Aastalõpu sula

Kui nurrutronid uksest välja vupsasid, siis õues solises sümpaatselt. Mõnna, ei pea õhtul labakindaga pokaali hoidma. Ees on väga mõnus kohustustevaba päev sõbranna võimaliku visiidi ootuses, sest vähemalt korra aastas käib Linnanõid Maanõial külas:). 
Hea tunne on. Enamus pimedat aega on selja taha jäänud, ainult see jaanuar veel kuidagi ära suikuda...Veebruaris antakse juba nii palju valgust, et võib hakata vaikselt mõtlema uute seemnete ostmisele ja elu läheb jälle mürinal käima.
Aiaplaanis tuleb äärmiselt huvitav aasta, sest eelmisel suvel tulnud uued pisikribulad, priimulad ja sibullilled hakkavad kõik lehti ja õisi näitama, vaimustav on ka see, et viimaks ometi saan asuda eesaia kujundamise kallale. Siis ühe rattamatka tahaks üle hulga aja jälle teha (tahaks lennata...), aga kodu lähedal (...kuid mitte eriti kõrgelt...:), seekord kuskile karu peesse sõita, kas inämb viitsib minna?...Pärnu tagune oleks tegelt ju veel läbi sobramata ja Haapsalu ümbrus ka. Või läheks just päris mitmeks päevaks ja suure killavooriga,  aga kuidas see mahub aia, mesinduse ja vihanduse vahele? Sigalihtsalt, tuleks minna juuni alguses. Nu näis...Eriti südantkosutav oleks rattamatk mööda aiahoolikute aedu, vaatamisväärsuste pärast ei peaks üldse muretsema...eehruik!:), unistada ikka võib...:)
Lähiplaanis on aga...ei midagi eriti lennulist vaid hoopis telgede ümbersõlmimine, sest uue lõime panin peale küll, aga sõlmed paigast veninud ja asi logiseb igast kandist. See viimane lubadusevaip tuli niukse wuhinaga valmis teha, et polnud aega seal miskit...
Hääd kärtsmürtsulist vana aasta lõppu ja teokat õnnelikku uut! :)

Päikese möödumine

Nägin täna päikest. Väärib äramärkimist, sest üldiselt...eelmise juhtumi korral kirjutati sellest näiteks lausa ajalehes:). Kuna meie laiuskraadil näeb teda sellel aastaajal üliharva, siis ei muud kui tundlad õieli ja laadima.
Nagu teeb talveaed. Catleya õiepungad läksid tänase päikese puutest puhta ärevile. Kolm millimeetrit nähtaval olnud ninake lükkus ligi sentimeetri jagu kattelehtedest välja ja nüüd paistab juba ka teine pung. See on selline ime mis tavaliselt end kahekaupa ilmutab. Lumivalge midikuuking avaneb ilmselt mitte täna. Mina vaibatan. See on minu moodi puhkus, bändiproov, meditatsioon, hobi, pillimäng, suusatamine, whatever...võetagu kuidas tahes.
Meie karvane sabaga äratuskell ei saa aru mis toimub ja püüab mind hommikuti iga hinna eest üles ajada ja tööle saata. Poole kuue ajal on meil alati siuke korralik pooletunnine lament ära, siis võib jälle edasi magada. Kuna Härra Tibu on hoolimata kolmepäevasest veenmisest oma missioonile lõpuni kindlaks jäänud, siis olime sunnitud relvastuma veepritsiga. Nii, et kui ta meie voodist väljaajamiseks kummutile materjaliseerub ning asju alla hakkab lükkama, siis lendab peenike veenire pahalase poole ja umbes peale kolme rünnakut ta enam ei viitsi.

Kääbik

Täna läks sulaks, sajab suisa vihma. Pole paha vaheldus pakasele. Ja loomulikult hea põhjus ka urust välja tulemiseks.:) Käisime kinos. Uuuhhh!:) Siiamaani täriseb kõrvus terast, kajab vargide raske kapak ja need vaated...need vaated...
Filmi vaieldamatud plussid olid: Keskmaal kasutatavad võõrkeeled, mis kõlasid nii haldjate, päkapikkude kui ka võlurite suus endiselt võrratult; haldjate välimus, relvad, riietus; päkapikkude "väliskujundus", nende pugalikud hobused, vargid liikusid palju-palju plastsemalt kui esimese "Sõrmuste isanda" filmi kondist kanged libaloomad, metsavõluri pooltotakas kuju oli hea leid, 3D efektid, aga miinusteks jälle see, et tõeliselt rabavaid 3D efekte võis 3D filmis vaid sõrmedel üles lugeda, liiga palju rabelemist vargide ja orkidega, möödaminek mõnest eriti heast raamatustseenist (öö kääbastel, neelaja paju, kaljuukse lahtihäkkimine jne.). Lõpus jäi mulje nagu oleks filmitegijatel raha otsa lõppenud...või aeg. Või peitub selle taga soov teha orkidega rabelemisest teine seeria veel, sest mäeni oli veel paras nädala teekond (arvestades maastiku eluohtlikkust:) minna kui film ära lõppes?
Filmi lõpp oli suur pettumus...a la...ja siis sõi hunt Punamütsikese ära. Muidu võib öelda, et üldiselt oli kõik ju JOKK.
Ei andnud kohe mitte rahu. Kuidas siis ometi...? Õhtul läksin otsisin "Kääbiku" raamatu üles. Nonii,  näpuga järge ajades sai selgeks, et film lõppes ära natuke enne seda kui raamat poole peale jõudis ja ees on veel palju huvitavat. Nii, et ikkagi teine seeria...

Kakskümmend kolm.

Eile käisin Lapse kontserdil. Sakus oli mahe ja tuuletu, aga Linnas võttis miinus 17 kraadi koos jäise meretuulega silma üsna vidukile. Kontsert oli ilus. Täiesti oma stiil. Noored vääriksid kohtumist hakkaja ideegeneraatoriga, kes aitaks neil muusikamaastikul kindlamalt kanda kinnitada.
Muidugi oli kontsert pisut ka justnagu sugulaste kokkutuleku moodi asi. :)
Eile sai veel poes käidud, süüa tehtud, koldeid köetud ja lebosse ära. Linnaskäik võtab alati palju energiat. Täna on turule minek, potikuuse (toaküpress) pärlisse panek ja õhtupoole kartulivorsti tegemine. Talveaed rõõmustab südant...valge midiõielise kuukinga esimene kellukas avaneb täna-homme ning catleya kaksikõite kate on praotunud. Nädala pärast peaks juba õitsema.
Kassid on toas külmavangis kärsituks muutunud, küll kuluks ära paar soojemat ilma, et kasukaid tuulutada. Härra Tibu kasutab kingipaelu hambaniidina ning on ka muidu kiuslik. Kui neid kaks poleks, oleks tollel üksikul kassloomal puhas igavus majas. Kahekesi on ju hiigla hea härga ja lõvi mängida. Eile õhtul kapati pimedas hea pool tunnikest mööda treppi üles ja alla ning kilgati puhtast elurõõmust. See on niisugune tore läbi nina knrrrh hääl.:)
Pööripäev on möödas ja päevad on hakanud jälle pikemaks minema, jee!:)

Hea lihtne teha ja väga maitsev.:)

Ühel päeval toodi külakostiks paar sellise koogi lõiku, mis viisid lausa keele alla. Kaie oli küpsetanud. Küsisin retsepti ja proovisin ka. Megahea.:)

Jõululauale sobiva toorjuustukoogi põhi on tehtud piparkoogitainast. Kook on eriti maitsev järgmisel-ülejärgmisel päeval, nii et võid varem valmis teha ja külmkapis hoida.

• 
• 

Kogus: kuuele kuni kaheksale

Koostis:

• 300 g piparkoogitainast
• Toorjuustukate:
  • 400 g maitsestamata (Philadelphia) toorjuustu
  • 1 dl (u 100 g) fariinsuhkrut
  • 2 tk muna
  • 1,5 tl kaneeli
  • 1 tl vanillisuhkrut
• Kaunistuseks:
  • piparkooke

Valmistamine:

Määri tavalise pirukavormi või lahtikäiva koogivormi põhi hoolega võiga või vooderda küpsetuspaberiga. Rulli piparkoogitainas vormi põhja ja külgi katvaks kettaks ning tõsta vormi.
Sega täidiseained omavahel (võimaluse korral sega mikseriga läbi), vala samuti vormi.
Tõsta koogivorm ettevaatlikult ahju ja küpseta toorjuustukooki 175kraadises ahjus umbes 40 minutit. (Koogitäidis kerkib küpsemise ajal üsna hoogsalt, aga vajub jahtudes tagasi).
Lase enne serveerimist koogil täielikult jahtuda, soovitavalt külmkapis.
Enne serveerimist kaunista kook väikeste piparkookidega.

Retsept on adapteeritud soome ajakirjast Maku (Piparinen juustokakku)

Allikas: © NAMI-NAMI RETSEPTIKOGU

Kaunist jõulutamist kõikidele!:)

Noomitus

Kassid armastavad korrastatud maailma ja rituaale. Nad on õnnelikud kui kõik kulgeb määratud rada ja nende suurimaks seikluseks on magada huvitavates kohtades. Veidi suuremad muutused päevakavas ajavad neid lausa närvi. Eile peale tööd sahmisin jõuluasjadega, pakkisin oma "kohvrit" ja olin sigaasjalik. Selle asemel, et teleka ette "õhtale minna" nagu tavaliselt. Mis toimub?!? Kus ta läheb? Kogu selle aja jälgis mind kaks ümmargust silmapaari, vahepeal kaklesid nad paremate vaatekohtade pärast ja jõllasid siis edasi. Tundsin ennast tõelise superstaarina. Nii palju tähelepanu.:)
Õhtul läksime välja ega ei pannud tähele, et Härra Tibu jäi esikusse kinni.
Koju tulles oli jama majas.:)
Oi, ta sõimas. Juba trepil kuulsime teda. Nördimusest pakatav hääleke kordas jõuliselt muudkui MÄU, MÄU, MÄU ja see oli seda enam mõjuv, et Härra Tibu on vaikiv kass ja tavaliselt üldse eriti sõna ei võta. Oi, küll eile oli juttu! Kobisime häbistatult tuppa, ta tänitas meil kannul nagu kombluspolitsei. Saalis edasi tagasi ja muudkui õiendas. Mis tähendab, minnakse õhtul SIUKSE külmaga KOLMEKS TUNNIKS välja! Kas KODUS ei ole midagi teha, KASSIGA MÄNGIDA näiteks, või! Aga neil on vaja minna kuskile! HA! Ja MINU jätsite esikusse kinni. Ma näugusin kuni hääl ära läks, FAKK, ma ütlen!...ja näljane olen ma ka!" Härra Tibu tormas toidukausi juurde, kugistas natuke ja sõimas edasi. Pärast jäi ta vait, aga virvendas kiuslikult teleka ees ja ajas kamina pealt asju maha. Sellest loo moraal, et olgu mis on, aga oma kassi sa nöökida ei tohi.:)

Suhteliselt jõulune...

Tööl lõhnab mõnusalt kuuse järele ja oh seda linnarahvast...nuusuta, kas on ikka õige hais, niisuke teistmoodi lõhn nagu oleks tänavu. No muidugi on õige hais:)...lihtsalt hästi vaigune kuusk ja kümnekraadise pakase käest pluss 20 ruumi toodud, sellepärast lõhnabki trepikäigus nagu ülessulanud kuusemetsas. Ees on kolm pidu, kontsert ja maailmalõpp,  oeh, oleks juba pühapäev, saaks hakata seda põnevat vaipa edasi tegema...
Õues seab külm vaikselt kulisse, esmaspäev -11,5, teisipäev -12,8, kolmapäev enne päiksetõusu -20.

Nädalake veel pimedamaks...

Igasugu teljetegemiste juures annab päevavalguse harv kohalviibimine ennast täitsa tunda. Pole siis ime, et vanarahvas käskis kangaspuud üles panna peale küünlapäeva. No ma olen muudegi reeglite vastu eksinud.:)
Virk tüdruk paneb lõime peale, niietab, soastab ja koob enne õhtaleminekut veel ühe meetri kangastki. Sealjuures ei tohi kangaspuude juurest minna muid töid tegema, ega sõnakestki lausuda. Siis on päevanorm täis ja esivanemate vaimud vaatavad naeratelles virknäpu peale alla...või üles, oleneb kudapidi võtta. :)
Vaip on nüüd peal ja esimene 40 cm tehtud, aga kogu protseduur võttis mul aega kaks nädalavahetust. Kaks esimest tulevad villased. Lausa pühaduseteotusena tundub nüüd tööle kobida kui ülakorrusel nii põnevad tegemised pooleli. Värvid sai valge ilmaga valmis pandud, nüüd võiks õhtulgi triibutada kui päevast jaksu üle jääb, aga ei vist. See nädal on peomusklite treenimise nädal. No ikka need jõulud siin ja seal.:)
P.S. Reisikirjad on alati olnud mu lemmiklugemine, aga jutud on mitu levelit põnevamad kui reisikirju kirjutab taimehuviline.

Tuisune varahommik

Õhus lendab vihinal peenikest lumepihu, paiskub vastu vastu akent, kriipab klaasi. Toas on hea soe. Kriban kohvikruusi kõrvale blogi ja ootan millal valgeks läheb. Minu nurritron asus täna äratusmissioonile veerand kuus. See käib umbes nii, et kui ametlik äratuskell ei mängi, siis kukub soe sabaga tellis kell 5:05 jalutsist maha, tuiutab natuke juhmilt pimedusse, haigutab pikalt (knrrkräääuuuh!) ja seab kohmaka sammu köögi poole. Kassikauss on tühi MÄUGHT!!! Nüüd juba täiesti ärganud Härra Tibu tilpab poole energilisemalt tuppa tagasi ja kratsib kuraasi tõstmiseks põrandapatja (Ma olen isane ja näljane ja metsik ning neil ei ole mingit õigust edasi magada kui mina olen üleval!). Peale vapruse ammutamist hüppab ta osavalt üle peremehe ja hakkab mulle pimedas otsa jõllitama. Nagu alati, on loom suures kiusuhimus unustanud, et meist on aja jooksul saanud vägagi vilunud väljaviskajad ja härra Tibu saab kohe õue, vaatamata sellele kas väljas sajab lund, rahet või päkapikke. Tema tahaks muidugi enne konservi ja siis EHK õue, aga paraku need asjad nii ei käi. Klapperjaht väledalt kööki lidunud Härra Tibule lõpeb edukalt. Lamendi käigus sattub kogemata õue ka Proua Muri, aga sellest pole midagi. Kümme minutit karvavärskendust mõjub igale kasuka omanikule toniseerivalt ja selle ajaga peaks jõudma ka kuuri all ära käia. Minu uni on muidugi läinud. Loen islandi krimka lõpuni. Ei midagi erilist, peale huvitava etnograafilise tausta ja veidi Kurt Wallanderi meenutava kargevõitu kirjapidi. Nonii, ikka veel pime...hakka või piparkooke küpsetama...

Talvene ehk orhideesid ei ole kunagi liiga palju.:)

Lumega taevaste poolt sel talvel kitsi pole oldud. Paar korda nädalas visatakse teist lausa kotiga alla. Külma antakse püsivalt viis kuni seitse kraadi. Päikest näeb harva. Täna nagu oleks. Või ei ole ka. Elurütm on muutunud ülimalt tubaseks. Tõin eile poest veel kaks plastikkasti pliidiklotside ladustamiseks. Jube hää on tuld üles võtta kui puu toas ette kuivatatud ja purukuiv. Riidast tuues on nad tsipake niisked.
Kuna täna on natuke heledam ilm, siis võtsin orhideede uputamise ette. 10 gr. vedelväetist viie liitri leige vee kohta ja läks lahti. Kõigepealt suuremad potid kaelani väetisevette ja pärast väiksemad. Oli ka mitu sellist kelle juured mööda poti sisepinda ruumipuuduses ringikese roomanud. Need said suurema poti. Paistab, et ka talvel oleks vaja vähemalt kord kuus uputada. Ja kuna enamusel on õiepungad, siis loomulikult väetisevees. See pealtkastmine on niisuke "abiks ikka", aga paistab, et ta ei ole ikka nii põhjalik. Mingi kiire asjatamine see igatahes ei olnud ja eks neid ole üksjagu ka. Kulus kaks tundi. Kohtasin siin ja seal veepuudust kannatanud juuri. Nojah, eks minagi õpin...alles neljas orhideetalv, kui seda päris esimest Roosat Pantrit ka arvestada. Teistega siis teist talve.
Aga et kas mul on siis nüüd lillelaud täis või? Mis te nüüd, orhideesid ei ole kunagi liiga palju.:) Selle koha pealt on mul juba ammu korralik plõks ära käinud.
Nüüd tunnike veel lõimede kallal nakitsemist ja siis jõe äärde rehepappi tegema.

SOS aknalaud

Läksin eile linna loengule. Kappasime parajasti neljandale korrusele kui ühel trepimademel panin täiega pidurit...UHH! Ilmselt olid nad kõik erinevatel aegadel asutusele kingitud kuukingad. Kõik väärkoheldud 10 invaliidi kes seal vaikselt surid. Pandud uhketesse keraamilistesse pottidesse, jaksamata kasvatada uut lehte ja mitte iialgi ümber istutatud kängumas omaenda kuivanud õhujuurte kassikangasse. Ühel oli õievars kahe prognoositava kellukaga. Ptüi, ma ei saanud terve loengu vältel seda närust pilti eest.
Et kui teil on kuuking, mis pole peale kinkimist kordagi ümber istutatud, siis tehke oma lillele teene - ta on tänulik ja hakkab kohe õievart kasvatama.
Selleks on vaja tuua poest Keikkila (Eesti oma on odavam, kuid liiga turbapudine ja tuleb läbi sõeluda, kui ei sõelu, läheb juur märjas turbas mädanema) orhideesubstraati (läbi koti tundub kogu wärk tükiline olevat), mis koosnebki peamiselt männikoorest, kookoskiust jms. Sinna võib kodus juurde lisada shampa või veinipudelite purustatud korke (ainult korgipuust tehtuid), peoga kergkruusa või penoplastitükke, söetükikesi kaminast vastavalt fantaasiale, kogused ei ole üheski retseptis. Ikka peoga, eriti kergkruusa. Aga kui ei viitsi, siis pole vaja. Peenikese turbapuru võiks välja jätta, kuukinga kooresegust peab õhk läbi käima, niiske turbapudi ajab mädanema.
Tõstetagu kuuking oma pisiubrikust ettevaatlikult välja ja soputatagu vanast kõdumullast puhtaks. Kui juurte all on samblatutt, siis õngitsetagu see sealt välja - põhiline kurjajuur, mis taime ka vahel mädanema ajab. Seda pole enam vaja, teie lill on nüüd hea inimese hoole all. Need samblatutid pannakse müügitaimedele kaasa, et väike pott väga läbi ei kuivaks. Lõigatagu kõdunenud juured teravate kääridega ära. Lõikekoht tupsutatagu (desinfitseerimine)söepuru või kaneeliga ja pandagu vähemalt 15 cm-se diameetriga potti, uus istutussegu loomulikult ka, suuremal lillel võib poti diameeter olla 20cm või suuremgi. Suuremas potis ei kuiva koorepuru nii kergesti läbi ja  lill on õnnelik. Nüüd peaks potti ujutama. Paariks minutiks kaelani vette, aga mitte nii, et kuukinga lehekaenlasse või lehtedele vett satub. Kui see peaks siiski juhtuma, siis kuivatatagu salvrätikuga hoolikalt. Järgmine kastmine toimetatagu ALLES SIIS kui läbipaistva poti siseseinal ei ole enam sinna kondenseerunud "veehärmatist" näha. (Tavaliselt siis umbes nädala või pooleteise pärast uus kastmine. Talvel võib vabalt kasta pealt, hoolikalt vältides vee sattumist lehtedele. Kuuma ja kuiva suvega siis võiks ujutada, aga mitte kunagi üle 5 minuti.)
Kuukinga pott peaks asetsema laiemas anumas (õhu juurdepääs) kus on kivid ja vesi. Pott toetugu kividele, põhja kaudu saab taim siis anumast ja kividelt auruvat niiskust. Võib olla ka tavaline ümbrispott, kuid kivid põhjas, millele toetub pott. Otseselt veega juured kokku puutuda ei tohi, lähevad mädanema. Kuuking tahab valgust, aga see ei tohi olla otsene päike. Kui teil on ennast hästi tundev Aafrika kannike, siis samas valguses tunneb ennast hästi ka kuuking. Otsene päike on OUT!
Kui kuuking on uues mullasegus (mullaga on sel vähe pistmist, aga ok) juba kuu aega olnud ja kodunenud, siis võib väetada. Vedelväetist lisatagu kastmisveele täpselt mõõtes. Selles vees võiks siis ujutada 2-3 minutit.
Väetist üle doseerida ei tohi, pigem vähem kui rohkem.
Kuukingad on ülimalt lollikindlad ja igal aastal kaunilt õitsevad aknalaualilled, KUI neid ei kasteta üle, KUI neid ei jäeta aastateks oma müügipotti känguma, KUI mõne uue taimega ei tule poest taimekahjureid, KUI neil ei lasta liguneda "jalgupidi vees". Vaata oma kuukingale otsa ja tee see tükk ära. Usu, ta on sulle tänulik.:)

Kassiloogika.

"Palun õue." mingil hetkel on ta materjaliseerunud minu ja läpaka vahele ning vaatab mulle sügavalt silma. "Ja-jaa, no lähme siis..." Selgituseks niipalju, et tavapärase miinus viie asemel on õues miinus 12,5. Köögiukselt põrkab Härra Tibu turja võdistades tagasi "Nii külma õue mina ei lähe!"...ja kontrollinud vilkspilguga, et kas ma ikka endiselt olen nõus tema asju ajama, seab kassiisand tiidsalt sammud tagatoa rõduukse poole. "Vaatame, äkki rõduuksest on soojem, eile ju oli ..."

Vaikne pehme talveilm...

...ja võiks selliseks jäädagi. Eelmine töönädal oli aasta tihedaim. Tellijad on otsustanud vana aasta sees maailma valmis teha ja meile tuleb lausa koormate viisi materjali. Laud on pooleli olevaid töid täis, kõik nohisevad oma nurgas ning kõik see jätkub ka järgmisel nädalal. Rosin tordil oleks veel üks paarikümneproovine värvimulla partii. Nooh, pmst kurtmiseks põhjust ju pole - on tööd, on ka leiba ja ehk vuhiseb ka see talveaeg kiiremini mööda.
Mesinik ütles: Puhastuslennuni on kolm kuud ja see tähendab kevadet.
Nädalavahetusel tõmbusin üsna koopasse ära ja mediteerin kangaspuude kallal. Uus lõim on juba poomile keritud ja tallalauad ka uuesti trimmi sõlmitud, ainult niietamine-soastamine veel tegemata. Laupäevast jäi veidi puudu. Põhimõtteliselt saaks seda ju teha ka tulevalgel, kuid kiiret pole, ootan parem tänase päevavalguse ära.
Tavaliselt eraldatakse lõime poomile kerimise ajaks niisvarvad tallalaudadest ja hiljem tuleb peale kanga pealepanemist ronida telgede alla (ka lõime alla) ja seal kitsas urkas hakata uuesti tallalaudu niiepuude ja vippide külge sõlmama. See on mulle alati nii vastukarva olnud, et seekord võtsin kogu kupatuse ülalt maha, sidusin ühe poole niievarbad ja vipid kaltsuribaga kokku (niievarbad kipuvad muidu laiali pudenema ja sassinema kui on maha võetud), siis teise poole omad ka ning asetasin  kogu "kassikangahunniku" alla tallalaudade peale. Pärast lõime pealekerimist oli vaja vaid võtta fikseeriv sidus maha ja vipid (sealhulgas ka kogu kaaderwärk) kahe raudoraga üles tagasi panna. Voila!:)
Üldiselt on seda parem kahekesi teha, aga saab ka üksi. Võibolla mõni on eluaeg nii teinud, aga eks ma siis leiutasin järjekordse "jalgratta".:) On palju lihtsam ja tükk tüütut asjatamist jääb ära.
Nagu nende lugematute sõlmedegagi, mis telgede juures igal sammul figureerivad ja pikema kollamise tulemusel lahti kipuvad venima. Niievarbade küljes kahel pool olen kõik sõlmed vahetatud kasside ja ketiga, kui on vaja pingutada, tõstan kassi lihtsalt järgmisse ketilülisse. Ka vipid ja niievarbad on tallalaudade külge kinnitatud sama süsteemiga. Ülemised ja alumised tallalauad on omavahel kinnitatud vanaviisi, sidusega.
Täna peaks lõime täielikult peale saama. Seekord siis natuke laiem kangas, Tavapärase 180 lõime asemel on 250. Saab natuke laiemaid ja pidulikumaid vaipu teha. Materjali on muidugi hullult kogunenud. Kõigepealt tulevad kaks villast lubadusevaipa, üks äraproovitud kirjumustrine headele inimestele jõuluks ja siis võib uute kirjadega oma lõbuks lustima hakata.
Talveaias on järgmine õitseja midiõieline lumivalge kuuking, peale teda stardib vist catleya. Päevad on lühikesed ja pilvised, lumevalgus annab natukenegi juurde.

Nonii...

Enam lumepuudust ei ole. Kohe üldsemitte. Kõik külmakartlikud põõsalised on viisakas sügavuses lumesse mattunud ja iga päev sajab seda valget p...a juurde. Suhtun resigneerunult, on nigu on, talv ikkagit. Õnneks pole veel tõelist  pakast visanud ja kogu lõbu on seni kümne miinuse piiridesse jäänud.
Paistab, et tuleb suure lumega talv. Tulgu. Tarnisime eile poest lumevastase võitluse vahendeid. Tõime katuselt lume maha roobitsemise Asja ja muud talve üleelamise jaoks vajalikku.
Talveaed teeb rõõmu iga päev pikemaks sirguvate õievartega. Piilusin eile ka Bauhofi kuukingi, neid oli seal mõni päris huvitava värviga. Üldiselt olen peale ühte orhideetalve tõdemusele jõudnud, et kuukingad kasvavad meil igast asendist, dendrobium kingianum, sinikäpp, catleya ja oncidium tunnevad ennast ka hästi. Cambriad, dendrobium nobile ja tsümbiidium ei arva just päriselt, et nad paradiisis oleksid, aga saavad kuidagi hakkama. Samas, aastake seiret on nii eripalgelise taimerühma jaoks kohutavalt vähe, et otsustada kuidas keegi mida mis.
Härra Tibu on oma rolli "soe tellis jalutsis" sügavalt sisse elanud. Kui tuli ära kustutatakse, siis kostab pimedusest "Knrrhh?" (Kas tohib?), mis on tegelikult puhas formaalsus. Ta on küsimise ajal juba õhus ja maandub hetk hiljem väikese sopsuga.
Peale sakutamist ei julge karvikud enam täie auruga kakelda. Tehakse niisama maadlusekometit ja rullitakse vaipu sassi, aga "pöidlaid silma"  enam ei aeta. Et kuidas ma kakluse ja kakluse vahel vahet teen? Kui kaklus mõistuse piirid ületab, siis hakkab kostma vastikuid väikseid valukäuksatusi segamini susina ja urinaga.

Tere detsember!

Tegin aias lumeinventuuri - põlegi teist õieti! Vaevu katab mõnes kohas. Peab lausa minema ja strateegilistele kohtadele lund peale kuhjama. Eesti keeles võiks sellise lume nimetus ehk olla "lumepihu". See on peenike, teraline ja pugenud tuisuga ka kõige võimatumatest pragudest sisse. Talvekatteks mitte just kõige sobivam, aga kui paremat võtta pole, siis käib kah.
Päikest pole kaua aega näinud, vähemasti on seoses lume mahatulekuga valgust veidi rohkem ja hallid pilved on asendunud helehallidega. Üks vesi puha.
Talveaias on hooaeg alanud - tumeroosa midikuuking ja dendrobium nobile avasid esimesed õied. Dendrobium hullutab oma  vaevalttajutava kommilõhnaga, käin iga natukese aja tagant nuusutamas. Lõhnavad lilled on võrratud!:)
Eile oli vastloodud Saku Mandoliiniorkestril esimene etteaste (5 lugu). Enne esinemist mängiti näpud soojaks ja siis otse proovisaalist mindi. Pole midagi öelda, hea pikk aplaus võtab ka vanad lavakalad tükiks ajaks muhelema.:)
Minul on  kohtumine "Vareste pidusöögiga". Tinglikult võiks nimetada selle osa "Mis toimub kogu maal enne ja pärast lahinguid." ja kirjeldavas mõttes on see üks huvitavamaid. Varem on kirjanik pikalt ja põhjalikult peatunud Talitundrul, Kuningalinnas, Müüril ja rändrahva radadel, nüüd antakse aimu ka sellest mis toimub mujal.
Raamatukogu saak polnud seekord suurem asi, kuid eelmisest satsist jäi maha Doris Lessingu ulmekas (see kõlab küll umbes nagu Hemingway ulmekas:). Ma mõtlen, et kui klassikud midagi teevad, siis teevad nad seda tavaliselt hästi. Pole kahtluse kübetki.

Nagu päris...

Noh, tegelikult oligi päris. Käisime "Ugala" etendusel "Kalmistuklubi". Aga mitte "Ugalas" ega Tallinna teatrimajades, vaid Aruvalla rahvamajas. Hullult sümpaatne mulje jäi kogu üritusest. Suured soojad tänud organiseerijatele, Garinaga eesotsas!:)
Panime varem piletid telefoni teel kinni, kohapeal lunastasime välja. Aruvalla saal on pehmete toolidega ja põrand väikese kaldega. Linnaga võrreldes on maal parkimisega ikka supermuretu - ei mingit jama, kõik mahuvad ära jne. Kohvik oli ka viimasepeal, ausate võileibade ja sõbrahindadega. Kohvikus oli palju ruumi ja ruum väikeste interjöörinippidega stiilselt muudetud teatrikohvikuks. Väga sümpaatne ja kodune koht.
Nii kaua polnud teatris käinud, et vaatasin kogu õhtu kõiki ja kõike läbi roosade prillide.:)
Kui kristalselt aus olla, siis oli aastate tagune "Kalmistuklubi" veidi parem, aga ainult õige veidikene. Toona mängisid Ülle Ulla, Ita Ever, Ester Palusoo, Aarne Üksküla jne. Seekord olid laval Elle Kull, Luule Komissarov, Rita Raave jne.
Hommikusest väiksest põlvpükstega kiusutuulest on pärastlõunaks saanud Vana Jäle Tuisk. Lumevaalude paksus ulatub kohati kuni poole meetrini. Tere Talv!

Jaht väikesele pruunile härjale

Lõvi valmistub hüppeks - sõtkub põlevi silmi käppadega maad, saba ahnelt vonklemas, "härg" on ettevaatuse minetanud ja sorib esikunurgas nohisedes kingapaelu. Hüpe, inertsist veerlevate kehade kägar, "härja" pea tuhm kolksatus vastu sahvri ust, lament. Lamendid on nõmedad. Vaatan pisut häiritult kuidas poole pisem "härg" on leidnud endas sisemist energiat, väiksed õelad kihvad kasvatanud ja "lõvile" ootamatu ägedusega vastu hakkab. Lõpuks kostab nurgast ikkagi rikkis pesumasina häält segamini lämbuva susinaga, karvatutte lendab, lähen vahele. Tõstan "härga" juba üsna tõsiselt klohmiva "lõvi" nattipidi üles, noomin, sakutan ja viskan rõdule jahtuma. Teema on umbes selline, et mingisugunegi austus võiks Härra Tibul ikka oma väikse vaese ema vastu olla. Pruun "härg" kükitab samal ajal tugitooli all, pilgutab silmi  ja ootab millal äike üle läheb. Mõne aja pärast on kõik unustatud ja Härra Tibu pääseb jälle tuppa tagasi. Solvatud väärikus jne. Minge te kõik...! Ja siis vuhiseb tugitooli alt välja väike pruun "härg" ja hakkab mööduva Härra Tibu kõõluseid läbi närima. Kõik lõpeb kohemaid jälle vihaseid vandesõnu sülitava karvapuntraga. Pole vist üllatuseks, et vahele ma enam ei sega. Saatuse narrija väärib oma auklikku kasukat viimse kui karvaotsakeseni.
Karvikutel on ilmselgelt igav, sest õues valitsevad nüüd Lumi, Kirdetuul ja Talveolud ning peale külmetamise seal eriti miskit mõistlikku teha ei ole.

Talved pole vennad

Ei, seda mitte, aga võrdlemisi hiilimisi on nad viimasel ajal kõik tulnud. Ikka iiri talvega november ja detsember ning alles siis lund ja pakast. Eile kahutas jälle üle hulga aja ja ka täna hommikul on miinuskraadid. Kui poleks vahepeal seda miinus kümmet ja lumeehmatust olnud, siis õitseks krüsanteemid meilgi rahus edasi.  Väga väärtuslikud on need väga vara ja väga hilja õitsejad. Nagu see sügiskrookuski - õierikkal ajal ei paneks teda teiste kõrval võibolla tähelegi, aga sedasi novembri lõpus on ta vaieldamatu superstaar.
Talveaed valmistub õitsema. Neljateistkümnel dendroobiumil, kuukingal ja cattleyal on õievarred moodustunud. Väike tagasilöök ka - seni täiesti üle oma võimete õitsenud beez kuuking ei suutnud pimedast ajast üle olla ja hakkas kuhtuma. Tõstsin ta teistest eraldi köögiaknale. Kui ta ometi jõuaks keiki teha...
Seninähtutest vaieldamatult kõige õierikkam sort.
Tsümbiidiumil on sügissuvine pung ja veel üks salapärane pung, mis on tekkinud toas. Käin teda ülakorruse jahedas toas aeg-ajalt vaatamas ja usutlemas. Aga tema vaikib saladuslikult. Ja nõnda ma ei tea ikka veel kas need pungad on uued lehed või tuleb sealt midagi põnevamat.
Noorte pulmapäev on kindlaks määratud. Paistab, et hakkan jälle ämmastuma, aga topelt ei kärise.

Enne järgmist lund...

Kuigi kohe pimenema hakkav pärastlõuna miskit mahukamat ette ei lasknud võtta, oli sellegipoolest aias tore ringi nuuskida. Kohendasin sügistormides äraminestanud taimelipikud püsti, noppisin ülbemad umbrohud ära ja oligi nagu jälle tiir peale tehtud. Keegi blogilistest rääkis, et koonuslaugul pealsed väljas. Minu omal polnud, aga kasvukohal pikutas peotäis suve jooksul suureks paisunud sigisibulaid, kes ise maa alla ei osanud minna. Igal ühel juba juurenarmaski hakkamas. Olin veidi abiks.
Narmaline linnupiim oli küll pealsed teinud. Ju tal siis selline komme. Ninaotsakesed olid väljas ka võrkiiristel. Kõigil.
Ka mina leidsin kadakapoegi, aga need olid seemikud. Lähim kadakas asub sellest kohast 60 m eemal naabri aias, nii et ma ei tea...Tuul või linnud. Kenasti jõulised olid. Panin tähised juurde, et kevadel välja ei kisuks. Päris tore on vaadata, mis isetulnukatest kasvab. Sedasi on ise aeda sammunud üks harilik elupuu, mis vormilt `Smaragdi` meenutab ja hiidelupuu poeg.
Lugematutest tammedest, künnapuudest, vahtratest, toomingatest ja pajudest ma üldse ei räägigi.
Paraku on laias laastus aedlinn ja mets ka lähedal...eeeh!:)...tahaks elada hoopis botaanikaiaia kõrval...siis kanduks sealt igasugu põnevaid seemneid ja kadaka asemel oleksin leidnud jaapani juudapuulehiku, hõlmikpuu või pesakonna torkava kuuse seemikuid. Kuradipuu tuleks aia alt, elulõngad aia pealt...nirvaana..:)

H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

Omapärane ja täiesti söödav ulmekas, mis on valminud aastal 1931. Kuigi selles seikluses lehvib ringi ähmane ajastu hõng (ilmselt oli sel ajal moes niimoodi kirjutada) ja kuigi tol ajal liigitati lugu kindlal käel õudusjuttude alla, siis sellegipoolest näikse ka vanemate aegade ulmekirjanduse Pegasosel olnud väga võimsad tiivad.
Natuke segab mind autori komme enne huvitavate üksikasjade juurde asumist mitmel leheküljel pobiseda sellest, et ise ka ei usuks kui poleks näinud ja üldse peaks kõigest sellest siin vaikima (herrajummala! just nüüd, kui hakkab põnevaks minema!:), aga kui ta endast üle on saanud, siis laseb mühinal edasi. Seda on lausa paaris kohas. Üldiselt, jah. Kui poleks ise näinud, ega ei usuks küll.:)
Juba esimese leitud...hmh...kolli kirjeldus (mõõtude, lõhnade ja muude aistingutega koos umbes lehekülg) võtab südame alt külmaks. Kui selgub, et see pole veel kõik, siis...
Üldiselt kirjeldab raamat ekspeditsiooni Antarktikale, kus grupi bioloog arvab puursüdamikest olevat leidnud olevuse jälgi keda selle ajastu kivististes tema teada olla ei tohiks. Ja üldse olemas ei tohiks olla. Uute puurimiste käigus lõhutakse kogemata maa-aluse koobastiku õhuke lagi ja koopast leitu põrutab sõnatuks ka paljunäinud professorid. Esialgu tuleb laagrist juubeldavaid telegramm-sõnumeid ühe kolli lahkamise kohta, siis signaalid vaikivad. Kohale lennanud murelikud kamraadid leiavad eest segipekstud laagri ja kuus kummalist hauda lumes, mis sisaldavad koopast leitud neid monstrume, mis juba leides "halvasti säilinud olid". "Heas konditsioonis" olevused paistavad olevat peale kõigi elusolevuste tapmist kõigi nelja tuule poole kadunud. Kadunud on ka üks koer ja üks mees (teised kõik korjatakse kokku, aga nende tükke laagrist ei leita). Kaks meest võtavad lennuki ja lähevad oma kadunud seltsimeest otsima. Nad leiavad lumekõrbest linna ja palju muud huvitavat. Üldiselt õnnestub neil pärast eluga pääseda, aga maailma tulevik on tume.
Et lugu võimalikult usutavaks muuta, kubiseb see geoloogilistest oskussõnadest ja kui seda juttu peaks kellelegi ette lugema (kindlasti mitte lastele!), siis oleks stiilipuhas teha seda murtud mehe häälel, kohati häält konspiratiivseks sosinaks summutades ja õuduspitseriga näos. Muidu tore lugemine.:)

Kaelani novembris

Kui arutleda, et mida siis õieti tahaks...Kuigi valgusevajadus hakkab mingil hetkel üsna hullusti tagamaade ustele trummeldama, siis lume vastu ma neid ühtlaselt sumedaid plusskraadiseid ilmu ju ei vahetaks. Olgu madal hall taevas, olgu madalrõhkkond...ikka parem kui pakane. Praegust sooja aega võib juba lugeda puhtalt talvelt kingiks saadud ajaks. Täna kavatsen kõike seda  nautida. Kui ei saja. Peenardel enam suurt midagi teha pole, kuid objektilt talvituma toodud taimekraam tahab siiski veel kohendamist ja viimasena maha pandud krookused tuleb lipiku järgi üles otsida ning kirja panna.
Kevadeks kipuvad isegi mõned taimenimed meelest ära minema, rääkimata siis sellest, mis kõik maha pandud ja kuhu. Taimelipikud on toredad asjad kuni kiri neil loetav ja varesed lipikuid pulli pärast teise kohta ei tassi. Köögikata kirjaveeriste variant on üks väga kaunis idee. Peaks ka oma aias sellega ükskord algust tegema. Mõeldud-tehtud!:) Toon alpipeenrast täna korvitäie kive, pesen ära ja siis talvel kolde ees hea neile nimesid peale kirjutada ja suve meenutada.:)
Eile tegin pika päeva rehepappi. Ahjul oli seekord äraütlemata hea tõmme...kui tule ette kuivama pandud halud kuumusest juba vaikselt punaseks hakkasid minema, siis hoidsin tulel paar tundi lihtsalt ainult hinge sees. Polegi nii valusa lõõmaga ahju tükk aega olnud.
Lugesin, parandasin katkisi asju, tegin lühemaks ja pikemaks, kudusin, kütsin. Igav ei olnud. Ukse taga sulises jõgi. Teatud veeseisuga hakkab vana silla kohal olev väike kärestik sümpaatsel moel häälitsema.
Õhtul paistis kuu. Lonkisin kuuvalguses suplevatel tänavatel kodu poole ja mõtlesin, et homme võiks vahelduseks üks päiksene ilm olla. Pole ju palju küsitud.:)
Mu karvane sabaga äratuskell oli ööseks kogemata õue jäänud. Ega siis sellepärast äratamata ei jää. Pool kuus algas verandal lament. Sisse tuli säravate silmadega ja koheva talvekasukaga väga rõõmus loom, kes lõhnas puuriida järele. Vabandust, aga kes ei tulnud kui ma õhtul mitu korda kutsusin?
You Tubes oli video ühest kassisuurusest pisikoerast, kes kassile kõhu alla puges, näugami endale kõhtupidi turjale võttis ja pahura vurrulise perenaise käsu peale tuppa vedas. Vahel oleks meil tõesti ühte  sellist vaja.:)

Õuest eile toodud imelilled. Sügiskrookuste lõhn meenutab sinilille tagasihoidlikku aroomi.

Hea raamat!:)

Dorothy Gladys Smith "Ma vallutan lossi"  räägib boheemlikust ja lõplikult laostunud perekonnast, kes elab ühes Inglismaa lagunevas lossis rentnikena. Loomulikult pole neil juba ammu raha, et renti maksta ja paistab, et mingi töö tegemise läbi elatise teenimise on nad ka välistanud, sest tegu ju härrasrahvaga. Isa on kunagi kirjutanud ühe raamatu ja temast räägitakse kui kirjanikust. Peale ema surma sai temast suhteliselt mõttetu mees, kes ühel selgemal (või segasemal) hetkel abiellus imekauni modelli Topaziga. Lihtsameelne Topaz käib vahel Londoni kunstnikele poseerimas ja püüab pere kolmele lapsele olla ema eest. Hetkel elatab peret nende surnud teenija poeg, kes on salaja kiindunud nooremasse tütresse ja üldse kõik tollele armsale logardite perekonnale ette ja taha ära püüab teha. Osalt kohusetunde, osalt armastuse pärast. Näib, et hullemaks nende olukord enam minna ei anna. Pidev näljatunne, tütarlaste kulunud ja väikseks jäänud riided ning kõige tipuks laseb veel katus ka läbi.
Vanem tütar Rose unistab rahakast peigmehest, kes vaesusest päästaks, perepoeg käib koolis ja noorem tütar kirjutab päevikut. Väga nauditavalt kirjutab.:) Päevik annab kokku romaani mõõtmed. Soovitan soojalt. Eluehedana mõjuv ja humoorikas kirjatükk. Muidugi ei tee keegi seal kunagi nalja, asjad lihtsalt kukuvad vahel naljakalt välja.

Pühapäevamängud

Kui vähegi midagi õues veel teha vaja, siis tuleb peale passida millal vihma ei saja, momentaalselt õue leekida ja EHK on võimalus, et te saate tööd enne lõpetada kui see tüütu sabin jälle pihta hakkab. Laupäeva hommikupoolikul oli õuetöödeks hea ajastus, kuid pärastlõunal juba sadas. Sadu jätkus läbi öö ja venis pühapäeva välja. Mõttetu uduvihm ja viimsetki teotahet tühistava toimega tinased taevad. Vedelesin, lugesin, vaibatasin...no kaua võib! Puhas kaamos. Isegi truu Tõbi on nende Jägermeisteri juttude pärast minema läinud ja kuna ma päris üksi koju ei tahtnud jääda, siis läksin vahelduse mõttes õhtusesse bändikasse kaasa. See toimus ühes  kaugema Harjumaa nurga rahvamajas.
Wwwau! :) Kuigi ma ise ei tantsi neid vanu rahvatantse, oli teiste lustimist seekord ikka jube kosutav vaadata. Igas vanuses naised piigadest kuni vanaemadeni tantsupõrandal, mitte ühtegi pillilugu ei jäetud vahele. Tegu polnud esinemiseks lihvitud täpse rahvatantsuga, kus iga käeviibe ja varbasirutus paika drillitud. Ei, see oli niisugune ehe siiras rõõm tantsust ja pillimängust. Ja meie Karmoskamees laulis...Sest oli mikker. Ma ei tea...kas siis kuidagi ei saa...minu meelest peaks tal olema lausa isiklik mikker kohvriga kaasas, et ta OMETI laulaks. See oli nii võimas.:) Bändi reitingu viiekümneprotsendiline tõus fännide silmis. Kuna ma olin püsifännidest ainukesena kohal, siis ma võtaksin endale selle au, jah.:)

Hämar vaikne laupäev

Kuus kraadi plussis, tuuletu - just paras mõnus ilm, et aias veidi siblida. Liiatigi, et pervo minus on juba kaks nädalat aknast õue vaadanud ja mõelnud, et mis nipiga saaks küll Futu õue peenraid korrastama, sest seda on LIHTSALT JÄLE VAADATA ju. Ok, täna ma siis läksin, tegin ära. Riisusin peenardelt lehed, näpsisin umbrohtu ja lõikasin hiliseid pealseid.
Kalendris eksinud liilia läks aeda tagasi. Pokumehe päiksekollase krüsanteemi kaevasin koos potiga maasse ja katsin tammelehtedega. Kevadel peaks temast palju ilusat istutusmaterjali saama. Sidusin ebakorrapäraseks muutunud Hollandi jalaka Wredei uuesti kenasti kokku ja aia külge kinni, et ta enam ei tuigerdaks ning võtsin kuusehekil ladvad maha.
Ladvad ja muud kuusepuru läks budleiade, parukliilia ja viali priimulate katteks. Ühe Viali priimula jätsin täitsa katmata. Kui katse, siis katse.
Peenarde siblimise käigus hakkas silma igasuguseid nähtusi. Vaieldamatult KÕIGE hilisem õitseja aias on sügiskrookus. Muidugi, selleks, et tema täit ilu näha, tuleb õied lõikelillena tuppa tuua. Soojas lähevad nad lahti.
Pakane ja lumi ei olnud silostanud püsik-lobeeliat ning hakka või vaikselt uskuma, et kuuldused tema talvekindlusest võivad tõeks osutuda.
Mesitähe ninaotsakesed olid mullast väljas. On see hea või halb? Ja endiselt näitas ligi 5 cm pikkuses pealseid üks kobarhüatsindi sort. Sama küsimus. Eks kevadel ole näha...

Enne Nibiru tulekut

Väike tõbi on ennast külge nakanud. Õieti ta midagi kurja teha ka ei jaksa, on lihtsalt tüütu, istub turjal nagu gripi vari. Päris rodeoks pole asi siiski veel läinud. Ingveriga ehmatan teda iga päev kuid taruvaigutõmmise pudel oli ka juba korra tööl kaasas. Eelnevad inimkatsetused on näidanud, et rohi on seespidiseks kasutamiseks nii jäle, et nii tõbi kui ravitav on pärast seanssi täiesti audis ja kui toibuvad, siis hakkab tõbi kiirelt "asju pakkima" (kui temast enam pakkijat on). Tõsi, seni pole veel südant olnud, eks ma ikka endast ka veidi hoolin.:)
Aga muidu on jälle "Jee, reedee!!!:)"...selles mõttetute, mõttetute pimedate nädalate rodus. Millegipärast läheb aeg väga kiiresti.
Plaanid nädalavahetuseks on suured. Kõigepealt muidugi see magus pikkade soojade sügiste rituaal - novembrirohimine :) ja siis pooleli oleva Kolekerade vaiba lõpetamine. Kui jõuab, siis ka uue lõime peale panemine. Käärima õnneks ei pea. Eelmine talv sai kolm lõime ette tehtud, jagub Nibiru tulekuni...
Muig, eile raadiost pr. Pauksoni ennustusennetusi kuulates tekkis küsimus, et mitut kuramuse legendi siis praegu õieti müüakse. Ühed teevad viljaringidest, kodeeritud sõnumitest ja maiade kalendritest tumedale tulevikule vihjavaid dokfilme ja ütlevad, et maailmalõpp tuleb, varutagu tikke, soola, konserve (mõned varuvadki), teised räägivad järgmise aasta külvikalendrist ja musta mao aastast. Halloo, mis köögiviljad või horoskoop või eeloleva talve ilmaennustused kui Nibiru varsti kõpsti siin, isegi kuupäev juba maha öeldud.:)

Normaalne november

Peale lume ära sulamist on kõik jälle ok. Siiani on olnud paar kahutanud maapinnaga hommikut, aga enamasti sajab, tibutab või lausa ladistab vihma. Viimased päevad on sümpaatsel moel kuiva pidanud. See ongi selle niigi kehva aastaaja juures ainuke mõnus asi kui päeval näitab päikest, öösel ei saja ja kraadid on plussis. Minupoolest võiks sel moel lausa kevadeni välja lasta. Jah, palun.:)
Ilmaennustusi olen ka vähemalt kolme erinevat kuulnud. Kuuse Taat lubas jõuluni pehmet ilma ja peale seda palju lund, palju külma. Saksa meteoroloog (juhtivad spetsialistid:) rääkis pehmest talvest, kus jaanuaris ja veebruaris on mitu sula ning üks vana kojamees ütles, et looduses peab olema tasakaal. Kui suvel sadas, siis on talvel vähe lund, aga külma eest pole keegi kaitstud.
Mis tuleb, tulgu. Kuskil seal tulevikus on igatahes kevad ja palju huvitavaid botaanilisi kohtumisi.
Mitu lemmikblogi kirjutajat vaikib kahjuks juba pikemat aega. Täitsa kohe ära. Levist väljas. Elu on näidanud, et tavaliselt ollakse siis kas armunud, kirjutatakse raamatut, tegeletakse  majaehitusega või kõike seda ühekorraga. :)
Hääled seina vahel on vaibunud. Ahvatiste teist taldrikutäit ei ole endiselt keegi enam puutunud. Vist võib loota, et tuleb hiiretu tali.

Uue nädala lävel.

Vaibatasin üle hulga aja. Võtsin ette Koledate Kerade Kasti. Aja jooksul koguneb sellist materjali, mida mitte kuskile vahele kududa ei taha ja nõnda see virn on kasvanud. Need on enamasti mitupidi kirjud või lillelised. Noh, kuidas võtta...mõni vaibameister nii, mõni naa. Mulle meeldivad selged värvid ja sestap saabki kirju kera ikka ja jälle kasutamata tagasi kotti pandud. Eelmine nädalavahetus lükkisin siis need koledused järjestikku, pehmendasin prognoositavat inetust mahekollasega ja kokku sai päris tore tulemus. Eile lõin esimese 50 cm vaipa kokku ja jäin väga rahule.
Aias on poolkord. Võibolla ma jõuan järgmine laupäev selleni, et rohin ja siblin veidi. Hollandi jalakas tuleb üles siduda. Kuni lehed on peal, saab puuke kenasti ise hakkama, aga sügiste saabudes vajab ta alati karke või miskit fikseerivat. Külm võttis kunagi põhitüve ära ja allesjäänud peenemad külgoksad kipuvad vähimagi surve korral koolduma. Tänavune esimene lumi kaalus palju ja kui ma ei taha oma aeda kõvera kaelaga jalakat, siis tuleb ta kenasti ülespoole vaatavaks luuaks siduda.
Vaatasin eile oma rumalale liiliale kah pikalt otsa ja tuli siuke tunne, et kui õiesoovi enam ei ole, siis võiks  lill koos potiga õue tagasi minna. Vars pole ka enam pikemaks kasvanud ning vist pani pimeduse-valguse suhe asjad paika. Ilmselt istutan ta koos potiga sobivasse sügavusse ja kena talvitumist! 
Sügiskrookuste kahkjad õienupud tulevad endiselt ükshaaval päevavalgele. Järgmisel aastal katsetan nendega päiksepeenras, ehk saab õitseaega ettepoole nihutada. Muidu on november - paksude raamatute, talveune, pillipidude ja pika pimedaga harjumise aeg...justnagu saaks sellega harjuda.:)

Borgiaana

Üleeile kostus pürgikastikapist jälle täiesti ühemõttelist seinanärimist. Reinkarnatsioon? Või pigem see, et viimases intsidendis lõksuga ei olnud midagi fataalset...ega isegi mitte õpetlikku. Tere, ma olen jälle siin, et teie keedukartulid seina vahele vedada ja te köögikappi sittuda. (Ma ei tea isegi kas see on hiir või rott, aga eeldan halvimat). Põllul, aasal, metsas ei ole mul midagi väikeste armsate võbelevate vurrude ja pika sabaga pambukeste vastu, aga toas ja aias on näriline lindprii. Võin isegi labidaga virutada. Paraku ei pääse kassidki mõrvaplaaniga seina vahele, minust rääkimata, seega tuli konkreetses situatsioonis jääda eurooplaseks.
Mürgipakil olid kõvad kirjad peal, et mitte kinnasteta käppida ja üldse. Kaalusin eile õhtul 50 grammi hõrgutist ja panin taldriku tühjaks tehtud prügikastikappi. Hommikuks oli ahne hiir kogu kraami pessa vedanud. Pokumees pani uue noosi, et viidagu teistele ka. Praegu ei teagi, mis rotirajal toimub. Väikeseks haisuks olen ma igatahes valmis...parem hais kui krõbin.
Sest midagi sellist oleme me vanas majas korra juba üle elanud:
Kui aastaid tagasi linnast maale kolisime, siis selgus kohe esimesel ööl, et me polnud selle maja ainsad elanikud. Pööningul elasid rotid. Kriisati, joosti, näriti palke, visati hundiratast. Pikapeale me harjusime. Nemad ka. Sügise tulekul kolisid rotid köögi ja toa vahelise kasutamata soojamüüri sisse ja tegid sinna pesa. Alguses olid nad vist kahekesi, sest suhteliselt vaikne oli, aga siis algasid pulmad. Peigmehi tuli muudkui juurde ja kärarikkad kiimad kestsid kena nädalakese. Peale seda algas teistmoodi lärm - üleliigsed kosilased peksti minema. Ka see kestis paar päeva. Siis oli jälle vaiksem aeg kuni nad pesakonna poegi said. Kassid suhtusid kaasüürilistesse tölli huviga, aga meile rotid enam ei meeldinud - köögist hakkas hulludes kogustes toidukraami minema jalutama. Pojad kasvasid ja öösiti kostis seina vahelt sõjakisa ning kabjamüdinat. Noored loomad tahtsid ju joosta. Ja süüa. Ja oh seda piiksumist! Ühel ööl kadus seina vahele terve potitäis keedukartuleid. Hommikul vaatasin tühja potti ja ei suutnud ära imestada. Siis sai mõõt täis. Kangutasime köögikapi urusuu eest ära ja panime sissekäiku mürki. Leidsin ühtlasi ka kadunud pannilabida üles, see lebas risti urusuu ees. Ju oli tahetud ka pihta panna, aga risti ei mahtunud.
Järgmine päev oli majas vaikus. Õnnis, imeline vaikus. Kuni...tasakesi hakkas mööda ruume ringi liikuma lõhnavine. Alguses oli see peenike ja katkev, aga paisus paari päevaga võimsaks ja rammusaks laibahaisuks, mis mattis terve elamise endasse. Soemüür ja ühtlasi nüüd ka mausoleum asus keset maja ja midagi polnud teha. Spetsialistid soovitasid lihtsalt tavalisest rohkem külas viibida ja maja hoolega kütta, et kuivatab reod rutem ära. Nädala pärast hakkas hais tõesti vaibuma. Hiljem ehituse ajal vana maja lammutades leidsime soojamüüri seest palju huvitavat.:)

Paar tunnikest porises kuningriigis...

...vihmaga kahekesi. Sai ilusam küll, aknast palju parem õue vaadata. Likvideerisin mõttetuks muutunud silo ja näpsisin peenardelt tärganud umbrohtu. Põõsaspojeng oli peale kümnekraadist külma ikka veel täiesti roheline. Ma ei saa aru, kas ta mattus siis kõige täiega lume alla või? Longus metsvitsal olid õienuppudega pealsed hakkamas, aga osalt juba külmavõetud. Muld oli märg-nii märg. Pole ka ime peale neid lõputuid vihmu. Kõik hostad peale Lady Isobel Barnetti olid silostunud. Leedi kannatab päris palju pakast.
Ja oi rõõmu, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`oli lume all õitsele läinud.:)
Sai teist ikka vaadatud ja mõeldud, et kui aia kõige päikserikkamas kohas ei jõua ka enne lund õitsema minna, siis on ikka jama küll. No, läks pärast lund, mõni mõis.:)

Talveunine hommik

Härra Tibul on äratuskella amet peale muutuvaid aegu  jälle selge. Natuke peale viit hüpati minu pealt kitse ja kõnniti siis rõduukse juurde. Ei ole ju mõtet tervet pere valju näuga üles ajada, siis nad hakkavad veel vaidlema, et kumb läheb või magavad hoopis edasi. Ikka ühele vaikselt kitse, viis kilo une pealt makku - TRAHH! ja asi vask. Ma kohe ei tea. Pühapäev! Haadihaa!
Kunagi foorumiaegadel oli arutelu, et mis on tingimusteta armastus. Unise peaga rõduukseni lohisedes tuli pähe, et see siin vist ongi. Ei viska sussiga ega midagi, lased tolle tõpra välja, teed veel paigi. Tead, et ta hüppab jälle...kohaned,  õpid kõhuli magama. Haha. Vahel ma mõtlen, et kuidas kassid seda ikkagi teevad, seda abrakadabrat, et niikuradima lihtsalt käib see neil.:)
Lumi on viimseni läinud. Nirva-aana!:)
Kohvi juures on nüüd hea meeliskleda, et lähen tipa-tapa, lõikan nips-näps kukeharjad, astilbed ja lursslilled maha ja rehitsen lehed, et tigudel poleks kuskil talvituda. Tegelikkuses kõlab see muidugi lirtsa-lärtsa ja tuleb väga ropp porine asjatamine, sest vihmapuudust ei ole meil siin mitte olnud.
Eile rehepappi tehes vaatasin jõge ja parte, neil oli mingi sügiskakelus käsil. Seda jõerahvast pikalt passida võib päris huvitav olla. Aga jõgi paistis vastu taevast kallaste vahel voolavat nagu puhas elavhõbe. Kollane Keiser  ei pannud mitte ilmaasjata elavhõbedat oma hauakambrisse jõgedena voolama. Neilt jõgedelt peegeldus ka maa all hulganisti toda hõbedast taevast.

Muinasjuttudesse uskujate hääbuv tõug...

Raamatukuhja all oli muidugi Ursula K. Le Quin "Meremaa jutud", millega ma kohe ka raamatuauku ära kukkusin. Imeline keelekasutus ja need tema võluhõngulised muinasjutumaastikud kus uhked ja hingelt kaunid inimesed parema maailma nimel pahadega vaimumõõku ristavad. Väga ilus raamat. Peab koju ka ostma, kunagi ehk loen lapselapsele ette. Sest see on tõesti selline raamat, mida võib lastelastele ette lugeda, vastupidiselt siin mõningatele...
Aastake tagasi küsis üks vanaema minu käest, et sina ikka loed neid ulmekaid ja muud siukest...eee...jama...siis,et äkki tead soovitada, mis raamatut lapselapsele 14.ndaks sünnipäevaks kinkida. Talle meeldib ka Potter ja.
Kellelegi midagi lugemist soovitada meeldib mulle sedavõrd, et olin nõus tegema näo nagu poleks sõna "jama" üldse kuulnud ja asusin isuga asja juurde. Kui tal Potter läbi on, siis ta loeb päris kiiresti. Otori lood on tema jaoks veel natuke vara, Pratchetti Kettamaailma juttude 20-30 raamatu seast valimisega jääb vanaema kindlasti hätta ja ...Ursula K. Le Quin "Meremaa võlur" ja teised ei tulnud mulle hetkel kahjuks lihtsalt meelde. "Osta talle "Troonide mängu" kaks esimest raamatut, sellest on film ja puha", soovitasin ma lõdva randmega oma lemmiksarja. Väheke "vürtsine" see ju kohati oli, aga tänapäeval on kinokunst vägivalla mõiste üsna ära devalveerinud. Ühe õhtu jooksul näeb ekraanil palju rohkem surmasid kui tolle raamatu 100 leheküljel, mõtlesin ma...ja unustasin kogu loo.
Aastake hiljem meenus situatsioon sarja viimast osa lugedes jõhkra erksusega. Kirjanik paistis olevat kuuenda raamatu juures justnagu kurjast vaimust vaevatud ja nottis julmal käel üksteise järel peategelasi. Kui olin jõudnud selle kohani kus kuningas Robb tapetakse tema oma pulmas koos emaga, nende peade asemele õmmeldakse hundipead ning kus jõge mööda ulbib laipu allavett nagu kõrvitsaid ja umbes pooled neist võivad olla vägistatud või umbes nii...siis tuli mulle meelde, et ma. Nojah, see ei ole päris kindlasti mingi kena lugemine õrnale tütarlapsele. Kangesti kole tunne hakkas. Võtsin telefoni..."Kuule, mis sa tookord lapsele sünnipäevaks kinkisid?" "Ah, ta tahtis kingi ja raamatupoodi me üldse ei läinudki. Aga miks sa küsid?" "Ah ei midagi, niisama tuli meelde."  Aga minu vaikne kergendusohe oli oikuisuur.:) Nii, et siit loo moraal...kõik mis algab nagu muinasjutt ei tarvitse seda üldsemitte enam olla näiteks teise kolmandiku peal.

Valekevad

Eile töölt koju tulles oli päike nii hele ja õhus huljus nõnda paksu lumesulamise lõhna, et isegi minu kaledas hinges tuksatas midagi. Kangesti kevadene oli. Päike oli peenraääre paelahmakad lumest puhtaks noolinud, osalt paistis juba igihaljast iminõgestki. Täielik deja vu. Aiahooliku silm hakkas kohe instinktiivselt ebajasmiini alt võrkiiriseid otsima.:) 
 Lõhnav kannike on meil detsembris ja veebruaris õitsenud küll, aga teised jäävad ikka mõistuse juurde.
Tuppa toodud liilia sai ka eksitusest aru ja õienupp kuivas ära. Vars on ilus roheline. Lasen tal olla nagu ta tahab ja kui midagi kevadeks säilib, siis saadan hälviku aeda tagasi.
Aga praegu on aeg tubasteks töödeks. Võtan hoogu pööningu korrastamiseks ja telgede taha istumiseks. Ega see nii lihtne olegi. Ja muidugi...vabal ajal raamatud, raamatud, raamatud...
Eilne raamatukogu saak oli päris hea. Tuule nime seeriast paks klots, siis üks ajalooline romaan, üks huvitav inimkonna sotsiaalkäitumisest jutustav raamat (paralleelid aastatuhandete tagant kuni tänapäevani), näpuga veel ühte ja teist ning kaks jaburat luulekogu....sest peab ju ikka eesti kirjandusega ka kursis olema.:)

Hiirelõks

Üks kord on ikka esimene. Meie majja tuli hiir. Alguses sahistas ta köögi ja katlamaja vahelises seinas, siis aga võttis suuna prügikastikapi poole. Tegin magusat juttu roosadest kaerahelvestest, aga Pokumees tõi poest hoopis hiirelõksu. On üks asi, mis nii täiuslikuna leiutatud, et näeb ka arvutiajastul täpselt samasugune välja nagu kuuekümnendatel. Panime lõksu sööda. Järgmine päev oli see nahka pistetud. Siis sidus Pokumees sööda traadiga kinni ja me jäime uuesti saaki ootama. Ei midagi. Küll aga märkasin hilisõhtul kuidas Härra Tibu silmad järsku pulka pähe läksid ja ta midagi hoolega kuulatama jäi. Ju siis käiski see litakas...
Ühesõnaga, ma ei tea, millest nad neid lõkse tänapäeval teevad, aga oluline vahe on sees küll. Vanasti jäi hiir lõksu ja tuli kompostihunnikusse visata. Tänapäeval kaovad mõlemad täistabamuse korral jäljetult. Pokumees võttis köögiseina lahti, polnud seal mingeid lõkse ega hiiri. Krõbinat ka enam ei ole. Nüüd ma saan aru, miks neid pakis kaks oli...no juhuks, et kui esimene koos hiirega teleporteerub, siis jääb majja ikkagi mingi lõks alles, et ei ole vaja uue hiireprobleemi korral kohe poodi kapata.:)

Ilus eilne päev

Nii palju päikest kui eile, pole terve oktoobrikuu jooksul näha lastud. Hommikust õhtuni välja, lumevalguses vastu peegeldamas ja igasugu veidrate nurkade alt majja paistmas. Kassid laadisid ennast sooja põranda heldetes päikselaikudes nii nagu jaksasid.
Õhtul oli palju muusikat, mis alguses kobamisi mööda nurki põrkas ja alati just kõige paremini kokku ei kõlanud, kuid pärast üheksat uskumatu mürinaga käima läks. Sünergia, võimisiganes see ka oli - ta oli sündinud. Nagu palju kordi varemgi, nagu bändikatel ikka, aga no kuidagi ERITI võimas oli. Tajusin seda isegi läbi oma...hmh...püstune. No ei sobi ma adminniks, uni tuleb peale lihtsalt.:) Minust saaks väga hea varahommikune adminn. Viiest silm juba säramas ja peas palju toredaid mõtteid.:)

Imekaunis ja kõlisev...

Miinus 9 kraadi, pilvitu safiirsinine taevas, ehatäht kesk jumalikku sinist tühjust nagu  hiilgav nael...Kõik on paksu lume all. See sätendab väga külmalt. Eile kõige suurema saju ajal hakkas hing halba aimama. Sumpasin keset valget põrgut jorjenini ja kaevasin mugulad üles. Tõin ära ka tuttliiliad ja matsin neli uut taime koos pottidega maha. Lume all pehmes mullas olid kõik vihmaussid vastas ja...samas kui ülevalpool toimub kuratteabmis. Oli hea, et tehtud sai. Praegu on tõesti süda rahul, sest õues võimutseb krõbe külm.
Seigelda oli ka vaja. Kuna kõik mu armsad skorpionid on võtnud nõuks ühel ja samal päeval sündida, siis sättisin eilse paksu lumesajuga õhtul linna sünnipäevale. Oleksin varem delfi uudiseid lugenud, siis poleks nii üllatuseks olnud, et...üks buss jäi üldse vahelt ära ja järgmine pool tundi hiljaks...et Männikule sõit kestis 10 minuti asemel 40...et kogu aeg sadas seda valget sitta...et bussipeatused olid paksult rahvast täis...ja üldse. Mõtlesin vahepeal, et lähen Sakku tagasi, aga kuna raskem osa takistusribast oli teoreetiliselt läbitud, silm oli harjunud lumes rabelevate autodega, teel risti olevate rekkadega ja Männiku valgusfooriummik hakkas hõredamaks jääma, siis võis olla lootust varsti ka järgmise bussi peale saada. Üldkokkuvõttes võttis Sakust Mustamäele minek kaks ja pool tundi aega.
Külas oli mõnna ja õdus õhtupoolik, aga ees ootas ju veel tagasitee, seekord õnnestus pooleteise tunniga hakkama saada. Võrreldes eelmise aastaga tuli seesinane talv küll ülekohtuselt äkki. Mul on tunne, et keegi on mult ära võtnud kaks pehmet nullilähedast talvekuud, novembrirohimise ja talvekannikesed. Ei ole elu, ei ole...

Lumi

See on tõsi küll, et talv tuleb alati ootamatult. Ei mingeid ähvarduspoose või erilisi jäänõeltest krigisevaid tuuli. Piisab ilgest ilmast. Täna hommikul oli maa valge.
Juba eile õhtul olid kassid elevil...vana tark proua Muri tegi kõik, et tuppa sooja saada ja Härra Tibu trügis välja. Ma võin pakkuda, et läheneva lumesaju, tormi või millegi sellise seiklust meenutava asja pärast, aga kuna siin majas on ennemgi köhivaid kasse nähtud, siis ei tahtnud hästi lasta. Küll ta kibeles, ma ei teinud väljagi. Mida ööseks tormiga õue, loll kass! Õhtul hilja tegi Härra Tibu Pokumehele suuri haledaid silmi, hoidis rõduukse juures jalgu risti ja WUH! läinud ta oligi.
Täna hommikul joosti Pätuga lumes käkaskaela ja hüpeldi üle üksteise. Mehed.
Isegi sööma ei tulnud meie lumekass hommikul. Ja kui lõpuks tuli, siis tahtis jälle õue. Laskis tormituulel kasuka vastukarva puhevile puhuda ja ise oli nii metsik, nii metsik...Vähemalt üks olevus kes selles õudses lumes ometi midagi ka positiivset leiab.:)
Lähen vaatan mispidi peaks nendele lumme mattunud jorjenitele nüüd lähenema. Ülesse tuleb nad ju ikka kaevata või mis.

Aklimatiseerumine

Väljas on läinud tõeliselt ilgeks. Mõned talve oodanud inimesed puristavad puhtast heameelest, et viimaks ometi ja loevad rõõmsalt esimesi lumehelbeid, aga minu lõunamaalase geenid ütlevad mulle, et väljas on läinud TÕELISELT ILGEKS. Tegelikult ei ole see midagi muud kui see tatine nullilähedane temperatuur, millega eestlane sünnist saadik harjunud peaks olema. Ei meeldi mulle see hilissügis, ei meeldi. Ainuke mõttetu kuu aastas. Detsembris saab oodata jõule ja sellega kaasnevat jõulupuhkust, jaanuaris saab kirglikult oodata seda, millal ometi veidi valgemaks läheb ja veebruaris on juba valguse mõttes üsna kaif. Märts on puhas pidu, kevad paistab...aga november, EI!
Hoolimata tatisest nullilähedasest peaksin jorjenid, hiidhüatsindi ja tuttliilia üles kaevama ning viimasena tulnud neli aaret pottidega maha matma...aga ma mõtlen sellele homme. Toas on soojus, magavad kassid, viimastest krüsanteemidest ja roosidest kimbuke, mis lõhnab nagu ambroosia. Homme on aega aeda kiigata, kes peale madalate astrite veel öökülmu trotsib. Täna hommikul oli auto täitsa korralikult jääs.

Talveaed

Pisut kummaline tõdemus, kuid kuukingad on lehtipidi äratuntavad. Praegu õitseb neist vaid kolm. Suureõielistel kõrgetel on võimsad 7-8 lehelised kodarikud, valgete lehed on maherohelised, punaseõielise lehevärvidest aimub tumedamaid toone. Bauhofi kevadsuvised õnnetukesed näevad väga head välja, mõnel piilub lehtede varjust üks või kaks õievarre otsa. Vaikselt hakkan aru saama, et minikuukingad ei ole tegelikult üldse niiväga minid. Neid kastetakse ilmselt mingi keemiaga, mis kasvu pidurdab. Kui sellise minikuukinga istik tema "sõrmkübarast" välja urgitseda ja normaalsesse keskkonda istutada, siis hakkavad paari kuu pärast peale kasvama poole suuremad lehed. On näha kuidas taim ringutab. Õied on küll väikesed ja haprad, kuid ei ole mingil juhul enam minid. Kuna valgust jääb päev-päevalt vähemaks, siis tuli talveaia lillelaudu aknale lähemale kolida ja asja käigus said nad kõik ka ära kastetud ja üle uuritud nagu ikka umbes kord nädalas ette tuleb. Suve jooksul hullult juurde kasvanud kattleia ja dendrobium kingianumi istutasin suuremasse potti. Saavad varbaid sirutada ja on ka niiskust kergem hoida. Kingianum rüüpab ikka korralikult. Nojah, tal on lehtede kaudu aurumispinda ka tohutult palju rohkem kui teistel.
Tuppa toodud tsümbiidium on uut punga toas pikemaks kasvatanud. Viisin ta ülakorruse jahedasse tuppa. Kasvab sealt veel lehti või on see õiepunga alge? Miltoonia andis otsad. Kui pisut julgema käega (lahkamine) asja uurisin, siis selgus, et kogu ta juurestik oli juba koju tuues kõdu olnud. Sellest siis kogu aeg ka selline kahkjas värvus. Eks ta katsetamiseks saigi võetud, aga läks nihu seekord. Oleksin kohe pidanud julmalt kõdud juured maha lõikama ja panema turbasamblasse juurduma. Ei taibanud.:( Mõnes mõttes ka kergendus, sest miltoonia on nõks nõudlikum kui kuukingad ja teised asukad ning hooldusel tehtud vigu peab see lill mitu aastat meeles. Eile sadas terve päeva. Oligi hea tee ja koogi juures vanadest aegadest lobiseda. Naisteka proovisime ka ära. Ja soovisime ilusamat sügist.:)

Ikka veel aialainel...

Selle kevade krookuseelamus oli nii võimas, et peale seda pole mina kordagi kätt ette pannud kui mõni krookus meie aeda elama tahab tulla.:)
Sattusin eile, loomulikult täiesti juhuslikult:), JP Lagedi müügiplatsile. Püsikute hulgast ei isutanud millegi järgi, aga kuna sibullillede pakid maksid ainult 1 euro, siis see väljapanek pakkus huvi küll. Võtsin kevadkrookused `Vanguard`ja `Blue Pearl`, mida meil veel polnud. Nüüd võib südamerahuga talveunne jääda, sest terve aknaalune on kevadeks krookustega ära polsterdatud.:)
Tegelt...et oleks nagu kord ja kohus, siis Kristiine Aiandi peaks ka veel korra üle traalima.
Ringkäigul aias madala halli taeva all täna pärastlõunal oli vähe rõõmustavat. Karvase viirpuu ilus punane latv on tagasi kollaseks läinud ja kukub ükshaaval mullale, veel mõned pealsed vajavad lõikamist ja sügiskrookus ei suuda päevavalgele ilmunud õisi enne avada kui päike ka tuleb. Aga päike ei tule enam siia...päiksel on täna laulatus...ptüi, mujal tegemist, kus hetkel suvem jne.
Murusse istutatud päideroog Picta on peale öökülma veel täiesti perfektne ja tõusis soosinguredelil selle tõttu mitukümment pulka ülespoole. Koos krüsanteemidega saaks temast võluva buketi.
Öökülm silostas õrnemad hostad, lõi harpuuni selga lursslillele ja muutis uhke punase jorjeni invaliidiks. Vinskematele isenditele ei teinud ta midagi. Kollane priimula meeliskleb endiselt oma paari õie juures. Need on tal täiesti veatud. Mittendorfi päevaliilia õienupud ei läinud mustaks ja krüsanteemid on täies ilus.
Pokumehe ärapäästetud Julia priimula poeg on maitsetaimepeenras õitsevalmis. Esimene roosakaslilla õis juba lahti. Kange kiusatus on ta potti panna ja tuppa tuua. Tuppa toodud liilia kasvab hääletute rõõmuhõisete saatel iga öö natuke pikemaks. Millega see küll lõpeb...

Krabistab...

Akna taga krabistab...kesse seal on?...vihm, ikka vihm.:)
Nii on see tavaliselt olnud, kuid täna varahommikul ei krõbistanud vihm, olid hoopis hõõguvad silmad ja nende taga naabri kass Pätu.  Kuna ööd aina jahedamaks lähevad, peaks kassid, need sooja armastavad olevused, tuppa elama minema, kuid tegelikkuses toimib see ainult poolenisti. Proua Muri on tõepoolest tuppa kolinud, Pokumehe arvutitooli anastanud ja kasutab kogu oma nurrsharmi, et teda sealt ometi minema ei löödaks. Härra Tibu on endiselt vabatmees. Tuleb, sööb kõhu täis ja läheb jälle. Nagu oleks õues mingi kummipael, mis kassi õhtul jälle välja veab. Olgu see ilm siis niitahes rõske ja kõle kui jaksab. Temal on väljas tegemist ja lastagu palun...Kehitasime õlgu...nagu härrad soovivad. Läks ja kadus pimedusse. Täna hommikul vupsas Tibu kähku tuppa, kõht oli kole tühi, mõnus soojus niitis seekord lausa jalust ja meie muhvloom kukkus voodijalutsisse suleteki orgudesse ära. Aga köögiakna taga krabistab keegi, vahib pika pilguga aknast sisse ja ei saa mitte aru, kuhu see tema kompanjon kadus. Pätu, see va sinder, luusib ümber maja ja kutsub mede loikamit jälle välja.:)
Kuldne sügis hakkab ümber saama, aias on veel värve, kuid metsad-võsad on juba hallid ja raagus.
Eile oli juturaamatu huumor.:) Olen nädal aega lugenud paksu klotsi "Teekond", mis räägib maad tabanud viirusest ja sellest kuidas inimkond sellega kohaneda võtab. Üsna hästi kirjutatud stoori, aga raamatu viimane veerand hakkas kuidagi imelikult venima. See polnud veel kõik. Raamat lõppes lausega: "Siis adus ta selle tunde puudutust, külmajudinat, mis ta seest läbi volksas: varsti juhtub midagi."
Kasvõi nuta, raisk! Või imesta või misiganes. Paksud ja suhteliselt loetavad raamatud ei tohiks mitte kunagi sellise lausega lõppeda. Kusjuures kusagil pole keegi mitte midagi iitsatanud võimaliku järje ilmumisest. Ja ongi nii, et loed ennast põnevasse kohta ja siis tõmbab kirjanik vaiba alt ära!
Aga muidu on veidi juba kaamos. Unepuudust ei ole. Peaks ingverijuurikat ostma ja lohejooki tegema.

Pärast esimest öökülma...

Eile hommikul oli aed üleni "üle suhkurdatud". Kraadiklaas näitas miinus 0,8, kuid maapinnal vist külmetas rohkem. Helmikpöörised nägid härmatisepitsiga kaetult täiesti uskumatud välja...aga õhk oli karge, oi kui karge! See esimene külm annab aiaagaratele inimloomadele täiesti üheselt mõista, et kobitagu parem tubaste tööde juurde, sest õues läheb iga päevaga ilgemaks...aga kussa sellega. Ikka oli vaja Aegviidumaa õunad mahlaks teha ja siin ja seal posserdada. Mõttetu päike näitas ennast küll vahepeal, kuid sooja mõttes temast enam eriti tolku polnud. Rohida oleks ka veel paar tunnikest vaja, siis võib talveunne ära langeda küll. Näpsasin otse öökülma nina alt selle rumala liilia, istutasin potti ja tõin tuppa. Tupsuke oli öö jooksul suurest õnnest 5 cm pikemaks kasvanud!:) Ja nüüd ma ootan täitsa tõemeeli õisi. Et kui juba otsustati ja. Teda üles kaevates sain aru, et tegemist on ühega uutest, kes posti teel tulid. Pole hakanud veel kodukataloogist jälgi ajama, et misnimelise liilia ma sellesse kohta istutasin.
Peale öökülma lasid meie tänava vahtrad ja tammed nagu kokkulepitult umbes pool kasukat maha. Kõrged jaapani enelad värvusid hullult erksaks ja osa helmikpööriseid vahetas värvi. Ilmad on nagu nad on. Sombused, pilves, päikselised jne. Viimasel ajal hoiab kuiva.
Väike lootus, et talvel ei tarvitsegi ehk meie laiuskraadi tabanud sademete liigküllus jätkuda...Juba viis päeva pole korralikult sadanud. Muidugi...vana tõde, et lootuste juurdumiseks eriti palju pinnast ei kulu.:)

Ülesuhkurdatud `Caramel`

`Dale`s Strain`sügisvärvus erineb suvisest märgatavalt.

`Georgia Peace` ja selle all suhkrune drüüas.

Hämarad ajad

Viimaks ometi on aega kataloogiga tegeleda. Ilma selleta oleks aias täielik bazaar. Kataloog on lihtne - excelis tabel, kus taimed järjestatud ladinakeelsete nimede järgi. Esimeses lahtris täisnimi nii ladina- kui  eesti keeles, edasi kõrgus-laius, siis kirjeldus ja õitseaeg, siis kasvutingimused, märkused ja netist tõmmatud pilt. Märkustes on tavaliselt kirjas kus taim aias paikneb, kust toodud või midagi olulist taime vajaduste kohta.
Kui lõpuks ometi valgeks läheb, siis hakkan virgaks ja teen aiast mõne pildi...ja olen veel virgem ja panen üles ka.:)
Kell hakkab kaheksa saama, kuid päike pole ikka veel tõusnud. Pikalt pimedad ajad on alanud.
Kassid magavad esimest nädalat toas ja mu sabaga äratuskell on täiesti vale. Pool seitse siis arvati, et ma võiks ehk äkki tõusta...
Täna on plaanis kodutööd ja rohimine nii siin kui seal. Ja selle liilia pean ma tuppa tooma.

Paraadpeenar sügisvärvides...

...ja see osa, mis objektiivist välja jäi.

Haruline lursslill `Atropurpurea`

Leviisia õitseb nagu oleks suvi. Ei ole ju.

Külast tulnud hostapoeg hakkas õitsema. Õied lõhnavad tugevasti lõhnaseebi järele. Kes see võiks olla?

Talikrüsanteem `Clara Curtis`.
 Ja vigade parandusena olgu öeldud, et hoolimata hämarast hommikust, oli tegu väga kauni ja päiksepaistelise päevaga. Sai ka peenrad jälle korra üle rohida. Näib, et umbrohi armastab vihma. Ja vihma sajab meil hullult palju. Kompostikastid on kõik kurguni täis.

Krägiseb

Paaril viimasel nädalal olen rattaga töölt koju sõites täheldanud, et sõiduriist tahaks vist õlitamist. Krägiseb, sunnik. Midagi kõrvulukustavalt ebaväärikat see küll ei ole, aga ratta(kõnni)teel kõndijad kuulevad juba eemalt, et keegi läheneb ja neil on aega tiidsalt veidi vasakule tõmbuda, et ma mööda mahuks. Sellest johtuvalt niisuke ketserlik mõtteuid, et linnaratas ei tohikski hääletu olla. Suhised kellelegi ahtrisse, annad kella, mis te arvate, mis järgneb? Peale paari intsidenti ei tee ma seda enam kunagi. Rattakell ehmatab kohutavalt inimesi. Nad hüppavad õhku, haaravad etteheitva näoga südamest või kargavad kahte lehte.
Teine variant möödasaamiseks on hõigata "Halloo, palun teed!". Selle peale ei vastanud mitte keegi mitte kunagi mitte midagi ning teed anti mornil ilmel ja vastumeelselt nagu ma oleks viite eurot küsinud. See ei meeldinud jälle mulle ja pani mõtlema, et oleks võinud ikka kella anda.
Aga nüüd on see krägin. Juba kaugelt tõstavad bussipeatuses kõik pea, fikseerivad liikuva objekti ja teevad kõnnitee puhtaks. Mulle meeldib.:)
Kui ratas ära õlitatakse, siis tuleb ilmselt rattakorvi panna midagi mis sõites mõõdukalt tiniseb, logiseb või täriseb...ja jälle sõiduriistal hääl küljes.:)
Need on nüansid, millele pikal sirgel ja ideaalilähedasel rattateel kunagi mõtlema ei pea, kuid linnas risteldes küll.
Eile Männikul läbi teetööde tsooni rada otsides täheldasin, et Linn ehitab Saku rattarajale sümpaatse alguse. Juba sotsiaalmajade eest algab mõnusalt lai tee, kuid kuhu ja kuidas edasi?
Ilmselt jääb uue tee proovimine järgmisse kevadesse, sest hooaeg hakkab läbi saama.

Süvenevalt sügisene

Kui metsi vaadata, siis on enamus lehtpuid juba raagus. Aias värvuvad tasapisi karvane viirpuu, kõrge jaapani enelas ja kaselehine enelas. Öökülmu pole veel olnud, aga tõin tsümbiidiumi sisse ja panin ülakorruse jahedasse tuppa. Ta on sügisepoole kasvatanud ühe uue punga, aga kas see võib ka midagi õietaolist olla? Pole aimugi. Eks aeg näitab. Tsümbiidiumide füsionoomia on esialgu täiesti tundmatu.
Peenras pistavad ninaotsakesi välja Milda sügiskrookused. Põnev liik, mul ei ole neid varem olnud.
Sügislill `Waterlily` näeb imeline välja. Nagu mingi eksootiline kogum lopsakaid roosasid tundmatuid õisi kesk pori. Mõdrikult toodud lumivalge sügislill jätkab õitsemist nagu poleks koduvahetust olnudki. Ka temal on mingi eriline omadus end porist mitte määrduda lasta. Muidu on oktoobri kohta mõnusalt soe, lursslilled saavad uhkelt õitseda ja ka tagasihoidlikumad madalad astrid  on õienuppe avamas. On hiliste kukeharjade ja krüsanteemide ajastu. Järgmine nädal lubatakse öökülma.
Uljas õitsemiskavatsusega liilia on sirgunud veelgi ja viimane aeg on ta potti istutada ja tuppa tuua. Kui neid oleks palju, siis ei viitsiks jamada, aga ühe vaataks ära küll, et mis tõugu ta on, et sedasi anomaalitseb.
Talveaed on nii tihedaks läinud, et viisin mõned korduvaõielised töö juurde. Puhas luksus - terve ruutmeeter lumivalget laia aknalauda, vaja see ju siva täis panna. Muig, ma olen tõesti nagu viirus.:)

Aleviku seltsielu ja uued mummid.

Vahel on see aleviku elu ikka päris tore...Eile õhtul sai "silmad ära pestud" (naljakas vanaaegne väljend, maal pesti alati enne küllaminekut silmad ära:) ja kodused trööbad viisakama välimuse vastu vahetatud. Lõikasime kaasa natuke talikrüsanteemi `Clara Curtist` ja lursslille, ning lilled näpus, hakkasime läbi asula tühjade tänavate Saku "kesklinna" (kuus tornmaja) poole astuma. Küll lursslill lõhnas! Päike loojus pidulikult. Me läksime külla.
Vaatasime, et otse meie järel promeneerib päikseloojakus veel keegi, ootasime järgi - tänava teise otsa naabrid olid samuti lilletatud ja läksid ka külla. Ilus õhtu oli, lobisedes kulus tee ka rutem. Meie keerasime parki, nemad ka, meie siirdusime kõrghoonete poole, nemad ka. Lõpuks selgus, et nende sõber elab meie sünnipäevalapse kõrvalmajas.:)
Aga pool tundi varem oli Mesinik koju tulnud uue mesilasperega. Peaaegu eksperiment. Mummid olid kevadel kolinud soojustamata linnupuuri. Talve ei oleks nad üle elanud. Muidugi metsikud, kurjad kui kuradid ja aias terve suvi ilmselt üks kõva nuhtlus olnud, aga mitu kurba kogemust sügiseste metsikute perede ümbertõstmisega ei kannustanud Mesinikku enne oktoobrit tegutsema. Kui veel vähegi väljas liigutakse, siis röövitakse nõrgem alles kodunev pere teiste poolt halastamatult paljaks ja augustis-septembris äratoomine oleks mummidele kindel lõpp olnud. Seekordne plaan oli lihtne - Mesinik võttis linnupuuri maha, lõikas kinnituslaua lühemaks ja asetas linnupuuri kõige täiega tühja tarru. Pesakasti ümber oleva tühja ruumi soojustab penoplastiga ära.
Pesakastis on arvatavasti kõvasti lakke kinnitatud ümmargustel kärgedel mummide talvemesi ja sülem selle peal ning vahel kuhilas nagu igivanasti õõnsa puu tüves kui inimene veel ei olnud hakanud end mesilaste asjadesse vahele segama. Ühe unise nõela sai Pokumees kah.

Talvele peatsele tulekule mõeldes

Täna veendusin, et suure õunamoosi keetmine ei ole mitte väiksem ettevõtmine kui kardinate ettepanek ja mõlemad on nii ettevalmistustööde mahult kui ajakulult...hmh...võrdlemisi määratud, aga nüüd on pool päeva kestnud töö vili nurgas jahtumas ja emand Futu ise väga rahul. Tegin pool kogust tavalist õunamoosi (Pokumehe tellimus:) ja pool aiahoolikute foorumist saadud shokolaadimoosi retsepti järgi. Mõlemad tulid väga head. Tänud retsepti eest!:)
Päike sirab taevas, no kuidas sa siis ei tõmba kindaid kätte ja ei sibli pisut peenardes...läksin ja istutasin viimased Mõdriku potitaimed maha ja kaevasin potistatud liiliapojad  mulla sisse. Rohisin ka veidi. Nõiakartuli juuremugulad olid poti põhjas sellised rasvaselt läikivad valged nagu ümarad larvid. Väga tore juurekava.:) Neid ilmselt süüaksegi. Praegu küll ühtki mekkimiseks võtta ei raatsinud.
Tatsasin niisama aias ringi, lisasin mõnele pisihostale või uustulnukale nimesildi ja üldpilt on praegu ikka väga nimesildiline.:) See tähendab seda, et sel suvel on lisandunud palju pisikesi uusi asju, keda muidu kevadel üles ei leiaks. Mäletan väga hästi toda kena kevadet kui lumi ja päike olid nimesiltidelt "veekindla" markeri olematuks pleegitanud ja mul tuli hakata oma esimesi kolmekümmet hostat uuesti määrama. Haha!:) Et midagi sellist ei juhtuks, kirjutan tähtsamad nimesildid hariliku pliiatsiga. See ei pleegi, ega kustu.
Üldiselt, no niimoodi ringi vaadates...mitte miski ei vihja veel talve peatsele tulekule, isegi öökülma pole  olnud. Võiks ju juba hakata püsikute pealseid maha lõikama, aga kuidagi räme kallale minna, kõik alles roheline. Hiina astilbe alles lõpetab õitsemist, madalad astrid ruulivad täiega, krüsanteemid lõhnavad ja kirjud liblikad lendavad ringi (kirjude liblikate tali?:). 
Ahjaa, midagi siiski on, mis talvele vihjab:). See sabaga soe tellis, kes eelmisel talvel ikka meie jalgade peal magas, on tagasi.

Töine laupäev

Mis siin ikka keerutada - see on see, et kui tahad itsitamist kuulda, räägi jumalatele oma plaanidest. Mul oli eilseks korralik nimekiri, mis sisaldas transatöid õues, kahte sorti õunamoosi keetmist, kardinate ettepanemist, aias rohimist jne.
Aga ma ei arvestanud, et pakendist välja võetud kardinad on kortsus ja neid tuleb triikida, et triikraud on kuratteabkus, et triikimislaud on kuratteabkus ruudus, et asja käigus kaob mõõdulint ära, et kui üks kardin on ees, siis tuleb mööbel ümber tõsta ning, et enne ei saa seda teha kui tuleb teisaldada mööblil asuv talveaed. Talveaed on orhideed. Neid ei saa lihtsalt lambist panna sinna või tänna. Igale ühele tuleb otsa vaadata, tolmu pühkida, kasta ja siis paigutada...nii, et kõik valgust saavad. Ühesõnaga, lõunaks sai üks kardin ette, aga selle peale kulus neli tundi. Mõõdulindi leidsin ka üles. Hea päev, fak.
Õnneks polnud kedagi kodus, võis rahus vanduda.
Enne teise kardina juurde asumist võtsin aja maha ja tegin tassi kohvi. Ja samas on õues NII ilus ilm.:)
Lursslilled on tänavu lausa võrratud, lõpuks ometi on endale midagi õiesarnast peale sebinud ka tumepunane roomav kukehari ja madalatest astritest on kõige kaunim varane roosa. Väike, kompaktne ja ühtlaselt õitega kaetud. Helelilla paistab olevat vihmadest häiritud ja osad õied on pruuniks läinud. Talikrüsanteem on imekaunis ja külluslik.

"Öölendajad"

George R. R. Martini "Öölendajad"  räägib fanaatilisest teadlasest, kes kogub kokku kamba omasuguseid veidrikke, rendib laeva ja siirdub süvakosmosesse jahtima ühe iidamast-aadamast ilmaruumis ringi kolistava müstilise rassi jälgi. Legendid nende olevustega kohtumistest on vanemad kui inimkond, kuid ekspeditsiooni juht arvab, et on leidnud otsingutes oma elumõtte.
"Öölendajad" on veidike kummaline alus - laeva kaptenit keegi reaalis näinud ei ole, ta suhtleb reisijatega  läbi hologrammi ja suurest reisiigavusest hakkab meeskond kahtlema kas ta üldse ongi olemas...ja paljudes teistes asjades. See pole hea.
Tee on pikk ja reisi jooksul juhtub nii mõndagi, meeskonna nutikamad pead hakkavad aru pidama, mida küll ette võtta, et eluga pääseda, kuid on juba hilja.
Kirjaniku kaledasüdameline stiil ei kaldu ka siin hetkekski valitud kursilt kõrvale. Lugu lõpeb...hmh...stiilselt Martinlike stseenidega kaalutus salongis kallite meeskonnaliikmete hakkliha vahel hõljuva naispeategelase ja teda ründava kahe laiba vahel, kelles on veel täpselt niipalju elu, et tappa. Stiilne, lakooniline, hea.

Oktoober

Unine täispäike, kahisevad kuldsed lehed ja kargevõitu tuul mahedas pärastlõunas. Metsas ei ukerda enam korvidega kodanikke, lõhnad on lakanud ja peenras ruulivad sügislilled.
Kodus puksivad kaks õnnelikku karvikut ratast ja mind ning teevad tireleid. Vaatan aia ka korra üle, sest seda juhtub nii harva kui maailm ei tilgu lõputust vihmaveest. Talikrüsanteem ja sügislilled on imekaunid. Kobin tuppa ja avan külmkapi, aga võimatu on rahulikult võileivatada või miskit, enne kui pole kassidele midagi ette antud. Juustulõikamisel materjaliseerub üle õla vurrudega ninakene, altpoolt ilmub jälle teistkarva käpp, mis ulatub töölaua serval ringi kobama. See pole otseselt krahmamine vaid improviseeritud lõbus etendus, kus mõlemad näugamid püüavad mulle üksteise võidu kehakeeles selgeks teha, et oleks vaja konservi taldrikutele panna. Kogu aeg jääb keegi jalgu ja kõrvus kostab lakkamatut nurru. Lõpuks ma "murdun". Näugamid saavad oma doosi ja ma võin jutukasse varjuda. Viimane raamatukogu saak oli kehv. Tuleb hakata eelmiste jahtide mitu korda pikendatud reisikirju lugema.:)

Nõiakartul

Mõdrikult tõin teiste aarete hulgas kaasa ka kalli kingituse, ehk siis täpsemalt:

Nõiakartul ehk mugul-nõianõges (Stachis affins Bunge)

Taim on pärit Ida-Aasiast. Ulatuslikult on teda viljeldud Jaapanis, Koreas, Hiinas ja
Mongoolias. Euroopasse toodi ta alles paarsada aastat tagasi. Ka Belgias ja Inglismaal on teda ulatuslikumalt viljeldud.
Viimasel ajal on nõiakartuli kui lausa"nõiduslike omadustega" köögivilja vastu laiemat huvi tundma hakatud, peamiselt küll asjaarmastajate seas. Majanduslikku tähtsust tal Euroopas siiski pole. Ka Eestis on mõned huvilised neid kasvatanud, kuid laiemalt tuntuks ta saanud pole.
Nõiakartul moodustab 30- 45 cm kõrguse rohtsete võrsetega puhmiku. Teatud määral sarnaneb Eestis kraavide ja ojade kallastel, teeservadel ning umbrohuna põldudel esineva soonõianõgesega, mida tuntakse rahvameditsiinis hea vererõhu alandamise vahendina.

Nõiakartulil arenevad maa-alustel juurevõsunditel(risoomidel) omapärase kujuga mugulataolised moodustised, mis küll kartuli mugulatele üpris vähe sarnanevad, kuid mida siiski tinglikult mugulateks nimetada võiks. Need on enamasti 5-8 cm pikkused ja 1-2 cm jämedused, sissepöördumise tõttu pärlikeed või roosikrantsi meenutavad, maipõrnika
tõukudele või koguni teokarpidele sarnanevad; valge, kollase või pärlmutterja värvusega õhukese koore ning õrna mahlase sisuga. Mugulad sisaldavad üle 20%kuivainet, rohkelt C-vitamiini ja lisaks rohkesti muudes taimedes väga vähe ja suhteliselt harva esinevaid bioaktiivseid aineid. Väidetakse, et kui inimene sööb iga päev paarsada grammi nõiakartuli mugulaid, paraneb oluliselt tema füüsiline, füsioloogiline ja vaimne seisund. Mugulate maitse on meeldiv, midagi mustjuure, lillkapsa ja artišoki vahepealset. Taim on täiesti talvekindel, mistõttu mugulaid saab edukalt säilitada kasvukohal. Toiduks tarvitatakse peamiselt toorelt salatites. Koorimine on mugulate omapärase kuju tõttu raskendatud ja ei ole ka tingimata vajalik. Mugulad tuleb vaid hoolikalt puhtaks pesta. 

Tekst taime omaduste kohta copipastetud tänumeeles lingilt www.miksike.ee

Mõdriku sügis.

Kuskil siin sai ükskord varem öeldud, et minutaolised väikse krundiga aiahoolikud peaks poolest suvest hoopis koduarestis istuma, või vähemalt madalat profiili hoidma, aga no kussa Mõdrikule siis minemata jätad. Ei ole võimalik! :)
Ja nõnda siis saigi juba eelmine päev rohe- ja muu kaubavahetuse kraam kõik kenasti valmis pakitud.
Tasakaalu mõttes on see väga hää nähtus - üks asi läheb ära, et teha teisele ruumi.:)
Hommikul polnud muud kui läbi vihmapladina asjad autosse ja minekit. Lakkamatud vihmad on meie märjal laiuskraadil saanud juba nii pärisosaks, et ei sega taimevahetust, poodlemist, ega miskit.
Pererahvas oli kohvi keetnud, kooki teinud ja telgikatus kaitses vihmasabinate eest. 
Niisugune muhe pühapäev omasuguste seltsis. Tohutult positiivne elamus kõige selle rohelise melu näol, kust kostis hõikeid: ...kelle teelehed siin on?...mädarõigast on üks veel (loomulikult polnud see mingi tavaline mädarõigas:)...kes tahab kaunist astrit...Kes on Ülla, Üllale on pakike...kes õunu tahtis, kotid on värava juures?...lähme nüüd uutega labidaringile jne. Ja lahke perenaine läks uutega labidaringile, kus üleliigsed madalate astrite ja veel mõnede vitaalsemate juurdekasv harvendatud sai ja endale uued kodud leidis.
Vahepeal võis taimemüügiplatsil ringi uudistada (võrreldes linnapoodidega absoluutsed sõbrahinnad:) ja taimevalik kollektsionääridele vägagi mokkamööda. Suvel oli suur töö potistamise osas ära tehtud ja müügiplatsil leidus jälle värskeid asju.
Mõlgutasin endamisi, et minutaoline ostab tegelikult ju nime. Praegusel ajal on püsikupott tihtipeale juba pealseteta, mullast paistab heal juhul pungake või varreots kui sedagi (ja välimus polegi üldse tähtis), aga nimelipik on küll ülimalt tähtis. Ja nimed olid seal põnevad...:)
Aiahoolikute voolus oli kohale tulnud muidugi ka "normaalseid" inimesi, kes uudistasid näiteks brunnerapoegi `Jack Frost`. Tegin juttu, et see kasvab ruttu ja tal on imeilusad hõbedased lehed, kas õitseb ka, jah isegi õitseb, aga õied pole olulised...mismõttes pole õied olulised?...noh, et lehtdekoratiivne...???. Õied pole olulised, mis imelik jutt... :)
Sel aastal olid viirpuud nii paksult marju täis, et maapind lausa punetas.
Pärast jätkus botaaniline ringkäik ja afterparty järgmises koduses botaanikaaias. Pikk sõit, kauged otsad.
Ja vaikne tänu meie headele kaasadele kes kõik naiste rohekäigud heatahtliku rahuga ära taluvad.:)

Nagu alati...

Laupäeva hommik on helge. Päike tõuseb metsa tagant täitsa viisakale kõrgusele ja hakkab maailma soojendama. Jess! Täna saab! Topin pesumasina neli korda täis ja viin kõik õue kuivama. Mahe tuuleke puhub, päike on helde, mossis talikrüsanteemid hakkavad õisi avama. Nii võiks jäädagi, aga EI - poole viiese rongi ajal saabub vihm. Torman päästma, tassin tuppa, laotan poolniisked palakad sinna kuhu saab ja millegipärast on kangesti selline tunne, nagu see kõik oleks juba varem olnud - et hommik algab ükskõik kui päikselise päevaga, aga lõpeb ikka tubase ülesriputamisega. Orhideed muidugi muhelevad, neil pole vaja juurigi sirutada, kena kogus niiskust otse nina all. Ja meite vihmamets muudkui kasvab...

Sukelduda sügisesse...

Ka septembris saab veel täiesti suurepäraselt rattaga töölt koju tulla. Kolm korda nädalas trenn...missa hing veel tahad.
Aias on alanud väike värvumine - karvase viirpuu latv, kaselehise enela leheservad ja Rossi mukdeenia lehed juba on. Korjasin eile ebaküdoonia viljad ära - sellised ideaalsed suured kollased pommakad, mis lõhnasid imehästi. Paraadpeenra lähemal uurimisel selgus, et TÕEPOOLEST on mõlema roosa ninakese omanik kaunis sügislill ´Waterlily`. Terve rosett ei ole veel kummalgi lahti, aga homseks vist juba saab. Palju kummalist selle taimega...kuidas ei märganud suvel ta lehti ja see on ka muljetavaldav kuidas ehituspoest juba õitseva rääbakana ostetud õrn hollandi olevus oma massi ühe aasta jooksul kahekordseks on kasvatanud.
Mingil põhjusel suvel kõrvad pea alla pannud väike valge igihali on väikese uue võsu ajanud. Peaks olema ju vitaalne jne, aga hoia teist nagu s...a pilpa peal. Küll ei meeldi see, ega too. Aga mulle ta meeldib. muidu ju ei viitsiks...:)
Pühapäeval on Mõdrikul Suur Saamapäev. Noh, tegelikult pigem hooaja lõpetamise kokkutulek vms. Massiliselt istutada päris kindlasti ei plaani...aed üsna täis...kui ehk mõni huvitav sibultaim ette ei sattu ja seal need kolm-neli märgatut, sahinlill, BLINGpriimula jne.:)
Aga teiste aedu vaadata on alati huvitav.
Võtan Mõdrikule kaasa roosa monarda, Viali priimulat, Compactat (har. ebajasmiin), iminõgest, Himaalaja jalglehe seemneid, karvast raudrohtu, drüüast ja akakapsast burgundy glow. kui keegi huvi tunneb, siis antagu märku. suur Monarda on juba kinni pandud, aga kribalakese servast ikka saab.

Kolmapäevased naljad

Helistasin koju. Pärastlõunauinakut teinud Härra Tibu elavnes kutsungit kuuldes ja tuli ka, nina pikal, uudistama, et mis siis nüüd toimub ka. Pokumees tegi lülituse üldmikrofoni, nii et toas ka kuulda oleks. Härra Tibul plaksatasid silmad pärani, näole tuli täieliku arusaamatuse ilme ja korra vaatas ta isegi selja taha, et mis wärk...no ei saa karbi seest Futu hääl tulla. Kui muud jutud räägitud ja kassi reageeringust kuulsin, siis moosisin koeruse pärast mesimagusa häälega "Tiburull-kiisukass, tupsununnuke-e-ne jne" Tibu jõllitas uskumatu näoga telefoni. Ei ole olemas! Lõpuks tegi perenaise häält tegevale karbile igaks juhuks põsepai. Endal oli ikka see võrratu "einomineperse" nägu peas.

Pimedas ja paduvihmaga

Vahepeal on aeg edasi läinud ja varahommikud pilkased pimedad. Esmaspäeval sadas veel kah. Töölemineku teel paikneb endiselt kaks "lõksu" renoveeritavate teelõikude näol, näib nagu oleks tee-ehitajad koos minuga puhkusel olnud. Tore.
Samas võib ka koerailmaga päeva õhtupoolik olla soe ja päiksene...kui juhuslikult tunned mõnd võlurit.:)
Käisime esmaspäeval peale tööd Telliskivi tänava Loomelinnakut avastamas.
Tänaseks lubatakse täispäikest. Kisub rattahooaja lõpetamise poole, sest pikemas perspektiivis on muudkui vihm, vihm, vihm.  Eile oli väga hea sõita, tuul selja tagant, näis kuhu täna need tuuled keeravad.

Huvitav artikkel

Mulle väga meeldis, see on just see, et meie siin põhjamaal suisutame suu juures, et ometigi kasvaks...neid liike, mis veidi soojemas kliimas lausa lindpriiks on kuulutatud.

Armastatud lillede tõeline pale.


Jaan Mettik, Maakodu
07. august 2010 11:40

Eesti ebasoodne kliima kaitseb meid paljude umbrohtude eest. Kuid aednikud näevad ikka verist vaeva, et neid kasvatada. 

Innustunud aedniku saatus on üks lõputu rist ja viletsus. Kord võtab taimekesed külm, kord surevad nad kuivuse või liigniiskuse kätte. Kui selle peale jääb must masendus veel tulemata, saabub see kindlasti hetkel, kui teadvustate, et suur osa poputatud hellikuist on tegelikult umbrohud.

Umbrohune orhidee epidendrum.

NEEDUS SUVELILLEPEENRAL
Alustan ilutaimede salakavala loomuse paljastamist suvelillepeenrast. Ilmselt olete kõik märganud, kuidas saialilled tärkavad ka viis aastat pärast külvi või kuidas päevalilled järgmisel suvel lindude söögimajade ümbrust kaunistavad. Nemad on üpris süütud, paljud meie suvelillepeenarde iludused ongi aga prügimäelt üles korjatud.
Brasiilia prügimägedelt ja Argentina jäätmaadelt tuleb näiteks kaunis suvik harilik ämbliklill (Cleome hassleriana). Meil vajab ta varajast külvi, hoolikat ettekasvatamist, sooja päikeselist kasvukohta, parajalt süüa ja juua ning siis, kui kõik klapib, rõõmustab ta aednikku oma kõrge kasvu, ulmeliste õite ja vahvate pikkadel varrekestel värelevate viljadega.
Meil nii pirtsakas hellik näitab aga veidi soojemas kliimas oma tõelist palet, andes rõõmsalt isekülvi ning kippudes igal võimalusel loodusesse putkama.
Mandri teise kalda jäätmaadelt Andidest on pärit suur mungalill (Tropaeolum majus). See üheaastane rohtne ronitaim on paaria juba päritolult – teda peetakse sageli looduses tekkinud hübriidliigiks. Nagu segatud verega olenditele kohane, on ta väga elujõuline. Ta suudab end isegi Eesti suvega mitme meetri kõrgusele hiivata ja kõik ümbritseva kinni katta. Hawaiil ja Uus-Meremaal on suur mungalill aga lausa ohtlikuks umbrohuks kuulutatud.

SAATAN PUNASES
Tõeline needus on riitsinus (Ricinus communis), kes laamendab pea kogu maailma troopikas samal moel kui Eestis Sosnovski või hiid-karuputk.
Põhja-Aafrikast või Ees-Aasiast pärit riitsinus on sobivas kliimas vähemalt sireli mõõtu põõsas või mitmetüveline puu. Tegu on tõelise oportunistiga, kes kasutab kiirelt ära iga eluvõimaluse. Ta talub kuivust ja liigniiskust ning kasvab nii viljakal kui lahjal mullal; tärkab esimesena seemnest pärast tulekahjusid, üleujutusi ja igasugu mullatöid.
Ta kasvab kiiresti, jättes teised taimed enda varju ning siis, täiskasvanult, hakkab järeltuleva põlve eest hoolitsema. Seda, mille eest hoolitseda, riitsinusel aga jätkub. Üks suur kuni 8m võraläbimõõduga riitsinusetaim võib anda 150 000 seemet, samas kui meetrine riitsinus “ainult” 1500. Neid suuri, inimesele surmavalt mürgiseid seemneid loobib ta oma paiskvilju avades ise laiali ning lisaks levitavad seemneid ka linnud ja rotid.
Samasugused umbrohud on oma päritolupaigus ka näiteks sultan-lemmalts (Impatiens walleriana), india kanna (Canna indica) ja roodne raudürt (Verbena rigida). Ka meie rukkilill on viljapõldude umbrohi, mida ei soovitata invasiivsuse ohu tõttu kasvatada ei Põhja-Ameerikas ega Austraalias.

Umbrohud rõdukastis
Sama kurjakuulutava seltskonna kui suvelillepeenrale, saab kuhjata ka rõdu lillekasti. Istutage keskele fuksiapõõsas ja kahele küljele talle seltsiks kaharad lantaanipõõsad ning kasti äärtesse rippuma mõned hõbepaela taimed. Tulemus on igati värvikas, see ei riiva ei heakorrapolitsei ega keskkonnainspektorite silma. Samas võib sellise kasti eest mõnes teises riigis kui mitte vangi minna, siis päris korraliku trahvi saada.

Kõige ohtlikum sellest seltskonnast on ogaline lantaan (Lantana camara). Ta on kuulutatud üheks sajast maailma kõige invasiivsemast elusolendist. Samasse väärikasse seltskonda kuuluvad näiteks veel koduhiir, rändrott, malaariat levitav sääsk Anopheles quadrimaculatus ja jalakasurma põhjustav seen Ophiostoma ulmi.
Lantaan võib aastatega moodustada tihedaid, mitme meetri kõrgusi läbipääsmatuid võsastikke, kus ei suuda kasvada ükski teine taim. Tänapäevaks on seda jõudsalt nii seemnetega kui vegetatiivselt paljunevat umbrohtu täis pea kogu maailma troopika ja subtroopika.
Ligilähedased elukombed on ka fuksiatel ning kõige “tegijam” neist on perekonna külmakindlaim liik patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica). Ta moodustab tihedaid võsastikke Iirimaal, Austraalias ja Tasmaanias, Uus-Meremaal ning Hawaii saartel. Patagoonia fuksia potentsiaalne kasvuala ulatub peaaegu Eestini välja. Lätis Salaspilsi botaanikaaias on see liik juba aastaid vahelduva eduga väljas kasvanud.
Hõbepael (Dichondra) on eelmainitutest kõige viletsam. See Austraaliast pärinev hõbedaste lehtedega roomav taimeke on seni suutnud probleeme põhjustada vaid USA lõunaosariikides, eriti Californias, kus teda alles mõnekümne aasta eest propageeriti kui niitmist mitte vajavat muruasendajat.

Umbrohud aknalaual
Toalillede hulgast on umbrohtusid vast kõige lihtsam leida, ja kui kirjandusklassikat tsiteerida, siis “läheb issanda päike enne looja”, kui me kõikide toas kasvatatavate umbrohtudega ühele poole jõuame. Õnneks ei lase kitsuke potiruum taimedel teie korterit vallutada ning õue ei lase neid talvised miinuskraadid.

Kurikuulsaim toataim on viigikaktus (Opuntia). Tema “vägitegudest” Austraalias – kuidas ta vallutas kõikmõeldavad kasvukohad nii, et isegi küülikud oleks peaaegu nälga jäänud, kängurutest rääkimata – on kuulnud needki, kes taimedest kaarega mööda käivad. Samasugusid trikke teevad praegu Vahemere ääres, Vaikse ookeani saartel ning Aafrikas ja Austraalias sinna kunagi ilu- ja kiutaimedena sisse toodud agaavid (Agave spp.).
Maailma üheks jubedamaks umbrohuks peetakse ingveri kaunist sugulast Gardneri hedühhiumi (Hedychium gardnerianum). Temagi on saja invasiivseima taime nimestikus. Oma ilu tõttu on ta külmades maades hinnatud talveaiataim, troopikariikides aga aialill.
Hedühhium kasutab aedadest plehku panemiseks iga võimalikku viisi, ja sinna, kus ta on end sisse seadnud, ei jää ruumi enam ühelegi teisele rohttaimele. Lõpeb isegi puittaimede uuenemine, sest kui mõnel puulapsel õnnestubki end risoomipusasse kasvama sättida, ei jagu talle tiheda lehestiku varjus piisavalt valgust, et suureks sirguda.

VANAEMA UMBROHUPOTID
Ka teada-tuntud potilillede hulgas on umbrohtusid ridamisi. Lõuna-Aafrikast pärinev tihe aspar (Asparagus densiflorus) on end juba ohtlikult sisse seadnud Austraalias, Uus-Meremaal ja Californias ning laiendab jõudsalt levilat Vahemere maades. Austraallane südajalehine nefroleep (Nephrolepis cordifolia) laamendab USA lõunaosariikides ja ähvardab teistessegi soojadesse maadesse levida.
Saalomoni saartelt pärinev kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on juba vallutanud Florida ning praegu vallutamas Hawaiid ja Vaikse ookeni lõunaosa saari. Kaks juudihabet – sebralill (Tradescantia zebrina) ja brasiilia tradeskantsia (Tradescantia fluminensis) – on oma Ameerika kodust plehku pannud ning matavad kinni metsaaluseid Austraalias ja Uus-Meremaal. Kolmas ameeriklane, sõrgköis (Syngonium), hoiab hirmu all aga Vaikse ookeani troopilisi saari ja Lõuna-Aafrikat.
Umbrohtusid on isegi orhideede hulgas. Hawaii saartel peetakse ametlikuks invasiivseks nuhtluseks hübriidset epidendrumiliiki Epidendrum x obrienianum.
Taimseid pahandusi on põhjustanud isegi akvaristid. Osaliselt tänu neile on maailma vallutama läinud Amazonaselt pärit harilik vesihüatsint (Eichhornia crassipes) ja salviinialiik Salvinia molesta ning ilmselt troopilisest Aafrikast pärit vesisalat (Pistia stratiotes).
Vaikse vooluga soojadesse magedatesse vetesse sattudes kasvavad need taimed nii paksuks hõljuvaks taimematiks, et peatavad isegi laevaliikluse, rääkimata sellest, et soodustavad veekogude kinnikasvamist ning hävitavad seal kohaliku floora ja fauna.

UMBLIAAN JA UMBPÕÕSAD
Ohtlikke umbrohtusid leidub ka puittaimehellikute hulgas ja üks neist – harilik luuderohi (Hedera helix) – on meil isegi looduskaitse alla võetud. USAs olevat olukord luuderohuga isegi nii hull, et temaga võitlemiseks on asutatud kaks rahvaliikumist – The NO-Ivy League ja Ivy-OUT.
Loomulikult ei tähenda see, et ka meie peaksime oma loodusliku luuderohu vastu võitlusse asuma, kuid harilik luuderohi on persona non grata USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Brasiilias ning eriti invasiivseks loetakse kultivari ‘Baltica’. Ameerikas laamendab teinegi meie aednike siniunelmate liaan – rohkeõieline visteeria (Wisteria floribunda).
Parem pole tegu ka sissetoodud hellikpõõsastega. Meil külmaõrn ja seetõttu vähelevinud ning aedniku kõrget taset näitav harilik tamarisk (Tamarix ramosissima) kuulub samuti maailma saja kõige invasiivsema elusolendi hulka ja paljudes edevates eesaedades eputav eksootiliseilmeline äädikapuu (Rhus typhina) on kodumaal Põhja-Ameerikas kõige tavalisem võsamoodustaja.
Kindlasti peame saatust tänama selle eest, et talv hoiab meie aedades paigal Davidi budleia (Buddleja davidii) ja pontose rododendroni (Rhododendron ponticum) – need põõsad põhjustavad muresid Briti saartel ja Uus-Meremaal. Budleia suudab kasvada isegi vihmaveerennides, katusekarniisidel ja müüripragudes ning lagundab nõnda ehitisi; toksilisi ühendeid sisaldav pontose rodo aga moodustab nii tihedaid padrikuid, et neis ei suuda kasvada isegi samblad.

VALGE AKAATSIA
Ilus ja hullutava lõhnaga ilupuud harilikku robiiniat (Robinia pseudoacacia) tuntakse Eestis hästi ja pea igas linnas on mõni suur eksemplar. Kahjuks jääb kaunil puul aga meie suvest ja soojakraadidest sageli väheks, oksad ei jõua piisavalt puituda ning nii kannatavad taimed sageli tõsiste talvekahjustuste käes. Mida vanemaks puud aga saavad ning mida lühemaks jäävad aastakasvud, seda külmakindlamaks robiiniad muutuvad.
Samas, kui asjale kriitiliselt vaadata, ei teagi, kas õiterohkeid robiiniasalusid tasub igatseda. Tänapäevaks on robiiniatega hädas peaaegu kogu Euroopa
See taim on erakordselt elujõuline – ta paljuneb nii seemnete kui juurevõsudega, talub hästi põuda ja on mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kuna elab sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Kõige selle tulemusena võivad end juba kord sisse seadnud robiiniad kiiresti vallutada suure maa-ala, kus peale nende ei suuda kasvada ükski teine puittaim.
Kui emapuudega peakski midagi juhtuma, tärkavad juurevõsudest kiiresti (kasvukiirus võib ulatuda paari meetrini aastas) uued puud ja igaks juhuks on mullas tallel ka seemned, mis püsivad idanemisvõimelised enam kui kümme aastat.

---

Silmaring laiemaks
Pidevalt tuleb müüki uusi taimi ning väga raske on pidada üht eestikeelset andmebaasi, kus kõik ohtlikud või potentsiaalselt ohtlikud taimeliigid sees oleksid. Hea näide on sellest kevadest pärsia karuputk (Heracleum persicum), mille taimed invasiivseks muutumise ohu selgudes kiiresti müügilt korjati.
Kui teil tekib mõne taime elukommete suhtes kahtlus, siis sobib esmaseks infoallikaks meie keskkonnaministeeriumi koduleht, kust leiate tavalisemate Eestis võõrliigina kasvavate taimede nimekirja.
Uurida tasub ka ingliskeelset Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaasi (http://www.nobanis.org). See on liigiliselt mahukam ning teavitab, kuidas mingi taim end meie naabrite juures ülal peab.
Euroopa Liidu võõrliikide andmebaas DAISIE (http://www.europe-aliens.org/) vaatab asja veelgi laiemalt, siin on lisaks Lapimaa umbrohtudele ära toodud ka Assooride ja Kanaaride tulnuktaimed.
Rahvusvahelise invasiivsete liikide andmebaasi aadress on http://www.issg.org/database/welcome/ ja seda haldab asutus nimega IUCN SSC Invasive Species Specialist Group (http://www.issg.org). Meid puudutavaid invasiivseid liike on siin suhteliselt vähe, sest õnneks siiski enamik võõramaiseid umbrohtusid meie talvi üle ei ela.