõrval ja lumivalged suureõielised epimeediumid hariliku elupuu `Smaragd`jalamil. Eesaeda valitseb aprillis roosa-valge-sinise kolmkõla.
Maist alates on väga dekoratiivsed kollaseleheline lodjap-põisenelas `Dart`s Gold`, mustjaspunaste lehtedega must leeder `Black Beauty` ja võraservadega teineteisesse kasvanud kaks halli astelpajupalli paremal pool jalgväravat. Õitsema puhkeb hiina sidrunväändik ja täies ilus on brunnera `Jack Frost` marmorjad, täpilise iminõgese `Beacon Silver` valgekirjud ja nipponi naistesõnajala `Metallica` tuhmi metallina mõjuvad lehed.
Astelpajude alune on kevadel kaetud erivärviliste laikudega: sidrun-liivatee on kollane, hokkaido kukehari tumepunane, varjukivirik õitsedes nagu roosakasvalge udu lehekodarike kohal ja kaunis kukehari nagu paksulehine hallikasroheline pinnakate. Hästi sobitatud paeplaatidest õue raamistuses paistab astelpajude alune väikese kummalise korrastatud saarekesena, olles vastandiks eesaia vasakpoolse aiapoole taotluslikule lopsakusele ja õiteküllusele.

SUVI.
Juunis puhkevad tee-äärsel istutusalal õitsele valge-roosade õitega lodjap-põisenelas `Dart`s Gold` ja roosade õitega must leeder `Black Beauty`. Juunis avab köögi akna all sinihallide lehtede raamistuses oma kellukad hosta `Halcyon`, õitsevad ka esiukse kõrval laiuv viljatu kurereha, sidrun-liivatee astelpajude all, risoomikas kurereha musta leedri all ja roomav metsvits har. elupuu `Globosat` ümbritsevana.
Kuna eesõu on üleni kaetud loodusliku paega, siis on kivipinna elavdamiseks paeplaatide vahele istutatud harilikku nõmme-liivateed. Seni plaatide vahekohtades tagasihoidliku punakasrohelis minilehestikuga kaetud võrgustiku moodustanud nõmme-liivatee puhkeb juuni lõpus õitsele. Nüüd lendleb eesaias hordidena päeva-paabusilmi, koerliblikaid ja väiksemaid tegijaid liblikarahva seast, kes on väga maiad nõmme-liivatee nektari peale.
Juuni lõpus avab ligi 30 cm-sed lõhnavad õiekobarad jaapani sirel. Juulis hakkavad õitsema hostad `Sun Power`ja `Carnival`. Augustis alustab õitsemist liht-lursslill `Brunette`, kaunis kukehari `Herbsfreude` ja hokkaido kukehari `Lidakense`, astelpaju tüve ümber klammerdunud marjad hakkavad kaunilt nähtavaks muutuma. Need on kahvatuoranzid.

SÜGIS.
Septembris hakkavad välja paistma hiina sidrunväändiku korallpunased viljad. Kui neid on palju, on see külluslik vaatepilt.
Nüüd uhkeldavad eesaias võimsate puhmastena lehtset ilu demonstreerides hostad: kirevalehine `Carnival`, sinakashall `Halcyon` ja päikseline `Sun Power`. Ka brunnera, nipponi naistesõnajala ja südajalehise bergeenia `Herbstblüte` lehed on praegu väga ilusad – veelgi enam: bergeenia puhkeb teist korda õitsele. Musta leedri võras on näha musti marjakobaraid.
Sügise süvenedes jätkavad kuni külmadeni õitsemist liht-lursslill, hokkaido kukehari, kaunis kukehari, bergeenia.
Peale öökülmu jäävad dekoratiivseks bergeeniad, linnakivirik, varjukivirik, lodjap-põisenelas `Dart`S Gold` (lehestik pronksjas), must leeder, jaapani sirel, hiina sidrunväändiku lehed värvuvad erkkollaseks. Aastaring on täis. Talv võib tulla.


Külg- ja tagaaed.
Eesaed on tagaaiast eraldatud aktiniidiate alla mattunud väikese jalgväravaga. Eesaia paekivisillutis hajub peale jalgväravat üksikuteks samast materjalist astekivideks, mis on sobival kõrgusel murusse uputatud. Astekividest tee viib tagaaias oleva kuurini ja maja taga asuvale kitsale majandusõuele.
TALV.
Talvel suiguvad külgaias lume all põõsasmaranate ümarad vormid. Pilku toetab kolme kurdlehise kibuvitsapõõsa marjade puna. Kui lund ei oleks, rõõmustaks ka aktiniidiate jalamil laiuv tipmine puksrohi vaataja silma, sest tema lehestik on läbi talve igihaljas.
Vilmorini pihlaka habras võra veranda vastas on härmatanuna väga dekoratiivne.
Verandaakendest paistab värd-jugapuu tumeroheline kuhil, millise taustaga raamib ennast talvel pronksja värvi omandanud harilik elupuu `Rheingold`. Pilti mahub ka värd-jugapuu taga kõrguva hollandi jalaka `Wredei` härmatanud okspitsiline vertikaalvorm. Tema kõrval paremal küünitab end ülespoole siberi kontpuu `Gouchaultii` tumepunaste selle aasta võrsete värvikas tihnik. Silmailu pärast tavatseb pererahvas neid alles kevadel harvendama hakata.
Maja suurest otsaaknast saab vaadata tagaaeda. Maitseka valge-kollase kuuri kõrval kõrgub hariliku elupuu `Yellow Ribbon` püstine sammas, mis mõjub temast veidi lühema ja rohelist rüüd kandva hariliku elupuu `Smaragd` kõrval suhteliselt päikeselisena.
Kolm nipponi enelat on neile kuhjunud lume all. Korrapäraseks lõigatud värdforsüütia lund ei kogu, kuid härmaehtes on temagi päris ilus.
Kastiku härmatanud pähikud nipponi enelate ees ulatuvad lumest välja ja on väga maalilised. Kolm mägimändi `Mops` harilike elupuude ees on talvel vaid kolm lumemügarat, seni kuni keegi neid lumest vabaks ei raputa. Tumerohelised okaskerad on taustal kõrguvate elupuude kollase ja rohelisega kokku panduna mõjus vaatepilt.

KEVAD.
Kui lumi ära sulab, avab oma igihaljaste lehtede vahel Vilmorini pihlaka all esimesed õied lõhnav kannike. (Sellel kannikesel on kombeks vahel ka keset talve õitseda, kui lumi soojalaine tõttu sulanud ja kraadiklaas plussis). Pikalehise kopsurohu `E.B. Anderson` valgekirjud igihaljad lehed pihlaka all on ka õiteta varakevadel dekoratiivsed.
Veranda kõrvale maja küljele ehitatud väikeses kiviktaimlas pakuvad kipslille ümber istutatud harilikud lumikellukesed ja kaukaasia hanerohu hõbehall lehevaip sümpaatset vaatepilti. Aprilli lõpus hakkab siin külluslikult õitsema helesinine kevadfloks `Blue Perfume`, kelle nimi ennast igati õigustab – kogu taime õitseaja on soojade ilmade korral aias tunda iiliti tema hõrku parfüümi.
Aprillis saab imetleda tipmiste puksrohtude `Green Carpet` leheilu aktiniidiate jalamil ja `Variegata` rohelise-valgekirjut pinnakatet hollandi jalaka all ning kirju liilia tärkavate pealsete ümber avanevad mitmekaupa sinna istutatud hariliku võrkiirise `Harmony` sügavsinised õied.
Aprillis alustab õitsemist maja lõunapoolses otsas kirju kadaka `Blue Star`sinakate põõsapallide ümber istutatud harilik drüüas. Tema valged „ülaseõied“ on kummalisena mõjuvaist drüüaselehtedest moodustunud pinnakattepantseri kohal suure pinnana väga ilusad.
Verandal istudes avaneb meeltülendav vaade tumerohelise värd-jugapuu ja kollase hariliku elupuu `Rheingold`taustale kerkinud hambulislehise priimula `Alba` lumivalgetele õiepallidele.
Pargiroosi `Maiden`s Blush` jalamil pistavad nina mullast välja kevadkrookus `Picwick` helesinistena mõjuvad õied.
Aprillis avavad pihlaka all oma õied pikalehine kopsurohi ja alpi epimeedium.
Praegu domineerivad siin jahedamad värvitoonid: valge-hõbehall- sinine - lilla
Mais tuleb tagaaeda värve juurde, kuna mai algul puhkeb värdforsüütiate `Week-End` päiksekollane õieõnnistus, mai keskel puhkeb poolvarjus pihlaka hõlma all rikkalikus õiekülluses harilik kullerkupp ja mai lõpupoole avab õied kuldne piimalill, mis on valgete kerapriimulate kõrval nagu suur kollane õitekera. Kurekell-ängelhein puhkeb uhkes üksinduses õitsele veel alles pealseid kasvatavate kobarpeade vahel. Tal on huvitava kujuga tuhmrohelised lehed ja õrnlillad haprad õied.
Osalt tumeroheliste nipponi enelate taustale ulatuvad kastikupuhmad on samuti juba dekoratiivsed. Neil on pikad kõrgusse pürgivad värvilised lehed.
Harilikult kullerkupult võtab õitsejärje üle tema kõrval kasvav hiina kullerkupp, kelle apelsinivärvides õiepuhmik on justnagu esimene suvekuulutaja. Oma lõhnavad valged õied avab eesaiast külgaeda väikest jalgväravat embav südajas aktiniidia. Üsna pea avab kreemika õievahuga üllatades õied Vilmorini pihlakas. Hollandi jalaka all hakkavad õitsema lumivalged suureõielised epimeediumid ja rohekasvalgete õitega tipmine puksrohi, Veranda lõunapoolses otsas rüütab sinna kuhjatud paari dekoratiivset maakivi kobarkivirik. Kohati on ta oma hõbehallidest kodarikest koosneva hõbeja vaibaga isegi noid kive katmas. Nüüd puhkevad pikkade varte otsas kreemikasvalged õiekobarad. Tagaaias on täies leheehtes hollandi jalaka `Wredei` rohekuldne sammas. Tema all on mai lõpuks oma kollased õied avanud hõberoheliste lehtedega koldnõges `Variegatum`.

SUVI:
Juunis kui öökülmad enam ei ähvarda, julgeb perenaine kiviktaimla kõrvale verandatrepile asetada suurematesse ja väiksematesse pottidesse istutatud toaküpressid, kes muutuvad selliselt paigutatuna justnagu osakeseks kiviktaimlast, mille paremal küljel just avab oma kollased õied pehme kortsleht.
Kiviktaimlas hakkab õitsema ka kivirik-kaljunelk, kes meenutab välimuselt pisut kipslille, kuid ei ole seda. Tema valgeõielist habrast olemust annab hästi edasi taime inglisekeelne nimetus baby-breath. Kui teised selle kiviktaimla taimed on valitud kas aroomi või asendamatu õieilu pärast, siis kivirik-kaljunelk hoopis pika õitsemisaja pärast. Ta roosad õrnad õied avanevad ükshaaval kuni sügiskülmadeni ja tema hapras olemuses on tabamatut lumma.
Aia tagumises osas avab pähikud teravaõieline kastik `Overdam` , roheliseleheliste värdforsüütiate taustal moodustavad tema roosa-valge-rohelisega segatud kirjud puhmad huvitava kontrasti. Terrassi puhkenurgast avaneb vaatlejale lausa panoraamvaade. Vasakul pool Vilmorini pihlakat sirutab poolvarjus oma õielehti lahti pruunikasroosa kirju liilia. Tema õite meeldivat aroomi lehvib sel aastaajal terves aias. Vilmorini pihlaka all varjus hakkab õitsema südajas tiarell – sümpaatne õhuliste õitega valge lill.
Tagaplaanil lõpetavad õitsemist hiina kullerkupud, esiplaanil hambulislehiste priimulate kõrval on oma kasvu täis kasvanud ja avab kollased õied ripsmelise metsvitsa `Firecracker` purpursete lehtedega puhmik, mis sobib hästi kokku tema taga kasvava hariliku elupuu `Rheingold` kollase rüüga.
Paremal on peenra eesserval täies leheehtes kahkjas iiris. Tema mõõkjad iiriselehed on jaherohelise ja valgetriibulised. Tema kõrval paremal avab esimese kuldse õie aed-päevaliilia `Stella de Oro` ja jätkab õitsemist kuni sügiskülmadeni. Siberi kontpuu ees avab indigosinised õied harilik iisop.
Pargiroosi ees puhkeb paremal pikaks ajaks õide tumesiniste õitega faasseni naistenõges ja vasakul villane nõianõges `Silver Carpet`.
Maja lõunapoolses otsas hakkavad õitsema kolm kaselehise enela `Thor` põõsapalli ja nende ees punaste õitega arendsi kivirik `Peter Pan`.
Selle peenra solist, värd-ebajasmiin, puhkeb õide juuni lõpus. Tema õite lõhn meenutab pisut metsmaasikaid.
Tagaaias kattuvad juunis valge õielumega kolm Nipponi enelat `Snowmound` ja külgaias kolm kurdlehist kibuvitsa `Rubra`roosade õitega.


Juulis avab tumerohelise värd-jugapuu ees oma õied sidrunkollane päevaliilia. Verandatrepil istujale avaneb keset suve eriti kaunis pilt:
Vasakul, terrassiastmetele paigutatud anumates toaküpresside taga kiviktaimlas puhkeb topeltõieline aed-kipslill `Rosenschleier` - taim, mis mõjub õitsedes roosakasvalge pitsikuhilana.
Otse ees puhkeb õitsele sidrunkollane päevaliilia, tema taga on taustaks tumeroheline värd-jugapuu. Üle jugapuu ulatuvad helesinised ja valgekirjud rikkalikud õiekobarad – see on värd-käoking `Bicolor`. Kauni värvikolmkõlaga sobib hästi kokku esiplaanil õied avanud lillakasroosa harilik murulauk.
Juuli lõpus hakkab värd-käokinga kõrval mahekollase värvilaiguna õitsema tiigerliilia `Citronella`, harmoneerudes oivaliselt ikka veel õitseva käokinga `Bicolor`pastellsiniste toonidega.
Tagaaias on suursündmus – õide puhkeb pargiroos `Maiden`s Blush`. Beebiroosad tugevasti lõhnavad täidisõied pleegivad juulikuu päikses küll lumivalgeks, kuid roosipõõsas on täies ehtes vähemalt kolm nädalat. Roosipõõsast paremal võib juulis näha avanemas tähklavendli siniseid õisi ja lavendli kõrval aed-raudrohi `Moonshine` kollaseid õiekobaraid.
Hollandi jalaka kõrval kõrgub punase angervaksa `Venusta` tumeroosa „mannavaht“, kelle ees hakkab juuli lõpus õitsema tumevioletne hiina astilbe `Vision in Red, mis harmoneerub punase angervaksa tunduvalt lahjema värvitooniga.
Juulis puhkevad külgaias õide viis põõsasmaranat `Lovely Pink`.
Augustis alustab õitsemist põõsasmaranate kõrval kasvav madal aster `Mariore`. Tema õied on punased.
Õide puhkeb terrassi vastas kasvav hiina astilbe `Pumila`, kelle roosadel pööristel on huvitav efekt – nad mõjuksid justnagu hõbedastena.
Aktiniidiate all avab tagaplaanil helekollased õied tanguudi kuldkepp ja esiplaanil lihtlehine astilbe `Sprite`, kelle lõheroosad ja haprana mõjuvad õiepöörised on tihedalt harunenud. Äraõitsenud kirju liilia enam mitte nii eriti dekoratiivsed pealsed varjab üha rohkem oma purpursete lehtedega laiutama hakanud ja augustis õitsele puhkev hambuline kobarpea `Desdemona`.
Pargiroosi kõrval tagaaias suunab oma kollased kobarõisikud taeva poole Veitchi kobarpea. Kobarpead ja tanguutia kuldkepp meelitavad aeda hulganisti liblikaid. Vilmorini pihlaka marjad hakkavad roosaks minema.

SÜGIS
Septembris puhkeb hollandi jalaka kõrval õide haruline lursslill `Atropurpurea`, lõhnav kannike alustab teist õitsemiskorda samuti septembris.
Siberi kontpuu sügisrüü peale esimesi öökülmanäpistusi on üleni kollane, forsüütiad kõrguvad tagaaias kollakasoranzina, ning maja lõunapoolses otsas kasvate kaselehiste enelate `Thor` lehevärvus võib olenevalt sügisest varieeruda oranžist kuni leekivpunaseni.

Täna on soe ilm

Hommikul kõigest miinus 15 kraadi. Väljas on tugev tuul.
Eile oli masendav. Hoolimata korralikust kütmisest oli köögis õhtul nii külm, et arvuti taga hakkasid sõrmed kohmetuma ja tööst ei tulnud üldse midagi välja, tuli tuppa teki alla lõdisema kobida. Huvitav, mis saab siis kui tuleb 35 miinust. Olin tusane ja tujutu.
Ega siin pole midagi pikalt udutada. Kevadel on esimesed remonditööd külmasildade likvideerimine. Need on teise korruse pooled laed ja verandade laed. Vahel on kange kiusatus verandad kah kinni ehitada. See on liigne luksus lasta meie kliimas külm enda jalge alla. Kinniehitamine vajab raha ja aega, kuid külmasildade likvideerimine vajab ainult aega.

Pakane

On aasta kõige pimedam ja külmem aeg. Päeval on õues -17, öösel -20. Päevavalgus kaob pool neli. Õuetrassi (tööle ja koju)läbin kiirkäiguga, aga ikka jõuab selle lühikese ajaga pakane küüned näkku lüüa. Väkk!
Meie peen kassimamsel, kes soojal novembrikuul heameelega rõdul õhuvanne võttis, ei taha õue poole enam vaadatagi. Aga kuna meil on nii kombeks, et kassid ajavad oma asjad õues, siis võib vahel näha kuidas mamsel Muri väga hädase näo ja jalad ristis olekuga mööda nurki tuiab ja oma hea kasvatusega vägikaigast veab. Peab ikka väga häda olema kui ise õue tuleb küsima. Tavaliselt vaatab pererahvas ise, et kui kass ikka väga pungis silmadega rahutult ringi tammub, siis vaja loomake õue asjale suunata. Õnneks on siiani kõik hästi läinud ja meelega tehtud salasitakesi ma kuskilt leidnud ei ole.
Pliit, kamin ja põrandaküte hoiavad kodu sooja, aga säherdune külm aeg paneb sooja hindama. Järgmiseks talveks tuleb ära soojustada õuepoolne välisuks ja likvideerida veel mõned külmalekked. Aga pikk jutt, sitt jutt, lähen jälle oma taimetabelite juurde tagasi.

Aasta pimedaim aeg

Kell kaheksa on ikka veel pime. Panen endale kohvi tõmbama ja taarun kassikoopa juurde: Muri, õue tahad?
Knrr? Õue tahad minna? Ei, ta ei taha. Sõi just pisut, jõi vett peale ja põkkub hetkel kahe paksukesega. Pealegi on väljas külm - miinus 2,9.
Huvitav, kas külmakraadid toovad ka selgema ilma? Võiks ju.
Eile oli ilus õhtu Riski ja piduliku kalaga. Täna on pikk kirjutamise päev.
Homme ka. Loodan nädalavahetusega töö raamidesse saada. Praegu on küll äärmiselt laialivalguv seis. See tohutu ilujutt sinna juurde, mis võtab ikka nii asjatult auru ja mida pole ühe aia rajamisel üldsegit vaja. Pfhh! Aga mis siin ikka pikalt, kui tahavad, eks siis tuleb ajada.
Kassimugulad juba suhtlevad. Süsimust vähem, valge kõhu omanik rohkem.

Sammud.

Jõul tuleb lähemale. Juba kuu algul kaunistasid meie tänava majaomanikud ükshaaval oma elamud pimedas plinkivate jõuluimedega. Mõtlen, et peaks ka midagi õueiluks nuputama, aga isetegemiseks pole eriti auru ja poest osta...
No ei ole tõmmet sotsiaalsete hoovustega kaasa libisemiseks. Kas kunagi saabub ka mulle selline seisund, et nii mittesittagi pole midagi teha, et teen kohe mitu päeva igasugu jõulupärgasid, pakin kingitusi ja kirjutan postkaarte, ic, rääkimata jõulutoitude vaaritamisest? Tegelikkuses on aga kogu aeg on mingi kuradi tulekahju kustutamise tunne. Pigem tähendavad jõulu sammud minu jaoks päev-päevalt lühenevat aega tähtajani, mil peab valmis töö posti panema. Päevad pole vennad, mõnel hommikul jõuab üsna jõudsalt edasi, mõnel hommikul ei lähe töö mitte.
Vahepeal proovis mingi viirus mulle hambaid sisse lüüa, aga kahepäevase vindumisega asi lõppes ja õnneks ei saanud nohugi. Võis olla gripp, võis olla misiganes "gurgugaakide" invasioon, sest tööl lausa kubiseb igasugu viirustest. Hea, et niigi läits.:)
Vahel kuulen telefonist ka lapselapse möirgeid, aga vaatama pole jõudnud. Noored on tublid ja vahel endamisi imestan, mida kõike nad lastekasvatamisest ei tea.:)
Omal ajal oli Benjamin Spock ainus täht pimeduses valgust näitamas, aga maailm ju areneb.:)
Kassipojad hakkavad kassi nägu minema.

Oma lemmikloom

Sain naabrinaiselt piimaseene ja olen nüüd justnagu lemmiklooma omanik. Või pigem tuletab selle hooldus mingil määral meelde akvaariumiga mässamist.
Piimaseene koloonia meenutab poolikutest keedetud riisi teradest kokku mätsitud sentimeetrise läbimõõduga vabakujulist palli. Osad seeneosised ei ole veel palliks liibunud ja moodustavad sõmera pudi palli kõrval. Kui koloonia suureneb, siis tuleb palle ja pudi juurde.
Pallid ja pudi pannakse plastmasssõelale (ei tohi olla metall) ja pestakse leige voolava vee all puhtaks. Siis poetatakse tassi ja valatakse piim peale. Piim võiks olla toatemperatuuril, aga olen külmkapipiima valanud ja jahedam piim võib ju baktereid ehmatada, kuid ei mõjuta lõpptulemit - mõnusa maitsega hapupiima.
Tassile pannakse peale marli ja lastakse seista ööpäeva. Kui pallid pinnale tõusevad, on "mögla" valmis. Tassitäis segu valatakse sõelale ja hapupiim valgub sellest läbi. Võib kohe juua. Pidavat olema ülikasulik ja keresõbralik rüübe, aga külanaiste jutu järgi vaatavat mehed selle peale kõõrdi ja ei võta seenekeefiri suu sissegi. Paistab, et vastab tõele küll. :) No olgu siis pealegi naiste hobi.:)
Ise kahtlustan, et telekas suuresti reklaamitud "Actimel" võib olla üsna seesama asi. Või näiteks atsidofiilpiim. Aga mulle meeldib selle tulemi maitse...ic ja see kuidas koloonia iga kord on pisut suuremaks kasvanud. Ning see rituaal. Ja mõelda, et võibolla see on senitundmatu mõistuslik elusorganism, mis piimaködis elades seni madalat profiili hoiab kuni on võimeline maailma ära vallutama ja sellest hapupiima tegema.:)
Ehh, ilmselgelt liiga palju ulmekaid.
Fui, saaks see lõputöö juba valmis. Ma ei olegi vist elus midagi nii pikka kirjutanud. Raamat oma aiast.:)

Hommik piparkoogikoogi ja mesilasega

Õues on MIINUS! heh:) 0,4.
Aga ikkagit!
Kell on 7:13, kohv, kook ja üksik koos minuga ärganud mesilane, kes sumiseb kuskil tagapool toas.
Kook oli oivaline, Pokumehe tehtud ja omamoodi eksperiment, sest piparkoogi küpsisetordi retsepti pole küll üheski kokaraamatus.
Mesilane on juba esikus. Pean minema vaatama...
Huvitav, kas suvel kogutud vaimne immuunsus mesilaste suhtes haihtub talvega?
Ei tohiks ju olla...ja see sutsakas polnud ka tegelikult kuigi märkimisväärne.
Aga ikkagit, miks see sumin...Ahhaa, tean! Vaikselt ligihiilimise pärast. Mul on kahtlane tunne, et ta võib olla kusagil üleriiete peal esikus. Nõelaga jope.:)
Ei, tuleb täpselt järgi vaadata kuskohas ja mispärast sumiseb.

Mesiniku naise teine advent.:)

Sain sutsaka. Keset talve! Teoreetiliselt ju peaks olema jõulukuu jne.
Mina tegelen endist viisi oma lemmiklõbustuse, lõputööga, aga kuna ikka vägisi kisub talve poole ja ilmateade jälle külmakraadi prognoosis, siis otsustas Pokumees viimast soojemat ilma ära kasutada ja mesipuud ka korra üle vaadata, mis oli muidugi väga tore. Ja vajalik. Üldiselt, ma olin unustanud, et kui mesipuust midagi kaasa tuua (või no üldse...tegelt piisab isegi sellest kui lihtsalt sealtkandist tulla), siis tuleb soovimatuid manulisi Poku peal tuppa kaasa. Mis siis, et detsember. Soe detsember on. Pokumees pani söödakastid esikusse ja nii need seal ükshaaval elustuma hakkasid. Ma olen suhteliselt flegmaatiline inimtüüp, aga isegi mina elavnen kui pahur mesilane pikeerib mu pea kohal asuvat lambikuplit ja jääb sinna zumisema. Või hoopis järsku vaikib. Sest mesilastel on judisemaajav komme salaja ligi hiilida ja siis selja tagant järsku rünnata. Ja üldse, mesiniku naise elu on täis üllatusi.:)
Pokumees oli tarudega mässates õla veidi paigast ära tõstnud ja arvas, et ma võiksin seda õlga mudida. Nii kui käed külge panin, sain sutsaka, sest Poku peal oli parajasti ringi hiilinud järjekordne pahur mesilane. Sõrm on nüüd NII jäme.
Peaks vist mingi mesilaseanduri leiutama. Et ukse peal, nagu lennujaamas pommiotsijaga, käiakse mees anduriga üle, et ega mesilinde peal pole.:)
Aga sutsakast hoolimata on meil täna tähtis tähtpäev, sest täna sai täis 7 aastat koos sõrmust kantud. Tegelikult saab kevadel 9 aastat, aga vahet pole, ikkagi on see elu parimast parim aeg olnud. :)

Jõulukuu lõbustused

Futu jaoks on neid ainult üks ja selle nimi on Kursuse lõputöö. Valmis peab olema seesinane üllitis jõuluks ja peab olema minema saadetud 31. detsembriks. Haha. On väga lõbus ja alustasin sellega juba täna. Läbi loetud raamatud viin lähiajal raamatukokku tagasi ja uusi kiusatusi ei võta. E juurest ka uusi ei võta ja üleüldse...kuu aega enam urust välja ei tule ja olen aasta lõpuni stiilselt ebaseltskondlik.
Aga mis siin ikka pikalt kiunuda, on nigu on.
Mõlemast mustast kassipojast on üks mustem kui teine. On kohe täitsa süsimust ja see jääb meitele. Praegu veel ei tea, kas paneme nimeks Masu või Satu (Saku Tume). Liiatigi saab seda alles siis teha (nime panna) kui kassitups silmad lahti teeb. Praegu on ta pime nagu öö. Öö on ka hea nimi, aga hüüdmisega on narr lugu. Et lähed rõdule ja teed ÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ. Ja kass ei tule, nagu nad tihti teevad. Ic, ic, ic.:)

Pärast kadripäeva

Lapselaps on vahepeal 400 grammi juurde võtnud. Ei tea kas antakse mesilasema toitepiima või ongi kohe selline hea sööja.:)
Aga väikesel piigal on nüüd ka oma nimi. Tema nimi on Elise (Eliise). Ei tea veel kas kahe või ühe i-ga. Eks lähiajal kuuleb. Homme õnnestub ehk linna lipsata moosi viima jne.
Räpina oli kuidagi staatiline. Oleks võinud vabalt päris minemata jätta, aga muidu poleks ju teada saanud, et oleks võinud päris vabalt minemata jätta.:)
Samas oli proovieksam hea kogemus ja kulub päris eksamil kindlasti marjaks ära.
Eriti värskeid uudiseid ka: Muril sündis täna kaks musta poega. Mina ei saa kassidest aru. Kolm nädalat NIUKEST kõva rassimist ja ainult kaks. Ühel oli süsimust molukene ja kuue sentimeetri pikkune saba, teist pole veel näinud, kass ei näita, paneb käpa peale, aga vist on ka must.
Hommikul läks lahti. Selle asemel, et üles telgede taha minna, tuli hakata kassil "kätt hoidma". See tähendas seda, et keegi pidi istuma lausa pesa kõrval ja vahepeal kassiga rääkima. Kui üritasin diivanile hiilida, oli Muri pesast kohe väljas ja kamandas mu prääksuvate kräunatustega põrandapadjale tagasi: "Siin istud!" ja kobis ise pessa oma tegevust jätkama. Jagasime siis Pokumehega kassivalvet ja toimetasime laupäevategemisi kordamööda senikaua kuni Muril olid pojad ilmale toodud.
Õhtul on saun ja kook. Kange veiniproovimise isu tuli täna, aga seda oli lihtne lahendada. Võtsime kõige suuremal mulksupudelil korgi pealt ära ja proovisime mis maitsega on meie tulevane õuna-kreegi vein. Oli muljetavaldav. Keel on paarist lonksust täitsa pehme. Vein on d-täidlane, tugeva ploomimaitsega ja...millegipärast väga ilusat värvi. Ahhaa, tuli meelde, et kui sügisel juba solkimiseks läks, siis panime kreegiõuna segule peotäie arooniat ka. Rõõm tõdeda, et tuli täitsa ilus vein. Praegu veel pisut toores (hägune ja alles käib mühinal), aga lootused on märksa paremad kui esialgu oleksin arvanud.
Täna oli veel ka niisugune päev, et otsisime nurgast suured teljed üles ja panime osade kaupa põrandale välja, et vaadata mis olemas, mis puudu. Teljed on täies komplektis olemas, ainult kiile ja mutreid pole, aga see on taastatav. Mul on tõsiselt hea meel, et kõik osad alles, sest need teljed hiilgavad oma hea disaini ja tugeva teostuse poolest. Kõik nende juures on tõhus, proportsioonis ja ka puit on teistsugune. Pokumees arvas, et saarepuu. On niisugune tihe ja väga kõva puu. Süüst ei saa väga aru, lakki on hoolega peale tõmmatud. Ise tahaks väga uskuda, et on vahtrapuust, aga kesse siis tollal vahtrapuust telgesid raatsis teha.

Kiire

Üks kiire ajab teist taga ja nõnda ei saagi ühtegi neist korralikult valmis tehtud ja öelda, et tehtud. Lõputöö mustand ja keskkonnaarvestus peab olema kolmapäevaks ok. Kahjuks intensiivset ajutööd üle kuue tunni ei tee ja nädalavahetuse õhtutel kõlbas mu räsitud vaim vaid selleks, et ta ulmekasse rändama lasta. Muud poolikud projektid (titetekk ja vaibakomplekt sõpradele) lükkuvad lihtsalt edasi ajale "peale Räpinat".
Titt on ilus. Ja titemamma ka.:)
Käisin kõige raskemal ajal peale tööd ka abiks. Tegin mõned kodutööd ja üritasin emale lapsest uneajaks hõlpu anda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest maimuke otsis iga natukese aja tagant söögiallikat taga ja polnud üldse nõus ilma tissita magama. Ise on niisuke pisike, rahulik ja armas mütakas. Muidugi läheb veel kaua aega enne kui talle muinasjutte ette saab lugeda, aga täitsa isiksus juba. Võõristavat ei paistnud, nohises, magas, ajas mullikesi ja naeratas unes. Hästi iseloomulik oli, kuidas emmet dresseeritakse. :) Teeb korra määksti, siis kuulatab, et kas kuuldi. Teeb veel, nüüd juba pikema märkuandva häälitsuse. Kuulatab, ootab. Ja kui soovitud reaktsiooni ei tule, siis järgneb päris nutt. Huvitav, et tean seda käitumisviisi lausa unepealt, aga enda lastel seda lahti mõtestada ei osanud. Lihtsalt oli teada, et kui prääksatab, siis tuleb kohale lennata ja KOHE vaadata mis tal vaja on. Et kui just ei taha ülejäänud aega päevast kinnikeeramatu sireeni saatel veeta.:)
Aga nüüd tööle ja õhtul jälle koolitöö ja kiire kestab.

Ja ta tuli!:)

Ärevad ajad kestsid tänase pärastlõunani, kus preili ise ka viimaks ilmale tuli. Ilm ei ole täna küll nii ilus kui üleeile, aga see-eest soe ja kevadine, lumigi peaaegu kõik ära sulanud. Samuti imeilus päev sündimiseks.:)
Nii see uudis siis saabus kui ei osanudki enam oodata. Pablasin minagi eile ja üleeile ja täna takkaotsa. Lõhkusin tööjuures terve resti taldrikuid, sest mõte oli ikka täitsa mujal ära. (Hea, et ma tuumajaamas ei tööta.:) Kuramuse suur kastitäis kilde oli...ja see klirin..hohooo, millele järgnes koolinoorte pikk-pikk aplaus sööjate poole pealt, irw, mis oli päris lahe.
Isssssand, vanaema valmis. No ma peaksin nüüd siis pisut väärikamaks muutuma ja nii edasi. Parem on sellega kohe pihta hakata. Lähen vaatan, mis ma saan ära teha.

Ärevad ajad

Täna on väga ilus ilm ja justnagu mõeldud kellegi sünni päevaks. Taevas on helesinine ja unine talvepäike valgustab raagus loodust. Õues on kolm kraadi sooja, kuid lumi püsib kangekaelselt maas. Noh, mul endal oleks marupõnev teada saada missugune oli see päev, millal ma sündisin. Igatahes, jah, eilsed pealiskaudsed mõistaandmised on muutunud täiesti ühemõtteliseks sünnitegevuseks ja koon ma jee vaipa edasi. Närvi võttis nii sisse, et...Õnneks on noored ise rahulikud ja asi kontrolli all.
Loodan väga, et juba õhtuks on uudiseid ja noori väga ära ei närutata, aga või see lootmine alati aitab niiväga.

Lugemusest punnis

Hakkan endale vaikselt narkomaani meenutama. Kuna kevadel ja suvel oli vähem võimalust lugeda, siis teeb nüüd kere omatahtsi justnagu tasaarveldust. Iga nädal neelan kaks kuni kolm raamatut. Mis ei mõju muidugi kuigi hästi minu lõputöö edenemisele, aga...kui tõele au anda, siis midagi kontimurdvat seal kah ei ole ja küll saab jõuluvaheajal ta valmis tehtud. Kaks nädalat on täiesti piisav aeg, et see "väike raamat" valmis kirjutada. Nii väikese krundi tööd on lausa lust teha.:)
Eile hoidsin näpud raamatutest eemal ja muutsin elamist veidi hubasemaks. Tõin toasõnajala elutuppa ja elimineerisin mõne üleliigse tolmurulli.
Õhtul oli tapmine ja tagaajamine. Mängisime sõpradega sauna kõrvale "Riski", mis on üks äraütlemata sümpaatne mäng. Peaks uurima, mida kujutab endast "Mees, kes teadis ussisõnu".
Täna lõpetan poolelioleva vaiba. Paistab, et üks meetrine matike veel ja siis on sinine lõim otsas. Mis tähendab seda, et saab peale panna kõige lühema lõime. Seda nalja pole veel teinud, et lai ja lühike lõim ainult ühe eseme jaoks. Vaibalõimed on tavaliselt alati ikka üle 20 m pikad. Aga peagi lähenev vanaematiitel kohustab sebima valmis mingi lapseteki. Ja kuna on talv, siis võiks see olla villane. Arvan, et saab olema huvitav töö. Teeks rohelise.:):):)

Lumedes

Eile tuli lumi maha. Trrrahh! Hommikul oli tume maa, õhtuks juba 20 cm valget lumemuinasjuttu...hmh...igal pool. Oli muljetavaldav ja nihutas visuaalses mõttes jõulud lähemale. Lumist maailma on palju meeldivam vaadata kui mustvalget morni taeva all. Ühesõnaga - pole vaja mingit rassimist aiakujunduse nimel, sest asi on palju lihtsam: tuleb ära oodata lumerohked aastaajad, kiiktool keerata sülega akna poole ja avanebki võimalus nautida vaadet.
Poku pani meie kõige suurema akna taha "kodukino" üles. See on väike linnumaja, mille mõned külastajad vägagi erilised välja näevad. Täna käis üks pisike lind, kelle jalad võinuks kuuluda temast kolm korda suuremale isendile. On viimane aeg raamatukapist lindude välimääraja üles otsida.
Eile käisime teatris. Etenduse nimi: "Hecuba pärast". Mingis mõttes oli minu jaoks uute dimensioonide avastamine. Selles mõttes, et väga hea etenduse mängimiseks pole vaja üldse mingit lavakujundust koos toatäite rekvisiitide ja mööbliga. On vaja heli, valgust ja näitlejaid. Kõik. Ja naerad ennast saalis ribadeks. Kuigi see stoori oli pisut absurdfilmilikku kõverpeeglisse venitatud väga kurb lugu elust enesest, kuidas kogu elu on pisut nagu teater. Nojah, selline see inimene on - tegelikult peaks nutma, aga meie naerame nii, et silmad märjad.:):):)
Täna on kodukaunistamise ja kappide koristamise päev. Ühe vaiba tahaks ka kokku talluda. Veel veidi kohvitamist ja-aa läheb lahti!

Kassi pesa

Kuna paks kass tugitoolis enam keras magama ei mahu, siis andis Muri meile väga otseselt mõista, et vaja on uut pesa ja vihjas, et see võiks asuda raadiokõlarite ja teleka kõrval nurgas. Pesa tegime talle küll, aga mitte teleka kõrvale. Tobe orav vaatas uru üle ja ajas oma jonni, et võiks ikka olla teleka kõrval, sest see on nii tore koht. Urg jäi siiski tooli alla, sest nõnda head kehakeele oskajad me pole nagu Muri. Muidu oleksime talle selgeks teinud, et ta on loll kass ja kõlarite kõrval olev koht ei sobi tundliku kuulmisega loomale. Ning me ei taha, et ta näiteks mõne kõvema heli puhul pungis silmadega pesast välja viskub ja MAUUUU! ütleb, nagu juba varem juhtunud on. Me ei saa ju Superstaari saadet ometi sosinal kuulama hakata.
Tobe orav kuulas jutu ilusti ära, aga magas protesti märgiks terve õhtu vaibal keset tuba. Uude pessa ei läinud rohkem kui uudistama. Äkki peaks tõesti kaaluma seda telekalähedast krunti? Kass ju tahab.:)
Taas on täna üks imeilusaid hommikuid. Sel sügisel on neid nii vähe olnud, et viimane kui üks väärivad kirjasõnal mällu talletamist. Terve aed on küll härmas ja õues on 7,6 miinust, aga eks ole heledal valguselgi oma hind. Tahad soojakraade, kannata kaamost ja vaata vihmapilvi.
Koolivaheaeg on läbi ja minu töödenimekiri sai küll osaliselt täidetud, kuid täies mahus mitte. Üheks takistuseks oli Tume torn, mille ka läbi sain. Pean tunnistama, et lugesin peaaegu terve laupäeva. Viimast osa libistasin juba diagonaalis, sest rohkem see teos mind köita ei suutnud. Üldkokkuvõttes poleks vaja olnud neid viite paksu raamatut, vaid tolle üsna hea süzeega ulmeloo, mis käesoleval juhul tuli välja otsida kõigi nende lõputute kirjalike haigete unenägude ja nägemuste seast, oleks saanud mahutada ÜHTE mitte eriti paksu raamatusse. Ja nüüd pessu ja tööle, sest on esmaspäev.:)

Ei tea kuhu täna risti peaks tõmbama?

Aga päike on väljas. Tõusis teine küll imelikust kohast, kusagilt jaamahoone kandist, muidu täitsa päike mis päike. Taevas ka üleni klaar. Uskumatu fenomen! Sellise ilmaga on lausa lust õues siblida...khm, teoreetiliselt, sest hetkel on õues 7,4 kraadi külma. Mnjah, eks ta ole. Vaja talvetrööbad välja otsida ning tubliks hakata.
Loodetavasti see pakane annab pisut järele, sest õues on plaanis lillepeenraid rohida(!) ja külmavõetud pealsed maha lõigata.
Rohimine ei ole, paraku, liialdus, sest seitsmekraadises uduvihmas mis meil on kestnud viimased poolteist kuud, kasvab umbrohi nagu mühinal. Tõsi küll, oktoobris on imelihtne rohida, pigem meenutab see noppimist, sest juured on maapinda vaid põgusalt kinnitunud.

Kääripuudega kahekesi

Kääripuud ei ole just kuigi tihti üleval, aga kui on, siis võtavad ilgelt ruumi. Sellepärast oli terve eilne päev käärimispäev ja tänane läheb takkaotsa. Et saaks ruttu talveks plaanitud kangad kääritud ja siis puud siva maha. Isegi kass ei käi enam ülakorrusel magamas, sest seal on tema jaoks lihtsalt liiga suur segadus.
Aga eile oli täiesti kreisi punase diivanikatte sünd. Püüdsin lõimevärve valides alguses ikka siivas olla, aga siis lasin minna. Läksid sisse ka efektilõngad ja mohäär, ise loodan, et kuue meetri pealt ehk sassi ei lähe. Ah, niikuinii on see üks suur duubeleksperiment (2 ühesugust punast suurte narmastega tekki)nõnda, et reeglitest me ei räägi. Need teen ise...kui sellest märulipunase lõngapahmaka (600 lõnga)taltsutamisest midagi õppima peaksin juhtuma.
Kui lõimemustrit kümne kaupa paika kirjutasin, siis tuli välja nuputada kümme sobivat nimetust kõigile erinevatele punase varjunditele ja need olid: Lipupunane, peedipunane, vanaroosa, kärtspunane, mahepunane, telliskivipunane, kahvaturoosa, nõmepunane, vabarnapunane ja lilla. Niisugune hull tekk tuleb.
Täna on plaanis naasta loodusvärvide juurde. Koeravilla beez, tõprahall, lambavalge ja oinapruun.:) Mamma poolt vokiga käsitsi kokkukedratud lõngast peaks ka midagi valmis kuduma. Mõtteid on, aga täpselt veel ei tea.
Ja kolmandana lumivalge vaibalõim, sest valgetel vaipadel on juba ette omanik olemas. Kui jaksab ära oodata.:)
Muri on muutunud aeglaseks, uniseks, leebeks ja pätsikujuliseks. Eriti kui kõhuli vaiba peal magab.

Sünnipäev.

Täna on Pokumehe sünna. Hea päev.:)
Kodus plaanin brigitta kooki teha, mis pole tavaline kohupiima plaadikas. Täitsa põnev, et kuidas välja tuleb. Olen seda kunagi juba korra teinud ja jäi maitselt kauaks meelde. Ic, nagu ka see, et nikerdamist pole just vähe. Aga tulemus on seda väärt.:)
Selleks aga tuleb kõigepealt minna poodi ja tuua igasugu asju, mida vaja läheb. Kellaaeg on natuke varane ja seni hea blogida kuni pood lahti tehakse.
Tegelikult peaks päriselt üles ärkama ja tuli pliidi alla jne. See on uskumatu kui erinevad on suve- ja hilissügise hommikud. Suvel lähevad kõik asjad siuh-sauh, aga praegu kõik viibib, venib aegluubis, laiskus hoiab kõvasti turjast, isegi valgus on niisugune...pilvealune ja poolik. Õnneks ei saja. Ptüi, kui nüüd ära ei sõnunud!:)

Tore päev.

Käisin aitasin lapseperel mahla teha. Oli tore päev ja sain meile ka 15 liitrit. Arvatavasti paneme selle punsusse ja laseme siidriks. Kah asi.
Nalja sai eile kah: minu postkasti tuli raamatukogu teade, et Stephen Kingi Tumeda torni kolmas raamat on täiesti saadaval. Khm...noh, asi selles, et viis päeva tagasi pidin selle siva lugemata ära viima, sest selle peale oli järjekord ja keegi tahtis väga lugeda. Viisingi. Ja asusin ise sarja teist raamatut lugema. Noh, mitte, et ma mingi väga suur Stephen Kingi fänn oleks või...aga ikkagi vanameistri viimane suur üllitis ja e ka kiitis ja kuidas siis, et pole lugenud.
Esimene raamat oli sissejuhatav ja õhuke, kirjeldas maskuliinset maailma, kus kehtivad jõu ja julmuse seadused. Kangelane asub teele. Teine raamat toob sisse omapäraseid ja haiged noote (nagu Kingil kombeks) ja meenutab kuradimoodi halba unenägu. Haavapalavikus Kangelane, napilt eluga (igalt poolt) pääsenud narkar ja kahestunud isiksusega jalutu neegrinaine (ratastool liivas) kulgevad mõrtsukhomaaridega pikitud Rannal Uksest Ukseni. Uksed asuvad üksteisest nii märkimisväärselt kaugel, et ainult mõrtsukhomaare süües (muud ei ole) jõuavad nad skorbuuti haigestuda. Usun, et tõlkija oli kohati püstihädas kuidas ja mis sõnadega täpselt anda edasi seda häguseks jäävat ja painajalikku seiklust. Kohati tekkis mul tõrge, sest mulle näis, et oli kasutatud valesid sõnu. Nüüd tulebki naljakoht: see kes raamatukogus ennast järjekorda pani, see luges teise osa läbi ja arvas asja nii halvaks, et kolmandat enam kätte ei võtnud.:):):)
Mina nii kriitiline kah ei ole, vanameister on alati hea kirjutaja olnud ja tal on hull fantaasia. Muidugi ei arva ma ka, et see oleks parem kui ta varasemad teosed, aga ikkagi luigelaul ja niisuke asi peaks olema läbi loetud. Niisiis - lähen homme tublilt raamatukokku uue raamatu järele. Kui ei saja.
Muide, algab ka uus labor: hostaaretus.:)
Blue Cadet, Halcyon ja keegi veel, kandsid vilja ning tõin seemned kuivatamiseks tuppa. Kevadel summin ühe istutuskasti hostat täis ja jään ootama, mida imet sealt ka kasvab. No krantsid muidugi, aga võib tulla väga ilusate lehtedega isendeid. Muide, nii sünnibki osa täiesti ametlikult registreeritud hostasorte. Mina loomulikult regamisega jamama ei hakka, aga protsess ise on huvitav.

Väga vihmane sügis

Iga päev sajab. Varitsen päeva, mis oleks natukenegi vihmatum, et saaks aia talveks ordnungisse seada, aga võta näpust! Vihm ei katke. Vähekesehaaval saab ka vihmaga üht-teist teha, nii vist täna toimingi, sest homme jälle ei saa, homme on mahlategu plaanis.
Aiaprojektiga sain ajapikendust 2 novembrini ja Reti aktsiad minu silmis tõusid. Liigne reklaamikära tema ümber on seni pigem vastupidi mõjunud, ma ei fänna lambist kedagi, kellest teised on hordide viisi pimedas vaimustuses ja tema raamatus oli küsitavusi. Aga mulle imponeeris see, et juhendajana tahab ta oma sõnades ka kindel olla ja häma ei aja. "Hollandi jalakas kasvab 4 meetrit laiaks, kas ta mahub sul aeda ära?"
Loomulikult ma ei uskunud, sest väidetavalt kasvab Wredei püramiidvormina ja 4 m laiust on püramiidvormi juures liiast, iseasi kui ta pole just 100 aastane vms. Pealegi ei ole seda liiki suuri puid Eestis väga kuskilt võtta, et vaadata kui kõrgeks nad kasvanud on.
"Muide, ma käisin mõõdulindiga Loomaaia juures ja mõõtsin selle jalaka ära, oli küll 4 m lai.", teatas ta mulle eile telefonis. Respekt!:)
Mina jälle käisin tagaaias ja mõõtsin ära kas 4 m selle koha peale mahub ära. Peaks mahtuma küll kui alt laasub. Ülevalt võib ju 4 m olla, kõigil ilus.:)

Alguses oli Mõte.

Alguses oli Mõte, ehk kõik algab peast. Mõte on alati. Võib olla ka sitt mõte, siis me ütleme, et kaamos jne. Aga mis sa ikka niiväga õitsed kui kogu aeg sajab ja külm on aia suhteliselt puhtaks rookinud. Lilledest on veel vitaalne madal aster ja uskumatu küll, ka endiselt ilusate lehtedega kahkjas iiris, kelle lehed nagu polekski 7 kraadi miinust maitsnud.
Tegin aiaplaani mustandi valmis ja homme on konsultatsioon. Eks näis kas kästakse taimematerjali maha rookida. No kuidas sa ei pane oma lemmikuid sisse. Aga kui lemmikuid on 60 ringis? Jama kohe. Muid möödalaskmisi ei peaks olema.
Homme on tööl kolleegi sünna. Huvitav, mida kooki tehakse?:)

Futud ei armasta vihmaseid laupäevi...

...ja seda, kui tegemata joonestustöö nurgast vastu vahib. Ma isegi ei tea kumba ma vähem sallin, kas joonestamist või roolis olekut. Paraku tundub praegu, et ma vist eelistaks minna ja teha üks väike ring...hkhm, mõne väikse autoga...aga loomulikult ei tohiks sellel olla peal niukseid kirju mis viitaks sellele, nagu ma käiks iga nädal autoga seiklemas ja oleks rooli sündinud või midagi sellist.
Koristasin suve prahi silma alt ära, kergem ei hakanud, joonestustöö vahib ikka. Õues sajab tibapadukat ja sokid, mis ema üleeilse vihmaga õue viis, on endiselt nööril...leos. Olgu. Ju peavad. Ju neil pole karmaga vedanud.

Sajab

Mis pole muidugi mingi uudis.
Aga uudiseid on küll. Redigeerisin just praegu Lille tõlgitud teksti vertikaalhaljastusest ning pehmelt öeldes jäi suu lahti, mis ilu on võimalik sel moel kõik seinale seada. Arvan, et see on ka meie kliimas võimalik. Lihtsalt keegi pole varem proovinud. Loomulikult on selleks vaja sisteemi. Ja katsetusi. Keeruline, aga ilus.
Täna oli tööl raske päev, lähen vajun Tumedasse torni. Homme on ka päev.

Videvikku pidades

Tuli praksub pliidi all, tuul ulub korstnas. Veel ei ole pime, aga valge ka enam mitte. Pole veel tuld süüdanud, sest pean videvikku.
Hea raamat on nagu mutiurg. Kaod sinna mõneks ajaks ja naased vähem või rohkem kirgastununa. Plaanisin pikkadeks pimedateks õhtuteks kauakestvat "reisi" Stephen Kingi Tumeda torni viie raamatuga, kui kolm neist näpsati nina alt ära. Raamatukogus on see ainuke Tume torn ja viimase kolme raamatu peale on järjekord. Need tuleb täna ära viia. Egas miskit, panen ennast ka järjekorda.:)
Tegelikult on viimane aeg korralikuks hakata ja alustada kooli lõputööga. Ma mõtlen sellele homme.
Täna oli üle hulga aja vihmavaba päev ja paari tunniga jõudsin hea suure tüki õuesillutist laduda. Midagi pole öelda, korrastatusel ON oma võlu. Vaade köögiaknast kivihunnikule polnud sugugi nii sümpaatne kui vaade valmis sillutiselapile. Tuuleiilid on kohati üsna jõhkrad, loodan siiski, et pesu on ka hommikul nööril alles.

Vahepealne aeg

Käes on sügise ja talve vaheline aeg. Öökülm seiskas järsult kõik mis kasvas, kuigi kahtlustan, et kadakad ja veel mõned vintskemad kasvavad salaja ka peale öökülmu edasi.
Hostade kaunid lehed said siloks, peenras laiali ronima hakanud umbrohi on poole sammu peal tardunud ja kõik kohad on puulehti täis.
Kass käib VÄGA rahuloleva näoga ringi ja ma ei saagi aru, kas see pulmatriangel oli nüüd puhas komejant või hakkab siit ikka mingeid poegi kah tulema. Issanda teed on äraarvamata.:)
Igaljuhul paksukspandud kassi moodi siin küll keegi ei käitu, aga ok, eks mõistlikud kassid toovadki kevadel poegi.
Ju see oli lihtsalt armastus.

Küte!:)

See tähendab seda, et edaspidi on maapind jalgade all soe ja talv võib tulla, aga oma väikse talvemasenduse jõudsin ma vist juba kätte saada. Talv on NÕME! Nojah, ongi. Pole õiget töötuju, nokin siit ja sealt, midagi eriti käte külge ei haaku. Panin sinise vaiba hakkama, aga triip ei ole see. Kerisin kokku mitu kera beezi lõnga sinisele kaasa tiksuma, aga värv ei ole see. Js üldse...
Läksin lõikasin aias lillepealseid maha ja tegin veetünni tühjaks. Paistis, et lursslill vaid vilistab 7 kraadi pakase peale ja õitseb kenasti edasi.
Hommikul mõtlesin, et läheks Poognasse Krafinna luuletusi lugema, et pole kaua käinud, aga kogemata sattusin otsingumootoriga hoopis Krafinna enda blogile. Va edev meeliskles just ühel sissekandel, et ei tea kes küll võiksid mu fännid olla jne. See oli torenaljakas tunne. No mina olen, aga kus on commentaari koht, et ma saaks öelda, et näe fänn käis, luges ja arvab heasti? Pole commentaari kohta.:)
Aga jätkan talvesse sulandumist, kohanemist, intergeerumist...isegi põrandaküttega ei ole see kerge, ei ole.

Pikk reis põnevatele tagamaadele

Sõitsime eile viljandimaale. Kuigi tegemist oli Kesk-Eestiga, tundus üle hulga aja oma lapsepõlvemaid nähes, et see paik asub kogunisti kuskil karu pees. Kogu tee kuni Jälevere sillani välja hämmastas mind siiralt. Jäleveres olid lagunenud ja täiesti kadunud kaks talu, mis 20 aastat tagasi veel täitsa olemas olid.
Sinilillemets oli kuni teeni välja kasvanud, enam ei mingeid heinamaid. Teiselt poolt teed olid maha võetud suured puud ja sellel kasvas nüüd tihe võpsik.
Tipina sild, mis aastal 1980 veel suhteliselt uus rajatis, oli sammaldunud ja toomingatesse kasvanud. Tipina talukoht oli pea olematu - kõrge rohi, hoolitsemata põlispuud ja kasevõsaks "moondunud" kunagine nii kõrge männimets. Kaarnad olid alles. Kuulsin raba poolt nende kronk-kronk vestlust. Uurisime elektriliine ja paest laotud keldrimüüre mäe peal neljakandilistes aukudes. Seda lugu mäletan ma küll, kuidas meiepere lehm pulli otsides koos lammaste ja mullikatega kodust vehkat tegi ja põlenud maja varemetel ringi tallates Tipina keldrisse kukkus. Ning seda, kuidas külamehed teda pool päeva sealt välja sikutasid, aga sinna alla polnud ma kunagi nii kalkuleeriva pilguga vaadanud. Huvitav, kas neist varemetest saaks veel asja? Millised oleksid internetivõimalused sellises elupaigas? Kus asub vana kaevukoht? See oli paremal pool karjalauda ust. Jne jne
Kahtlustan, et mõne inimese sisse kohe ON kodeeritud midagi enesehävituslikku. Kolmest aastast, mis koosnesid 100% ehitusest, meile õpetuseks ei piisanud. Elu on ikka vist liiga normaalseks läinud, et isegi minu mõistlikus hinges möllab kange kihu minna kuskile karu peesse uudismaad raadama.:)
Võtsime onu juurest peale vanaema voki, mida ema oli koeravilla ketramiseks tahtnud, ajasime natuke juttu ja orienteerusime edasi. Intsu elamu metsade rüpes avaldas muljet. See oli niisugune unistuste onnike kõrge jõekalda peal. Pisike, praktiline ja enda jaoks tehtud.
Selle majakese juures meeldis mulle kõik, see oli esteetiliselt ilus ning seal oli olemas kõik eluvajalik. Otsisin silmadega ellujäämispakikest tee, tikkude ja suhkruga, nagu metsaonnides kohata võib, aga Intsul oli onnis käepärases kohas niiskusekindel tuleraud ja enesekaitseks karuvile. Koht asub Vändra metsade ja Soomaa Rahvuspargi vahel ning karuvile pole üldse halb mõte. Huvitav, kas neid suuremaid ka tehakse?:)
Kondasin veidi ümbruskonnas ja vaatasin, mis taimi ja seeni siinkandis ka kasvab. Leidsin palju "parim enne möödas" tõmmuriisikaid, kännumampleid ja ühe ussitanud hobuheiniku - onni ümber laius mõnus seenemets, aga seeneaeg on selleks sügiseks vist ühele poole saanud. Pealegi läks kogu aeg külmemaks.
Enne pimedat asusime jälle tagasiteele. Heal päeval oli ka hea lõpp. Saun, sakukad, UNO ja ingveriõlu.:)
Öösel oli 7 kraadi külma ja kogu aed on härmas. Sellega peaks olema paika pandud selle vegetatsiooniperioodi lõpp, sest tänane päev kulub siloks muutunud taimevarte eemaldamisele. Tjaah, lursslill saigi ainult nädala aega õitseda.

Lume lõhn

Ma olin selle unustanud. See on niisugune karge, justnagu metalne, söörmeid hammustav ja hmh...lõplik. Eile sadas rahet. Maa oli valge ja aias oli tunda lume lõhna.
Raheterad olid hernesuurused, aga kui pärast rahet kahjusid hindama läksin, siis neid polnud. Kas hilissügisesed õied-lehed on vintskemast materjalist? Täiesti võimalik. Kõik, mis enne õitses, see õitses ka peale rahet edasi, ainult mõni krüsanteemiõis oli pisut katkutud.
Huvitav, mida teevad niisuguse rahetrummeldamise peale mesilased? Kas nad tunnetavad, et see on neile ohutu loodushääl või ärkavad uinakust, et jõuetus raevus segaja peale hambaid kiristada? Kas mõni ärkab üleni ja läheb kaema kellele suskama peaks? See on ju otsene rünnak, jube trummeldamine vastu mesipuu seinu ja katust. Millegipärast usun, et loodus ei ole ka siin midagi kahe silma vahele jätnud ning mesilased keeravad rahe hääle peale vaid teise külje ja magavad edasi.

Kottpime hommik

Ajad on märkamatult edasi läinud - kell seitse hommikul on täiesti pime. Ma ütleks isegi, et kottpime, sest tänavalambid hetkel ka ei põle.
Äädikakärbseid on igal pool. Nad ründavad pilvena kompostiämbrit ja viskuvad vabasurma veinimulksutitesse. Iga veinimulks läheb läbi vees lahustunud väikeste hapude kehade nagu nargilee suits läbi roosivee. Niimoodi õilist veinivedelikku õnnistada...Aga ma ei leia ka moodust kuidas neid torusid jubeveest tühjaks saada...ja kui mõtlema hakata, siis on see nii alati olnud. Khm...ja veinil pole midagi viga. Pole lihtsalt vaja niiväga lähedalt uurida, et mis puru see seal heljub ja kogu lugu.
Paistab, et "Must hobune" tahab selle kvartali bossiks hakata ja naakleb teiste isakassidega, et oma territooriumi laiendada. Seni on Artur olnud isandaks nii oma koduaias kui ka üle tee naabrite juures. Paar päeva tagasi kostis üle tee aiast nii kole kisa, et koerad hakkasid ulguma. Kuna ma ei tee kassisõimu ja hädakisa vahel vahet, siis mulle (nagu koertelegi) tundus, et nüüd kedagi tapetakse ja ta on surmapiinades või vähemalt väga hädas. Äkki meie krafinna? Lippasin naabri aia juurde ja kiikasin üle värava: Garaazi ees lösutas kogukas Artur ja vastas Musta pilgule, kes isanda positsioonil tema kohal kõrgus ja 5 cm kauguselt talle silma sisse vahtis. Must lõugas nagu hullunud mardus ja Artur vastas talle hetkekski silmsidet katkestamata pisut madalamas toonis sõimuga. Ise taganes poole sentimeetri kaupa. Kuigi seis oli tekitatud, ei olnud ma kindel, kes sellest võitjana välja tuleb kui nad poksima peaks hakkama. Must kõrgus Arturi kohal nagu maruvihane öökarva ninja ja kulutas oma jõudu laiamise peale. Artur, kel selja taga paljude kakelungide praktika, lösutas üsna ebasportlikult oma õllekõhu peal maas ja ootas positsiooni hoides rünnakut, jõuramisele ja näimisele erilist auru raiskamata. Vaatasin paar raundi seda jõllitamismatshi ja mind oleks huvitanud, et kui Artur poole sentimeetri kaupa taganedes telliskivihunnikuni jõuab, et mis siis saab. Aga sinna oli veel ilgelt palju maad ja nõnda ma ei teagi kuidas see Ümera neil lõppes.

Tormihommik

Maailm sai öösel võimsalt sasitud, räsitud ja puhtaks pestud. Kaasaarvatud pesu, mis õhtul nöörile unus. :)
Ja oh imet! Lursslill on oma esimese õieküünla TÄIESTI lahti löönud. See on lumivalge ja umbes 40cm pikk ning õietorikaid tuleb suuri 4 ja väiksemaid 10 ringis. Paistab, et koht meeldib. Eelmisel sügisel esimese aasta taimena õitsedes oli tal vaid üks õievars, millel ca 20 cm pikkune õis. Noh, vähemalt ära nägime.:)
Järgmine suvi tuleb huvitav: Kuidas kannatab kriitikat esimene tõeline kujundatud maalapike jugapuu ümber? Millised õied on pargirooside pistokstest paljundatud taimedel? Millised õied on päevaliiliataimedel, eriti spider tõugu Skywalkeril? Millised õied on kõigil neil hostataimedel, mis järgmine suvi esimest korda õitsevad? Kas peenras juba 3 suve salaja pesitsenud preerialiilia millalgi õitsema ka suvatseb hakata? Kui kõrgeks kasvab kobar-lursslill eesaias? Kindlasti mitte kolm meetrit, aga ennustada väga ka ei oska, sest harulise maksimaalseks kõrguseks pakkusin mõttes ca 2 m. No seal kõrgel ta nüüd heljub, isegi toestama ei ulatu.
Küsimusi on veelgi: Kas stafülea koduneb ja hakkab õitsema? Oh, kõigepealt muidugi, kas elab talve üldse üle? Kas lavendel peab uues kohas talvele vastu? Aga noored taimed?
Seekord õnnestus Räpinast saada amorfa valminud seemneid. Amorfa pärast oleksin nõus isegi talvekattega mässama jne. Kui amorfa õisi üleeelmine kevad Räpina pargis nägin, ah mis nägin - nuusutasin, siis olin kadunud. Äärmiselt hurmav taim. Aga kevadel siis amorfaga näeme, seemned on mul olemas.
Eelmine nädal õnnestus ära määrata ka mesila juurest leitud huvitava välimusega taim, mida ma esialgu "Eesti õistaimede kukeaabitsast" ei leidnud, küll aga oli hea pilditahvel "Põhjamaa õistaimedes". See on harilik keelikurohi. Kevadel üritan ka seda külvata, väga ebamaise välimusega taim.
Aga muidu on täiesti tavaline hommik, päike hakkab aina rohkem pilvede vahelt piiluma, ilm läheb ikka poole kraadi võrra kogu aeg soojemaks ja harakas otsib õues kobedamaid pabulaid.

Peale kooli

Seekord oli üsna pealiskaudne sess, sest esmaspäeval algasid tunnid peale lõunat ja reedel panime kohe hommikul kodu poole ajama. Ka see väsitab kui mõtled mis kõik kodus teeks selle asemel, et siin koos teistega oma aiaplaani kallal nohiseda. Seda võib täiesti edukalt ka kodus teha. Pealegi ei suutnud paljundusmasin mu koopiat 50 prossa suurendada ja seega polnud ka õiget alust. Lille plaan jälle oli juba suvel valmis tehtud ja seega saime järsku aru, et mis siin ikka pikalt vahtida, aidaa kodu poole.
Aga Räpina oli mõnna, korjasime Iia tammemetsa jaoks pool kotti tõrusid ja kui ma küsisin, et palju ta tahab, siis ütles Lill, et maitia, tal mingi 300 juba on. No mets, noh. Jajaa, mõistan küll. Punase tamme mets, see võib ikka äge tulla kui see ükskord juba mühiseb jne.
Ja poe juures konutas kurg. Täitsa tavaline toonekurg, kes inimestest üldse välja ei teinud. Vahepeal seisis ühel jalal poeesisel parkimisplatsil, vahepeal passis ukse juures. Tõenäoliselt selle poe kurg.:)
Uue väljendi sain kah. "Pagulasestiilis aed".:)
Aga armuline sügis on, sest hoolimata pehmelt öeldes jahedast ilmast, ei ole öökülma veel olnud. Krüsanteem on häppi ja õitseb täies ilus, lursslill alles avaneb ükshaaval. Tõin koju kaks hiiglaslikku lauku (eks näis, mida talv nendega teeb või ei tee) ja kaselehise enela "Tor". Üskumatult ilus sügisvärv! Niisugune lillepeenrakaunistus siis.
Aga aiaplaani kallale asuda ei ole mul veel mingit tahtmist. Natuke turri ajas see, et ma pean maha vaikima umbes 270 taksonit ja võin esineda ainult mingi 50-ga. Aga mis teha, aed ei ole ladu ja kui ma tahan selle aiaplaaniga läbi ka saada, siis pean viisi pidama. Nu näis...

Sellise ilmaga tahaks hakata talveurgu kaevama

Väljas sajab sügisvihma. Unine koer tuli takseerima mida kaussi pandi, õnnistas mind vaid ühe pilguga ja kobis sõnagi lausumata kuuti tagasi. Ta on meil üldse siuke vaoshoitud põhjamaine mees, hoidku jumal kui kaela ümbert kinni võtad või miskit. Aga territoorium on temale püha. Kui õue paeplaate panin, oli näha, et koerale ei meeldi see "mööbli ümbertõstmine". Käis, vaatas altkulmu, pea maas nagu tal kombeks. Muidugi kobiseda ka midagi ei julgenud. Nüüd ta on harjunud, läheb lihtsalt teise kohta magama ning ei pööra mu töödele tähelepanu. Ega polegi kaua saanud õues midagi teha. Kivihunnikuid lume alla jätta küll ei tahaks, ikka mis toodud, selle laon maha. Pärast sessi on jälle rohkem hingamiseaega ja jõuab ehk õue ka. Eile oli uskumatult hõrgutav seenehetk. Pokumees läks sirmikukohta (mis asub 2 km kaugusesl metsas) ja tõi sellise koguse, et piisas kõigile. Munas ja jahus paneeritult olid need nii uskumatult head ja ebaseenelikud (metsaliha), et järgmine sügis olen nõus ise sinna kaugele järgi minema. Aga natuke koffitamist veel ja siis hakkab jälle päev pihta. Mis päev, nädal hakkab pihta!:)

Kuldse sügise algus.

Öine vihm muutus millalgi pärast keskööd jäiseks tähistaevaks. Täna hommikul oli 2,5 kraadi. Õnneks veel plussis. Eks nüüd lööb ka mets värviliseks. Alati polegi alla nulli vaja. Meie tänava vahtrad juba punerdavad. Kuid ma ei saa aru neist aiapidajatest, kes räägivad, et tuleks juba öökülm, siis lõppeksid aiatööd ära. Ei pea paika, et siis on aiatööde lõpp. Ja sigakahju oleks kui see kõik kaoks: meie aias on veel täies õies hosta Guacamole, päevaliilia Stella de Oro, hiina emajuur, roos Sahara, miniroos, hiidiisop, korea kukehari pole veel puhkenud, esimese õie lõi lahti kaunis aster, kohe-kohe on puhkemas lursslill ja lillherned lustivad täiega aia peal. Kahju oleks kui see kõik muutuks ühe ööga siloks ja tuleks komposti kanda. Ja ega siis umbrohutööd ei lõpe. Umbrohu jaoks on piisavalt soe kuni detsembrini (olen dets. algul rohinud peenrast 2 ämbrit üleliigset, sest ei võinud enam aknast vaadata kui kuradima roheliseks lillevarte vaheline muld läinud oli). Seenelkäigust ka üks huvitav kohtumine: raiesmiku serval leidsin kena hulga lamba-aruheina puhmaid, mis olid teistest liikidest nii segamatult kasvada saanud, et moodustasid kauneid läikivalehelisi suuri laisku „pintsleid“. Kevadel lähen ja toon mõne neist aeda. Niisuguse mätta kasvatamine võtab kolm aastat aega, aga seal on juba kõik olemas. Muljetavaldav.:) Mu enda sinine aruhein (seemnest pandud) on potis viimaks nii suureks kasvanud, et söandan juba peenrasse istutada. Enne oli vaid haprad „juuksed“, mis oleks sajal erineval moel meie aias võinud viga saada. Nüüd näitab ka juba värvi, ilus hallikassinine. Ja ikkagi – tahad täies ilus näha, kasvata kolm aastat.
Kassipulmadest ka. Pidustused on selleks korraks lõppenud. Muri magab jälle öösel toas ja väljas on ka vaikne. Orgia kulmineerus üleeile pimeduse katte all kui Pokumees läks verandale suitsu tegema. Muri olevat jälle kapi otsast alla volksanud ja kohe Suure Musta embusse, kes nagu ikka, valmilt laua all ootas. Pokumehe mõõt sai täis. Selle jaoks ma küll seda verandat ei ehitanud, kõtt minema! Seni kuni Pokumees reha läks võtma kahmanud Suur Must Muril turjast nagu küülikul ja vedanud „kirest minestanud“ krafinna põõsastesse. Meie tavaelus igavesti peps kassimaadam olevat käpad kõhu alla tõmmanud ja lasknud kõigel sellel vastuhakuta sündida, kuigi ta pea käinud ebaväärika kolksuga vastu trepiastmeid.
Meil on 8 aastat olnud ainult emakassid, aga selliseid pulmi pole meie kvartalis varem nähtud.

Eile oli hea päev

Läksime õhtupoolikul raba peale seenele. Mets on mõnna. Igast asendist. Meil on täiega vedanud, et pole vaja kaugele minna. Üle raudtee on juba teine maailm. Nii et kui oma jorjenid on ära tüüdanud ja tahad midagi ilusat näha, siis mine metsa. Sügisel on raba eriti värviline.
Ootan pikisilmi koolivaheaega, sest see tähendab üheksat vaba päeva. Esimene koolivaheaeg algab 23. oktoobril. Kujutan juba ette mida võib korda saata üheksa vaba päevaga kui aiatöid segamas ei ole. Aga ega siin palju kujutada ei olegi - verandalaed on vaja ära tihendada. Senine käsitlus laseb liiga palju välisõhku tuppa ja kangasteljetoas on talvel jääkülm, rääkimata mamma telekatoa põrandast. Võibolla panna isegi kahekordne tuuletõke?
Aga nüüd sukeldun vahepeal täiesti unustatud asjadesse - koolitöödesse. Veel jupike liigitabeleid ja praktikaaruanne ootavad, et neid ära tehtaks. Praktikaaruanne on nõme ajaraiskaja ja kogu selle kaante vahel kokkunämmutatu saaks ära öelda ühe lausega: Koos turuvarblastega firmale 40 krooni eest tunnis haljastust teha oli tõesti muljetavaldav kogemus, mis õpetas mulle seda, et kui sa tahad ilusa asja ära rikkuda, siis palka sinna odava raha eest hunnik mehi, kes teevad kuidagi objekti ära, aga ei kõhkle hetkegi kui vaja kuskil praaki teha või ülejala lasta. Aga nii see käibki: Klient saab halvasti teostatud asja, töölised saavad miinimumpalga ja firma koorib mandi. Nõme!
Mulle meeldib üksi teha. Ise teen - ise vastutan ja pole vaja pärast jälgi ajada, et kes kurat ometi selle elupuu nii viltu istutas.
Ahjaa, uskumatu küll, aga hommikul oli veranda tühi ja meie armunuid näha ei olnud.

Sügise algus

Huvitav millega küll sügis algas? Loomulikult hommikuse kassipornoga.:):):)
Kuna terve öö oli õues toimunud kuratteabmis (KRÄÄÄVÄUUUÕUUUUUÕUUUU!!!!) ja me pidasime peasüüdlaseks musta rüütlit (Muri varasemad pulmad on seni möödunud täiesti märkamatult), siis leidsime peale välknõupidamist, et nüüd aitab küll ja SEE tuleb meie verandalt minema kihutada. Ja kükitaguGI vihma käes! Ja lillepõõsastes, nagu teised, tagasihoidlikumad kõutsid. Ja lõpp veranda täiskusemisele! Roosa suss läks teele nagu soojusanduriga miin ja teine takkajärgi. Kassiisand taganes lillepeenrasse ja jäi sealt meie suunas midagi tänitama. Vihma sadas ja me nautisime oma hommikukohvi ilma, et keegi meid selja tagant märgistada üritaks. Kõik katsed tagasi tulla blokeerisime täiesti ühemõtteliselt. Siis elavnes kapi otsas oma padjal põõnanud Muri. Ta tegi niisugust häält, mis pani seni minu susse teraselt silmas pidanud peigmehe kõigist ohtudest hoolimata verandale tormama ja kapilt maha kalpsanud Muri embusse viskuma. Mis siin änam...kobisime tuppa.
Huvitav, KAUA võib ühtesid poegi teha? Või on see mingi seksrevolutsioon?

Narmendav rüütel

Asi kisub jamaks. Täna hommikul oli rõdul kahes kohas verepritsmeid ja mustal kassil on kael ja põsk katki. On näha, et loomal on valus ja paha, aga veri vemmeldab vat et kõveminigi veel. Nüüd saab igaüks sutsaka muskust, kes vaid nina rõdule pistab. Ja mede koerad on närvid puhta läbi, sest kogu see palagan käib ju öösiti üle tema territooriumi.

Imeline loodus

"Mustal rüütlil" on pool habet välja rebitud ja üle selja pikk kriim, kuid ta jätkab kangelaslikult oma auvalvet. Vahepeal oleme üksteisega ära harjunud ja ta laseb end näpuotsaga isegi natuke sasida. Haha, poolehoiumärgiks (Sa oled tore tädi!) keeras ta eile välkkiirelt peffa ja piserdas oma muskust mu hommikumantlile. Paraku on meil totaalselt erinevad lõhnaeelistused ja ma loopisin teda roosade sussidega niikaua kuni ta verandalt minema kobis. Ohjah. Selleks korraks.
Igatahes verandale raamatut lugema minna pole hea mõte. Fuika!
Samas, kui selles pesakonnas juhtuks olema mõni "musta hobuse" kloon, siis oleks kange kiusatus ta majakassiks jätta. Ah, jõulukuu veel kaugel, eks siis ole näha kes ja mis.:)

Saku seened

Kui päris kristalselt aus olla, siis tegelen hetkel võltsimisega. "Saku seened" on oma tuntud headuses alati olnud nõutud igal gurmaanide kokkutulekul (Päevakoera saunakal, Pokude saunakal jne) ja tegu on Pokumehe isikliku retseptiga. Seekord on olemas seened ja üks teine retsept, aga Pokumeest ei ole (täna on töölaupäevak) ning mulle on jäetud austav ülesanne teha "Saku seened" seekord Futu moodi (Oh, kõrvad ja karvad!). Ok, teen valmis. Eks siis talvel näe ja kuule.:)
Aga "must hobune" elab juba nädal aega meie verandal. Alguses püüdsime teda minema peletada, sest kuseb, sunnik, valimatult igale poole. Isegi Muri on tolle odööriga sõna otseses mõttes läbi immutatud. Elab meie verandal, vahib igatsevi silmi tuppa, halab vahel tasakesi omaette ja magab laua all. Täitsa koera elu. :(
Kassipulmade reeglite järgi on see jumala normaalne käitumine: kui pruut on paksuks pandud, siis tuleb tal vähemalt nädal või paar kõikjal silm peal hoida, et keegi teine kõuts omapoolse panusega idanevat pesakonda ära ei rikuks.
Paraku on aga nii juhtunud, et päss magab põsk vastu verandaklaasi, aga Muri tuleb hoopis kuskilt nurga tagant ja ei mina usu, et sel korralgi kõik pojad mustad tulevad. :)
Teised kavalerid on piirdunud põlevi silmi lillepõõsast vahtimisega, aga see tuleks tuppagi kui lastaks. Kui püüdsime teda verandalt minema kõssitada, oli nii meest täis, et ajas selja kummi ja tegi petterünnaku. Näitas, et on valmis oma õiguste eest seisma.:)
Siis üritasin teda sasida, et kui nii julge kassiisand, aga sain hoiatushammustuse, et jumala eest, ära torgi, ma võin närvi minna! Ok, aga eile õhtul lubas pai teha kui olin temaga enne tema raskest elust rääkinud. Keeras põse ette. Kui kassid sasimist ei salli, siis nad keeravad põse ette, et siia paluks pai, ega sa enne nigunii rahule ei jäta.

Esmaspäev

Sügis läheneb nagu kiirrong. Kell seitse õhtul on juba veidi hämar ja eile tekkis esimeset korda mõte, et võiks õige tuld pliidi alla teha, sest jahe oli.
Pokumees tõi täna muljetavaldava hunniku paasi ja hommepäev hakkan õuesillutist laduma.
Muri on ilmselgelt paksuks pandud, sest ronib mööda mööblit ja otsib ägedamaid kohti kuhu teha pesa (külmkapi peale, arvutilaua riiulisse, ristikheina seemnte kasti jne).
Aias lõi oma elu esimese õie lahti hosta Guacamole. Ikkagi kummaline, et just niisugune aroom. Lursslilled on tänavu võimsad, terve pinu tumedaid õievarsi koos veel puhkemata õisikutega kõiguvad tuules kõrgel üleval. Loodan, niiväga et enne öökülmi ei tule. Paraku on see selle lille nuhtlus, et ta puhkemise just viimase hetke peale jätab. Just vastu talve. Aga ka õiekas aster pole veel puhkenud. Ja kaunis aster samuti, rääkimata krüsanteemist. Õieilu veel kuhjaga tulemas.:)

Armastan laupäevi!:)

Täna on oodata pilvitut taevast ja imelist ilma ning mul on vaba päev!:)
Teen täna aias mulla-kivitöid, mis veel on jäänud, et korrastatud maastikuga talvele vastu minna.
Aga armudraama arenes eile veel edasi. Meie verandalt kostnud sisinad (Muri) ja meloodiline võrgutuskõne (võõras isakass) ajasid liikvele kolmanda tegelase. See oli naabri kiisu Artur, kes jugapuu all istudes kogu draamat jälgima asus. Füsioloogilises mõttes ei oleks temast mustale täkule konkurenti olnud, kuid kust meie romeo seda siis eemalt teadis. Jugapuu all istub suur isapäss ja mina pean oma jumalannat valvama, kuigi tahaks minna ja tolle seal üles taguda! Kõik kokku viis vaesekese endast nii välja, et too hakkas lausa lõõtsutama. Ei ole kerge olla kõuts, ei ole.

Muri uus mees

Paar korda aastas teeb Muri midagi, mis meie kvartali kõutsid peast segi võtab. Minu arusaamist mööda on tegemist mingi salakavala armumürgiga, mis korraga ainult ühele isendile näkku pritsitakse ja tolle mõneks ajaks mõttetuks jõllsilmaks muudab. Kuigi Muri teeb peale seda niisuguse näo, et tal pole kogu järgneva tsirkusega MITTE MIDAGi pistmist (ja kõrvaldatagu ometi see töll, kes teda igal pool jälitab, rõduakendest sisse piilub ja omaette pojengides halab nagu solvunud mardus!) kuid ometi läheb ka meie kassimaadamil viimaks raskeks oma teo tagajärgi varjata ja me oleme ta peigmehed kõik ära näinud. Seni on olnud tegemist kahe väljavalituga - need halli poolpika kasukaga isandad on kordamööda regulaarselt (kolm korda aastas) meie aias armupiinu kannatanud ja kriitilistel nädalatel õhtuti õunapuu all kenasti laulnud. Mis ajab muidugi täiesti marru kõik ümbruskonna koerad.
Seekordne "mees" sattus olema aga korralik mustakarva valgete sokkidega noor kodukass, kes kogemata Muri võrku sattunud. Paras kolakas. Pealegi erineb ta teistest selle poolest, et meenutab oma pikkade kõrgete jalgade poolest sälgu ja julgeb oma südamedaamile tuppa järgi tulla. Naiivsed päratusuured kollased silmad pika koonuga tumedas näos, mille ninaseljal valge triip. Pikad jämedad jalad ja soliidne saba. Täkk, mis täkk. :)
Avastasin peika täna pärastlõunal kui Muri veidral häälel sisselaskmist nõudis. Haha, jälle rääkima hakanud? Ei olnud, see oli võõras isakass, kes kaunilt kurrudes koos Muriga sisse vupsas ja jäi üle vaiba pika pilguga Muri ükskõikset tagumikku köögini saatma. Tõime talle ka krõbinaid. Oi kui tühi oli kõht (kes teab mis ajast juba armupaeltes sipeldakse), vaesekese suu jooksis lausa vett. Aga arm oli kõvem, sest isegi süües oli üks silm igatsevalt köögi poole kõõrdi. Kahjuks pidime ta kohe välja tõstma, sest närvis kassiisand kukkus kaasavarakirstu märgistama.
Muri käis toas ringi ja keeras ennast spetsiaalselt rõduukse juurde kuninglikult kerasse. Just niisugusesse kohta, kus murtud südamega härra Igatsus teda läbi klaasi silmadega õgima ulatuks. Samas olid ka krafinna külmas südames mingid tunded ennast liigutama hakanud, sest va pirtsperse ei suutnud kuigi kaua huvipuudust teeselda ja küsis välja...nojaa, et siis õues peikat edasi peedistada. Rohkem me seda seebiooperit edasi ei vaadanud, aga ümber maja liduva ähmitäis koera järgi võis umbes oletada kuskandis kuramaaz edasi kulgeb.
Nending: umbkaudu kahe kuu pärast saame me endale kadumaläinud Põnksu asemele uue kassi.

Mesiniku naine

Kõigega harjub. Võimalik, et kevadel oleksin...ma ei tea mida ma siis teinuks, kui oleksin avastanud, et mul on autos elus mesilane põlve peal. Vähemasti reageeringu spontaanses jõulisuses ei kahtle ma kröömigi ja üksjagu kisa kindlasti jne. Ühesõnaga - tõeline naine. See oli kevadel. Vahepeal on olnud mõningaid kohtumisi erinevas ärritusastmes mesilastega sealpool maski ja niisama kokkupõrkamist töiste, hajameelsete või oma trepi ees siirupikaussi lakkuvate niisugustega, kel magusahimust katust sõidab. Nõnda siis ei võpatanud minus MITTE MISKI kui autos oma põlvel elusat mesilast nägin. Ta oli niisugune pisike, kössis ja nägi mitteohtlik välja. No las ta siis olla. Vist oli tarumesilane, kes kogemata inventari peale roninud ja sellega autosse. Nujaa, siis helistas Laps. "Miks sa niikaua toru ei võtnud?" "Ei saanud, mul on mesilane põlve peal." "Aha," ütles Laps ja rääkis oma juttu edasi nagu poleks selles miskit erilist, et ma mesilasi kussutan.
Kui koju jõudsime, siis võttis Poku reisikaaslasel tiivust ja viis naabrimehe mesipuu lennulauale. Ehk võtavad äraeksinu vastu.

Nüüd on siis sedasi, et...

...olen ilmselgelt moosiga liiale läinud. Ju teda siis vahepeal liiga vähe sai tehtud, et kange himu kõigest moosi keeta, aga külmik pole kummist ja rohkem lihtsalt ei mahu. Tegin välkküsitluse, et kes on moosilembed ja mõnest purgist õunakast õnnestub ehk isegi lahti saada. Sest kuhu ma panen astelpajumoosi? See ju veel keetmata.:)
Ja kui ma mõtlema hakkan, siis on kogu selle moosinduse taga see, et poekeedised nii koleda maitsega on. Moosisõltlane, nagu ma olen, eks tuli osta, aga see polnud teps mitte see.
Aga muidu on klassikaline sügis. Õhtud on veel soojad ja sumedad, puud on veel rohelised, kuid metsast hoovab varahommikuti sügise lõhna. See on midagi niisugust, millega seostuvad riisikad, seenekorvi sanga nagin ja kummikute lirtsumine märjas samblas. Paar äkksööstu on ikka metsa sooritatud, kuid päris talveseente järel ei ole veel käinud. Peaks lähiajal päevaplaani võtma.
Vein juba sahiseb nurgas. Esialgu veel mulksujata, aga igal asjal oma aeg. Rikkalik sügis on. Huvitav kas järgmine aasta tuleb sellevõrra kehvakesem? Sest tasakaal peab ju olema.

Veinisünnipäev

Eile hullasin niisama, keetsin veits siirupit ja sulatasin vaha. Siis tuli mõte, et teeks õige vahaküünla. Päris kena tuli. Tegin veel kolm, aga siis said limonaadipudelid otsa ja köögis oli juba kuradima palav. Olin oma "laborist" nii vaimustusest, et ei märganudki, kuidas kraadiklaas juba 27 kraadi näitas. No miks ta lõpuks ei näita kui sooja ilmaga tuli pliidi alla tehakse. :)
Aga vaha oli ju vaja sulatada. Aeglaselt. Ja selleks on just puupliit kõige parem koht.
Küünlaid tegin nii: Võtsin kolm mulineed, keerutasin neist tahi ja tõmbasin selle sulavahast läbi, nii, et see mulineesse imbus. Siis võtsin 0,33 limonaadipudeli ja lõikasin kaela maha. Jämeda pika kotinõelaga tõmbasin tahi põhja tehtud august läbi ja kinnitasin hoolega väljaspool põhja all. Kui valama hakata, siis on taht väle põhjast lahti tulema kui pole hästi kinnitatud. Tahi ülemise otsa kinnitasin vormist risti üle asetatud vardale. Ja valasin vormi vaha täis. Jahtudes tõmbus valmis küünal vormist lahti ja seetõttu oli hea kerge vormi ümbert lahti lõigata. Kahjuks on seesugune vorm ühekordseks kasutamiseks, sest ma pole veel leidnud sobiva kujuga pudelit, mida ei peaks küünla kättesaamiseks hiljem täiesti ära lammutama.
Aga täna oli järjekordse koduveini sünnipäev. Tavaliselt on üle kahe aasta hea õunaaasta ja veini jätkub kah täpselt kaheks aastaks. Peaaegu nagu traditsioon. Esimese veini tegime 2001 suvel ja sel aastal oli viies vein. Tavaliselt maitseb see nagu vana aja hapu "Riesling" ja sobib hästi "majaveiniks", mis on ka näiteks MASU (või minupoolest kasvõi PUPU) ajal hea kapist võtta ja kuivikute kõrvale lauale panna.:)
Ühesõnaga - kõva tööpäev oli. Aga pole see mahl kunagi ise valmisolekus uksest sisse astunud, ikka peab ennast vajalikus suunas liigutama ka. Kõige tähtsam on õunad ja head naabrid...ja see, kes kiirem. Kui naabrinaine veel mõtles, siis oli naabrimees juba nõus ja nii me lasimegi kõigepealt kolmekesi läbi naabrimehe õunad. Selle peale kulus lõviosa päevast ja pärast polnud lihts,alt enam auru, et naabrinaise aia kallale asuda. Üsna kena kartulivõtupäeva tunne tuli õhtuks peale.
Pokumees tuli just seenelt, kohe saab hõrku seenepala päeva lõpetuseks. Ilus päev oli täna.:)

Täiskohaga pesukaru

Olin täna kolmandat päeva tööl ja emotsioonid on positiivsed. Kolleegid räägivad, et see on füüsiliselt väga-väga raske amet. Mnjah, pigem on vesine ja kohati tüütu, aga mitte raske. Vargsi loodan, et kui see töö talvel kena ühtlase kehalise koormuse annaks, oleks hää. Kuid seda ei saa kaugeltki võrrelda paekividega suhtlemisega või a la "100 käru mulda nelja tunniga". Seega minu konti see töö ei murra ja olen siiralt rahul.:)
Ja kui lisada veel muud hüved (0 raha tööle ja koju sõitmisele), nädalane puhkus oktoobris, kahenädalane jaanuaris, nädalane puhkus märtsis, 3 kuud puhkust suvel, odav lobi ning kuuetunnised tööpäevad, siis - nu jumala häppi.
Aias tõmban otsi kokku. Istutamistega on ühel pool ja paistab, et paraadpeenra viisipäraseks kohendamine jääbki kevadesse. Ei ole minul südant hakata kõrgestisündinud roose sügisel paigast nihutama. Jäägu see jultunud tegu kevade peale.
Muus osas on olnud üks väägade udune nädal. Töölkäimine tahab harjumist. Ja mis seal salata, neli tundi jõusaali ja muu vees lobistamine annab paraja füüsilise koormuse. Ilus ju oleks kui jõuaks õuesillutise enne talve laotud, aga eks see homme paista. Kas tagaaia kivimaardlad ammenduvad enne koerakuudi ette jõudmist või mitte? Palju oleks vaja kive juurde tuua ja kas meil on selleks aega? Midagi elutähtsat see nüüd küll ei ole, aga tahaks ju nautida vaadet.:)

Köögitoimkond ehk elu peale Ehitust.

Keedan. Sedakorda hetkel umbes kahekümneviiendat liitrit siirupit. Purgirivi on nurgas. Seinapoolsetes purkides seisab õunamoos, siirup sai ettepoole pandud, sest läheb kohe maale mesilindudele talvesöödaks.
Ja ma poleks arvanud, et kafin moositegemist!:)
Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Jeerumkuidasmullemaitsebmoos! Ja majaehitamise ajal jäi ju kolm sügist moositegu vahele. Ongi kogu saladus.:)
Et miks majaehitamise ajal moosi ei tehta? No mõnevõrra keeruline on. Moosi tegemise jaoks läheb tarvis üsna mitut asja - õunu, suhkrut, tühje purke, kaasi nende jaoks, mõnda viisakamat potti ja pliiti. Ja soovitav, et see kõik toimuks köögis...kui see juhtub olemas olema.
Õunad olid raudselt olemas, selles olen ma kindel, aga purgid olid pööningul kangastelgede all, kaaned...poes, suhkur (issake, hakka seda veel poest vedama, kui vaja läheb hoopis tsementi, kipsplaate ja kruve), pliit seisis ruumipuuduse tõttu rõdul ja seal oli täitsa tore süüa teha, aga moosi juba õues ei keeda. Sest vähimagi moosilõhna peale lendavad kohale kogu kvartali herilased ja hakkavad potti peakat hüppama. Kui päris aus olla, siis ma tunamullu korra ikka proovisin pohlakat teha ja kuidagimoodi sai see valmis kah, aga herilaste armee oli kogu selle aja parves ümber meie veranda.

Suve eelviimane päev

Äkitselt saabunud mesi neelas kõik taaravarud. Vähe sellest, isegi lahke naabrinaine sai tühjadest purkidest puhta lagedaks tehtud. Ja kuigi ka endal "elu jooksul ikka koguneb", siis järgnevaks meelaviiniks ei olnud ma valmis. Osa mett leidis koha külmutuskarpides ja muus plastiktaaras. Alati kui keegi mett nõutama tuleb, siis küsime tühja taara vahevaluutana tagasi. Sestap see õunamoosi tegeminegi viibis, polnud ju purke. Jee, eile tõi R. mee vastu 5 purki! Moos tegemata ei jää. Hih, tegelt just hakkas huvitavaks minema, kui Astra devalveeris purgindusväärtuse napi teatega, et Nõmmelt saab kohe 30 purki. Lambist. Ok, no lähme täna siis järgi.:)
Täna on pärissuve eelviimane päev. Nad võivad ju kalendrisuvest rääkida, aga minu jaoks lõpeb suvi augustiga. Peab ütlema, et oli tegus suvi. Üle hulga aja sain tegeleda maastikuehitusega meie aias. Samas andis see kogemuse, et ühe suvega ei tee midagi, isegi kui on oskused ja teadmised. Head aeda tuleb ikka mitu aastat ehitada. Praegu võib näha alles piirjooni kuid lõputöö tegemisel on sellestki suur abi.
Täna õhtul on ka Laulasmaa suure lillepeenra pidulik avamine. Peaks läpaka piltidega kaasa võtma, sest seal on talletatud lillepeenra loomislugu. Hea, et Poku pilti tegi, tagantjärgi on äärmiselt muljetavaldav näha kuidas asi edeneb.

Moosi keetmise päev

Sügis võtab jõudsalt maad. Hommikuti on aias vaikus. Ei sidinat, ei vileotsakestki. Metsas samuti. Elu oleks justnagu peatunud. Ainult õunad paisuvad. Keedan õunamoosi ja pean vaikselt õunamahla tegemise plaani. Aga mitte veel täna, tänaseks on päevaplaan juba paigas. Moos, siirup ja õuesillutis. Eilne päev möödus kerge frustratsiooni tähe all, sest on ikka kena lugu küll, kui kutsutakse töövestlusele ja intervjueerija ise ei tulegi kohale. Pärast ka vaikus. Nii pahad on lahtised otsad. Nüüd ma ei teagi kas saan tööle või mitte.
Igatahes eile võttis see igasuguse tööisu ära.
Hiina emajuur oli üsna poti külge kinni kasvanud ja ilma juuri kärpimata teda maha istutada poleks saanud. Selle peale keeldus ta õisi avamast. Vaatab, mis saab. Kas aeg annab arutust või ei anna.:)

Heade uudiste päev

Juhhuu, homme saab teada kas ma saan tööle või mitte. Ametipost asub minu kodust ca 200m kaugusel. Hakkasin mõtlema kuidas ma vanasti linnas tööl käisin - tund aega sinna, õhtul tund aega koju tagasi, vahel kauemgi. See tegi päevas 2 tundi, nädalas 10 tundi, kuus 40 tundi, aastas 440 tundi jne. Jube meeldiv on kasutada tööe ja koju sõitmiseks kuluvat aega enda jaoks. Lihtsalt.:)
Aga täna oli naabrimehe mesipuust meevõtt. Oi, see oli põnev! Naabrimehe mesi lõhnas tugevasti mingi lille aroomi järele. Esialgu pakuksin, et hobumadar, aga ei saa pead anda, samahästi võiks olla see taim ka mesikas. Mees kangastuks justnagu mõlemat, lõhnatüvi on võrdlemisi sarnane. Tume, vedel, lõhnav. Vat niisugune mesi tuli Sakust. Olen täiega põnevil, sest mis meed võivad olla järgmisel kevadel? Oma võilillemett mekkida võib olla ikka kõva wärk!:)
Seenel käisime ka. Tegime täna "aadlikku". Kuna kumbki ei viitsi eriti seeni puhastada, siis leppisime kokku, et korjame ainult mitteussitanud ja "kohe pannile" seeni. Kuna mets on ligidal ja seenekohad teada, siis võib endale seda lubada küll ja pealegi on mittekibedad seened palju maitsvamad kui va kupatatavad. No võiga praadides vähemalt. Eks siis marineeritud seente jaoks ole aega terve septembrikuu riisikaid jahtida.

Mesiniku palgapäev

Eile siis oligi. :)Terve suve pikkune tarude, töökastide, kärjeraamide ja muu mesindusvarustuse valmisehitamine, lendperede jahtimine ja kodustamine (kaks neist pakkisid asjad ja lendasid ilma hüvasti jätmata minema), peaaegu sada nõela ja emajaht raevust lämbuva pere silma all, kõik see sai nüüd lõpuks tasutud. Mõnusa teadmisega, et mesila on käima läinud ja toimib, et suve algul üsna kehvakesed pered on muutunud tugevaks ja tegusaks ja et see pere, kuhu lasti lahti Järvamaalt toodud kollane ema, on meesaagilt teisel kohal. Eile oli meevõtupäev. Pokumees tuli alles õhtu hakul mesilast ja siis algas vurritamine. Alguses proovisin ikka iga kärje kaanetist, et kas on teistmoodi maitsega ja oikuihea on värske mesi! Aga kümne paiku õhtul, siis kui töö otsa hakkas saama, siis ei tahtnud enam mee poole vaadatagi. Täna ka ei taha. Poleks arvanud - mina, kes ma ilma meeta üldse elada ei oska. Ilmselt pole seda varem nii palju käes olnud, et isu nii täis süüa.:)
Aga Pokumesilas oli kolme sorti mett. Esimene oli niisugune vedel, üliaromaatne, kreftine, mis jättis kurgupärale kergelt kibeka meki. Teine oli paks, kleepuv, laheda maitsega mesi, mis ei tahtnud kärjest välja tulla ning peaaegu ummistas sõela. Kolmas, kollaste oma, oli vedel ja ka veidi kreftine, kuid maitselt krainide omast selgelt eristatav.
Kõige rikkalikum meesaak oli Hüürust toodud suurel kurjal perel. Kaklesid kui beerserkid*, aga taru oli mett täis. Mõistetav ka, sest nemad ei pidanud oma auru raiskama pere suureks kasvatamise ja kärgede valmistamise peale. Võis lõviosa mesimummudega korjele tuisata...või on mingi vihmamesilaste liik, kes käib ka seenevihma ajal korjel. :)
Igatahes vihma nad ei kartnud. Kui tarus suvel lämbeks kiskus, siis keeldusid mõned vintskemad isegi vihma ajal tarusse minemast. Haakisid ennast lennulaua juures taruseina külge, järgmised sättisid ennast tagaotsaga esimeste pähe ja kolmandamad järgmiste pähe ja nii tekkis lennulaua kõrvale seinale midagi, mis matkis ülesehituselt kivikatust. Vihm sirises libamisi asetsevatelt tiibadelt maha ja ei teinud mesilastele midagi. Kui dushist küllalt sai, siis kobiti tarru tagasi.
Kui keegi küsiks minult, kes on mesilased, siis ma ütleksin, et nad on mõistatus. Mesinik, usun, et ka vana ja kogenud mesinik, puutub tõenäoliselt mesilaste juures ikka ja jälle kokku mingi uue nähtusega. Olemuselt midagi väga erinevat teistest putukatest. Aga telepaatiat ei ole nad igatahes veel leiutanud. Muidu nad ei tantsiks, või mis?:)

*beerserkid -võitmatuks peetud muistsed viikingi sõdalased, kes enne lahingut teatavaid rohte manustasid ning kelle verejanust ja surmapõlgusest legende räägiti.

Viimased istutused

Kohe-kohe avab õied hiina emajuur (gentiana sino-ornata), aga mina pole jõudnud teda veel mahagi istutada. Huvitav, kumb jõuab ennem, kas mina tema mulda või tema õied lahti?
Õnneks pole veel sadama hakanud ja kahtlane kas hakkabki. On kuivad ja soojad ilmad.
Eile oli Pokumehe tädipoja juubel. Väga suur pidu noorusliku juubilariga ja palju rahvast väikses vaikses maa-asula rahvamajas. Pidu meenutas natuke suguvõsa kokkutulekut, kus kõik lähemad ja kaugemad kohale tulnud. Mõned kaugema kandi inimesed polnud üksteist ju aastaid näinud.
Kahekümne aastaga ei juhtu mittekui midagi. Muusika sama ja tantsud ka ikka samad. Puhas klassika. :)
Muidugi oli vahelduseks äärmiselt huvitav vaadata kuidas tüdrukud padespaani tantsisid - ilmselt rahvatantsuringi wärk. Ja tort! Olen palju kuulnud tädi Mai pidutortidest, kuid mis maitsega või millised need kunagi olid, ei oleks osanud ette kujutada. Tort oli tõesti eksootika - sellist Tallinna pagaripoodidest ei saa. Paksud munakollase värvi tordipõhjad ja lihtne vahukoor vahedumisi moosi ja mingi põneva kodutehtud kreemiga - see oli elamus. Kunagi kui rohkem aega kodus nohistada, siis peaks proovima midagi taolist järgi teha.
Aga aias on vaikus. Hostad tegelevad lehtede kasvatamisega, kobarpead ja kuldvitsad õitsemisega ning aktiniidia otsib keda kägistada. Mul on lausa harjumuseks saanud tema juurest läbi astuda. Kord võtsin silmuse kaelast lursslillel, kord astilbel. Mutt on ülbeks läinud. Järgmine kevad istutan talle peika kõrvale ja hakaku parem marju kasvatama!
Peika on praegu nii-nii väike. Huvitav, kuid kassid teda ei ründa. Ehk lõhnab vähem? Emase aktiniidia juurekaela pidin ju lausa traatpuuri peitma, et kassid seda oma kasukatega ära ei kulutaks. Irw, traatpuuri ümber on kevadeti raskete kõutsikäppade poolt sõtkutud sügav himuring. Ja mis seal rääkida, ka meie oma peent kassikrafinnat olen seal aelemas näinud. Elegantselt, loomulikult. :)

Kuidas kutsuda kassi?

Kassi tuleb kutsuda ilusti. Nimepidi, mitte kis-kis-kis. Ja mitte kunagi ei tohi talle tünga teha. Ikka midagi maitsvat noka vahele, sest, hoidku jumal, selle pärast ta ju tulebki.
Ei pea olema mürsik, et koerust täis olla.:) Mõnikord võtan vorstikillu (aga see peab hea vorst olema, sest kehva Muri ei söö), hüüan ja jään ootama. Kass magab teisel korrusel. Üleval hakkab algul kobin, siis ölbaku-ölbaku trepist alla ja ikka suure kiiruga, sest maiust ju saab. Tore on vahel meie sigaväärikat kassimaadami ka kappamas näha.
Kord oli naljakas situatsioon. Sulatasin näugamile räime ja hõikasin sööma. Minu teada pidi Muri toas olema. Vaikus. Hõikan veel, ikka eikedagi. Siis panin registrid hüüdma nagu kirikuorel, et toho pele, kass magab nii kõvasti, et räime järgi ka enam ei kõlba tulla. Toa poolt kostis tuhm mütsakas, läksin vaatama. Paduõnnetu loom oli hüüdmise algusest peale rõdul võimelnud, aga sisse ei saanud. Viimases hädas otsustas ta vastu rõduust hüpata, et ehk läheb lahti. No ei läinud, riivis oli.
Hah...ja kassiomanikud räägivad, et kass ülbe loom, kutsumise peale juurde ei tule.

Kuidas laost teha iluaed?

Keeruline küsimus. Oletame, et teil on kaks (ei, pigem viis) virna värvilisi eri suuruses kaste mis on üksteise kukil ja ei võta palju ruumi. Nüüd tuleks nad taustale (mis see ka poleks) niimoodi laiali paigutada, et seda ka kena vaadata oleks. Seda ma juba teist nädalat teengi.
Eile harutasin suurte püsikute puntra lahti. Usinad vihmad on peenramulla nii läbi niisutanud, et pinnas jääb nagu tatt labida, jalanõude ja kinnaste külge. Juhtud siis sääske lööma...Ühesõnaga, õhtuks olin rahul ja porine nagu siga sopaugust tulles.
Aga kurta tõesti ei saa, sest enamus hostasid on oma koha leidnud, kõige suuremad istutused on tehtud ja on jäänud veel keskmist kasvu aiaelanike ümbertõstmine. Väiksematega on kõige lihtsam.
Muig, on ikka tunda küll, et siin mõni ehitas maja ja peenardega pold rohkem asja kui hädarohimine, kõik on nii ülekasvanud.
Paistab, et kevadel tuleb paljunenud materjaliga Saku kevadlaadale minna. Muidu jääb tõesti ruumi väheks.
Täna on Lapse sünnipäev. Teeme talle punamütsikest, viime kooki ja veini.

Piiludes haraka menüüsse

No seda poleks küll arvanud! Peen mustvalge harakaisand keksis elegantselt hommikuse koerajunnikuhila juurde ja asus aplalt einestama. Vaatasime köögi aknast kuidas ilus lind sulasitta sõi ja olime väga hämmeldunud. "Võibolla harakad ei tunne maitset," oletas Pokumees viimaks. "...ja haistmisega on puhta pekkis," pakkusin mina.
Aga issanda teed on ära arvamata ja pool kuhilat kadus haraka pugusse niguniuhti. Teisele poolele pean ikka mina sibitädi tegema. No kust see hea kompost muidu tuleb kui sõnnikut sees ei ole?:)
Oli rõõm nentida, et tervelt kuupmeeter kenasti laagerdanud komposti on istutuste ajaks võtta. Kast on hea asi. Palju mahutab ja hästi laagerdab. Lahtisele hunnikule (eelmisel suvel) pääses palju välismõjusid ligi ja nii laagerdus see poole aeglasemalt.
Ja milline vihmaussikasvandus! Igas labidatäies tosin roosat vonklejat.
Istutasin eile enamuse uudismaad täis, kasta polnud vaja, sest peale päevatööd tuli padukas peale.
Kuna sorte on aias rohkem kui kahe käe näppudel kokku, siis hakkasin kartoteeki pidama. See on abiks ka kasvutingimuste tabelite tegemisel. Hea lihtne, kõik on ühes kohas olemas.
Nimede peale jahti pidades tuvastasin, et pitsilise välimusega kollase lille nimi on tanguudi kuldkepp (Ligularia tangutica või sinacalia tangutica) ja senini mu aias anonüümsena esinenud õhulise kiviktaimlalille nimi on kivirik-kaljunelk (Petrohagia saxifraga). Hea teada. Loodetavasti jõuan kunagi sinnani kus on null anonüümset. Praegu on umbes viis hostat ilma nimeta. Pelgalt välimuse järgi laksust tuvastada on minutaolisel asjaarmastajal neid raske, sest tuttavad tunnen ära küll, aga nimetute lehevärvi järgi neid raamatust leida juba keerulisem. Üks vähegi endast lugupidav hosta on nagu kameeleon: suve jooksul muudab ta mitu korda värvi. Võta siis kinni kuda ja mis. Aga ma arenen. Ja ruumi on.:)

Uudismaa raadamine

Kuna viimane taimejaht Laulasmaa jaoks oli nii edukas, et meilegi sigines juurde kuus uut hostasorti, siis tekkis vajadus uue peenraruumi järele. Pealegi vajab paraadpeenar suuri ümberkorraldusi, aga kedagi ei tahaks ka kõrvupidi murule oma järge ootama tõsta. Kodus istutamise võlu on see, et teisaldad taime suure juurepalliga hopsti uude auku ja ta ei märkagi, et oi, mis me nüüd tegime! Kesse istutab keset õitsemist! Jne. Ei, vastupidi, uues "latris on künasse" veel kompostigi poetatud ja altväetamine õitsemise ajal on hea doping. Muidugi ei saa seda kõigiga teha. Ikka nendega, kel pole pikka peajuurt, kuid on korralik juurepall ja palju narmasjuuri mulda koos hoidmas.
Aga asja juurde: kaks suve koltuvaid kadakaid vaadata on liig. Ei ela ega sure. Teadagi - eelmine vihmane suvi ja kaks viimast eriti sooja talve andsid selle, et pooltel kadakatel okkatõbi kallal. Kadaka jaoks liiga niiske koht. Poodi mürgi järele ma küll ei läinud. Futumaal kehtib lihtne põhimõte: Mis aias ei kodune, sellega pikalt jamama ei hakka. Tegin südame kõvaks ja võtsin roostekirjud kadakad maha. Nentisin saagides, et kuue aastaga kasvab kadakas esialgsest umbes poole pikemaks.
Lõpetasin peenardamise alles õhtul kell seitse, kuid jäin päevaga väga rahule.
Uudismaa on peaaegu umbrohust puhastatud (faking naat!), peenra piirid on paigas ja istutusplaan peas valmis.
Midagi kohutavalt megaimelist ma sinna ei pane, lihtsalt ühe süngelehelise musta leedri ja kollaselehelise lodjap-põisenela, khm...kõikvärviliste hostade taustaks. Värve peaks seega ropult koos olema. Ongi huvitavam. Lehtne ilu.
Täna sai suur samm vaate nautimise unistuse suunas astutud.:)

Põhjakõrvetamise anatoomia

Tikun kangesti väja küll, aga enne kui pajakas valmis pole - võta näpust! Neid põhjakõrbemisi veel vaja. Olen täna korralik, kirjutan blogi ja passin potti.:)
Ah, söögitegemisega on kiiretel aegadel ikka nii nagu on, kes jõuab, see teeb ja teadagi, et tegijal juhtub. Tavaliselt on mul kombeks söök hakkama panna ja siis ringi vaadata, et mis veel teha vaja. Ei oska mina kogu selle aja poti kõrval passida, jube ajaraiskamine ju. Niisiis, liigun väikeste spiraalidega oma tegemistes pliidist ikka kaugemale ja kaugemale, kuni unustan söögi täiesti. See aga annab endast õige varsti märku jubeda tossu ja kõrbehaisuga.
Ehitamise ajal elas meil kaks saarlast-töömeest, kellele pakkusin argipäeviti lõunaks ka sooja sööki. Kuna siis sai veel ajalehte tehtud ja ka ehitus-kodutöödest puudus ei olnud, juhtus nii, et panin kotletid pannile ja läksin järjekordse loo jaoks netist infi otsima. Kotletid ununesid nii ära, et kõrbesid täitsa söeks. Saarlased olid väga pika näoga, sest kella üheks pold mingit süüa veel. Pesin panni ära ja panin uued kotletid hakkama. Tuulutasin köögiruumi ja vaatasin õue ka, no seal oli midagi väga rohtu kasvanud. See ei tee ju midagi kui ma need paar virnheina välja tõmban, kohe ju kööki tagasi...a võta näpust!:) Tuli remonti tegev naabrinaine, arutasime parajasti just mõnusalt et kas klaasvill on kehvem kui kivivill kui tellingutelt kostis saarlaste poolt antud meeleheitlik häire KÖRBEEEEB!!!! Hull lugu, aga tõesti jälle kõrbes. Seekord õnnestus pooled kotletid päästa ja mehed said süüa. Pokumees on nende meie "tuletõrjeõppustega" harjunud, aga peale kahekordset põhjakõrvetamist tunnistasid saarlased mu ilmselt eriliseks boheemiks ja hakkasid söögitegemisel silma peal hoidma. Katuselt oli seda hea teha. Ülevaade olemas ja kõrbehais jõuab ka kõigepealt just üles. Juhtusin mina ennelõunat kuskile köögist väljapoole töllerdama, siis küsis üsna varsti keegi katuselt, et khm, ega sul ei körbe või meeldetuletava vihjena, et ei tea mis täna ka lõunaks...khm KÜPSETATAKSE jne.
Ega see nüüd päriselt minu põhjakõrvetamise karjäärile lõppu ei teinud, vahel õnnestus vanaviisi söök ära rikkuda, aga ütleme, et tol perioodil märkimisväärselt ikka vähendas küll.
Aga jah, siin ma nüüd istun ja üks silm kogu aeg ikka poti peal ka. Kuram, aga liha ju ka vaja küpsetada...ohjah, ei jaksa, aitab toas molutamisest. Katsun programmeerida ennast neljakümne minuti pärast tuppa tulema, ega muud.:)

Haljassaare muljed

Haljassaare aiapoe muljed olid sümpaatsed, sest istikute hind vastas kvaliteedile. :)
Ostsin pagasnikutäie madalaid kiviktaimlataimi ja kuus tõuhostat oma aia tarbeks. Brunnera oli otsas, kuid üks taim siiski leidus. Oli samasugune kehva istik nagu eelmises udupeenes poes, aga maksis 35 krooni ja selle raha eest oli seal brunnerat küll.
Muljet avaldas ka tagasihoidliku hinnaga hostavalik. Fire and Ice, Cuacamole, Patriot, Golden Tiara, Night before Cristmas, August Moon jne
Muidugi ei ole vist vaja lisada, et need on mul kõik nüüd kodus ka olemas. Urrh...hostapalaviku vastu ei ole vist vaktsiini olemas. Ja ega ma väga vastu sahmi ka, täitsa tore palavik.:)

Istutada oleks ilusam kui täishinnaga ei müüdaks ülekasvanud istikuid.

Kolm pagasnikutäit taimi on Laulasmaa peenrasse maha pandud pluss oma aia ülejääke pluss eelmise peenra materjale ja ikka on veel vajaka. Eile pani Hansaplant kulmu kergitama küll. Müügis olid täishinnaga brunnera `Jack Frost` kevadised taimed, mis nägid peale mitut kuud potis elamist äärmiselt kustunud välja. Potist välja ei tõmmanud, aga kujutasin ette milline võib olla nii näruse pealse juur. Mõtlesin eelmise pagasnikutäie madala astri, männas-neiusilma ja kobarpeade ja kõigi teiste potipõhjadesse monoliidistunud juurtele, mida oli tarvis lahti harutada ja kohati kärpida ning turi tõusis turri. Taimed on kallid, miks peaksin istutamisel veel faking lisatööd tegema? Kui on tegu mitmesaja taimega, siis polegi seda juurtekatkumist ja harutamist nii vähe midagi. Lisaks jääb vastutus nende kasvamamineku eest mulle. Ja nii rääbakate brunnerate eest peaks küll häbi olema 109 krooni hinnaks panna. Küsisin allahindlust. Hansaplanti seisukoht oli, et ei taha - ei osta. Mingi vahetusevanem pidi kahekümne minuti pärast tulema, et kümme prossa alla hinnata. Haa! Irw!:)
Huvitav küll, aga miks mulle jäi eile niisugune mulje, et Hansaplantis pole klient kuningas vaid allahindluse lunija, kes pannakse 20 minutiks kümne krooni pärast ootama. Tuli brunnerad maha jätta, sest ka kassaneiu prognoositud 90 krooni oleks nende välimuse eest häbematult palju olnud. Ja mina pidasin ennast veel püsikliendiks, muig.
Tol hetkel oli täitsa kahju kohe, et olin kahe eelmise aia planeerimiseks kogu materjali siit ostnud. Aeg on järgi vaadata mida pakuvad väiketootjad.
Jah, ääretult mugav on kõike ühest kohast saada, aga nii jäiga kauplemisstiiliga a la "mina müün hea raha eest praaki, aga kui ei meeldi, siis ära osta" ei tohiks pikalt saada laiutada. Eesti on selleks liiga väike.
Täna lähen Haljassaare ja Calmia istikuäri müügiplatsile ja vaatan mis seal pakutakse. Kaks pagasnikutäit on ju veel puudu.:)

Puid ka peenrasse

Mis peenar see ilma puudeta on, ikka puid ka.:)
No käisimegi toomas. Häid puid saab Rudolfi juurest. Tema puude juured ei roni kunagi mööda potiääri nii nagu linnapoodide istikutel. Rudolfil on oma puukool, sealt võtab, paneb potti. Kui keegi ei osta ja puule pott väikseks jääb, siis pannakse suuremasse ja nõnda see käib. Hansaplantis ja Horteses on tähtis läbimüük ja selle all kannatab kvaliteet. Kui käite mõnikord tuulise ilmaga ilupuude müügikohas ja elupuupotid on massiliselt tuulega ümber kukkunud, siis ei maksa sellest kohast taimi osta. Ümber kukuvad kastmata taimed. Ja läbikuivamise osas on sihuke potielupuu eriti tundlik.
Täna on kodupäev. Oh, mis mõnu on vahel ka oma aias siblida!:) Tihti seda ju ei saa.
Kui ikka õhtul saab kuskil kivi- või mullatöödelt tuldud, siis tahan ma jee oma jorjenite poole vaadata.
Täna vaatasin kohe hoolega. Kipslill on imeline! Topeltõieline, meetrise diameetriga õrnroosa õiekuhil. Õitsevad ka kollased liiliad. Punased tuleb elimineerida. See paar tükki pole enam kena. Mingi tõbi on vist kallal ja ilmselgelt on kollased elujõulisemad.
Kipslille kuhila seest sirutuvad välja õitsevad gladioolid. See aasta natuke ebaõnnestus, panin kollast ja roosat. Kui oleks ühte värvi, oleks efektsem. All kipslill ja ülal gladioolid. Pealegi hoiab kipslille sigrimigristik gladiooli pikali vajumast. Igati ilus kooslus.:)
Aga nüüd tagasi oma aeda ümber tõstma.

Istutada on ilus.

Laulasmaal on käes lemmiketapp. Kolmas nädal lõppemas, kivi- ja mullatööd on tehtud ning tänane päev algas megameeldivalt - Hansaplanti külastusega. Toppisime auto taimi täis ja kihutasime objektile. Uskumatu, aga see mitte just väike hunnik astilbesid, metssalveisid, stepirohtu, pujusid ja merikanne lahustus kohapeal niguniuhti. Ja umbkaudse hinnangu järgi peaks peenra korralikuks viimistluseks sinna lisama veel umbes kolm autotäit. Istutamine oleks mu lemmiktegevus kui taimed poleks niiväga ülekasvanud. Tegime isegi pilti. Madala astri juurenarmad olid piki potiääri ringiratast kasvanud ja moodustanud potipõhja kujulise monoliidi. Sama lugu oli ka kiviktaimlataimedega. Enne istutamist haruta nagu loll neid narmaid lahti. Jama küll, sest astritaime eest küsisid nad poes 75 krooni. Aga kui see nüüd peale säherdust juurerappimist kasvama ei lähe? Õnneks ei esine mere ääres ilgeid pakasetalvi, aga kui astilbe või päevaliilia kehvasti juurdub, siis võtab ka tagasihoidlik mereäärne külm lillekese rajalt maha. Niisugune massiline Hansaplanti taimede augustiistutamise kogemus mul puudub. Hakka või kevadet ootama, et näha kuidas taimed talve üle elasid. :)
Aga see on äärmiselt põnev, milline näeb see kooslus välja kevadel, suvel ja sügisel.
Ei, see on kindel küll, et järgmine suvi tuleb kaema minna. Kahjuks ainult korra, ei saa ju teisepere rahvast mingi peenra pärast ära tüüdata, et tere, me tulime jälle peenart vaatama jne.
Kui selle värgi valmis saab, siis kulub paar päeva puhkust küll ära, oma aed on vahepeal nii unarusse jäänud ja lugemata jutukate virn laual aiva kasvab.