Tuvastatud

Pasteedi autor oli Mesiohakas. See on nüüd kindlaks tehtud. Ja see ei olnud kanamaksapasteet vaid sealihast "...ja veel üht-teist nipet-näpet", nagu Mesikas ise ütles.:)

Pidu vol 2.

Oli täis üllatusi.
Mäletan, et sain eile viiskümmend. (Kontrollima ei viitsi hakata, aga kus suitsu, seal tuld vms.:)
Ja kui ajas veel tagasi minna(kainesse hommikusse), siis mäletan, et peoks ettevalmistusi tehes leidsin omaenda külmkapist süldi, mis osutus hiljem kanamaksapasteediks. Kuid mitte tavaliseks. Tuvastasime maitsmisel kadakamarjad ja muid peeneid lisandeid. Gurmaanide bändi koosviibimistel olen täie selgusega adunud, et selliste maiuspalade retsepte ei tasu maha magada. Annan veel vana aasta sees oma parima, et leida pasteedi autor.
Ka pasteedi kõrvalt leitud silmukonserv oli lihtsalt oivaline.
(Täna hommikul avasin külmkapile täiesti ootamatult veel täiesti pimedas tema ukse, aga ta ei olnud peale tosina alekoki ja tuttavate salatite oma riiulitele veel midagi produtseerida jõudnud.)
On imeline hommik lõheroosa koidikuga. Viga poleks nagu midagi, aga Niburust enam ei räägita. Põhiteema on Väike Jääaeg, mis kulmineerub nelja aasta pärast. Aga Niburu?
Pidu kestis hilisööni ja Mandoliin nentis hommikul sõrmeotsi vaadates, et sunnik, kus eile sai mängitud, nagu oleks zilette sorteerinud.:)
Ärkame, märkame, avastame ja joome palju morssi. Toas on kevad. Lõhnab hüatsintide ja maikellukeste järele. Kohe peab hakkama lapselast hoidma. Natuke veel kohvitamist ja siis hakkan asjalikuks.
Futuunistuste Fond tänab suure sooja kalliga kõiki toetajaid. :)

Tutvumine oma aiaga

Mõtlesin eile, et annan kütjale vaba päeva ja lähen kütan ise katla ära. Viimatine kütmine oli toimunud siis kui Scarleti sabad veel üle Saku pühkisid. Tagaaeda jõudes leidsin eest ühtlase lumeplatoo (teed katkamajja ei olnud) ja maja nurga juures kössitas elevandisuurune lumedüün. Ok, meil on tegemist talvega ja sellised üllatused...kas see hakkab siis tõesti iga kuradima talv korduma! üritas seljaaju vahele rääkida...võivad iga päev tabada, rahustasin ma ennast labida järgi minnes. (Siis ma veel ei teadnud, irw, et ka puuriit tuleb välja kaevata ja veel suurem lumedüün on blokeerinud katlamaja ukse.:)
Kui Härra Tibu õue lasti, jooksis ta rõõmukruuksatuse saatel mööda mind üles ning tahtis, et me nüüd koos edasi kaevaksime, sest siis saab tema mu turjal rodeod teha. See ei läinud mitte, sest katsu lund kühveldada kui neljakilone kass turjal võimleb. Viisin Tibu tuppa tagasi.
Kaevasin katlamajani tõsise kuristiku, mille põhjas oli võimalik käia ning hakkasin puuriita välja uuristama.
Kui seda lund nüüd jätkuvalt veel umbes kolm kuud sajab, siis peab hakkama mõtlema hangede tihendamise peale. Kui 2 meetrine lumekuhi maha tallata, siis mahub sinna veel üksjagu ladustama, kuid kohevas olekus on selle lumeõnnistusega veitsa nutune seis. Krunt on väike ja lund pole juba praegu enam kuskile panna.
Jaanuari lõpus avaneb tänavalt umbes järgmine pilt: meie krundil on suur lumekuhi, millest tõuseb suitsu. Esiukse juurde oleme kaevanud tänavalt siseneva uru (poes peab ju käima).
Veebruari lõpuks on tagaaia lumest tehtud juba kolmekorruseline iglu, aga lund on ikka veel üle...
Märtsis ei viitsi keegi enam igludega jamada ja me hakkame seda tuimalt plokkidena virna laduma.
Aprill: Lund sajab edasi, irw.:)

Pidu keset lumetorme

Juubelisünnipäevaga peaks olema nii, et kui sa suudad selle algusest lõpuni ära orgunnida, siis oled väärt küll oma aastaarvule nulli taha kirjutama või umbes nii.:)
Tõeline küpsuseksam, ma ütleks.:)
(Ilma Pokumehe ja armsate sõprade abita oleks see olnud väga raske, ehk peaaegu võimatu.)
Natuke meepipraviina ka (oo, mis jumalikke jooke ikka tehakse!) ja selle kena teadmisega ma õhtul magama läksingi, et kõik tore ja mina vanem ja puha. Hommik oli mõnevõrra "kainestav". Leidsin nõudepesumasinast suhkrutoosi (aah!, mis siis laua peal oli? appikene, vist mitte midagi, sest ka teine suhkrutoos oli kommilaua peal rummipudeli varjus.)
Häbenen mehiselt ja luban järgmist lauda paremini silmas pidada. Hmh...vähemalt suhkrutoosi osas...sest laud on tegelikult täitsa pikk...teise otsa väga ei näegi.:)
Aga muidu...tohutult palju ilusaid emotsioone...bänd ja üldse...nüüh, nii ilus oli.:)
Futuunistuste fondi osas suured soojad tänud kõigile toetajaile.:)

Talvine kukk

Jõul kustus koos küünaldega lumevalgusse ja möödus mõnusalt. Kuna aga jõul pole muud kui vana hea paganlik pööripäev, siis hakkavad tänasest päevad jälle pikemaks minema. Jiihaa!!!:):):)
Ei pea vist mainima, et väljas on jälle tuisk. Kui teha väike stiililaen Heitti Talvikult, siis "tuhkur lumepihu lendab nagu tuhksuhkur". Eile oli lausa kahel korral rõõm kuulda, et Heitti Talviku fänne peale minu veel on. No ikka see kõige ilusam talveluuletus, mis kunagi keegi teinud on. Loeti luuletusena raadiost ja õhtul veel kitraseade ja viisiga. Ilus.
Õue ei taha eriti vaadata. Tormab üsna kõvasti. See on selline peenike lendlumi mis poeb igasse kuradima prakku ja õnarusse. Pärast on tore puuriita lume alt välja pintseldada.:)
Ja suuremat krunti oleks vaja. See lumi ei mahu juba praegugi enam meile ära.
Vähemasti ei ole sellel tuisul Monika mõõtmeid ja koera kuudist välja kaevata pole vaja.:)
Huvitav, mitu minutit tänane päev pikem on kui eilne?
Kusagil peab olema kalender...odot...
Faktidele silma vaadates vajusin üsna longu: eile tõusis päike 9:11 ja loojus 15:26. Aasta viimasel päeval tõuseb päike 9:10 ja loojub 15:35. Nädalaga tervel kuus minutit! Nojah, asi seegi, aga kui vanarahva jutu järgi päev lausa kukesammu võrra pikem olevat, siis see talvine kukk pigem tipib kui kõnnib.

Lendavad kassid ja maitseelamused

Tähelepanek: Kui paned toas tolmuimeja käima, siis lendavad kassid kööki...ja vastupidi.:):)

Muidu on mõnna. Lausa kaks positiivset kulinaarset avastust täna!:)
Hapendatud seguseened (lisana sool, till, küüslauk, mustsõstralehed) olid saanud väga hõrgud ja üks kollane koduvein viib lihtsalt keele alla. Nujah, paistab, et siiamaani sattus peenemasse pudelisse kogu aeg seda hapumat kollast. Nõnda, et ununes ülenisti ära, et TEGELIKULT oli meil üleeelmisest saagist kolm punsut mulksumas, mitte et ainult hea punane ja hapu kollane.
Panime heale kollasele nimeks "Päiksepaistelise Oru Serenaad" ja joome edasi.
Ja teeme igasugust põnevat süüa. Vaikselt hakkab tulema niisugune, niisugune...ee...bändiproovi tunne.:):):)

Kontrollitud

Soolikaid müüakse turul ka üks päev enne jõule.
Kuna mul on mingid kauged (ja ülimalt meeldivad) mälestused seoses aiv(w)akeedisega, siis ostsin kolm üliaromaatset kuldkollast vilja, mis nägid välja nagu pitsitavates tingimustes kasvanud kollased antoonovkad. Aga midagi nii hästilõhnavat ei teagi...sidrunrohi ja õun segamini või...igatahes kui nüüd millalgi vorstitoppimisest vaba aega jääb, siis aretan neist mingi keedise.
Ja eksootilist leidus veelgi: Tadziki maitseained Hmeli-Suneli ja Tsaman ning Armeenia maitseaine Puri-puri. Kõik on lihatoitudele mõeldud.
Veel leidus turul värskeid (siis kuivatamata) datleid, päris karm tõdeda, et puu otsas valmib midagi nii ülimalt paksumahlalist ja supermagusat. Kuivatatud olekus on dattel nagu veidi rohkem mõistetav puuvili ja ei erine suhkrustatud puuviljadest eriti.
Sel nädalal puhkenud savipätsi skandaal kogub tuure.
Ilmateade ähvardab lumetormi ja pakasega, ehk siis pakaselise lumetormiga. Lihtsalt oivaline!:)
Aga jõul läheneb.

Vorstivabrik

Kartulivorst on pokude kõige vanem traditsioon.
Esimest korda tegime kartulivorsti Läänemere talvel. Priisle poe plastmassiletist leidsime plastmassist lehtrilaadse asja, mis on mõeldud jumal teab milleks, kuid kõlbab ideaalselt vorsti toppimiseks. Mäletan, et üürikorteri harjavars jäi 20 cm lühemaks ja sellest sai vorstipulga.:)
Mõnusalt vanaaegne tegevus ja pole verega mäkerdamist. Muidugi, kui kogused väga suureks ei lähe, aga sel aastal on erand.
Sedakorda sai nii laialt kätte võetud, et soolikad (25m)lõppesid otsa. Paistab, et tuleb veel kallil jõulueelsel ajal "jahile" minna. Omamoodi huvitav ka - palju on reaalset võimalust enne jõulu vorstisoolikaid leida?
Täna on kaheksa kraadi külma, eelmise nädala temperatuurid jäid vahelduva eduga 10-14 miinuskraadi piiresse. Täna on koolivaheaja esimene päev. Ees on kaks vaba nädalat.:)
Mu karvane äratuskell tegi täna kõik trikid ära (tõi prillid voodisse, tallas teravate käppadega selja peal, ajas vurrud näkku), aga ma ei viitsinud veel tõusta. Vaba päev ikkagi. Härra Tibu kössitas padja kõrvale kerasse ja otsustas valida ootamise taktika. 15 cm kauguselt oli hiigla hästi kuulda kuidas kassi kõht koriseb, ei no tore äratus!:)
Ohjah, eks siis tuleb kargud alla ajada kui kellegi kõht juba sedaviisi nurrab.

Enne jõulu...

...tuleb maailm valmis teha. Pürgin minagi selle poole, sest lubatud sai teha üks villane kivide, jää ja mere värvi sinine, (mis sai just valmis), siis on roosade ja hallide toonidega meetrine matike ja suur valge naaritsaribadega kaltsuvaip. Midagi hullu pole...hmh...kui just lõim enne otsa ei saa.:)
Kasside taltsutamiseks on nüüd pritsungipudel. Kui lõvi ja härja mäng labaseks kakeluseks kisub, siis lendab peenike veenire pahalaste kasukate poole. Uskumatult distsiplineeriv relv! Ma poleks arvanud. Einoh, sellisel juhul peaks seda olema võimalik ka äratuskella õigeks panemisel kasutada. :)
Täna oli äratus õigel ajal, delikaatne ja puha, aga päev oli vale. Kuram, no ei tahaks laupäeval ikka kümme enne seitset tõusta. Vaatasin, et mis ta õige teeb kui ma vot ei ärkagi täna.
Kaua ootama igatahes ei pidanud. Tuli kaugelt krnn-nrr registrid hüümas ja kasutas äratõukel hüppelauana. Siis korjas laua pealt juuksekumme ning muid vidinaid ja kukutas need ülevalt seina ääre pealt pähe. Ise kogu aeg häälitsedes läbi nina krrn-nrr. Uskumatu järjekindlus! No mis sa veel välja mõtled, väike tõbras? Ohjah, igav ei hakanud.
Mida kõike teeb jäärapäine kass kui ta on otsustanud, et perenaine peab nüüd üles tõusma ja hakkama köögi poole astuma! :)
Ja mina olen kogu aeg arvanud, et kassid on väga vaiksed loomad...irw...ja taktitundelised, megairw:)

Fui!

Külma on miinus 21. Kaks tundi tagasi oli miinus 17. Palju võib olla külma kahe tunni pärast?
Tõeliselt jäle. Panin tule alla. Kass tahab välja.
Sa, kass, ei ole ikka täie aruga loom.

Lumi, lumi, lumi...

Mõnikord on see hommikuti teelt ära vaalutud, mõnikord peab läbi lume sumpama ja metsa saab minna ainult suuskade või räätsadega. Peremees käis korra koera tuulutamas ja lumi olnud igal pool kubemeni, koer vaadanud ka sellise näoga, et kas me sellist eestit tahtsimegi...No see metsaminek on koera jaoks alati nagu nirvaana, et saab joosta ja nüüd siis kahla omaenda kõhule toetudes peremehe jälgedes tasakene nagu lumeinvaliid. Nõme ikka küll.
Nii, et uudiseid ei ole. Ja ei tule ka. Kui just lund uudiseks ei loe.
Muidugi võib uudiseks lugeda ka seda, et minu karvasel äratuskellal on jälle kruvid lahti. Pool kuus ma ikka ei tõuse küll. Ka siis mitte kui mulle mu oma prillid ja juuksehari näkku kukutatakse. Irw ja kui ta voodist välja lükata, ei, ta ei lähe katki ega solvu, ta ronib nördinult õiendades tagasi ja kobab käpaga teki alt. Kusjuures küüned ei ole ära koristatud, et paremini ulataks. Ükski tehnika ei saa sellise vastu. Puhtalt kiusu pärast enne seitset ei tõusnud, aga "lõbus" hommik oli.
Kui teil on raskusi hommikuti ärkamisega, siis võtke endale kass. Mustvalge, neli kilo, jäärapäine.

Teisipäev

Eelneva jutuga oli mul niipalju seost, et kui Bassist linnas muusikat tegi, siis hoidsin mina lapselast, kes minu valvekorra ajal eritiväga rahutult magas.
Kuid ei pea vist mainima, et see hiljem kuuldud lugu a la "miks ma kaks tundi hiljem koju tulin" korvas täielikult kõik kannatused.:)
Kusjuures ei ole kröömikestki väljamõeldis, kõik puha sulatõde. Jahh.
Õues on praegu minu lemmiktalv. Külma miinus viis ja päeval sinised taevad imeliste pilvedega. Eile oli isegi päike.
Jõul on pihta hakanud. Eile käis tööl päkapikk. Oli võimatu ignoreerida, sest tõi kommi.:)

Esimene kontsert

*üles kirjutatud sündmustes osalejate jutustuse järgi*
Kõik sai alguse sellest, et peale verinoore bändi teist koosmängu sisenes üldkasutatavasse prooviruumi keegi kõrvarõngastega ning ruudulise särgiga noormees, tegi värskele koosseisule paar mesist komplimenti mängitu kohta ning palus neid tasuta omaenda bändi tuuri soojendama. Värske bänd oli loomulikult kohe nõus.
Neil ei olnud küll lugusid, mida esitada, peale kahe, mis halvasti välja tulid, aga noh, neli päeva oli ju veel esinemiseni aega. Pealegi, bändil oli ju uus Kitarrist, kes lausa jumaldas igasuguseid esinemisi.
Peab mainima, et Bassist oli oma pilli mänginud alates augustist, Trummar põmmis alates juunist, aga uus Kitarrist oli kitarri kütnud juba 8 aastat.
Oli detsembrikuu teine ja väga lumine nädal.
Kontsert pidi algama kell kümme õhtul, värske bänd voolas varem kohale, et saundi kontrollida ja tegi tillukesel laval paar proovilugu. Bassisti sõrmed olid närvihigist libedad ja Trummaril oleks nagu midagi hingekurgus olnud, sest avaras pubi moodi keldriklubis oli nii palju teisi hindava olemisega bändimehi.
Kõnealuse bändi lavale astumise aeg oli paika määratud poole ühe paiku öösel. Vahepeal käisid osad bändi liikmed kodus närve puhkamas ja see, et Bassist 20 kõne peale taksot ei saanud ning Trummar talle oma autoga läbi metsiku lumetormi järele pidi saanima, oli roosamanna selle kõrval, mis edasi juhtus. Autos visati muidugi kõvasti nalja, et mis kõik veel VÕIKS juhtuda.
Tallinna tänavad olid peaaegu läbipääsmatud, kuid Bassist ja Trummar jõudsid viimaks siiski täiesti elusalt pubisse, kus neile astus ligi nördimusest värisev baaridaam ja teatas midagi väga hirmsat: hapra kehaehitusega bändi Solist ja Taustalaulja olid köögist liitrise jäägermeistri pihta pannud ning selle kahe peale ära joonud. Hetkeseisuga vedeles Solist seosetuid mullikesi ajades lava ees publikule mõeldud diivanil ja Taustalaulja oli ennast naiste peldikusse luku taha pannud, et seal rahus oksendada. Asi omandas eriti erksad jõujooned selle tõttu, et saalis teati olevat hulga nimetatud bändi fänne, kes kannatamatult nende esimest avalikku ülesastumist ootasid.
Lavale minemata jätta ei saanud.
Niisiis talutasid Kitarrist ja Trummar koridoris poolteadvusetut Solisti edasi- tagasi ja üritasid teda reaalsusse tagasi tuua, vahepeal käidi õues ka lumist õhku hingamas. Solist naeris palju, loopis juukseid ja tegi püstijalu väikesi pooleminutilisi uinakuid. Õnneks oli võimalus esinemisaega veel edasi lükata ja kuna Solist siiski täiesti akontaktne ei olnud (suutis laulda, kuid mitte rääkida), siis jätkasid mehed elustamist.
Kuna Solisti pisivarguse pärast enam taharuumidesse ei lubatud, siis toimus kogu elustamisprotsess üldkasutatavates ruumides kõigi silma all.
Bäckilaulja oli oksendamise lõpetanud, magas naiste vetsus ning oli täiesti kättesaamatu. Solist võttis aga tasapisi jalgu alla ning jättis lühikestel selgushetkedel mulje, et ta võiks isegi esineda. Näiteks muretses laulusõnade pärast, mis ta koju oli unustanud, mispeale tehti talle elustamiskatsete vaheajal täiuslik spikker.
Lõpuks polnud midagi enam võimalik edasi lükata ja bänd astus püünele. Veel üks ootusärev hetk, kui Trummar ja Kitarrist Solistist lahti lasid, et kas seisab. Seisis. Tuikus veidi, aga seisis. Ülejäänus lootsid kõik muusikute jumalale. Eesriie avanes... (eesriideid pole enam ammu).
Kontserti alustas Kitarrist kauni ja paljutõotava soologa. Trummar, Bassist, ning mõne hetke pärast ka vahepeal väikese uinaku teinud Solist, järgnesid talle. Kitarrist mängis nagu noor jumal, koketeeris pilli, publiku ja põrandaga ning tema soolode ajal minestas saalis naisi. Puhtast vaimustusest. Tema taustal püüdsid teised pillid anda endast parima, kui kellegi sõrm väärataski, siis ei pannud seda keegi tähele, sest...kõik vaatasid Solisti. Natuke räsitud välimusega, kuid endiselt ilusana, püüdis ta jätta muljet, et kõik on kontrolli all.

Kui bänd lugu alustas, siis tahtis tema hoopis teist lugu laulda. Oma lemmiklugu. Trampis jalgu, viskas isegi spikri maha. See korjati üles. Viskas uuesti. Ei jäänud midagi üle, tuli alustada tema lemmiklooga. Segadushetke ära kasutades tuikus Solist väledalt Kitarristi mikrofonini ja üritas seda enda kätte saada, et bändi tutvustada. Kitarrist ei andnud ja rahvas saalis elas tuliselt kõigele kaasa. Peab tunnistama, et ka karmimatel meestel jooksid naerupisarad mööda palgeid. Solist tahtis selle peale teist korda oma lemmiklugu, aga bänd keeldus tema palvet täitmast. Kitarrist laulis järgmise loo üksinda ja lõpuks ühines temaga ka mossis Solist, kes vahepeal kurjal ilmel oma mikrofoni oli lakkunud.
Kokku mängiti viis põhilugu ja kaks lisalugu. Publik ja Kitarrist olid lihtsalt võrratud. Solist vahepeal laulis, vahepeal üritas bändiliikmetega vestlust aretada. Lõpuaplaus aga kestis ja kestis kuni viimaks kõik läbi sai ja bänd tagaruumis viimaks lõdvestuda tohtis.
Bassisti varbad valutasid, kuna Kitarrist oli kirgliku soleerimise ajal need lihtsalt ära tallanud ja Trummar ei suutnud oma näolt õnnelikku muhelust koristada, sest üks teine, kogenum trummar, oli just hetk tagasi ulatanud talle oma käe ning öelnud “Minu lugupidamine”.
Kohal oli ruudulise särgi ja kõrvarõngastega mees, kes jälle bändiliikmeid meelitas ja järgmisele tuurile kutsus. Tuju oli kõigil ülihea, sest publikule oli see omamoodi aus etendus väga meeldinud.
Bäckilaulja ärkas ka üles ja nähes, mida ta vetsuga teinud on, üritas vaikselt minema hiilida. Seekord õiglus võitis: baaridaam ulatas talle mopi ja ämbri ning käskis kõik köötsimise jäljed kaotada.
Pärast kontserti toimetati Solisti kolm tundi koju, sest korraldajad käskisid enda järelt KÕIK ära koristada ja lumetorm oli veel hullemaks läinud. Aega läks sellepärast nii palju, et alguses Solist ei tahtnud koju ja pärast tahtis, aga ei mäletanud enam kus ta elab ja siis kui see talle meelde tuli, siis selgus, et ta on oma võtmed ära kaotanud.

Lumme mattunult

Üsnagi. Ja seda kõike juba detsembri poole peal.
Samas olen täheldanud seda, et kui vundament on lume all, siis on majas soojem. Puhas füüsika.:)
Lumetorm Monika on moondunud püsituisuks, mis ei jäägi vist kunagi järele. Laupäeva hommikul kaevasin vahelduse mõttes ise maja ja parkimisplatsi lume alt välja. Läks poolteist tundi. Pühapäeva hommikul oli pilt selline nagu poleks keegi kunagi midagi välja kaevanud. Linn on lumepudisse uppunud, lume all on teedel jää.
Temperatuur kõigub juba kolmandat nädalat miinus seitsme ja kuue vahel, mis on äärmiselt positiivne.
Kõige mõistlikum on mitte kuskile sõita vaid istuda kodus ja jõule oodata. Koolivaheajani on jäänud kümme päeva. Jehhuu!:)

Monika

Ligi paar nädalakest on olnud mõnus, tüüne talv pehmete ilmadega. Pean miinus 5 kraadist külma endalegi ootamatult soojaks ilmaks. Mis teha, aklimatiseerumine.:)
Eile anti tormihoiatus ja kästi varuda vett, soola ja tikke. Lumetorm Monika möllas juba Lõuna-Eestis ja liikus jõudsalt meie poole.
Keegi öösel maja katust ei kangutanud, aga õues oli küll käidud. Lumest lagedaks tehtud tagaõu kuuri ees oli muu lumepinnaga täiesti tasa ja teerajad olematuks tuisanud. Ma ei kujuta ette, mis veel tänavatel toimub. Sellise ilmaga on ikka tohutu hea kui töökoht asub 300 meetri kaugusel kodust. Niipalju ikka sumbata jaksab.:)
Aasta hakkab lõppema. Hetkel lasub me kohal veel MASU tume tiib, kuid järgmisest aastast paistab juba sümpaatset valguskuma.
Eelmise aasta kokkuvõte on samuti kahvatu. Peale kooli lõpetamise erilisi suuremaid saavutusi ei ole. Suvised tööd Pärnamäel olid rasked kuid huvitavad. Naabri aed oli puhtalt pinna ettevalmistamine ja midagi kujundama hakata saab sinna alles sellel kevadel. Oma aia sortimendi suurendamine saja taksoni võrra on vist ainuke meelierutav fakt.:)
Järgmine kevad ja suvi tulevad selle tõttu äärmiselt põnevad.
Milline on uhiuus nartsissipeenar ja kes seal troonivad?
Kas anomaalne pojeng võtab "jalad alla"?
Kas liiliatest ka mõni valge pidama jäi?
Mis värvi on pistokstest pargirooside õied?
Kui vara hakkab õitsema võrkiiris? (Väidetavalt koos lumikellukestega. Ei tahaks nagu uskuda.)
Kas ebajasmiin `Aurea` trepi kõrval hakkab sel aastal õitsema?
Kas teda õnnestub koera eest kaitsta?
Kas kare deutsia elas talve üle?
Aga harilik amorfa?
Kas ebaküdoonia õitseb uuel kohal?
Kas maasikvaarikas (vaarikmaasikas) läks kasvama?
Jne jne.
Täheldasin sel suvel, et ülimalt nauditav on lugeda eelmise talve heietusi kui vastused kõigile küsimustele on juba teada.:)

Kuidas kella õigeks panna?

Kui veel mõni kuu tagasi äratati mind korrapäraselt hommikul 7:10 (ja see sobis mulle üsna hästi), siis detsembris võib ärkamisaja osas täheldada mõningaid nihkeid varajasuse suunas. Ühel ööl püüdis ta meid äratada kolme paiku ja eile öösel kell viis nagu päkapikk ühest vanast anekdoodist. Õnneks ei öelnud ta mulle kõrva "Kakime!" vaid lihtsalt "Nurrh?". Äratuskell, mis äratuskell.:) Tirr või nurr, mis seal vahet. Igatahes lükkasin ta voodist välja (loe: vajutasin kinni) ja magasin edasi. Solvus. Ja mina oleks äärepealt sisse maganud.
Panen homseks vahelduse mõttes tavalise äratuskella helisema.

Meeletult hele

Päike, lumesätendused, kristallide hiilgus ja imelised taevad. Kui kamin köetud, on vahelduseks täitsa vahva talveseiret teha. Klaasi tagant. Et te ei arvaks, jumala eest, et...
Muus osas on kõik häppid, sest mõlemad karvikud on jälle terved nagu purikad.
Tegelen tasapisi vaibandusega ja tellimusi muudkui tuleb.
Vabal ajal loen "Tema Majesteedi lohe" ja imestan endamisi mis huvitava karakteri on kirjanik peategelasele loonud. Meeskodanik kuulub kaheldamatult oma kultuuriruumi ja aega, kuid mis liig see liig. Viimasel ajal olen hakanud lehekülgi vahele jätma, kui härra Ideaalne jälle liiga pikalt midagi mõtlema või toimetama on jäetud. Lohede koha pealt aga on raamat muinasjutusõpru laialt muhelema panev. Üheski loheratsanike saagas pole olnud nii põhjalikke kirjeldusi, isegi rakmete nahkrihmade naginat võib kuulda...hmh...kui toda pirtsakat lohekaptenit parajasti kusagil läheduses midagi arvamas või tegemas ei ole.

Botaaniku talvised unenäod

Nägin unes viljunud sidrunväändikku, mis kasvas meie aias (kusjuures täiesti vale koha peal, fikseerisin selle unes kohemaid). See taim lauspäikest ei taha. Ja kas tõesti mõlemasooline, et ühel ainukesel taimel viljad peal? Kohe sai ära maitstud ka. Irw, kuigi siin sai ajul inf otsa ja loomulikult ei oskaks ma isegi ärkvel olles öelda millise maitsega sidrunväändiku mari on. Igatahes unes sarnanesid nad puntrana kasvavaile ebaküdoonia viljadele, millel oli ploomi meenutav viljaliha. Magus, ütles Pokumees. Ic, mõtlesin mina. On ta jee, magus...siis jooksis suur ämblik üle käe, aga see oli juba päriselt. Mida teeb magaja siis kui ämblik käe peal on? Loomulikult eemaldava liigutuse, sest elu on näidanud, et vahel neid meil tõesti toas liigub. Aga ämblikku polnudki, käsi sattus hoopis kassi näo peale. Teree, minu karvane äratuskell! Kuidas täna nii delikaatselt? Nojaa, irw, muidugi, ma võin ju hammustada.
Väljas on palju lund ja tülgastav pakane. Miinus 13.5, kas see kestab kevadeni?

Hea uudisega päev

Täna hommikul tuli krafinna Muri voodi alt välja ja hakkas ise sööma. Jõi ka vett, pikalt ja januga.
Kuna kassiemand keeldus nohu-köha tõttu ligi nädal aega toidust ja isegi veest, siis pidime talle paar korda päevas süstlaga kanapuljongit hammaste teha pigistama, mis oli vägivaldne tegevus ja seega mõlemale poolele pisut piinlik.
Täna hommikul oli toas 14,5 kraadi ja õues miinus 18.

Värvalitöökoda

Kui väljas on pidevalt miinus 13-18, siis on vaja lisaks põrndaküttele ka teisi küttekoldeid kütta. Ja mis see pliit ikka tühjalt undab, panen parem poti peale. Nõnda olengi saanud palju ilusaid toone alates helesinisest ja lõpetades pastelse oranziga. Tänapäeva riidevärvid on nii lihtsad kasutada. Ja millised rõõmsad värvitoonid!

P.S. Ma ei saa jätta mainimata, et väljas on ikka ilgelt palju lund.

Unehäire II

Kõigepealt peab ütlema, et ta on kasvanud ja palju nutikamaks muutunud. Naljad on ka pullilikumad. Eile öösel tallas ta meil seljas nagu ulakas antiloop ning kui sellest ei aidanud, siis kukutas voodisse sirmi. Kui jälle tallama tuli, krabasin ta kinni ja hammustasin kaelast. No mitte just eriti hellalt. Ptüi, peab vist kah pritsungiga veepudeli sisse seadma. Igatahes edasi oli Sass jälle pai poiss. Täna öösel tegutses unehäire distantsilt - kuulsin kuidas kuskilt nurgast hakkas voodi poole veerema raske golfipall, mis tegi kõr-kõr-kõr. Ta, raisk, muudkui veeres ja veeres ja veeres! See oli NII tohutu kergendus, kui aktiivne tegevus kööki suundus ja sealt plastikusahinat kostuma hakkas. Vähemalt ei kriipinud kõrva. Kuigi oleks pidanud. Kui hommikukohvile läksin, siis nägin (Aaaahhh!)mida võib teha ühe pooliku mohäärpleediga. See "suur hiir" lamas ristseliti esiku põrandal ja oli "täiesti surnud". Vedasin lahtiharutatud lõngakerad sabapidi nurkadest ja kirstu alt välja ja surusin koinitud kudumistöö juurde kotti. Ma mõtlen sellele homme.
Kõlab vist usutamatuna, aga teisalt teeb see kõik ka tohutult rõõmu. Sellel olevusel, kes meiega koos elab, on jälle säde silmas. Seda kolme nädala tagust sassis karvaga ja valusa pilguga õnnetusehunnikut ei taha mitte meenutadagi. Kukutagu parem sirme kui, et selline.
Õues on miinus 14,4. Ees on jälle jääaeg.

Mull

Kassid on suhteliselt vaiksed loomad ning ega nende eneseväljendus ja miimika ka niiväga elavad ei ole. Sellepärast peetakse kasse mõistatuslikeks. Ei tea mis mõtleb, äkki on Marsilt jne. Isegi paadunud kassiomanikud ei saa alati sotti kas nende lemmikut juhivad instinktid või mõistus.
Kui haigus Härra Tibu maha murdis, siis konutas ta tavaliselt nurgas ning ei tahtnud isegi pai mitte. Umbes nädala möödudes hakkas kiisupoiss uuesti seltsi otsima.
Mina loen raamatut, Tibu tuleb, räntsatab minu kõverusse ja sätib ennast unele. Loen mis ma loen, aga kass raputab iga natukese aja tagant pead ja see kisub tähelepanu endale. Kas tõesti lõi nohu kõrva? (Loomad ju raputavad pead kui kõrv valutab.) Sassikene, mis sul on?
Kui Tibu nägu eestpoolt nägin, sain naerukarmbid: Korrapärase ajavahemiku tagant ilmus kassi nina otsa ilus väike vikerkaarevärviline tatimull mis välja hingates plaksuga lõhki läks. Kassil oli kõdi ja ta raputas pead. Appikene, ma naersin nii, et silmad märjad. Kass vaatas mind, pilgus jäine hukkamõist ja arusaamatus. Segi läksid või? Siis ta taipas, ma naersin TEDA. See on uskumatu kuidas võib üks loom vaadata. Sa naerad MIND! Ta tõusis järsu, robustse liigutusega püsti ja läks vihaselt minema. Marssis nurga taha. Isegi selja tagant oli näha, et loom on täiesti silmini solvunud.

Viimsed abinõud

Härra Tibu taastub nohust, aga nüüd ma tean - see kestab kümme päeva. Ning nagu tatitõbi ikka, see nakkab. Sest nüüd on proua Muri nohus, vähe sellest, ta ka köhib. Joodame teda hommikul ja õhtul süstlaga ning meie oma kass on meid selle eest osavalt vältima õppinud. Kui kätte saame, siis kannatab ära ja neelab, aga haige kohta on ta äraütlemata väle olevus. Kole küll, aga midagi pole teha. Peale kolmandat päeva paastumist tuleb kasvõi niimoodi joota, aga jootma peab. Ning mulle hakkab tunduma, et see esialgne hirmus hobuseköha võib olla hoopiski viirusest, mitte allaneelatud fuist (mis see iganes ka polnuks).
Õues on miinus kaheksa ja pool neli päeval on juba hämar. Lumi on pehme ja õhuline nagu uduunelm. Lumivalge selle sõna kõige meeldivamas tähenduses. Kui poleks majja sissepressivat idatuult ja tatiseid kasse, siis võikski ilusatesse mõtetesse unelema jääda.
Panin tule pliidi alla ja joon ingveriteed sidruniga. Kah mingitlaadi sõltuvus, peab tunnistama. Esialgu vähemalt aitab. Suurepärane vahend külma, pimeduse ja idatuule vastu.:)

Talv

Õues püsivalt miinus 6,6 ja toas hoolimata kütmisest natuke üle 18 kraadi. Jäle. Veel üks talv tõestamaks, et mina ei ole selle laiuskraadi jaoks sündinud olevus.
Pagana huvitav oleks enda kaugete esivanemate kohta midagi teada saada. Loodan, et geeniuuringud annavad kunagi sellele vastuse. Samas vist asjata lootus. Geene uuritakse pigem sellepärast, et rohkem inimeste jaoks ravumeid toota. Ja et nad ise midagi kasvatada ei saaks, siis keelatakse ravimtaimede kasvatamine ja müümine ära. Vahet pole kas kummel, piparmünt või kanep, paragrahvi alla lähed ikka. :)
(Eurobürokraatia viimane üllitis - piparmündi aias kasvatamine keelatakse ära, edaspidi peab apteegist ostma, sest on ravim)
Ohjah, ma arvan hoopis seda, et eurodirektiive kinnitavatel inimestel pole õrna aimugi mis taim on piparmünt, ega nad mingid botaanikud ei ole.:) Viimast nentis aastaid tagasi ka eesti politsei kui talumehe köiekanepi põllu maatasa tegi. Juhtumist kirjutati toona isegi "Eesti looduses".
Loen hetkel järgmise venelase fäntasyraamatut - Kirill Jeskov, "Viimane sõrmusekandja". Loen ja naeran suure häälega. Tolkieni maailm on täiesti pea peale keeratud. Kõik üllad printsid on võimuahned pätid ja neist kõige hullem neist on Aragorn, kes lubab Eovyni tema venna silme all ilgeimal viisil tappa kui noor kuningas talle trooni ei loovuta jne jne.
Rohani ratsanike kuningat nõiduse kütkeis hoidnud pahelist maokeelset isandat nimetatakse selles raamatus "osavaks diplomaadiks, kes tegi mis suutis". Megairw!:)
Haldjad vägistavad ja tapavad rahulikke elanikke ning nende nooled on mürgitatud, kääbikuteni ei ole ma veel jõudnud. Metsik huumor.

Tuisk

Sedakorda täitsa põhjalik ettevalmistus talveks - enne lubab ilmajaam 3 päeva tuisku ja siis miinus 17 pakast. Kaeme perra. Igatahes kui see nii peaks sündimagi ja kui see lumi kevadeni maha ka jääb, siis on kõik väga kenasti. Seni külmumata maa lume all sügavalt läbi ei külmugi, taimed talvituvad kenasti ja kevadsula ajal suudab maa kõik lumevee vastu võtta.
Praegu on õues miinus 3,5 ja tuisk on eesõues lume kuni trepini kuhjanud. Tööle minnes peab kummikud jalga panema, sest saabastest tuleb kindlalt üle.
Jõulud lähenevad nagu kiirrong.

Varjus hiilija

Nimelt selline on uue fäntasy pealkiri. Oli muljetavaldav. Kui esimene raamat otsa sai, siis nörritas üsna kõvasti, sest see on JÄLLE triloogia (irw:) esimene raamat ja teisi alles tõlgitakse. Tore lugu nende triloogiatega, sest ainult issand ise teab kas raamatukirjastajal jätkub raha ka järgmiste raamatute tõlkimise eest maksta. Mõnede selliste triloogiate järge oleme jäänudki ootama.
Niisiis, uus vanainimeste muinasjutt, sedapuhku vene autorilt.
Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"
Eelarvamustest kubisev, nagu ma olen, asusin kohe esimestest lehekülgedest peale passima, millal ilmuvad Baba-Jagaa ning Kashtsei Surematu, või vähemalt midagigi, mis vihjaks autori rahvusele, sest ei saa ju olla, et...Aga paraku, saab küll. Kõigist maailma lohe-haldja-orki-maagijuttudest perfektselt ajupestud ja läbi imbunud autoril ei tekkinud mitte hetkekski kiusatust põigata vene muinasjuttude hämaratesse kuusikutesse. Äärmiselt tõupuhta ja hea stoori teevad nauditavaks hoopis peategelase mõruvõitu huumor, autori senisest erinev nägemus haldjatest (tuhkjad juuksed, kollased silmad ja alahuule alt välgatavad kihvad, mida pole võimalik varjata) ja teiste selle maailma tegelaste kirjeldused. Ainus ilmne vihje russismile oli raamatus paar korda esinenud fraas "ülima tõpralikkuse seadus", millest tundsin ära vana hea "zakon podlasty".
Kusagil Tühimaal on jõudu kogumas kurjuse jõud, kes nimetavad ennast Nimetuks. Et ära hoida hävingut, tuleb kurjus hävitada. Seda saab teha ainult siis, kui iidsest koobaslinn-nekropolist tuuakse välja üks teatav võluese, mis on pilgeni pahasid hävitavat väge. Eeskujulikku salateenistuse võrku omav kuningas palkab meistervarga Garret`i, et see artefakti maa peale tooks.
Raamatus esines ka laene. Ülemmaagi hing meistervarga peas teda täbaraimatest olukordadest kõrgmaagiaga päästmas tuli tuttav ette Terry Pratchetti raamatuist, see, et kokku kogutakse kamp erinevate oskustega olevusi ja siis koos kuskile midagi ära tooma minnakse, on enamike sedalaadi lugude süsheeks, paharetist narr meenutas olemuselt veidi nii "Salamõrtsuka" narri kui ka "Troonide mängu" kääbuskasvulist kuningavõsu. Maagiamängudest tekkinud Keelatud ala linnas, mis oli müüridega muust maailmast eraldatud ja lausa kubises anomaalsetest nähtustest, vihjas "Stralkeri" Tsoonile.
Katakombid meenutavad kirjelduselt nii Sõrmuste isanda päkapikulinna kui ka "Maailma silma" põhjatut koobastikku, kuhu tagaaetavad oma rännakul varjuvad.
Samas, kummaline - ei ühtegi lohet. :)
"Troonide mänguga" ma seda lugu ei võrdleks. Üldse ei võrdleks. Sest täitsa isemoodi hea lugu. Nii, et fäntasyfännid oleksid täiesti õnnelikud, kui neil oleks üks riiul, kus "Troonide mängu" kõrval asuksid veel ka "Tuule nimi" ja "Varjus hiilija".
Muus osas on talv. Pisut vabandava olekuga mõttetu kiht lund aias, mis vahel sulab ja vahel mitte, pimedus, mis algab õhtul ja muutub päeval hämaruseks ning ilmaennustus järgmiseks nädalaks, mis vihjaks justnagu miinus 17 kraadisele pakasele.

Home alone

Kell 10 hommikul on endiselt pime ja (endiselt) sajab. Õnnetu Härra Tibu luriseb riiulis (huvitav koht magamiseks) ning mina ärkan pikkamisi...
Home alone. Mida teevad naised kui nad üksi kodus on? Irw...kõigepealt otsin välja vuugitäitepulbrite kotid. Hall, beez ja mereroheline. Hmh...mererohelist küll enam kuskil vaja ei lähe. Kedagi pole ütlemas ka, et seda sa nüüd küll sinna ei pane, see on ju ROHELINE. No ja siis? Segan sellest sobiva paksusega massi ja heidan kamina kõrvale külili. Taskulamp on abiks...ehh, pergel!...käsi võiks pikem olla...täidan kamina aluste kahhelplaatide vuugivahed ära ja olen marurahul. Suure ehitamisega on vahel ehitamisest nii kõrini olnud, et mõni asi jääb lõpetamata. Ja jääbKI, kui seda keegi kätte ei võta ja ära ei tee. Niih, siia enam tolmu ei kogune. Mitte kunagi.
Vannitoa seina plaatimise jätan järgmise Home alone ürituseks. Aga selleks vajalikud kahliplaadid lappan käepärasesse kohta. Loomulikult veel üks mosaiik. Ikka parem kui viimistlemata kergkruusaplokk.:)
Edasi on tegemata tööde nimekirjas ebahuvitavad asjad nagu koristamine, pood ja kulleriteenus.
Hmh, pood. Süüa peaks ostma miskit. Kuna ma olen üksi kodus, siis seega mõtlen ka selle koha pealt natuke teistmoodi ja ostan sardiinikonservi, ploomikompoti ja neli apelsini...(kiirmakaronid, wõdish!).
Raamatukogu...mmmh...rullatan seal kaks tundi. Ikkagi laupäev. Saak midagi nii kohutavalt erilist ei olegi, aga selle eest viin ennast kurssi kogu aianduse-, looduse- ja käsitööriiuliga.
Lähen koju, lõpetan ülejäänud nimekirjas olevad tööd ja kukun koos värske fäntasiraamatuga pessa külili. Hoian end tõsiselt tagasi, et see ühe õhtuga läbi lugeda.
Liiguvad kuuldused, et hoolimata vene autorist olevat raamat parem kui "Troonide mäng".
Oma silm on kuningas.

Nohu

Kui Härra Tibu traumast taastunud oli, nõudis ta kohe õue. Esialgu lubasime ainult rõdule, sest lumi endiselt maas ja kass üsna tubaseks muutunud. Kus sa sellega, temal ju vaja ikka mitmeks tunniks minema kaduda. Nüüd luristab nina ja aevastab iga natukese aja tagant. Veidi kummastav on laua alt kuulda häält, mis kõlab umbes nagu kräutsihh või midagi sellist. Nagu oleks majapäkapikk külmetanud. Loodan, et kõrvadesse ei löö.:)

Ühegi musta jutita

Nojah, juba kaks päeva on põrandal laiali olnud terve ehataevas. Mis musta triipu sinna veel vahele vaja...Niisiis, jätan musta ära.
Toas ehataevas, õues 10 cm lund. Kohevat, valget, imelist.
Selle talvehaku kolmas lumi, aga edasi pole vist väga mõtet lugeda. Üks tuleb, teine läheb.
Jubedalt tahaks uskuda.:)
Nimelt olla keegi meteohiromant ennustanud leebet talve, kus detsember, jaanuar, veebruar vähese lumega, mis märtsis juba täiesti ära sulavat. Mulle metsikult sobib, sest eelmise talve miasmid pakase ja lume osas absoluutselt ei vaimusta. Isegi mälestustes pole kuidagi helgemaks ega valgemaks muutunud.:)

Tellimus

Armas kolleeg rääkis juba pikemat aega köögi värskendamisest, kuid sel sügisel jõudis köögi uutmine vaiba staadiumisse ja täiesti ootamatult olin ma Täitja. "Tahan sinistes toonides kaltsuvaipa, kus on roosat ja musta triipu ka sees, aga kuskil poes sellist ei ole."
Tulime siis meile kaema, et äkki kõlbab midagi muud ka. Valmis vaipadest ei sobinud ükski, aga äsjavärvitud kaltsuribade värvigamma ülakorruse "laboris" vastas nõudmistele 98% ulatuses. Nüüd siis täidangi tellimust.
Kuidagi üllatav, aga palju huvitavam on kududa konkreetset asja konkreetsesse kohta kui lihtsalt üht vaipa, mis võibolla leiab endale kunagi kodu.
Põhjuseks on teise valik. Enda värvipalettt ja eelistused on nii paika loksunud, et üllatusi enam eriti pole. Ja siis alustadki kerge kõhklusega hoopis teistsuguste värvide kokkupanekut ja avastad asja käigus, et ei ole olemas, aga...nojah, et ka roosa sobib täiesti oivaliselt siniste toonide vahele.:)

Salapärased soolikad

Selle soorituse koreograafia oli nii naljakas, et sellest peab lausa eraldi kirjutama.
Kuna jõul läheneb pöörase kiirusega ja meil on kombeks iga aasta sel puhul kartulivorsti teha, siis on elu näidanud, et kasulik on vorstisoolikad varem ära osta. Enne jõulu neid kas lihtsalt pole või kui on, siis väga kallid.
Uurisin Keskturu lihakorruse letid kõik läbi. Soolikaid polnud. Ostsime ka liha ära. Siis taipasin küsida, et kas soolikaid...Ohjaa, muidugi on, vastati mulle tasasel häälel. Müüja vaatas umbes sellise näoga ringi, et kas keegi kuulis ka või...ja läks taharuumi. Veidike kohmitsemist seal tagapool ja mulle pisteti salapärasel ilmel pihku väike külm pakike, mis oli läbipaistmatus kiles. Andsin raha. Müüja oli kohutavalt vandeseltslase näoga. "Kas läheb vorstitegemiseks?", sosistas ta. "Jah, ikka, aga alles jõulu paiku." "Siis pange kodus jälle sügavkülma." Ja jälle väike vilkspilk, et kas keegi kuulis või nägi äkki...Ma ei osanud sellest muud järeldada kui, et keegi eurotöll on äkki lihalettidel soolikate müümise ära keelanud.
Väljas vaatasin kas pakis on ikka soovitud kaup või pandi mulle selle kokkuleppelise nime all "soolikad" hoopis laksujagu sügavkülma narkoseeni kaasa.:)
Muig, õnneks ikka vorstimaterjal oli.:)

Turg

Koos kaupluste massilise sigimisega ja toidumüüjate kramplike ponnistusega muuta toit võimalikult vähemriknevaks on see muudetud ühtlasi ka ebatervislikuks. Elusat ja kemikaalidega töötlemata toitu saab praegusel ajal vaid turult. Muidugi leidub ka seal saastamüüjaid, aga turg on suur ja seal on kauba parim reklaam kaup ise. A la` kui ma saan lihaletist maitsetu hakkliha, siis ma sellesse boksi enam nina ei pista. Mitte kunagi.
Ja nii ongi välja kujunenud lihaletid, kus on alati ostjaid. Teised, seevastu, müüvad vähem. Oleme vahel enne jõulu imestlenud ühe hapukapsamüüja fenomeni Keskturul: teised passivad ilma ostjateta, aga temal on alati järjekord. Maitsesime siis siit ja sealt, midagi polnud öelda - tema kapsas oli kõige maitsvam ja ilmselt teavad seda ka ostjad.:)
Aga turg ei ole lihtsalt müügikoht, see on ka paras annus huumorit. Seal näeb veidraid väljapanekuid näiteks letil trooniva kiilaka naismannekeeni ülemise otsa näol, kes on riietatud metsikult roosasse rinnahoidjasse ja kelle taguots koos jalgadega reklaamib kusagil paar müügivahet edasi hoopis retuuse.
Etnograafiat on turul kurguauguni.
Väravate ligidal müüb endise vangi olekuga mees vanakraami boksis vokke, kiivreid, tolmuseid pudeleid ning teisi maast ja pööningult leitud asju. Huvitav on see, et militaarse kola kohta oskas ta selgitusi anda, aga vanarahva puust tehtud majavara suhtes oli küll lausa võhik. Pigem nii, et ta teenis müügiga elatist, aga see neetud vanavara teda ennast üldse ei huvitanud. Ostsin talt kunagi kaks imeilusat vanaaegset puulusikat, ühe kaba oli linnukujuline ja teise aasakujuline käepide lusikaga ühest tükist voolitud. Kuna nad olid hallitanud, siis sain nad 100 krooniga(!). Mäletan, et eemaldusin imesiva, et ei saa olla, et äkki mõtleb veel ümber.:)

Patsient paraneb

Eile nõustus Tibu sööma kolm kildu liha ja jätkas siis paastu. Õhtul ilmus ta kapi tagant pesast välja ja kõndis kangetel jalgadel otsivalt toas ringi. Lõpuks kobis voodi alla magama. See oli hea märk. Kui kass hakkab magamiseks huvitavaid kohti otsima (kassirahva üks põhilisemaid meelelahutusi), siis tunneb ta juba elu vastu huvi.
Täna hommikul tuli patsient koos minuga kööki ja vihjas kogu olekuga, et "võiks midagi põske pista". Nüüd ei ole enam kahtlust, et Tibu saab terveks. Iseasi kuidas see kogetud valu ja vaev olemusele mõjub. Endise rõõmurulli asemel on meil kodus praegu väga vana ja väga tõsiste silmadega kass.

Mardi ja Kadri vahel

On pime, iga päev sajab, tibutab või ladistab vihma, mitte midagi enam ei õitse, foorumis kõlavad tumedad kammertoonid ja meie Tibu on tõsiselt haige. Kasside kaks põhilist kirstunaela on koerad ja autod. Kahtlustame pigem koera rünnet, sest viga on saanud tagapool. Luud-kondid on terved, aga tagumist otsa hoiab väga, isegi puutuda ei tohi. Näha, et valus. Eile pärastlõunal oli kõige halvem, nüüd paraneb, aga sööma ei ole ikka veel hakanud. Vett ka ei võta. Kui ta vähemalt vettki jooks, oleks ka hea märk, et aparaat ikka töötab, aga praeguses seisus saab ainult looduse peale loota. Sellist Sassi pole me veel kunagi näinud ja täitsa nagu lein oleks majas.
Sellist Muri olen ma näinud. Täpselt samasugune ettevaatlik kõnnak, puutuda ei tohi - ilmselge tagupoole trauma, kuigi pisut kergemal kujul.
Peab see kasside elukool siis ometi nii julm olema.
Vaatan naabrite eakat härra Arturit (ca 10 aastat vana) ja mõtlen, kuidas ometi tema kõigist neist ohtudest mööda on loovinud. Või on ka temal valusaid mälestusi?
Artur on ettevaatlik, umbusklik ja naljalt ligi ei lase.
Sass on uudishimulik, aval, lihtsameelne ja kompleksivaba. Hea isuga pealegi. Tarvitses vaid mõne koera söögikaussi uurima minna... Ohjah. Kole ja pime aeg. Igatahes ta paraneb.

Kolmas lohemoos

Kuna üleelmine tšatni on otsas ja eelmine ka, siis oli eile väga vaja uus teha. Improviseerisin julmalt ja koguseid enam nii täpselt ei jälginud. Panin rabarberi asemel õunu ja punaste sibulate asemel tavalisi. Kahjuks sel aastal antonovkaid ei õnnestunudki hankida. Nende aroom ja hapu olemus oleksid väga hästi sobinud. Haput lisasin laimide ja sidruni näol ning lisaks kõigile muudele retseptirikkumistele kallasin ühte potti ka pool pakki kookoshelbeid. Untsu ei läinud kumbki keedus. Esimene on kookosene, mahedalt vürtsine, sibul krõmpsub kenasti, teine on hapum ja tšilli poolest rohkem õnnistatud. Praegu kaldun arvama, et kookos ja roosa pipar andisid esimesele variandile maitses isegi juurde ning neid võib edaspidigi lisada. Kasuks tulevad ka suured rosinad ja datlid (mida seekord polnud). Tšillit ja ingverit peab panema rohkem kui retsept ette näeb, muidu ei tule "lohemoosi" tegemisest midagi välja. Šššhaah...peale tšatniga mekutamist on kohv kuidagi ERITI VÄGA kuum. :)
Esimene lumi on endiselt maas ja ei kavatsegi ära sulada. Nii need talved algavadki.

Eilne bändiproov

See oli nii hea, et sellest lihtsalt peab kirjutama. Üle hulga aja jälle täiskoosseisus ja midagi pole öelda, Tseti rütmiriistad ja parmupill on väikesed, aga nad annavad nii palju juurde. Ja Isakene oma vana hea 12 keelsega oli muidugi täiesti võrratu. Korraga olemas nii laul kui huvitavad kitarrikäigud muu mustri vahele. Mida hing veel võiks tahta.:)
Bänd arutas unistamisi juba võimalikku invasiooni kuskile sinna Kadrinamaa kanti, nii umbes ülejärgmise pühapäeva paiku. Eks paistab, et kuda ja mis.
Gurmee on võtnud peadpööritava ulatuse. Ma pole terve elu jooksul nii palju eksootikat ja erinevaid maitseid kogenud kui nüüd selle sügisega.:)
Mesiohaka tarretisekook, heeringatartar ja silmud olid lihtsalt oivalised.
Õues on talv kanna maha kinnitanud. Täna näitas kraadiklaas miinus 6,6 ja lumi maas.
Aedsalvei lehed kõlisesid eile hommikul tasakesi tuules. Mis sest, et nurga taga jne., seekord siis sai pakane ta lõplikult kätte.
Kena. Loodetavasti ei jää nüüd see lumi siis kohe kevadeni maha.
Laupäev lõppes ilusa svingiõhtuga Nõmmel. Pinginaabri sünnipäeva raames läksime kohe peale õhtusööki edasi Hored Zeigeri Bigbandi kontserdile. Kummaline. Muusika, mis mulle lapsest saati kuni keskeani pole kunagi üldse meeldinud, paitab praegu täiesti sümpaatselt kõrva. Äkki minagi arenen?:)

Hingede aeg.

On alanud aasta kõige pimedam aeg. Hästi palju niisuguseid madala tumeda taevaga päevi kus ei lähegi valgeks.
Juhtub ka imesid nagu eile, et päike säras taevas nagu taaler, kuid kahjuks olin tööl. Enne Õlletehase maja taha loojumist valgustasid päikesekiired võimsalt kööki. Oli see vast pilt!!! Kui see siidripunsu külmkapi kõrval oleks näiteks paganlik altar või miskit, siis oleks just novembri algul paras aeg sellelt tolm maha pühkida, sest madalal olev päike ulatus selle tõeliselt üle kuldama. Meie jumalik siider! Tõde on muidugi tunduvalt julmem. Peale kahte kuud punsus susisemist on temast saanud tõeline "kirves", mida ainult peremees juua julgeb.
Kuna reedel on tööl topeltjõusaal ja üldse, siis vedelesin terve õhtu suhteliselt ebamotiveeritult kusagil diivani ja teleka vahel. Samas oleksin võinud vanduda, et meie toas roomas ringi kaks imikut. Üks neist oli poiss ja teine täitsa tuttava näoga. Haa, nali, tegelikult olidki imikud külas.:)
Väsimusindeks oli nii kõrge, et vanaematada ma küll ei jaksanud. Vähe sellest, minus ei võpatanud mitte miski isegi siis kui vaibaservale vesi ümber aeti ja köögist kogu aeg kolinat kostis.
Mingist väsimusepiirist alates muutuvad futud õhtusel ajal passiivselt külalislahkeks, a`la tehke mis tahate, aga jätke mu hing rahule.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, hakkasin telekast midagi vaadatavat otsima ja sattusin "Surnud mehe" peale. Kahjuks jooksis viimane viiendik filmist. Pole vaja lisada, et see on siiski üks parimaid filme, mis iial tehtud. Uinusin pärast seda koomalaadsesse unne, meeltes tärahtamas "Surnud mehe" treileri sugestiivseimad fraasid. Mõnikord on mul siiralt kahju, et muusika koha pealt ikka nii tühm olen. See muusika ümab praegugi kuskil mu kolbas, tähendab, pigem mitte muusika vaid mälestus sellest või...nimbus, palelus, hõng, jälg jne..., aga ma ei suuda parimagi tahtmise juures reaalselt kokku monteerida isegi mitte ühte viisimotiivi sellest. Nõõ-õme!

Tibutants ja teised hommikused üritused

Härra Tibu hüppas õues kõige nelja jalaga vastu rõduakent Trahh!, ja siis veelkord ja veelkord. Selle looma kompleksivaba oskus ennast arusaadavaks teha on vahel lausa imetlusväärne. Kui oled kasside näol (kõigi ja alati) harjunud kohtuma tohututes kogustes taktitundega, siis on Härra Tibu üks uskumatu anomaalia.
Pokumees avas rõduukse alles teise rünnaku peale(kassikonserv oli otsas),teades, et kassloom tuli just selle järele. Nagu alati. Mina ei tea, mis nad sinna sisse panevad. Mingeid kassinarkootikume? Miks kinnistub loom just selle konservisordi söömisele? Krõbinaid ta ei puudutanudki, no vahel süüakse kui on niisuke tuju. Põhiline on konserv. Krääuu? Ei ole, Tibu, söö krõbinaid! Krääuu! Õhtul saad konservi. KRÄUUU!!!!
Ja etendus algas. Ta löi küüned Pokumehele kintsu, turnis turjal, laulis kõrva, poleeris põsega habet, siis tüdis mangumisest ja üritas ise külmkappi avada. Kuna tulemusi polnud, kappas tuppa, ronis lauldes voodisse, astus mu näo peale, toppis vurre kõrva ja nurrus sinna, ronis lõngakotti kerasid ahistama, üritas raamatukoguraamatute nurki närida, ajas käpa tühja kohvitassi ja vaatas kuidas kohvipaks küüne otsast lauale pudenes, siis vaatas mind. Sass, raisk!
Ta teadis ülihästi, et nüüd olen ma täiesti üleval. Väikeste õnnelike kräunatuste saatel loovisin kööki ja otsisin suhteliselt tühjast külmkapist midagi "millega ta suu kinni toppida". Tegin katset kanakastme jääkidega. Äraostmiskatse õnnestus, kräunatused sumbusid kastmesse ja muutusid nurruks.
Siis jõudis rõdu ukse taha Proua Muri. Ta ootas väärikalt kuni uks avati, kõndis kellestki välja tegemata kööki, sõi veidi kombekalt krõbinaid, jõi vett peale ja otsis klaveri peal sellise magamiskoha kus teda keegi käppima ei ulataks. Päev võis alata.

Püsivad väärtused

Püsivateks väärtusteks viimasel ajal on lauspilvitus (oskad lugu pidada kui päike korraks kasvõi servakest näitab), jätkuv majanduslik ikaldus (sellesse ei sure, õpetab kokkuhoidu ja muid tarkusi), aias meelisklemine ja lemmikute ümbert väiksemategi umbrohuliblede väljakiskumine on asendunud hoopis kartoteegis tuhnimisega ja selle korrastamisega. Ja aeg voolab. Esialgu vaikselt ja aeglaselt. Kõigest ainult jõulude poole.
Kevadeni on veel väga pikk maa. Kõige suurem püsiväärtus on üks korralik talv - mis taltsutab lõputud tatised viirused, kustutab kasvuhoone - kedriklesta ja teiste satikate kolooniad avamaal, likvideerib võõralt maalt sissetoodud hellikud peenral ja laseb metsal ennast loomulikul teel röövikutest puhastada. Palju lund ja pakast, kõik on korras, nii peabki. Elame ju põhjamaal.

Ikka talve poole

Kuigi seni on kõik olnud neetult sümpaatne (kõige kõvem öökülm miinus neli), viitab üha napimaks muutuv päevavalgus paratamatult lähenevale pimeduseajale. Muidugi ei peaks hakkama talve paratamatu tuleku osas ette virisema, aga paraku pole miski inimlik ka mulle võõras.
Vaba nädalaga jõudis teha palju. Aed on talveks valmis seatud, peenrapõhi võimaluste piirideni tühjaks tehtud, lõviosa kaltsust värvitud, lõim keritud jne jne.
Punase tekini ma kahjuks veel ei jõudnud, sest seekord sain raamatukogust äsjailmunud ulmeka. "Leek sügaviku kohal", Vernon Vinge ja olin kolm viimast päeva sügavas "raamatuaugus". Üle hulga aja üks väga hea ja äärmiselt laia haardega tehniliselt hästi läbimõeldud ulmekas. Üllatas siiralt, et selles vallas on veel midagi nii põrutavat võimalik valmis sepitseda, sest seni ei paistnud Iain Banksile vastast olevat. Tõeline ulmefriigi maiuspala.:)
Aias enam imesid ei juhtu. Punane roos on eelmise talve vintsutustest kosunud ja valmis sebinud esimese õie. Kannikesed vihjavad endiselt oma üleplaaniliste õienuppudega liiga soojale sügisele, jaapani ohakas ponnistab samuti õienupu osas, aga ma väga kahtlen. Samuti madalad astrid. Ligi kuu aega õienuppudena vegeteerida, huvitav kas lava, kui niisugune, muudaks selles osas midagi? Kevadel oleks selles hea rediseid ja basiilikut kasvatada, suvel istutaks sinna mõne hilise õitseja.
Ja veel - hoolimata väga väikesest aiast hakkab kujunema mõte mõne õunapuu istutamisest. Kusjuures peamiselt kui vaadete varjajatena, kellelt võiks kunagi hiljem ka pisut saaki saada.
Üks peaks paiknema hollandi jalaka koha peal, kuid paar meetrit siseaia pool. Nüüd on selge, et hollandi jalakas jääb kääbuspuuks ja seetõttu oleks vaja ühte meeldivalt tiheda võraga õunapuud, mis varjaks vaate naabri akendele.
Teine õunapuu võiks paikneda koeramaja ees asuvas sillutises, kus ta varjaks kasvades mõningal määral teise naabri eesaia ja kolmas võiks kasvada värava kõrval.
Sass on õppinud uusi trikke. Toasolijate tähelepanu äratamiseks hüppab ta täies pikkuses üles ja patsab laiaks sirutatud käpataldrikuga vastu klaasi kusagil selles kõrguses kus võiks olla link (kui seal oleks link). Teine trikk seisneb eriliselt ulakal ilmel kõigi nelja jalaga vastu klaasi hüppamises mitte kõige puhtamate käppadega. Ma ei ole kunagi täheldanud, et paduväärikas maadam Muri pojale oleks midagi säärast õpetanud. :)

Neljapäev

Eile nägin läbi linna Lasnamäele tuhisedes esimest korda eemalt Solarise keskust (vahemärkusena lisaksin, et ma pole kordagi ka Soomes käinud:).
Selle koha peal kus minu linnamälestustes paiknes vanasti vaikne hämar pargiosa suurte puude ja parkimisplatsiga, kõrgus pimedas neoontulesid ja klaasivälgatusi pritsiv monstrum. Mina ei tea. Minu esimene mulje oli selline, et Estonia teatri, Teaduste Akadeemia kompleksi ja mitte vähem stiilse riigipanga hoone vahetus naabruses tundus see asi lausa röökivalt kohatu olevat. Rotermanni kvartalis on ju jeerumkuipalju ruumi igasuguse arhitektuuri jaoks. Aga kuna ma niikuinii just eriline Tallinna fänn ei ole, siis ehitatagu või Tammsaare park Tammsaare keskust täis...ee...tingimusel muidugi, et suudetakse täiesti tervelt minema viia seal kasvavad punaseõielised kastanid, püramiidtammed ja veel mõned pärlid.
Aed sai eile talvekorda seatud, aga peenrapõhi pole ikka veel valmis. Osa uuristamist jääb raudselt kevade peale. Täna õue ei kisu, sest seal võimutseb vihm.

Teisipäev

Eilne ilm oli ilus ainult kuni eelmise sissekande viimase lauseni. Umbes sel ajal hakkas vaikselt sadama. Õnneks nii vaikselt, et rohimist ei seganud ja peenrapõhja rajamist ka mitte. Täna lõikasin ülejäänud pealsed ja heakorrastasin lõviosa istutusaladest. Asja käigus ilmnes üllatusi: liblikja kannikese külmast klaasjate lehtede all (igihaljas ta ilmselgelt ei ole) leidsin elujõuliste varte otsas õienupud. Veel üks talikannike või on pikk sügis lihtsalt pea segamini ajanud? Sama nähtus (kõhklevad õienupud)vaatas vastu valge kannikese puhmikus. Nüüd on selge, et tegemist ei ole lõhnava kannikese valgeõielise sordiga nagu seni arvanud olin. Lõhnav kannike õitseb hetkel mõnuga ja tema lehed pakast ei karda. Valgeõielise kannikese osas olen nüüd üsna nõutu, sest kui ta oleks lõhnav kannike `Alba`, siis ta õitseks juba septembrist saadik.
Üheksavägine õitses täies elujõus. Umbes nii nagu külma polekski olnud.
Krüsanteemid lõikasin maha, sest külmadega oli kasv peatunud ja ega lõdisev lill enam õitsema hakata ei jõua.
Madalad astrid lubavad endiselt õienuppe avada, roosal oli mõni lausa poolel poikvel, no näis.
Kassid tilpasid ka õues ringi ja tegid tiaatrit. Ei saanudki aru kas koerale, mulle või lihtsalt lustist. Maadlusmatš koerakuudi katusel ajas Morgani täiesti endast välja. Kaklus käib suisa nina all, aga vahele minna ei saa!:)
Sass tüdis maadlusest ja leidis uue meelelahutuse akrobaatika näol. Rohiva inimese kukil on ju igavesti lahe kitse hüpata ja ilunumbritest tüdinuna sai aedniku turjal mõnusasti lesida...kui ta, sunnik, ainult nii palju ei rähkleks. Aeg-ajalt pidi Sass nurrulöömise katkestama ja küüntega jopest krabama, et mitte maha kukkuda. Varsti tõusis aednik püsti, et täis ämber komposti viia. Ega siis kass maha ei kukkunud. Hetke turjal rippunud, leidsid ka tagajalad tuge, ratsanik ronis õlale ja sättis ennast armastavalt "kraeks". Ok, rääkisid pehmeks.:) Läksime tuppa ja karvikud said oma konserviportsu kätte.

Esmaspäev

Lubatud vihma asemel on poolselge taevas ja ainsast pilgust läbi aknaseina aia suunas piisab, et tuvastada ebakohti (lumi on ka ära sulanud).
Paistab, et täna on kompostipeenra teine etapp ja aia rohimine.
Nii ilusat ilma ei saa ju ometi lasta raisku minna.

Täiesti vaba päev

Hommik oli kohutavalt päikseline. Justnagu vabanduseks eilsete taevalike inetuste eest (sadas kogu aeg ja kõike, õhtul isegi müristas ja lõi välku).
Vana tammepuu säras lumes ja päiksevalguses kuidagi eriti kuldselt.
Pesime silmad ära ja läksime jahile.
Jaht oli hea, aga linn äärmiselt väsitav. Samas, milleks see laupäev ikka muuks on loodud kui puhkamiseks. Hakkan heaks millalgi homme või veidi hiljem.

Väga valge reede

Paistab, et viimasest lumest on möödas piisavalt palju aega: esimene lumi tundub kuidagi...ütleks, et isegi pidulik. Uskumatu, aga ma ei mõtle sellest üldsegi veel mitte kui "valgest pasast, mida kõik kohad kuni kevadeni täis on".
Pigem on see meeldiva valge vaibaga katnud mõned mu probleemid, mis ka aknasse ära paistavad. Näiteks nagu rajamata kompostipeenra, mõõdukalt umbrohtunud lillepeenra värava kõrval ja tagaaia lõikamata lillepealsed. Pole. Lume all peidus.
No nii optimist ma ka ei ole. See lumi sulab juba homme ära ja halvad ilmad tusase taeva all jätkuvad kuni jõuludeni. Enne jõule on tore mõistatada, et kas valged või mustad. Kui tulevad valged, siis lajatab ka pakast ja kotiga lund ning seda kõike kuni aprillini. Kui tulevad mustad, siis sajab kogu siia määratud lumi vihmana alla ja sellel on muu halva seas vähemasti üks hea tagajärg - meie aeda ennast elama uuristanud rott või mutt kolib igaveseks minema...või upub une pealt oma urus, mis ei ole ka paha variant.
Õhtuks on lumi ikka veel maas.

Peaaegu porikuu

Hoolimata meie kandis öösiti laiutavast valgusreostusest paistis tähistaevas täna hommikul suurest aknast lausa ebamaise selgusega. Kahtlustan tänavavalgustuse elektririket, sest Orioni vöö ja teised olid nagu peo peal ehk pigem nagu tumesinisel sametil.
Päike tõusis ja säras. Vana tamm kuuri taga on kollaseks läinud ja pakub vaatepilti. Käskisin pesumasinal pesu ära pesta ja läksin tööle.
Õhtupoolne ilm ei kõlvanud kuskile, sadas midagi udu ja vihma vahepealset. Pagesin selle eest raamatusse ära.
Hiina emajuur õitseb väga kaunisti, Arendsi kivirike mättad on erkrohelised ja süda igatseb kangesti ühe suurte pindadega kiviktaimla järele. Aga küll ma järgmine suvi teen.
Madalad astrid ei õitse ikka veel kuigi roosa on avanud isegi juba kaks õit.
Vaba nädalani jääb kolm päeva.

Minoorne labajalg

Eile oli täiesti maaväline kogemus! Bändiproovi tulid viiulid. Täieliku üllatusena isegi kaks ja uue häälena oli kohal ka teine mandoliin, kuid viiulid värvisid kõik lood uskumatult teistsuguseks.
Kui mõne lõõtsalooga on vahel nii, et kuulad ja ohkad hardalt, et kuidas ikka "pill nutab mehel käes", siis viiul on selles osas palju põhjalikum. Minoorne labajalg oli koos viiulitega täiesti metsik pisarakiskuja.
Ukuaru valsist ma ei räägigi. Ohjah. Kui neil vaid jaguks aega vähemalt mõneski proovis käia, kasvõi kordamöödagi.
Veel andis viiul lugudele põneva iidse varjundi. Millegipärast kõlab see pill palju vanaaegsemalt kui kitarr või lõõts. Kui ka edaspidi viiulilootust on, siis oleks põnev meie bändi esituses kuulata lausa mõnda päris madrigali.

Lumine laupäev

Visuaalsel vaatlusel ka ilgelt külm, sest kell on juba 11, aga lumi ei ole ikka veel ära sulanud. Ma parem rohkem ei vaata.
Paistab, et tuleb kudumise päev. Liiatigi, et juba nädala pärast on üks väga tähtis sündmus kuhu saab ainult vaibaga minna ja kõik eelmise talve vaibad on endale juba kodu leidnud.
Ega muud kui kuum kakao näppu ja vuta-vuta telgede juurde.

Tähetolm

Üle hulga aja üks väga kaunis suurte inimeste muinasjutt. Nälg oli küll viimased tunnid vihjanud võileibadele külmkapis, aga täiesti asjata - sellest raamatust lihtsalt polnud võimalik ennast enne lahti imeda kui lugu läbi sai. Isegi kööki süüa otsima tuiates olin paksult "tähetolmuga" koos. Niuks, et ikka NII ilusaid raamatuid kirjutatakse!
Aga muidu on tüüpiline hilissügis pimedate akende taga huilgava kõleda tuule ja poolkülmunud vihma plekise tärinaga akendel. Õues lükkab tuul motikaid ümber ja lauatelefonist tuleb ühenduse saamise asemel Vikerraadiot, ilmselt on torm raadiokaablid telefonikaablitega nii sõlme ajanud, et pole väga vahet kust ja mida.
Järgmine suvi terendab alles väga pika ja väga lumise koridori kaugeimas otsas.
Võib muidugi juhtuda imesid eriti soojade ilmade näol, mis laseksid sooritada veel mõned sööstud peenardele, aga muidu peaks olema selle suve aiandusega ühel pool.
Ahjaa, nartsisse istutades näis mulle, et sibulakotis võib olla rohkem kui üks sort. Mul oli õigus, on vähemalt viis sorti neid kõige lihtsamaid. Oivaline, sest vanad sordid on vastupidavad. Istutad ja nad jäävad. Hollandi päritolu tulbid ja nartsissid kipuvad ära hääbuma.
Aias sigatseb mingi näriline. Ei teagi kas mutt või mügri. Loodan väga, et ta ükskord kinni püütakse ja meile "söögiks" tuuakse. Tahaks kohe pikalt-pikalt otsa vaadata sellele, kes mu noored kipslilled segi tuhnis ja hostade peenrasse metrood rajab.

Hiir toas!

Rõduukse tagant kostis täna hommikul väärikas ja selge NÄUUU! Poku laskis Muri sisse. Loodus on teatavasti mitmekesine ja kui lased kassi sisse, siis pead arvestama, et koos temaga võivad tulla ka puugid, kirbud...ja hiir. "Hiir toas (mees üle parda, tulekahju)!!!", karjatasin ma nii kõvasti, et kõik, nagu soolasambad, vahtima jäid ja hiir diivani alla vupsas.
Muri oli selle hiire (äärmiselt elusa) meie jaoks tuppa maha pannud (tõi karjale süüa)ja muu teda enam ei huvitanud. Nüüd tahtis ta oma toidukausi juurde ja juriidiliselt oli kõik korrektne.
Aga meil oli HIIR TOAS!
Härra Tibu võttis olukorra oma kontrolli alla. "Kuulge, miks te diivanit kahe jala peale upitate? Misasi teil siin...MIDA???!!!" ja saak oli ühe hüppega käes.
Oli äärmiset rahuldust pakkuv näha, et Tibu "küüned olid TÄIESTI oma poole" ja me ei pidanud oma imeliku kingiga enam edasi jamama. Kadeda jõrinaga jooksis kass ukse juurde ja küsis õue. Et oma saaki rahus nosima minna.
Kui kõik jälle rahulik oli, pidasime pikalt aru, et kuidas saab kas täiesti selgelt öelda NÄUUU! kui suu on hiirt täis. "Äkki ütles ühe suunurgaga," arvas Pokumees.

Mõtelda on mõnus

Näiteks umbes midagi sellist nagu: "Mis on üks aed ilma poeedinartsissideta!" Hah, eksole.
Jah, mõtelda on mõnus, aga kui täna kõik need 300 kohale toodi, siis polnud üldse enam mõnus. Läksin välja maad mõõtma. Ja rohima. Ja kaevama. Sest kui oktoobri keskel pole nartsissid maha pandud, siis ei ole neid varsti üldse mõtet panna. Ja püsikute peenrasse nartsiss ei sobi. Poole suveni koltuvad pealsed pole ometigi mingi ilus asi, aga kui juuni alguses lõhnavat neitsikummelit vahele istutada, siis peaks kärama küll.
Rajasin uue peenra ja istutasin siis ligi tund aega oma nartsisse.
Tuul oli külm, kassid mängisid värskel uudismaal oma pissi-kakamänge (sa kraabid augu ja paned sinna midagi, ahhaa!, mina ka!), käed kohmetasid isegi läbi kinnaste ja päike hakkas loojuma (tegelikult oli ta suure musta pilve taha pugenud, aga see ei muutnud eriti midagi, sest tund aega hiljem loojus ta ikkagi). Aiatööde jaoks on vist paremad ajad möödas, mõtlesin ma lõdisedes. Ja jätsin seenele minemata, sest õues oli ikka kuradima ilgelt külm.

Kuldne sügis

Ähvardavad läheneva saju ja lörtsipilvedega, kuid täna-homme lubatakse veel lauspäikest. Ei raatsigi linna minna, sean parem aiamaastikke, homme ka päev.
Eile mõisa pargis promeneerides nägin milline näeb heades oludes välja madal aster `Prof. Anton Kippenberg` ja mul on oma eelmise nädala halastusostu üle väga hea meel.
Suured erkroosad õied, tõeline aare. :)
See, kelle ma kodus maha istutasin, oli muidugi äärmiselt väike ja vilets, aga ühe rääbaka õie järgi andis pargis paralleele tõmmata küll ja missugune värv!

Kompostipeenar

Eile peale tööd tegin selle rõveda asja ära. Tühjendasin aiaäärse riba ehitusprahist ja killustikust ning sumasin sinna kogu väiksemasse kompostikasti tambitud kauba. Peale sai mulla moodi asja keskmisest kompostikastist ja üldmulje jäi...hmh...kobe.
Kevadel saab sinna juba istutada. Kui projekti edasi arendada (veel kiviklibu minema teleportida ja mullaga asendada), siis peaks asjast lõpuks kujunema kena keskpäevapäikses kümblev poolkaar kõrgemate põõsastega (haa, nagu aiaplaanil!:). Ja isane aktiniidiapojuke saab endale ometi viimaks OMA koha. Seni on teda muudkui tõstetud ja tõstetud (et ei oleks liiga varjus, et ei oleks kullerkuppudel ees, et ei kannataks jugapuu juurte ahistamist). Üks õnnetu ja niru taim, juba tema juurdumine oli nii vaevaline. Panen palju lootusi hobusesõnniku peale, mis kevadeks peaks olema laagerdunud.
Eesaia-tagaaia vaheline väike kena värav (tulevane, sest praegu seisab seal suur ja kole) on plaanis polsterdada aktiniidiatega. Sealt edasi peaks tulema harilik amorfa ja topeltõielised sirelid.
Kahtlustan aniisi-hiidiisopit isekülvis, sest tema alune on paksult "pudi" täis. Paksud musta tagumikuga metsmesilased leiavad ikka veel õisi, kuid üldiselt on pidu läbi. Väga pikk õitseaeg - juulist oktoobrini.
Nädalavahetusel midagi pakilist ees ei terenda ja paistab, et üle hulga aja on jälle aega aia jaoks.

Noored

Ja siis nad tulid...pruudil valge hipineiu kleit, millele maalitud lilled, peigmehel 70- ndate suveülikond ja Liisuke kohevas roosas kleidis. Liisukese silmad olid kogu aeg nii-nii suured, aga protest tuli alles siis kui ema ja isa pulmamarsi helide saatel mööda läksid, mitte tädi sülle hoiule antud Liisukese juurde ei tulnud. Kingo oli vahetu "No võtke ometi see laps oma juurde, laps tahab." Ja tseremoonia läks edasi.
Pärast oli soojas keskpäevapäikeses väike lõdvestushetk - pakkusin sõduriplaskust 50 kraadist Vana Tallinnat ja siis oli kodutee.
Õhtul viisime noortele aiapeo jaoks kaks pitsat ja koogi.
Oli ilus päev.:)

Imelised ilmad

Aga eilses tuules oli juba mõõdukat kargust. Käisin pärastlõunal rabas koera tuulutamas. Korjasin muuhulgas ka sookailu ja kanarbikku. Sookailu lehed on parim vahend riidekoi vastu. Kuna viimase aastaga on palju villast vaibamaterjali kogunenud ja kõike selle talvega ära ei jaksa kududa, siis on seisma jäänud villasel tunduvalt julgem sookailuga kahekesi olla. Ülejäänud õhtu kulus lilletamise peale.
Lursslill, kipslill, roosad miniroosid, kuldvits, kanarbikuõied. Tuli kena.
Hiina emajuur õitseb, kuid madalad astrid pole hoolimata ilusatest ilmadest ikka veel õisi avanud. Lursslille õie tupplehed meenutavad pajutibude kesti, need on tumedad ja pudenevad maha kui õis puhkeb. Huhuu, külmas tuules.
Järgmiseks nädalaks lubatakse lörtsi.

Üks päev enne pulmi

Viimasel nädalal on selgunud, et noorpaar oma tähtsat sammu mikihiirekostüümides siiski ei tee ja on otsustanud traditsioonilise kleit-ülikond kasuks. Midagi hipilikku, arvas Laps. "Ja sa võiks ju mingi kimbu sinna juurde ka valmis visata. Näiteks sellest, mis kasvab aias."
Oh, lõdva randmega, sest ma olen eluaeg pulmakimpe teinud ja öökülmad ei ole ka aiast kaks korda üldse üle käinud, mõtlesin ma endamisi. Aga kui eile juba kimbutegija pilguga peenardel ringi vaatasin, siis ei paistnudki olukord enam nii lootusetu. Lursslille tõlvikud on lahti ja need on ligi paarkümmend cm pikad, lõhnav neitsikummel on ka täiesti elus, lisaks kastiku valgekirjud lehed jne. Korra peaks minema ka alvarile vaatama, oktoobris kasvab seal veel täitsa kobedaid lillühikuid. Nii, et hipineiu saab homme oma täiesti erilise kimbu.

Veel üks suvine päev tulekul!:)

Eile tegime terve päeva õunamahla. Olime kolmekesi ja aega läks kogu tegevuseks kokku kuus tundi. Mõtisklesin pressi juures toimetades vaikselt selle üle, et alati on kambas olnud keegi kes ütleb, et ära nii palju pane. Seekord selline keelaja puudus ja ma panin volilt igasse vahesse kolm kuhjaga kopsikut. "Laboritulemused" näitasid, et pressist tulnud pätsid on täiesti kuivad. Ja töö oli 2 korda tõhusam - ühe vajutusega tuli ca 16 liitrit mahla.
Hommik algas tuttavate tuhmide mütsatustega vastu akent. Verandal istus härra Tibu, lai naeratus näol ja käpp saagil.

Päikest kui kulda

Lugesin just eelmise aasta sügise blogisid, kus järgnes üks kaebus teisele. Lõppematu vihma osas, nimelt.
Sel aastal on küll imelised ilmad. Juba üle nädala on kuiv ja päiksene olnud. Mitte et ma eriline meteoroloog oleks, aga aastate võrdlused on huvitavad. Eriti aia osas. Lursslill sai eelmisel aastal õitseda vaid nädalakese jagu. Oktoobri esimesel nädalal viskas 7 kraadi külma ja see võttis aia puhtaks. Vegetatsiooni jätkas vaid sügisaster ja imelikul kombel ei muutunud ka kahkja iirise ilusad lehed siloks.
Täna on operatsioon "Õunamahl" ja homme loodan jõuda valmis rajada aluspinnase niisuguse koleda asja jaoks nagu kompostipeenar. (Õieti tohiks sellisest asjast ainult sosinal rääkida).
Kui pole aega, ruumi ja hobuse kannatust, kuid püsti seisab veel prognoositavalt umbes viis aiakärutäit lillepealseid ning kõik kolm kompostikasti on kurguni täis topitud.
Mida teha?
Kevadel on tarvis mulda uue istutusala jaoks. Alustan selle rajamisega juba nüüd.
Vean osa kivikillustikuga tugevdatud õuest maja taha teerajaks ja panen tekkinud peenrakoha põhja selle aasta lillepealsed ja üldse kogu värske staffi mis veel tulemas on. Suur kompostikast ja plastikkonteiner jäävad kevadeks mulda laagerdama ja kõik mis sealt tuleb, saab peenra katmiseks kasutada. Põhjas võib see kraam siis aeglasemalt laagerdada. Olen selliseid kompostipeenraid ka varem teinud ja asi toimib kenasti.
Aga nüüd algab üks tegus ja imeilus laupäev.:)

Ta tuleb ikka öösel

Kes muu kui esimene öökülm. Täna hommikul näitas kraadiklaas miinus 3,7 ja hall oli maas.
Ma ei ole nii terase pilguga kunagi öökülma tegemisi jälginud, kuid peale toda 3,7 kraadi on hostad ikka veel täitsa kobedad, rääkimata `Stella de Orost´, kes päeval päiksepaistes kümmeldes kaks õit avas. Viimane aeg on midagi ette võtta ka astritel ja emajuurel.
Ainus, kes öökülmast ennast tõsiselt häirida lasi, on äädikapuu. Lehed koltusid ühe päevaga ning hakkasid maha pudenema.
Istutasin maja otsapeenrasse roosa trompetiga nartsissi `Salome` ja kollaseid ja valgeid krookusi. Järgmine kevad tuleb väga ilus.:)

Külm

Veel mitte päris miinuses, aga on. Lihtsalt. Sellest ka nohu. Vastik, põhjalik ja tõeline kiskja nohude seas. Maadlesin temaga terve öö. Kumbki ülekaalu ei saavutanud, aga vähemalt uudsusega ta mind enam ei raba.
Larisen niisama köögilaua taga ja joon kohvi.
On aeg aklimatiseeruda. Minusugusele suveinimesele lõppeb see traditsiooniliselt ikka nohuga. Nii on olnud ja on ka edaspidi.
Pärast, pakasega, on jälle tore meenutada, et "mitte kunagi ei ole igal pool nii külm kui okstoobris".:)
Aga enamik sügislilli ei ole oma õisi veel avanud.
Tulemas on mõlemad madalad astrid (roosa ja lilla), krüsanteemid ei jõuagi sel aastal õitseda (põuaseisak võttis ligi 2 nädalat kasvuaega maha), hiina emajuur ja haruline lursslill.
Lursslill avas eile esimesed alumised õied ühest oma tõlvikust. Lumivalgetel õitel on magus raske lõhn.
Aedsalvei moodustab ilusa halli ja mittelamanduva põõsa, aga õitseda ta meie kliimas ei jõua. Saku kliimas, tahtsin ma öelda.

Mõnikord on nii, et...

...see, mida sa tahtsid teha eile, jõuab päevakorda alles täna. Ma tõesti ei viitsinud eile metsa tagasi minna, et puhtaks teha see külmaseenetst ülepikitud känd metsaraja Pikal Sirgel. Pealegi kiskus juba hämaraks kui tolle leiukoha avastasin. Kuna nõnda hüva kraami ei saa mitte metsa jätta, siis läksin täna neid ära tooma. Juhtus aga üsana tobekoomiline situatsioon, et sattusin oma kuradima kännuga olema just mingite jalgrattavõistluste keskpunktis. Sel ajal kui mina kändu seentest puhtaks nülgisin, möödus minust umbes sada jalgratturit (wwuhh-wwwuuh-wuh!)kelle pead olid kõigil pikalt paremale keeratud, et näha, mida see seeneline seal võistlusraja ääres ometi korjab. Olen kindel, et nii mõnigi kaotas seal paar väärtuslikku sekundit.:)
Sügis võtab tasapisi maad - punase tamme pojad lillepeenras on tulipunaste lehtedega.
Kaua on veel öökülmadeni ja kas lursslill jõuab sel sügisel õitsema hakata?

Päike

Kuna viimasel ajal on päike olnud kaetud tihedate vastikute vihmapilvedega, siis on kuhjunud igasuguseid töid, mida on parem teha päiksepaistel, nagu näiteks mesilaste ülevaatus, mahlategemine, viimased ümberistutused või värvitud vaibamaterjali õues kuivatamine.
Igatahes praegu on päike väljas ja tuult ka. Viimane aeg kaltsu värvida.
Kolm tundi hiljem: sinist on nüüd kolm potitäit. Huvitavad värvid need tänapäeva värvid. Keeta pole vaja, soola pole vaja ka panna ja kuumas vees lahustatuna jääb külge nagu kitt. Panin pesumasinasse värvitud kaltsu kõrvale ka valget kaltsu, et võtab tooni külge. Tühjagi. Mis küljes see küljes. Hea värv, järelikult.:)
Õunamahlani vist täna ei jõua, aga aias mööbeldada tahaks küll.

Asjad mille peale inimesed öösel ärkavad.

Mõnikord võivad need olla näiteks tuhmid ebakorrapärased tüpsatused vastu akent.
"Fak, mis kolin see on?"
"Surnud hiir."
"Miisss???"
"Lendab vastu akent noh"
"???"
Kui poleks sama nähtusega varem päevavalgel kokku puutunud, siis ei teaks küll miskit arvata. Kottpimedas sügisöös kostab verandalt sekeldamist ning aeg-ajalt kukub midagi lihalikku tuhmi mütsatuse saatel vastu klaasi. Mardused? Purjus nahkhiired? Mõistuse ja koos sellega ka orientiiri kaotanud hiidööliblikad?
Ei, Härra Tibul on olnud hea jaht ja ta mängib oma püütud hiirega.
Hommikul palub verandal sisselaskmist kaks peaaegu näljast nõrkenud kassi, kes imesiva kööki söögikausside juurde liduvad. Kui kõht täis, tahetakse jälle välja. Lasen kiisud õue ja vaatan kuhu nad lähevad. Irw, silmakirjateenrid, - kumbki läheb oma püütud hiire juurde ja näha on veel ka kolmanda hiire rapped. Niipalju siis näljast kassirahva seas sellel rammusal sügisel.:)

Täiskuu

Äärmiselt nauditav valgus - nagu pime päike, kuigi vajaduse korral ulataks selle valgel isegi raamatut lugeda. Iseasi, kas just peaks.
Eile tõstsin tulevase roosipeenra poolenisti tühjaks...ja istutasin sinna hosta `Lady Isobel Barnett´i`. Ajutiselt. Kuni kevadel tekkivad uued pinnad. Pistoksaroos `Ritausma` õitseb nagu hull. Käin teda iga päev nurga taga imetlemas. Ilus, lõhnav, roosa. Ümber istutamiseks on juba tsipa hilja. Teised pistoksaroosid käituvad huvitavalt - ühel on kasvatatud ligi 50 cm pikkune maad mööda taime juurest minema lohisev oks, mida ma ei raatsi ära ka lõigata, sest noorel taimel iga elujõuraasuke hinnas. Teised on niisama haprad. Loodetavasti näeb järgmine suvi ikka õisi ka.
Selle suve pistoksad läksid kõik mädanema. Kas tõesti oli liiga kuum? Peale kareda deutsia, kes minu üllatuseks juurdus väga kiiresti ja sajaprotsendiliselt (juba jahedamas augustis). Kõik, mis panin, võttis juured alla.
Iseasi, kas need õrnukesed taimed talve ka üle elavad?
Roosa madal aster avas peale vihmasid esimese õie. Väärtuslik sort - madal, kompaktne, ei lamandu ja õitseb pisut varem kui elektrisinine kaunis aster, kellel tuleb hilise õitseaja tõttu alati probleeme sügiskülmadega. Vintske olevusena õitseb ta ka peale viiekraadist külma, aga mingit erilist lopsakust ekstreemtingimustes muidugi pakkuda ei ole, pigem niisugused pakasest räsitud pässakad on need õied.
Monarda jaoks oli roosipeenras liiga kuiv, millest annab tunnistust jahukastesse haigestumine. Istutan ta juba sügisel mõnda niiskemasse kohta.
Aniisi-hiidiisop kolib roosi ja kuldsõstra vahele, kus vabanes just paras koht. Siis on suvel ka aedruudi ilusaid jaherohelisi lehti näha. Praegu varjab hiidiisop kõik ära. Saku on nii külm kant, et olen ka varem aedruuti kasvatanud, kuid seemned varem pole valmis saanud. Sel sügisel vist teeb lausa isekülvi.
Roog-sinihelmikas näitas esimast korda oma ilu. On ikka võimas kõrreline küll!
Ligi kahemeetrised nõtked pähikud pikkade tugevate varte otsas. Isegi padukaga ei lamandunud.
Panen ta järgmine suvi murusse kuuskede taustale heljuma. Kuidas küll kasside eest hoida? Kevadel on kassid kõrreliste kallal nagu kitsed. Kastik ja sinihelmikas pügatakse kuni jaanipäevani julmalt maha. Maitseasi. Muri sööb ju tomatit ka.:)
Aedsalvei hall põõsas on juba meetrikõrgune, aga ei õiekribalatki. Täitsa huvitav vaadata mis ta edasi teeb. Kuidas see wärk kõik talvitub jne? Eelmine talv võttis pakane juurekaelani kõik ära ja kevadel olid sügavad kahtlused kas üldse midagi veel elabki. Elas küll.
Sain Peipsi tõugu küüslaugu seemet. Mingi köögivili peab ikka ka olema.:)
Nägin missugused jurakad sellest kasvavad. Maitsenud veel ei ole.
Vahepeal pole tükk aega kirjutanud, aga soojustustööd on alanud ja juba seegi tekitab hea sooja tunde.:) Järgmine talv võib rahumeeli tulla, sest kõik soojalekkekohad saab enne külmasid kenasti likvideeritud.

Kui minevikku vaadata...

...siis täna 27 aastat tagasi sündis Pojakene. Kui olevikku, siis ta saab kenasti hakkama, mis teeb rõõmu.:)
Ja kui veel korra sügavamalt olevikku vaadata, siis pesu on kolm päeva väljas olnud, aga ikka ära ei kuiva. Sajab, tibutab, kallab...
Ja polegi öökülmu vaja. Lillepealsed hakkavad püstijalu vaikselt vihmas kollaseks tõmbuma.
Õnneks olen nüüd aedvaagile, kahevärvilisele käokingale ja kobarpeale uue kodu leidnud ning uudismaa ootab kevadel uusi asukaid. Noh, tegelikult ei midagi põrutavat. On ikka see vana plaan Flammentantz tagaaeda viia.
Järgmisel aastal juba õit näitavad pistoksataimedest põõsasroosid hakkavad katma koerakuudi tagumist poolt. Sinna tuleb teha maad juurde. Tõeline õnnistus, kui on selleks võimalus.:)
Tuleb kuni 40 cm sügavuselt üles võtta ehitusjääkide kiviklibu ja asendada see praegu kastides laagerdava kompostmullaga. Ja kui siis tulevikku vaadata...no muidugi, roose nigu putru.:)

Aeg enne talveund.

Aeg, aeg libiseb muudkui käest. Täna peaks meil prognoositavalt algama remont... mis oleks pidanud algama juba aasta tagasi ja siis järgmisena sel suvel ja siis veel järgmisena esimesel septembril. See lihtsalt tuleb ära teha. Väljas sajab endiselt iga natukese aja tagant padukat, aga kuna tegemist verandalagedega, siis sinna vihm ei ulatu ja saab ka kehva ilmaga teha. Ma ei teagi suuremat panust küttefondi kui maja tihendamine, kuid soojade ilmadega vajub see alati tahaplaanile.
Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et verandalagede alla paneks lausa topeltkoguse tuuletõket. Eriti veel kui ka selleks talveks jääaega prognoositakse. Ja naabri üüratut küttepuude hunnikut vaadates ei pea olema hiromant. On täiesti selge, et tuleb külm talv.:)

Totaalpadukane nädalavahetus

Patseerisin kahe paduka vahel aias ringi, Sass sabas. Pidasin parajasti aru, kuhu panna hosta `Sun Power`, kes absoluutselt päikest ei armasta (päiksekahjustused) ja kreftine piparmünt, kes haub tõsist plaani kuusehekk välja süüa. Sass oli kõik vigurid ära teinud (kelmikas peaväänutamine kuuritrepil, minu krabamine kuuseheki alt, säärte poleerimine kaheksatega, üheksatega ja ilma) ja ma ei olnud ikka veel temast välja hakanud tegema. Sassile ei mahtunud see lihtsalt pähe. Istunud ivake aega paduükskõikse minu ees, hüppas ta otse üles, panin automaatselt käed alla ja Sass oli süles. JESSSS!!!!!:):):) Seda Sassi näoilmet oleks pidanud nägema, irw. Uskumatu olevus.:)
No kuidas me siis ei oleks läinud tuppa külmkapi juurde ja ei oleks sealt võtnud kassikonservi ja. Ikka läksime.:)
Aga kui sajab siis sajab. Lähen panen vaibavabriku käima.

Septembrid pole vennad

Eelmise aasta septembris nägi aed sootuks teistmoodi välja. Õitsejate ja värvimuutjate poolest. Sel aastal on lehtsed tegijad hästi varmad värvi muutma. Loomulikult hostad, jaapani enelad `Firelight`ja `Goldmound`, aga peale selle ka kuningakepp, astilbed ning jalglehed, kes huvitavalt punaseks värvusid.
Passin jätkuvalt peale momenti, et kitseenelas ära viia. Tegelikult ei oe ju palju vaja - kärusse ja 100 meetrit kärutada. Kättevõtmise asi.
Lahkuma peavad ka aedvaak ja hambulislehine kobarpea. Nad on kaunid, kuid mul ei ole ruumi.
Pealegi on mõlemad liigid Kasemetsa aias olemas.
Kevadel kolib vist ära ka sulgjas stafülea. Tallinnas oleks tal parem. Mereline kliima ikkagi. Sest kui lihtsalt peab valima kahe suure põõsa vahel, siis eelistan ma amorfat tema imelise lõhna pärast.
Praegu teevad rõõmu õied avanud kääbuskasvuline kuldvits ja madal punane sügisaster. Väga kaunid on ka kukeharjad. Hokkaido kukehari `Lidakense`, `Herbsfrude`ja samalaadne valgete õitega, kelle nime kahjuks ei tea.
Eile alustasin peenarde sügisrohimist ja mõned istutused ka. Ic, peale sügisrohimist ei ole veel kõik, sest kuskil novembris tuleb teha ka talverohimist. Et kui on soe sügis.
Naabri `Brabandi` juured on pikalt meie eliitpeenras. Kui ma tahan selle peenra edaspidi nn roosistada, siis tuleb mõelda juuretõkke peale. Võtan selle päevakorda.

Hämarduvad ilmad

Nii see siis algabki. Sügis. Viimasel ajal on pilves ilmad. Igasuguste variatsioonidega (pilvitus koos uduvihmaga, pilvitus nukralt ladiseva sügisvihmaga, päevade viisi kestev lauspilvitus vihmata, pilvitus ägeda tuulega mis loobib kasse jne). Nõme.
Juba olen ma hakanud päikese järgi puudust tundma.
Kõigest hoolimata on sellel sügisel tohutut hea seeneaasta. Piisab vaid kui nina metsa pista ja suvalisest kohast võib poole tunniga korvitäie saada. Mitte igaüks, muidugi. Olen metsas kohanud ka paari kurba seenelist tühja korviga kodu poole minemas. Näitan uhkelt enda korvi, et kohe saab täis. Wõeh, ütleb teine seeneline, wõeh, mis rõngaga seened need sellised on? Mina küll selliseid ei julge korjata. Ja vaatab mind imelikult. Need on kitsemamplid, seletan mina. Kolme tärniga seen. Wõeh, ütleb ta veel korra mõttes ja ei vaata isegi maha kus kitsemampli nupsukesi kõik kohad täis. Nujaa, siis ongi tühi korv kui ainult kuuseriisikate järgi tuldi. Muide, selles metsas ei kasvagi kuuseriisikaid (sosinal).
Aeda pole nädal aega saanud. Võtsin puhkuse välja. Mis ümberseletatult tähendab üle hulga aja sügaval raamatuaugus olemist. Kolm päeva muidugi lapselapsetamist ka sinna vahele, aga Eragoni triloogia saab varsti läbi. Esimene osa oli hea. Teises ja kolmandas osas on palju sentimentaalset takerdumist ebaolulisse. See mõjub tüütult ja kohati ka naivistlikult. Isegi sel moel, et olen Eragoni mõttes lastekate hulka liigitanud. Iidsest keelest kubisev küll, aga ikkagi lastekas. Haha! Samas, tahaks tänapäeval näha last, kes viitsib selle läbi lugeda.
Kui kolmest raamatust teha kaks ja ebaoluline uina-muina vahelt ära võtta, saaks superhea lohesaaga.

Täiesti rütmitu laupäev

Näljane "Kräuuu!" ja teravad käpad (kolmekilone Tibu)une pealt on liig mis liig. Ma tean kedagi kes mitte kunagi öösiti toas magama ei hakka. Härra Tibu on vahetu ja kompleksivaba, ning tal ei ole taktitundest vähimatki aimu.
Rünnaku saab lõpetada ainult veerandiku kassikonserviga. Vaarun kööki. Käigul teravalt tunnetades, et keegi on minu kerega eile raskel maastikul pikki vahemaid läbinud. Õigus, ma ise ja seened jne. Elustun pikkamisi ja kuulan kasside matsutamist. Söövad nagu siilid.
Ka hommikukohv jääb pooleli, sest kohe vaja prusse lapata. Lappan. Ei sobi, sest mõõdust väljas. Ok, seda parem, jääb hulga meiepoolset sebimist ära ja päev võib alata.
Päev algab...uue kohviga, sest väljas on sitem ilm kui ma arvasin ja enne telgede juurde minemist vajan väikest mõttepausi.
Terrassivaiba alla oli jälle topitud rott. Joon kohvi ja püüan mitte meenutada tema haprate luude summutatud raginat kui talle peale astusin. Hakka või vaipu kartma.
Midagi on tänavu lahti selle hiirerahvaga. Neid peab tavalisest rohkem olema, et muudkui tuuakse ja tuuakse.

Täiesti unetu uss, ehk sündmuste kuhjumine

Olin täna seenel. Seeni oli. Ilm oli ilus. Ja soe. Märkasin ühes kohas kahte kasepuravikku, oi, kolmas ka! Ja nende kõrval tõmmuriisikas ja kaks kollast pilvikut...ssshhhh!!!...oops! Juhuslikult kasvasid kõik need seened ümber rästiku. Kes ei olnud uje nagu kõik seni minu nähtud rästikud tavaliselt, vaid sigatige. Ta seisis lausa kikivarvul ja susises vahetpidamata. Siis helises telefon. Lapsed ütlesid, et nende maja seinas on auk ja kas meil on kahte 10 x 20 prussi...ma isegi ei küsinud, et kas neil on sõda või muidu midagi, helistasin kohe Pokule, et kas meil on, ise püüdsin seeneämbrit enda ja rästiku vahele pressides seeni kätte saada. Selgus, et meil on ja samal hetkel sain ma ka puravikud kätte. Helistasin lastele, et meil on ja siis ründas rästik ämbrit. Sisin oli selline, et kohe ta kas lämbub või hakkab lõrisema. Misse sisiseb, küsisid lapsed. Ah, see on üks rästik.
????
Kuna olin häbematu, siis sain kõik seened kätte, aga igatahes see jutt, et ussimaarjapäevast kõik ussid maa all ja magavad, on lamba jutt.
Võib ka olla, et tõesti kõik on maa all, aga kuna neid sel suvel nii palju oli, siis see enam ei mahtunud ja on seda kurjem.
Aga muidu on tavaline sügispäev, moorin juba kolmandat õhtut järjest seeni. Eile oli kitsemamplite rekordsaak - nimelt kaks kilo kahe peale kokku.
Praadisin võiga ära ja panin sügavkülma. Talvel pole siis enam mitte lihtsalt seened vaid kitsemamplid.:)

VIIKS!

Pall on koera kõige suurem aare. Pall on tehtud sinisest närimiskindlast plastikust ja ühe Palli eluiga kõigub 5-6 kuu vahel. Väärtuslikematel Pallidel on sees VIIKS!. Tore. Sest nüüd jõudsingi asja tuumani välja.
Ilus päev peenardel siblimiseks. Kuna ruumi on vähe, siis võtan tagaaiast välja kaks varjulembest hostat ja tipmise puksrohu, laon kärusse ja viin nad etteaeda. Läbin edukalt trepiesise väljaku. Koer magab trepil. Isegi silmad on kinni. Istutan taimed maha, kastan, korjan tööriistad kärusse ja asun tagasiteele. Koer magab trepil. Isegi silmad on kinni. Küll on hea uni, mõtlen. Jõudes trepi ette koperdab käru ratas millegi tüütu ja pehme otsa, ühtaegu kostab VIIKS! ja koer avab rõõmsas üllatuses silmad.
Tegelikult on see tüütuseni tuttav stsenaarium. Ma pole tööd tehes kuigi seltsiv ja veel vähem meeldib mulle täis ämbrite või käruga millegi otsa koperdada, mis veel VIIKS! ka teeb ja koer on sellest teadlik. Samas on ta ka sellest teadlik, et kui ta teeb sellise näo, nagu oleks vanajumal ise selle palli mu teele (väga täpselt) asetanud ja koeral pole sellega vähimatki pistmist, siis ma lihtsalt hüppan õhku, vannun natuke ja lähen käruga edasi. Ja koeral on päev jälle korda läinud. :)

Mõned müüdid

1. Sirel kasvab aeglaselt.
Valejutt. Anna head mulda, kasta ja viskab suve jooksul igasse kanti 50cm juurde.
Sama kehtib hariliku ebajasmiini kohta.
Tõsi, ebasoodsate tingimuste puhul (varjus või kastmata) kasvab sirel (ebajasmiin)tõesti 5cm suve jooksul.

2. Äädikapuu talub hästi põuda.
Ei talu üldse. Lehed lähevad kollaseks ja ta laseb nad enne sügist maha. Õied ka.

3. Äädikapuu on külmakartlik.
Näib, et ei ole. Külm võtab küll ära puitumata oksatipud kuid meie äädikapuu elas ilusasti üle 2005 aasta talve, kui pakane isegi nartsissisibulad maa seest ära võttis.

4. Kadakat on raske loodusest aeda ümber istutada, sest ei juurdu uue koha peal.
Kümnest taimest juurdub kümme...kui kasta, kasta, kasta. Ilmakaartel pole jälle seevastu üldse mingit tähtsust. Pigem on tähtis taim tervete juurtega kätte saada ja ta ei tohiks olla üle meetri pikk. Parim pikkus on 60-70cm. Pole väga lühike ja juur on ka kättesaadav.

5. Sõnapaar "haiguskindel roosisort" on puhas vale. Igal roosil on vahelduva eduga midagi peal, aga vinskemate jaoks ei ole see fataalne ja nad elavad nõrgaks muutumata oma elu edasi. Õitsevad, talvituvad hästi jne.

Vihmane õhtupoolik millalgi septembris

Vihm plagistab eile õhtust saadik õues tiibu. Verandal, plekkkatusel, vana tamme lehtedes ja vihmaveetünnis. Ühesõnaga, sadas terve öö ja päeva ning sajab veel nädalavahetuse takkaotsagi (huvitav, ühe asemel tuli millegipärast kümme sõna).
Kassid elavad õues oma varjatud elu. Kui kella kolme ajal Pokule tööle lõunat viisin, siis lebas verandal roti...hmh...lihakeha. Ei hakanud veel minema viskama, et äkki läheb seda veel kellelgi vaja. Mu intuitsioon ei petnud. Kui tagasi tulin, oli ta kadunud. Vahel jäetakse ikka pea või soolikad imetlemiseks, aga selle oli keegi kõige täiega nahka pannud.
Eelmisest nädalast pole eriti midagi rääkida. On olnud süvenev sügis ja vähe aega aia jaoks. Mainimist vääriks ehk sügav sissepõige (poolteist tundi) Haljassaare müügitihnikuisse. Oi, oli seal vast põnev!
Väga liigirikas müügiplats. Kahju, et helmikpöörised minu aias ennast just kõige paremini ei tunne. Seal oli neid lausa täies värvigammas.
Väljusin sealt viie taksoniga, kaasa arvatud üks hosta `Lady Isobel Barnett`. Oli veel ka madal kullerkupp, hanerohi `Variegata`, nimetu kurereha (huvitavad pitsilised lehed) ja kassikäpp `Rubra`.
Ees seisab suur operatsioon - kitseenelase naabinaise aeda lohistamine. Ta on juba üsna suureks kasvanud ja asi võrdub umbes nagu sõstrapõõsa liigutamisega.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, olen leidnud lihtsa lahenduse, kuidas aias uute ja huvitavate sortide jaoks ruumi juurde saada.:)
Kevadel on muidugi veel ka see Saku laat.

Sofi Oksanen

Peab tunnistama, et ma ei teadnud temast midagi. Olin üsna mööda vaadanud. Mingid skandaalid seoses nimega, mis võib kõla poolest kuuluda 87 aastasele vanaprouale. Soomlane. Ja öeldagu vähemalt üks põhjus, miks ma peaks soome skandaalse vanaproua raamatuid lugema?
Aga kuna sõbrad on ta heaks tunnistanud, siis laenasin minagi endale Oksaneni "Puhastus"...ja lugesin eile ühe õhtupoolikuga läbi.
Selgus, et tegu noore täiesti kreisi daamiga ja uue põlvkonna väga andeka kirjanikuga.
Rämedalt hea ja lajatab täiega! Teist korda ei loeks ma seda raamatut mitte kunagi, sest see on nii psühho. Juba kolmas romaan viimase kahe aasta jooksul, kus kasutatakse laetud teksti. Kas see on mingi trend? Annab teosest väga võimsa pildi ja samas ka korralikult ajudesse. Unes nägin terve öö pagemist, külmi sügismaastikke klaarõuntega märjas rohus, poriseid kirsasid ja peaaegu Dali`likult mõjuvat ja painajalikku...hmh...koinitud eestimaad. Ei ole vaja enne magamajäämist selliseid raamatuid lugeda, ei ole.

Liiliate dünastia alustalad

Eile nad siis saabusidki. Suur valge liilia kollase südamega, tömpide õielehtededega valge liilia ja helekollane liilia. Nüüd võib südamerahuga ootama jääda millal nad moodustavad tiheda liiliapuhmiku...ja ma ei pea kimbu tegemiseks minema poest liiliaid ostma nagu sel suvel juhtus.
Õnnestus ka ära maitsta vaarika-maasika vili. Oli ilus ja ühtlasi ka maitsev, mis loomulikult lõppes sellega, et ma istutasin `Skinwalkeri` kõrvale kaks vaarikas-maasika taime.
Tulid veel heleroosa astilbe, roosa päevaliilia taim, kirjulehelise padjandfloksi taim, veel ühe kevafloksi taim, 1 mätas põnevat madalat kukeharja, vareste nokitud kukeharja rosett ja 3 vart (küll juurduvad) kollase-halli varjundiga kukeharja.
Aiast kolisid naabrinaiste juurde igavene jurakas põõsas suureõielist tõnnikest ja osaliselt ka sidrunkollane päevaliilia.
Homme on esimene tööpäev. Õnneks saab viimase selle suve objekti umbrohujuurikate väljapuhastamist ka peale tööd teha.

Teiste mesi

Teiste mesi kuulub samuti huvitavate nähtuste rubriiki, kus asuvad loomulikult esikohal teiste aiad, siis tulevad riburadapidi teiste raamaturiiulid, teiste reisijutud, teiste mesilad, teiste kudumid, teiste teljed, teiste kodutordid jne. Ei saa öelda, et muu maailm mind üldse ei huvitaks. Mõned asjad ikka.
Niisiis teiste mesi. Loomulikult veel üks uus maitse meeletu rea maitsete lõpus (meehooaeg peaks olema lõppenud). Teiste mesi oli kärjene, suirane ja natuke hapukaskirbe, millesse oli väga intrigeerival kombel sulandunud Saku mee lillene kammertoon. Ei ole vaja vist mainida, et veiniproovijate sõnatagavara mee maitsete kirjeldamiseks ei sobi.:)
Ja nagu maitseid veel vähe oleks, täitsin kaks tühja purki piparmündilehtedega ja valasin mee peale. Näis mis tuleb.

Nagu öö ja päev

Erinevad mesilaspered on nagu erinevad isiksused. Võimalik, et kogenud mesinikud hirnatavad selle peale naerda, aga las mulle jääb minu väike arvamus.
Üks pere korjab mett nagu hull, välja minnakse varavalges ja viimaste nektaritoopidega tullakse veel videvikus. Teised ärkavad hilja, käivad küll usinalt korjel kuid jäävad vara õhtale. Ühed lasevad külma rahuga mesilasehundil taru suu ees sugulasi õhust saagiks krahmata, ega tee midagi. Teised on õppimisvõimelised ja hakkavad mesilasehunte kambaga tapma (huvitav, kas vapsikud on ka õppimisvõimelised ja ei lähe enam selle taru juurde jahti pidama?).
Ühe pere mesilased panevad hoolsalt rõhku suira kogumisele, teised teevad seda pisteiselt.
Söötmisel vaatavad ühe pere mesilased kärjelt vastu, et ahhaa, mesinik ja toimetavad edasi.
Teised lendavad tarust kollektiivse tiivamöirge saatel musta massina mesiniku jalgadesse asudes sadade kaupa neid läbi tikkima. Kui ta ikka veel tõmmeldes maha ei kuku (tavaliselt pannakse sellise pere läbivaatuseks selga paksemad türbid, kust nõel läbi ei tule), siis antakse rünnakukäsk kubeme, kõri ja näo ründamiseks ning osad (luurajad) asuvad kohe rünnaku alguses mesiniku kehal vaikselt ringi sibades (ise loomulikult raevust lämbudes) otsima teed sokkidesse, krae vahele, maski alla, et siis kohale jõudes vajutada oma astel võimalikult nii, et oleks kuulda röögatust.
Kui mesinik taru lahti teeb ja kärje välja võtab, siis istub üks kuninganna haudmeraamil ja ei katkesta isegi munemist. Teine lippab seelikud näpus peitu kas teisele poole raami või lausa alla tarusuudmesse, kust ka kogenud mesinik teda kätte ei saa.
Kui kuninganna on märgistamiseks kinni püütud, siis üks kõrgestisündinu promeneerib rahulikult mööda kätt, saab vastu puiklemata oma täpi turjale ja astub väärikalt käelt kärjele tagasi. Teine teeb sada imet, lipsab käest, lendab aknale, teda püütakse maksimaalse ettevaatuse ja hoolega (ning tõesti ainult sosinal kirudes)toas ja köögis, lõpuks saab ta oma täpi...ning kukub täies pikkuses pikali. Kuidas saab see võimalik olla, et surnud!!!! On ju ometi NII õrnalt koheldud. Äkki sai infarkti? Nõutult viib mesinik kuninganna tarusuudmele ja paneb sinna maha. Ise jääb vaatama, mis edasi sünnib. Õukonnadaamid tulevad, klopivad põskedele, annavad nuusksoola...hetke pärast tõuseb kuninganna jalgadele, ringutab, soputab seelikuid ning sibab kiirel kõnnakul tarru nagu midagi poleks juhtunud.
Korstnast ära toodud pere on ülileebe. Nad on tumedat värvi ja väikesed. Kui taru avada ja kärg välja võtta, siis istuvad nad kogu ülevaatuse aja rahulikult kärjel, ega tõsta häältki. Eile vahetas pokumees nende ema puhastverd kraini kuninganna vastu. Muidu ei oleks see pere talve üle elanud. Nende ema oli korstnast väljavõtmise käigus küll ellu jäänud, kuid ülimalt väikest kasvu. Munes kaootiliselt ja vähe. See pere ei oleks järgmist talve üle elanud.
Pokumees arvas, et korstnapere ei olnud tulnud korstnasse mitte sellel suvel vaid, et kärgede järgi otsustades on elanud ka talve korstnas üle.

Augustikuu vihmametsades

Lõputult pikalt telgede rägastikus olema ei mahu. Täna saab ehk lõime peale.
Eile õhtupoole ronisin välja päikse kätte, et natuke rohida, kuid endalegi ootamatult tuli aias tegeleda hoopis päästetöödega. Sügisvihmadest kasvama kannustatud aedsalvei oli lehemassi kuuekordistanud ja matnud täiesti enda alla väikeselehelise nimetu hosta. Kui ei taha hostast loobuda, siis pidi talle uue koha leidma. Aniisi-hiidiisop on veelgi hiidsuuremaks kasvanud ja tema tiiva alt tuli välja õngitseda sinna pimevangi jäänud väike õnnetu kaselehine enelas. Uue ja valgema koha leidsin ka "vihmametsast" vaevu välja piiluvale anomaalsele pojengile.
Räägitagu aiakujundusest mida tahes, kuid täiesti võimatu on ette ennustada kes kui palju vihmade saabudes vohama kukub. Eriti ettearvamatud on selles osas kuivalembesed.
Lopsakad kõrged taimed muutuvad vihmade mõjul lihtsalt kolmandiku võrra lopsakamaks ja hakkavad ümber kukkuma kui ei toesta, kuid kuivalembesed kümnekordistavad oma massi ja hakkavad üksteist "alla kugistama".
Kollased mesilased on õppinud "stingereid" hävitama. Eile oli näha järjest kolme vapsiku vagasekstegemist. Neljanda lõi maha lähedal olnud Pokumees. "Ka tollele karati pärast veel kõrri," ütles ta.
Varem jätsid nii õhus hõljuvad kui ka mahalöödud vapsikud mesilasvalvurid täiesti ükskõikseks. Kas see on sügise saabumisega seotud instinkt, et vähendada kiskjate läbi tekkida võivat perekadu? (Mida vähem mesilasi peres, seda halvemini talvituvad.) Ja suur hulk vapsikuid võivad hävitada üsna palju mesilasi. Või ikkagi õppimisvõime?
Korstnapere on tubli ja jõuline, paistab, et nende ema on elus ja muneb. Samas on haue ebaühtlane ja sellest ei piisa, et pere ületalve elaks. "Ema tuleb üles leida ja välja vahetada", arvab Pokumees.

Sügisesed ümbertõstmised

Tõin väikese kikkapuu jaapani ja amuuri sirelite tihnikust välja ja eksponeerisin teiste ümmarguste mütakate akordis, mis verandatrepile ära paistab. Kevadel oli see nn paraadnurk üsna sümpaatne, aga augusti lõpuks kaovad värvid ära. Ainukesed rohelust lõikuvad toonid on `Rehingold`, juba lõpetav hiina astilbe `Pumilo`ja taamal õitsev kõrgem hiina astilbe, mille nime ma pole veel tuvastanud. Väga väärtuslik sort, mis on täisõies augusti lõpul.
Tagaaias jätkab ülivõimsalt aniisi-hiidiisop ja tema maheda sirelilillaga sekundeerib perfektselt ornazikaskollane hambulislehine kobarpea.
Täna tuleb paariks tunniks telgede vahelt välja ronida ja liivapeenar korda teha. See on uskumatu, milline kasvumaraton läheb kuivalembeste taimede peenral lahti kui tuleb natike rohkem vihma. Kõik tallavad üksteise kukil ja pisikeste kõrvalsibulatena eelmisel suvel minu juurde tulnud 3 mägisibulat on moodustanud 2 suve jooksul lausa oma vabariigid. Lõhnav neitsikummel on huvitav lill. Arvasin varem, et ta ei ole kugi varieeruv. Eksisin. Enne oli mul vanast ajast aias lumivalge, pikemate keelõite ja täidetud keskmise osaga neitsikummel. Eelmisel suvel tõin Räpinast seemnetega kollaste mummude ja kreemvalgete mummude varianti. Nüüd avastasin, et Suvelillekese aiast oli koos taimedega kaasa tulnud veel neljas mutatsioon, kusjuures väga ilus - valge topeltõieline, õie keskosa madalam ja veidi rohekas.
Viljatu kurereha vajab paljundamist. See on lihtne - varred võtavad juured alla. Ongi aeg testida tema varjutaluvust, sest mujal peale varjulise eesaia eriti ruumi ei ole.

Krafinna Muri

Seoses jahedamate ilmade tulekuga on ka kasse toas rohkem näha. Kui Härra Tibu on täiesti avalikult vallutanud diivani ja plaasterdab kohe igaühe, kes sinna juhtub, siis Muri käitub teisiti. Tema on midagi peenemat kui sülekass ja talub inimesi üldse vaid siis kui nad konserve avavad või neil on laual suur taldrik lihaga. Ka Muri on tuppa sooja imbunud, ning lebab väikeses vähemärgatavas hunnikus klaveri peal. Kui lähemale minna, siis ilmub Muri pilku glamuurset tüdimust ja krahvinnalikku põlgust. Ma ei teagi kumba rohkem on, aga kui talle pai teha või mis veel hullem - nina kiuslikul kombel vastu Muri krudisevalt puhtaks küüritud kasukat panna, siis hakkab ta kohe mõttes sekundeid lugema. Kui sa pole umbes 15 sekundi pärast "tema kasuka mõnitamist" lõpetanud, siis tõuseb ta püsti ja kõnnib minema. Käigul jälestuse märgiks mõnda käppa raputades. Jõudnud üksildasse paika, võtab ta ette korraliku suurpuhastuse. Omavahel öeldes, kui Muri nii kuninglikult ei käituks, siis käpitaks teda üldse poole vähem. Kellelgi ei ole ju igaval pärastlõunal ometi midagi väikese etenduse vastu.:)
Aga nüüd lähen tagasi oma igavat pärastlõunalt jätkama. Lõim sai otsa ja käärisin uue. Panen seda telgede peale. 20 meetrit ja 246 lõime, tavaline kogus, millest peaks jaguma kuni jõuludeni.

Kuidas mesilased "stingeri" õhust maha võtsid

Hommikul lendas kollaste leebete taru ees "stinger" - ehk vapsik ja passis saaki. Vapsik on 4 korda suurem kui mesilane, haarab mesilase õhust lõugade vahele, et see siis pessa söögiks viia. Läksin ja lõin ta maha. Selle loo lõpp.
Olen alati arvanud, et mesilased ei märka seda ohtlikku kiskjat või ei pea teda ohuks.
Alatasa tolgendab meil taru ees õhus mõni "stinger", siis võtab üks meist selle kurika moodi asja ja nätaki! Mesilaste poolset reageeringut ei ole ma seni täheldanud.
Lõuna ajal märkasin kollaste leebete taru ees mesilasemütakat. Mida seal sebitakse?
Läksin lähemale ja nägin mütaka seest vilksamas midagi eriti erkkollast. Veel üks vapsik! Ta oli astmelaual pikali maas, mesilased ronisid vihaselt röövli peal, muudkui kiskusid ja suskasid. Lõpuks sikutati ta eemale rohu sisse ja jäeti sinna kõõksuma. Vana oli vintske. Pole teada mitu nõela vapsik rüseluses sisse sai, aga ilmselgelt oli see putuka motoorikale pärssivalt mõjunud ja tiivad enam tööle ei hakanud. Ka jalad astusid kuidagi vales järjekorras ja kaks neist olid veidi lühemad. Sellest hoolimata otsustas vapsik jala koju minna. Siis sekkus saatus. Pole vist vaja mainida, et see ei olnud armuline.

Plaaster

Härra Tibu on avastanud, et troopilised ilmad mööduvad, kuid et soojus on lihtsalt oivaline. Kust küll saada soojust? Ükskõik millist. Muri peletab Härra Tibu raevunud susinaga eemale ja teeb veel pesumasina häält takkajärgi. See on sulle lutsimise eest! Ja ära mitte mõtlegi...! (Hoolimata Muri korduvatest katsetest "kassipoega" nisast võõrutada õnnestus see alles kaheksandal kuul kui Tibu oli suurem kui ema ja sellepärast on Muri läheduse suhtes kahtlustav)
Neljakilone Härra Tibu on ilmselgelt frustreeritud ja pilgutab solvunult silmi. "Nojah, aga, ema..?" "KÄI MINEMA!!!!", sisiseb Muri täiesti ühemõtteliselt.
Valesti mõistetud Tibu loivab diivanile ja kukub sinna kuskile patjade taha kurvalt ära. Mõningase aja pärast saab päev läbi. Vaatan ülisügavalt magavat Härra Tibu, kes unede jahimaadel käppi liigutab ja sätin koos raamatuga ka endale diivanile pesa, natuke Tibust kaugemal.
Toas on veidi jahe. Võtan kella pealt aega ja ootan. Ootused ei peta. Kahe ja poole minuti pärast kukutakse raskelt vastu selga ja rullitakse ennast hoolikalt piki mind lahti kuni on kindel, et meie vahele ei jää õhukübetki ning Tibu nurrmootor läheb käima. Täiesti võimatu on mitte armastada niisuguseid nurruvaid karvaseid plaastreid.:)